Õhtul töölt koju tulles leidsin eest tühja korteri ning otsustasin antud olukorda ära kasutada. Kustutasin kõik tuled, keerasin heli peaaegu maksimumi peale, seadsin end mugavalt sisse ning asusin vaatama filmi, mille trailerit vaadates mul iga kord pisar silma tuleb.
Kui film läbi sai, oli mul pluusi krae läbimärg pisaratest, sest see film suutis puurida sügavale ning rääkida sellest, mida mina kardan kohutavalt. Filmiks oli Prayers for Bobby ning see räägib emast, kes ei aktsepteeri oma geist poega ja mis saab temast siis, kui poeg tänu sellele enesetapu teeb...
Mina ei kavatse küll mingisugust enesetappu teha vaid ka mina tahaks oma emale rääkida tõtt, kuid... Hirm tema kaotamise ees on suurem! Me saame praegu niiii hästi läbi! Me helistame aeg-ajalt teineteisele, räägime juttu, kurdame muresid, naerame koos. Vahete-vahel käib ta mul külas ning kui saab, siis aitab ta mind ALATI rahadega...
Mis siis, kui ma tunnistan talle üles ning ta ei taha mind enam ealeski tunda tänu sellele? Ma ei elaks seda üle!
Ema ei ole mul enam igapäevaelu tegelane, keda näen iga päev koolist koju tulles või kes ajaks mind hommikuti üles ning teataks, et toit on valmis, nagu vanasti! Temast on saanud nüüd mu EMA, keda ma armastan iga oma viimsegi rakuga, keda hindan väga kõrgelt (jah, isegi siis, kui ta on maani täis ning segast peksab) ning kelleta elu oleks poole raskem! Saaksin kuidagi kindlasti sellest üle, aga ma ei taha!
Milleks riskida sellega, mis mul on!
Aga nutta oli hea... Tõsiselt! Olen aeg-ajalt paar pisarat poetanud, aga NII nutta... Vabastav!
Viimati ulgusin nii, kui käisin viimast korda E. juures (18.09.2007), et oma asjad ära tuua... Ja siiski sain pisarad välja vaid nii, et pidin Koduperenaiste 3nda hooaja 7ndat osa "Bang" vaatama, sest see on kõige kiirem viis mind nutma saada! :P Aga seda ka vaid siis, kui ma täiesti üksi olen! :P Teiste ees ma ei nuta! Ainuke inimene, kes mind kunagi nutmas on näinud ongi mu ema! No siis olid pisarad ka tema tekitatud, aga see on üldse teine teema juba! :P
Ning nüüd lõppu laul, mille olin ammu juba unustanud ning mis oli ka filmi lõppu pandud:
Leona Lewis - Here I Am
Friday, February 27, 2009
Monday, February 23, 2009
Heleroheline Hirm
I'm a coward...
Kõlab nagu enesehaletsusena, aga see pole seda! See on fakt... Ma ei ürita seda enesesse sisestada ja olla argpüks, aga mõned näitajad viitavad sellele.
Näide:
Tavaliselt igal reedel tulevad sõbrad minu juurde. Me joome veidike (tavaliselt on igal ühel oma jook ning minu osa on pudel valget veini, mille ma üksi ära joon) ning siis lähme välja ja lõbutseme tantsulaval X-baaris. Tavaliselt olen ma rõõmsameelne ja jutukas ja aktiivne, KUID ... Ma ARVAN, et see on mõjutatud alkoholist... Ja mis mind pani tõsiselt sellele mõtlema oli üks laupäevaõhtu jaanuari kuus, kus tuldi minu juurde ja jälle läks lahti joomine, jutumulin ning naermine. Mina aga hoidsin oma käed alkoholist eemal ning istusin vaikides. Ma tõesti ei tea, kas minu käitumine oli tingitud kaine olemisest või oli see lihtsalt tuju mul... Igatahes! Kui teistel olid oma joogid joodud liikusime edasi klubisse Marat, kus pidi toimuma järjekordne HMSX üritus (gayteemaline üritus), kuid kui kohale jõudsime oli rahvast jube vähe ning ENAMUS olid heteropaarid... Istusime siis nurka ning poisid ostsid endale joogid ning ma istusin vaikselt nende kõrval, samas ise hõljudes kusagil avakosmoses oma mõtetega! Kui JÄRSKU tuli Lady GaGa Poker Face ning miski mu sees hüppas rõõmust, tuju oli sekundi murdosaga põhjas ning ma vedasin Meelise tantsupõrandale... TAVALISELT oleks ma ta vedanud täitsa põrandale ja ma oleks täiesti vabalt tantsinud temaga kahekesi seal (isegi veidike siivutult)! :P Aga tookord, kui jõudsime tantsupõranda äärele ning ma nägin pooltühja tantsupõrandat ning kõiki neid tantsivaid heteropaare, siis mu jalad lihtsalt tardusid! Miski poleks mind saanud lükata sinna põrandale, et saaksin olla mina ise ja lõbutseda! Ma ei oska sõnadesse panna seda, mis minu sees tol hetkel toimus... MEGAHEA laul oli ning ma sõna otseses mõttes EI JULGENUD tantsima minna, vaatamata sellele, et oli gayteemaline õhtu... Pettunult marssisin meie laua juurde tagasi, rabasin Tanelilt klaasi, jõin sellest veidike siidrit ning tegin sama ka Hando klaasile. Aga oli juba liiga hilja... Jõin tol õhtul ära kokku vist ühe klaasi ning kolmeks olin juba kodus, oma turvalises kohas ning vaatasin oma sarju...
Nii palju kordi on mulle väljaskäimise õhtutel öeldud, et "Issand, kuidas sa seda teha julgesid? Mina poleks küll seda teha julgenud!" Kui nüüd hakata mõtlema, siis kas ma üldse julgeks neid asju teha kainena?
Ma kardan midagi... Aga ma ei tea isegi mis see on, mida ma kardan! Aga selle asemel, et välja uurida ning elada täisväärtuslikku, istun mina oma pimedas toas ning vahin oma sarju! Kõik sai alguse "Queer as folk"-ist (3.-5. hooaeg), siis liikusin edasi sarjani "Bones"(1.-4. hooaeg), sealt edasi "Private Practice"(1.-2. hooaeg) ning nüüd olen "Alias"-e (4. hooaeg) juures!
Ma ei teagi, kas ma olen loll, et ma ei kurda oma elu üle ja olen rahul sellega, mis mul on või peaks ma tõesti arvuti nurka viskama ja elu hankima? Heh... Kerge öelda... Teades oma kangekaelsust ja uudishimu, siis ei viska ma midagi nii lihtsalt oma arvutit nurka! :P
Oh! Ja häid uudiseid ka - MA SAIN OMA HELEROHELISED LÄÄTSED KÄTTE! :D :D :D
Ma küll tellisin KÕIGE heledamad, mis seal olid, aga kuna mul on endal suht tumedad silmad, siis näivad needki, kui tume rohelised! ;)
Hetkel iseloomustab mind kõige paremini selle laulu refrään:
Avril Lavigne - My world
Kõlab nagu enesehaletsusena, aga see pole seda! See on fakt... Ma ei ürita seda enesesse sisestada ja olla argpüks, aga mõned näitajad viitavad sellele.
Näide:
Tavaliselt igal reedel tulevad sõbrad minu juurde. Me joome veidike (tavaliselt on igal ühel oma jook ning minu osa on pudel valget veini, mille ma üksi ära joon) ning siis lähme välja ja lõbutseme tantsulaval X-baaris. Tavaliselt olen ma rõõmsameelne ja jutukas ja aktiivne, KUID ... Ma ARVAN, et see on mõjutatud alkoholist... Ja mis mind pani tõsiselt sellele mõtlema oli üks laupäevaõhtu jaanuari kuus, kus tuldi minu juurde ja jälle läks lahti joomine, jutumulin ning naermine. Mina aga hoidsin oma käed alkoholist eemal ning istusin vaikides. Ma tõesti ei tea, kas minu käitumine oli tingitud kaine olemisest või oli see lihtsalt tuju mul... Igatahes! Kui teistel olid oma joogid joodud liikusime edasi klubisse Marat, kus pidi toimuma järjekordne HMSX üritus (gayteemaline üritus), kuid kui kohale jõudsime oli rahvast jube vähe ning ENAMUS olid heteropaarid... Istusime siis nurka ning poisid ostsid endale joogid ning ma istusin vaikselt nende kõrval, samas ise hõljudes kusagil avakosmoses oma mõtetega! Kui JÄRSKU tuli Lady GaGa Poker Face ning miski mu sees hüppas rõõmust, tuju oli sekundi murdosaga põhjas ning ma vedasin Meelise tantsupõrandale... TAVALISELT oleks ma ta vedanud täitsa põrandale ja ma oleks täiesti vabalt tantsinud temaga kahekesi seal (isegi veidike siivutult)! :P Aga tookord, kui jõudsime tantsupõranda äärele ning ma nägin pooltühja tantsupõrandat ning kõiki neid tantsivaid heteropaare, siis mu jalad lihtsalt tardusid! Miski poleks mind saanud lükata sinna põrandale, et saaksin olla mina ise ja lõbutseda! Ma ei oska sõnadesse panna seda, mis minu sees tol hetkel toimus... MEGAHEA laul oli ning ma sõna otseses mõttes EI JULGENUD tantsima minna, vaatamata sellele, et oli gayteemaline õhtu... Pettunult marssisin meie laua juurde tagasi, rabasin Tanelilt klaasi, jõin sellest veidike siidrit ning tegin sama ka Hando klaasile. Aga oli juba liiga hilja... Jõin tol õhtul ära kokku vist ühe klaasi ning kolmeks olin juba kodus, oma turvalises kohas ning vaatasin oma sarju...
Nii palju kordi on mulle väljaskäimise õhtutel öeldud, et "Issand, kuidas sa seda teha julgesid? Mina poleks küll seda teha julgenud!" Kui nüüd hakata mõtlema, siis kas ma üldse julgeks neid asju teha kainena?
Ma kardan midagi... Aga ma ei tea isegi mis see on, mida ma kardan! Aga selle asemel, et välja uurida ning elada täisväärtuslikku, istun mina oma pimedas toas ning vahin oma sarju! Kõik sai alguse "Queer as folk"-ist (3.-5. hooaeg), siis liikusin edasi sarjani "Bones"(1.-4. hooaeg), sealt edasi "Private Practice"(1.-2. hooaeg) ning nüüd olen "Alias"-e (4. hooaeg) juures!
Ma ei teagi, kas ma olen loll, et ma ei kurda oma elu üle ja olen rahul sellega, mis mul on või peaks ma tõesti arvuti nurka viskama ja elu hankima? Heh... Kerge öelda... Teades oma kangekaelsust ja uudishimu, siis ei viska ma midagi nii lihtsalt oma arvutit nurka! :P
Oh! Ja häid uudiseid ka - MA SAIN OMA HELEROHELISED LÄÄTSED KÄTTE! :D :D :D
Ma küll tellisin KÕIGE heledamad, mis seal olid, aga kuna mul on endal suht tumedad silmad, siis näivad needki, kui tume rohelised! ;)
Hetkel iseloomustab mind kõige paremini selle laulu refrään:
Avril Lavigne - My world