The Last Chapter: I'll See The Sun Again .!

Neli aastat tagasi, 21. märtsil 2007, oli mul üks suurimatest tülidest emaga . Ma sõna otseses mõttes plahvatasin ja siiani loodan, et enam kunagi seda läbima ei pea, sest polnud vaatepilt just eriti ilus . Järgmise päeva õhtul seisin seitsme kilekoti ja seljakotiga Tapa rongijaamas, istusin rongile ega vaadanud tagasi . Pole möödunud päevagi, kus ma pole mõelnud, et kui rahul ma oma otsusega olen . Kui poleks olnud seda tüli, oleks vast edasi jäänud sinna . Ja tänu sellele poleks ma kunagi kogenud minu elu, mis mul praegu on, poleks kunagi kohtunud inimestega, keda hetkel pean lähedaseks, poleks kunagi tundnud seda rõõmu ega kurbust, mis mind on edasi viinud kõik need aastad . :)
Vähesed meist on piisavalt tugevad, et võtta kätte ja muuta ennast . Enamust meist muudab elu ja/või inimesed, kes meid ümbritsevad . Poleks ma lahkunud, poleks ma see, kes olen täna . :)
Mul oli lihtsalt vaja seda väikest lüket . See tüli mis tekkis, oli täiesti tähtsusetu asja pärast, aga kuna ma olin asju enda sees nii kaua hoidnud, kõiki neid mõnitamisi ja närvitsemisi, et ma lihtsalt plahvatasin . Kuigi ei olnud see just kõige ilusam tegu või käitumisviis, ei kahetse ma seda sekundikski (õnneks oli esiku uks suletud ning seepärast ei saanud keegi ka viga), sest kõik need lükked või otsused, mis oleme teinud, on toonud meid just siia, kus oleme praegu . :)

Kolmapäev (25.05) was a big day . Midagi suurt eriliselt ei juhtunud, kuid ma jõudsin otsusele . :) Täiesti lambist oma laua taga istudes ja niisama mõtteid mõlgutades jõudsin otsusele, et aitab Eestist . Mul on võimalus ning ma kasutan selle ära .! I’m gonna leave . Loodetavasti igaveseks . :) I think it’s best for Everybody . :)
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja, et ise ka ei usu . :)
Nüüdseks on ka kontori tähtsaima isikuga räägitud ning selgeks tehtud, et 30. September on mu viimane tööpäev ning peale palgapäeva oktoobris mina lahkun . :)
Alguses, kui esimest korda see mõte tuli, siis tahtsin minna juba augustis, aga siis paluti, et äkki läheksin septembris, sest augustis PIDI töökaaslane olema ära kaks nädalat ning mina siis olema siin üksi . Nüüd see on juba muutunud ja augustis on ta tööl juba tagasi .! :P Siis mõtlesin, et septembris ma minna ei taha, sest sünnipäev on MINU jaoks tähtsaim päev aastas ja kohe kindlasti ei taha ma tol päeval olla üksi, vaid tähistada oma sündi suure pauguga . :) Ja sealt siis tuli oktoober, peale palgapäeva, mis on hetkel püsima jäänud .

28.05 kuni 29.05 toimus järjekordne Noorte sotside suvekool . Muidu oli kõik okei, aga mul oli millegi pärast selline tunne, et this time politics is on drugs või midagi sellist . :D Ehk siis kõik oli kuidagi sügavam, poliitilisem ja inimesed olid aktiivsemad, kui kunagi varem ja ma vaatasin ringi ja mõtlesin sellele, et miks üldse liitusin ning ega sellest esialgsest põhjusest palju järgi jäänud polegi...

Pühapäeval (29.05) toimus viimane filmiõhtu Joosepi juures . Oli Mr L’i kord, kes näitas meile lahedat filmi nimega „The Magdalene Sisters“ . Ma ei tea, kuidas teistega, aga mulle see film meeldis küll väga väga . :)

Esmaspäeva (30.05) hommikul istusin bussi ning sõitsin Moele, sest oli tegemist venna sünnipäevaga . Tüüp sai juba 14 . Kui jõudsin sinna, siis kodus polnud kedagi . Vend oli veel koolis, ema oli tööl ning koera pole juba tükk aega... Jube imelik oli olla seal üksinda . Nagu kuidagi võõras kohas oleks olnud, ei olnud üldsegi sellist tunnet, nagu oleks tagasi „kodus“ vms... Istusin siis netis, vaatasin telekat ja ootasin, kuniks teisedki naasevad . Ema oli megaarmsa kirjakese mulle jätnud kööki lauale ning ka vend kirjutas juurde natukene . Jube armas oli . :)
Õhtul käisin Tiinaga jalutamas . Tegime ühe MEGA ringi . :D Ma polnud juba ammu sellist ringi Moel olles teinud .
Peale seda läksin koju ning ema istus venna isaga (meil vennaga on erinevad isad) suures toas, sõid salatit ning napsitasid natukene . Mitte palju, aga piisavalt, et minu tuju rikkuda . Mina istusin enamus ajast magamistoas ja vaatasin läpakast filme/sarju ning venna veetis enamus ajast õues . Või kui mina olin õues, siis venna mängis online mänge minu läpaka pealt .
Mingi ühe aeg läksin magama ja üldse ei saanud magada, sest mingi värdjas pinises mööda tuba ning siis panin tule põlema ja mingi pool tundi vahtisin ringi, et see raisk kinni püüda . Kui olin lootuse juba kaotanud, siis lõpuks sain ta maha löödud ning mõnusalt unemaale minna .

Pool seitse äratas vend mu hommikul (1.06) üles (ema oli juba tööle läinud) . Natuke koos sõime, vaatasime telekat ning läksime (maja taga olevasse) bussipeatusesse .
Buss sõitis Tapa Gümnaasiumi ette, kust mina siis sundusin rongijaama, et Tallinnasse tagasi sõita, kodust läbi hüpata ja tööle ronida .

Reedel (3.06) tulin just rõdult suitsult ning minu toas seisis Hando . I was STUNNED .! :D Ei osanud öelda ei „iid“ ega „aad“ . Juuksed mehel täitsa pikaks kasvanud, pikemad kui minul olid (tol hetkel) . :P Silm kohe puhkas, kui nägin, et ta oli tagasi . Selline imelik tunne oli, justkui mitte midagi polekski muutnud, everything was back the way it used to be . :) Minu mälu järgi välja me tol korral ei läinud .

Välja läksime aga laupäeval (4.06) . Tähistasime sel õhtul väikest viisi Taki 27. aastaseks saamist . :) Meiega ühinesid ka Hando ning Mr L . :) Läksime BonBon’i, kus esines ka Jana Kask, kes esitas paar täitsa head lugu, sealhulgas ka Katy Perry lugu „Firework“ . Õhtu iseenesest oli täitsa okei, kui lõpp välja arvata (see, et ma läksin üksi koju :P I was actually hoping for something else, but it’s okay) . :D

Uus filmiõhtute asukoht on (tänu minule) Mr L’i juures . Alguses, kui jõudsin otsusele, et lahkun, siis võtsin pähe, et enne lahkumist täidan ära ühe nö missiooni . Missiooniks on siis Mr L’i täielik integreerimine minu sõpradega ehk siis kui ma ära lähen, siis ei konuta ta üksi kodus vaid tal on olemas väga lähedased sõbrad . Ma olen kindel, et ka praegugi on tal selliseid inimesi, aga nö minu seltskonna inimesed on väga head inimesed ning ka tema on üli hea hing, seega need kaks nagu kuuluvad kokku ja võtsin pähe, et tuleb hakata Mr L’i kutsuma igale poole ja harjutama teda olema nende inimestega, et ta tunneks end kui „üks neist“ ning lõpuks siis ongi minu missioon täidetud . Üks missiooni osadest oli siis filmiõhtute korraldamine Mr L’i juures, millega ma ka hakkama sain . :D
See plaan jäi poolepealt katki, sest ma lihtsalt andsin alla . :D

Pühapäeval (5.06) oli minu kord näidata filmi . Sain maha esimese filmiga Mr L’i juures, milleks oli „Obsessed“ . Täitsa lahe oli vaadata, et filmi lõpupoole suurest pingest ei olnud ma ainuke, kes natuke närvis oli . :D
Valisin just selle filmi, kuna Ali Larter on väga lahe näitleja minu arust ning pealegi – mulle täiega meeldivad sarnase sisuga filmid . :D Ma natuke isegi tean, mida tema karakter tunneb ja läbi elab . ;)

Esmaspäeval (6.06) oli mul vene keele eksam . Natuke närvis küll olin, aga viie sain kätte . Kogu eksam oli suuline ning võttis aega (kui ootamine välja jätta) kokku umbes viis minutit vms . Koheselt sain hinde teada ning võisin rahuliku südamega koju minna .

Reedel (10.06) käisin peale tööd Mr L’iga jalutamas . Kuna käimas oli Eesti versioon Pride’st (nimega „Oma festival“), siis käisime temaga vaatamas ühte näitust vanalinnas . Täitsa OK näitus oli, kuigi mõnest asjast ei saanud esmapilgul üldse aru . Kui aga tuli inimene ning seletas kõik lahti, siis oli pilt kohe poole selgem ning parem . :)
Peale seda liikusime temaga Kristiine Keskusesse, et saaksin esimest korda elus külastada 5D kino . Ma pakun, et rohkem kui film ise, ajas Mr L’i naerma see, kuidas mina seal hüppasin ja silmi peitsin vahepeal . Tõesti – vahepeal oli ikka hirm nii suur (kuigi vaatasime multifilmi), et lihtsalt ei julge vaadata, kuidas kahurikuulid otse minu poole lendavad, 3D prillid ees, tool raputab ning kukla tagant ja eesistuja pingist lastakse mulle survega tuult vahepeal ehk siis kuigi vaatasin multikat oli kogemus täiesti reaalne ja see ajaski hirmu nahka . :D Peale seda ostsime Takile väikesed kingitused ning läksime oma teed .
Enne Taki sünnipäeva kirjutas Timur kõigile facebook’is, et teeks Taki kingi jaoks rahakogumist . Käidi välja ideid, kuid lõpuks vajus asi kuidagi ära . Laupäeval (4.06) aga nägin, et Tanel ja Allan ja Joosep olid pannud rahad kokku ja ostnud ümbriku ja puha . Kuna mina sain sellest nii hilja teada (siis, kui nad hakkasid kaarti juba kirjutama), siis ütlesin, et mina osaleda selles ei soovi . Kui varem teada anda ei saa, siis paugu pealt ma ei osale . Olen parem üksiküritaja ning kingin midagi mälestuseks .
Nii tegimegi Mr L’iga . Alguses pidin tegema kingi üksi, kuid Mr L leidis midagi, mis tema arust Takile sobis ning lisas selle kingikotti . :)
Ma ei tea, kas Takile see meeldis või mitte, aga vähemalt minu südametunnistus on puhas . :D I did my part .! xD

Laupäeva (11.06) õhtul istusin mina Baltijaamas ning ootasin bussi, et sõita töökaaslase juurde, tema maamajja Muuksis . Tähistasime tema sünnipäeva seal .
Täitsa mõnus oli istuda seal (kui sääsed välja jätta), rüübata vaikselt rummi koolaga, süüa salatit ja liha ning rääkida lihtsalt mõnusalt juttu . :) Öösel käisime veel jalutamas mööda maad, käisime ära Tsitres ning vaatasime ka üle ühe mälestusmärgi, mis seal lähedal on . :)
Nad rääkisid mulle naljakat lugu, mis oli toimunud minu esimesel tööpäeval siin ettevõttes . Jaanika (sünnipäevalaps) rääkis, et kui esimest korda mind nähti, siis teised töökaaslased (Viivi (vanus: sixty something) ja Kaja (vanus: fourty something)) olid pöördunud tema poole: „Jaanika, mine uuri välja, kes see on .! Tema küll „normaalne“ ei ole .!“ xD

Pühapäeval (12.06) jõudsin täpselt filmiõhtuks linna ning vedasin end Mr L’i juurde . Käes oli Taneli kord (kes Allaniga koos hilinesid 45 minutit) ning tema näitas meile (minu arvates) ühte Eesti parimat filmi: „Siin me oleme“ . :)

Esmaspäeval (13.06) helistas klassijuhataja ning tuletas meelde, et seoses aastahinnetega on mul jätkuvalt mõni võlgnevus . Panin end koheselt riide ning läksin kooli uurima, et mis värk on ning leppisin ka õpetajatega kokku, et millal ma järgi vastama lähen, kuna tegemist oli viimase nädalaga, mil midagi parandada sai . Tulin õhtul tööle ning võtsin terve nädala (va reede) vabaks, et keskenduda koolile .
Õhtul läksin Mr L’iga Katusekinno . Ma polnud seal kunagi käinud ning kogemus oli eriline . :) Selles mõttes, et kino nagu kino ikka, va ilma katuse ja seinteta ning filmi alguses (reklaamide ajal) küll lasti heli kõlaritest, kuid muidu terve film tuli vaadata kõrvaklappidega . Filmi ajal tõmbasid peale endale mõnusa sooja teki (Mr L tõi meile mõlemale kaks tekki) ning sai rahulikult filmi nautida . Õues polnud just eriti soe, aga see-eest teki all oli jube mõnus olla . Ei olnud üldse segajaid, nagu tavakinos on, et keegi jutustab filmi ajal või naerab vales kohas vms . Tänu kõrvaklappidele olin vaid mina ja film . Vahepeal küll Mr L viskas mingit nalja ning piilusin ka salaja tema poole ja nii hea tunde tekitas, et tema just minu kõrval oli . :) Vaatasime filmi „Linnud“ . Tänu Mr L’ile sain teada ka huvitava fakti, et see on selline film, kus ei kasutata kordagi mingisugust taustamuusikat . Olin seda filmi eelnevalt küll mitmeid kordi näinud, kuid sellist asja polnud ma kunagi tähele pannud . Ja täitsa tõsi oli . Imelik oli küll vahe peal vaadata ilma muusikata, aga film ise on väga hea . :D
Peale filmi jätsime hüvasti ning läksime oma teed . Mina jällegi lootsin oma öö lõpetada just tema kõrval (olin isegi hambaharja kaasa võtnud) aga noh . Kui kutset ei tule, siis ise ka ennast peale suruma ei hakka . :) Saingi teha mõnusa jalutuskäigu oma muusika saatel . :) Koju jõudes lendasin kohe magama .

Teisipäeval (14.06) läksin kooli ning oli esimene järelevastamine . Üks õpetaja, kaks ainet = ajalugu ja ühiskonna õpetus . Õpetaja luges mulle ette maha magatud tööde teemad ning kokku oli neid 11 . Sain kõik kirja ning tulin töö juurde, et ahistada ülemuse arvutit . Tegin kõik 11 tööd ära, õpiku ja interneti kaasabiga, printisin välja ning juba kümne ajal olin kodus . :)
Teised olid juba jõudnud meile, et teha väike meditatsiooni õhtu . Handogi oli meiega ning kui kõik olid juba mõnusas tujus, siis tuli välja, et tol samal öösel läheb Handol buss ning sõidabki tüüp jälle minema . :( Õhtu lõpus tegin talle kalli ning mõtlesin, et äkki see võibki olla kõige viimane kord, kui teda üldse näen... Kahju kohe täitsa .

Kolmapäeval (15.06) ja neljapäeval (16.06) tegin kahte ainet korraga: füüsika ja kirjandus . Kirjandust võtsin kohe nii tõsiselt, et võtsin kätte ja lugesin „Kuristik rukkis“ läbi kolme päevaga . :D See oli terve mu elu jooksul teine raamat, mis ma olen kohustuslikust kirjandusest läbi lugenud (esimene oli 50ne leheküljeline „Libahunt“) . Ehk siis jällegi tegin seda seepärast, et saaksin südamerahuga läbikukkumisel öelda, et TÕESTI üritasin .!
Neljapäeval pidi olema meie ettevõtte ühine väljasõit Polli loomaaeda, et seal teha väike grill ja niisama koos olla . :) Tänu koolile jätsin sellele minemata . Natuke küll kahetsen, et jätsin sellele minemata, kuid kool on tähtsam . :)
Väljasõit oli ühtlasi ka Merilini (minu ülemuse ja ka kontori nö süda) viimane üritus, kuna ta läks lapsepuhkusele . Niii oleks tahtnud seal olla, aga jah… C’est La Vie .!

Kuna neljapäev oli sõna otseses mõttes viimane päev midagigi parandada, siis reede (17.06) oli mul täitsa vaba . Olin enam-vähem kindel oma lõpetamises ning asusin ülikonda otsima . Sõbranna kirjutas mulle ning ütles, et saaksin tema mehe oma laenata, seega üks mure vähem .
Õhtul läksime sõpradega X’i ning mina liikusin veel hiljem edasi Sauna 69sse, kus tegin ära sellise POWER tripi, et ise ka ei usu .! ;) No further comments on this subjekt .! :D Ütlen vaid nii palju, et energiat tuli kümne mehe eest ning uni tuli alles järgmisel päeval ühe ajal . :P

Pühapäeval (19.06) oli siis Joosepi kord filmi näidata . Tema tuli lagedale filmiga „500 days of summer“ . See film meeldis mulle väga, sest ma sain samastada end peategelasega ning naise rolli ja Mr L’i vahele sain tõmmata võrdusmärgi . Seepärast ütlesingi neile peale filmi, et see oli film, mis mulle üheaegselt meeldis täiega ning mida samal ajal vihkasin täiega . Meeldis, sest teema oli väga hea ning ma sain end samastada, kuid vihkasin sest naistegelane oli käitumise poolest veidi Mr L’i moodi ning ma sain täieliku südamerahuga vihata seda naist, kuna tegemist oli fiktiivse tegelasega . Mr L aga on reaalne inimene ja teda nii väga vihata ei saa (, ei suuda ega taha) . :D

Esmaspäeva (20.06) astusin reipa sammuga kooli poole . Pidin minema sinna, et teada saada, mis hinded ma siis sain ning et kas ikka lõpetan või mitte . Ma ise olin täitsa kindel, et ikka lõpetan . :) Sest ajaloo ja ühiskonna sain juba neljapäeval korda ja kirjanduses ning füüsikas ei saanud ma küll kõiki töid järgi teha, kuid ma jõudsin teha täpselt nii palju, et saaks hinde välja panna .
Ja siis koolis tuli välja, et kirjanduse õpetaja pani mulle aastahinde välja, kuid füüsika õpetaja ei nõustunud seda tegema . Püüdsin küll temaga rääkida ja klassijuhatajaga rääkida, et äkki kuidagi ikka saab, kuid vastus oli ikkagi ühene: „Tule augustis, peale taasiseseisvumist tagasi, teed tööd järgi ning saad lõputunnistuse kätte . Lõpupeole minek jääb aga ära .!“
Te ei kujuta ettegi, milline löök see oli .! Ma olin täiesti kindel, et kõik on korras ja lõpetan ilusti ja korralikult ära ja siis nüüd ÜHE aine pärast jäi kõik nii... :S
Terve päev oli justkui üks SUUR must auk . Ma olin sellises masenduses, kui vähegi võimalik . Helistasin kohe emale ning kogu kõne kestis vast 30 sekundit . Kohe, kui kuulis, et lõpetamine lükkus augustisse, pani toru ära .
Tööl olin nagu zombi . Mul oli kõigest nii siiber ja pohhui, et tahtsin lihtsalt minna koju ning üksinduses kurbusest ära surra . Vot see oli tõesti minu elu kõige tumedaim päev (siiani) .

Neljapäeval (23.06) alustasime oma teekonda Miku suvemajja Hiiumaal . Kui olime veel meie maja ees ning ootasime autos Meelist, siis helistas ema mulle . Olin suht üllatunud, et ta mulle helistas ning rääkisime täitsa normaalselt . Ütlesin talle ka, et ma ise poleks talle helistanud, sest arvasin, et ta on ikka mu peale vihane, sest olin ju tema unistuse purustanud (ema ainuke unistus (ja suht ka nõudmine) mulle oli, et ma lõpetaks kooli ning ta näeks mind ja mu venda ülikonnas tol aktusel) . Rääkisime rahulikul toonil ning lõpetasime kõne positiivselt .
Hiiumaale kogunes kokku suht suur seltskond . Kõik väga lahedad inimesed .! ;)
Algselt ei pidanud ma tegelikult nendega minema, sest avastasin, et mu rahakott ei kannata seda välja ning teatasin neile juba varakult facebook’i tehtud grupis, et ma ei osale . Olin juba täitsa leppinud ideega, et veedan Jaanipäeva üksinda Tallinnas ja ma polnud teps mitte kurb selle pärast . C’est La Vie .!
Mäletan vanasti oli nii, et kui emal polnud raha kingi jaoks, siis ta ei lubanud mul sünnipäevale minna ning nüüd on täitsa loogiline, et kui raha pole, siis ei lähe .! :D
Lõpuks Tanel suutis mind ikka ümber veenda ning veetsingi kolm päeva Hiiumaal .
Aga ... Ega seal polnud nii lahe midagi, kui esimesel külastusel . Sel korral oli tuju kuidagi rahulikum ja mitte nii lõbus, kui eelmisel korral . Iga minuti tagant sain kinnitust sellele, kui väga ma ikka olen linnainimene ja kui väga mulle meeldib olla kinnises ruumis . Jah, õues värske õhu käes on olla hea ja kui teha seda harvem, siis on vaheldus väga hea, kuid eelistan mina ikkagi olla toas ja linnas . :D Sääsed ja külm õhk ei ole just minu rida . :D
Kui keegi mind kunagi matkama viiks, siis ühineksin hea meelega, sest vaheldus on ju hea .! Aga kui on mingi tegevus vms, siis eelistan olla toas . Vahest meeldib mulle pikki jalutuskäike teha (kui on õige seltskond), kuid ikkagi... Toas kükitada sooja ilmaga on ikka mega . ;) Nt pole ma selle suve jooksul kordagi randa jõudnud ning tunnen täiesti siiralt, et ma pole millestki ka ilma jäänud . Ujuma küll tahaks, aga kui ei lähe, siis elan üle . :)
Vahepeal sai natuke üle võetud (alkoholi) ning räägitud Joosepi ja Lauraga asjadest, mis toimub mu sees ja mida ma tunnen . Lõpptulemuseks selle vestlusele sain ikka ja jälle kinnitust, milline egoistlik siga ma olen ja mõtlen ainult ise endale .! Pfft .! Vahest võiks ikka oma suu kinni hoida .! :S Olen täiesti kindel, et tagasiteel autos, kus olid Joosep, Tanel, Taki, Laura ja Allan oli neil nii mõndagi negatiivselt öelda minu kohta .!
But to be honest ... I’m not sure, that I actually care any more .! I’m leaving anyway, so think and say what you want of me . :) It doesn’t matter any more .!

Pühapäeval (26.06) oli Taki kord filmi näidata (kuna Allan ja Laura ei suutnud oma filmi välja valida ning jätsid oma korrad vahele) ning ta näidas meile filmi „9 dead gay guys“ . Ei ütleks, et see nüüd parim film oli, aga esimese korra kohta täitsa vaadatav ja mõne koha pealt isegi huvitav film oli . :)
Peale filmi läksime meile mediteerima .
Üks hetk, kui Taki, Villu ja Tanel rõdul olid, läksin mina tuppa ning panin mängima Dido loo „See the sun“ . Tol hetkel mõistsin laulusõnu veelgi rohkem . Eelnevalt teadsin, et laul räägib leinast, kuid ma kogu aeg mõtlesin selle peale, et miks ta refräänis ei vasta seal esitatud küsimusele, vaid räägib teemast mööda .? See osa refräänist muidu läheb nii: „And you’re asking me why pain’s the only way to happiness and I promise you, you’ll see the sun again .!“ Alati mõtlesin, et miks ta küsimusele ei vasta .
Tol õhtul seda kuulates jõudsin aga arusaamale, et ta ei tea vastust sellele . Asi mida ta aga teab kindlalt, et kunagi näeb mees kindlasti päikest . :) Ja see lohutas mind veelgi . Et kindlasti teises riigis tuleb mul raskeid aegu ja üksikuid aegu, aga pikemas perspektiivis on see kõik seda väärt, sest ma olen 100% kindel, et näen jälle päikest . :) Nüüd kuulan seda laulu pea iga päev, sest see on lihtsalt nii meeletult ilus . :) Juba Katusepapis elades lisasin ta oma mp3’e, kus ta tänaseni on .

Esmaspäeval (27.06) vaatasin ära ühe Ameerika klassikafilmi „Casablanca“ . Olin sellest kuulnud, kui vaatasin kunagi ammu sarja „Girls Next Door“ ning sain ka teada, et see on üks Hugh Hefner’i lemmikfilmidest . Nüüd sain vaadatud ja jäin väga rahule filmiga, mis on kolm korda vanem, kui mina . :D Eriti meeldis mulle lõpp, sest lõpp oli kurb . ;)
Sealt jäi mind ka kummitama üks mega vana hea laul . :D

Neljapäeval (30.06) olin päeval tööl ning õhtul läksin koju .
Olin pea kuu aega tagasi kirjutanud Mr L’ile, et tahan minna vaatama ühte näidendit . Temale tundus see idee meeldivat . Rohkem ma eriti teda selle teemaga ei torkinud . Kuigi tahtsin seda täiega näha, siis meelega olin selle teema pealt vait, kuna tahtsin, et ta ise jätaks meelde ja tegutseks . Eelnevate kogemuste põhjal oli suht kindel, et ta unustab ära (sest paar korda on olnud täitsa nii, et kuigi ta ütleb, et „Kõlab nagu plaan .!“, siis tol samal päeval toob ta mingi ettekäände, et mitte oma lubadust täide viia) .
Tol õhtul koju minnes ta aga kirjutas mulle ning mul oli koheselt tuju laes .! HE REMEMBERED .!!! :)
Käisime siis vaatamas näidendit „Kirsiaed“, kus mängis ka üks lahedamatest briti näitlejatest Zoë Wanamaker (minule sai tuntuks tänu sarjale „Minu pere“) . Tal olid ka kaks „kinosõpra“ kaasas – Helen (keda nägin esimest korda) ning Marit (keda olin eelnevalt juba kohanud) . Näidend iseenesest meeldis mulle VÄGA .! :D
Alguses Mr L hirmutas mind, et ma pean olema riides ÜLI korralikult, kuna tegemist ikkagi teatriga ju (mis siis, et seda näidati kino Coca-Cola Plaza ekraanilt) . Otsisin üles nii korralikud riided, kui vähegi võimalik (ega eriliselt suur valikut polnudki, vaid must särk ning teksad) .
Enne etendust aga nägin, kuidas inimesed tulid saali plätude, tavaliste lühikeste pükste ja T-särgi väel... :S No jah siis . Nii „korralikult“ siis käiaksegi teatris .? Mr L’i riietumisstiili ei hakkama üldse kommenteerimagi, kuna ta on ALATI väga maitsekalt riides . Te ei kujuta ettegi, kui kade meel mul on selle üle, et kui hea ta alati välja näeb .! :D
Kahjuks pidin jälle üksi koju kõmpima tol õhtul . xD Aga see-eest oli näidend jalutuskäiku väärt .! (Y)

Reedel (1.07) mingisugust istumist meil ei toimunud . Olin üksinda oma toas ning otsustasin veidi mediteerida .! :P Siis suhtlesin ühe tüübiga, kes oli mul küll msn’is juba ammu, kuid kellega polnud kunagi rääkinud . Peale poole tunnist vestlust tuli välja, et ta elab mul mega lähedal ning otsustasime kokku saada ja teha väike jalutuskäik (kusjuures kell oli veidi üle südaöö) . Mõeldud tehtud .! Tegemist oli täitsa OK noormehega . Rääkida oli temaga hea, näost täitsa nunnu, kuid nii kapikas, kui vähegi võimalik . :) Ega see eriliseks takistuseks pole, aga kuna olen juba otsustanud, et lahkun, siis ei otsigi midagi eriliselt sügavat .
Loomulikult unistan küll täiega sarja „Sõbrad“ viimase osa lennujaama stseenist, kus Ross jooseb Rachel’ile järgi, et öelda, et ta armastab teda ja paluda, et ta ei lahkuks . Ainuke, kes seda mulle saaks teha ja ainuke, kelle pärast ma ka jääks siia igaveseks on Mr L . Kuid unistuseks see ka jääb . :) Reaalne pole see kohe teps mitte, aga unistada ju võib . :) Seepärast olen ka otsustanud, et kui piletid käes ning kuupäev ja kellaaeg teada, siis ei ütle ma seda kellelegi, sest ei taha, et keegi tuleks mind saatma . Tahan olla seal lennujaamas täiesti üksi, et ei oleks raske ära minna . Üksinda ma siia elama tulin ning üksi ma siit ka lahkun . :)

Laupäeval (2.07) oli endise Nightman’i ruumides mingi pidu . Otsustasime kõik siis sinna minna . :) Eelistumine oli Miku juures (kes elab mugavalt kesklinnas ÜLI fantastilises korteris) . Peale seda liikusime kõik peole . Ruumid olid suht lahedad minu arust ning ka pidu oli täitsa OK .
Järjekordselt tegin vea, et avasin suu ja rääkisin, mis mind vaevab ning tüüpiliselt sain vastukajaks selle, milline egoistlik siga ma olen . Nothing new (kogu vestlus toimus muidugi väljas, peo lõppedes, mitte saalis üle muusika karjudes) .!
Korraks nägin Taki silmist sellist raevu, mida pole seal kunagi näinud . See oli loomulikult suunatud minu ja minu käitumise suunas .
Te ise ka ei kujuta ette, kui raske on elada inimesega, kes midagi välja ei räägi, kui teda miski häirib ning hoiab kõik endasse (I should know, I’m just like that!) . Tol õhtul aga (ju vast tänu alkoholile) ta enam ei pidanud vastu ning valas kõik viha välja . Suht karjus mu peale väljas .! :S
Koju jõudes sundisin ta oma tuppa, kus aga oli enamus ajast vait ja kuulas ning kui vastas midagi, siis oli ta täiesti rahulik . Miks ta ei suutnud samat moodi ennast väljendada väljas olles, I’ll never know...

Pühapäeval (3.07) oli tavapärase filmiõhtu asemel Laura sünnipäeva tähistamine . Läksime kõik tema poole (tal on väga lahe korter Vanalinnas), istusime ringis laua ümber, rääkisime juttu, näksisime toitu, jõime (mittealkohoolseid) jooke ja mängisime lauamänge . Kuna mängijaid oli ebaühtne arv, siis olin mina enam, kui nõus üksi „meeskonnas“ olema ja teised olid kahekesi . :)
See päev meenutas meie vanu mänguõhtuid, mis olid samuti täis naeru ning head seltskonda . Ka toda päeva jään ma mäletama, kui erilist ja head päeva . :)

Kolmapäeval (6.07) mõtlesin, et pole ammu emaga suhelnud . Võtsin siis kätte ning helistasin talle . „Mis tahad .?“ olid ta esimesed sõnad . Olin suht tummaks löödud, sest viimane kord tundus ju kõik korras olevat . :S Kõne kestis kokku umbes 45 sekundit ning selle lõpus ütles ta mulle, et ma helistaks talle alles siis, kui tunnistus käes ehk augustis . Ma olin raisk nii vihane, et viskasin kohe kõne hargile .! Kui ta nüüd TÕSISELT arvab, et ma saan augusti lõpus paberid kätte ja ma helistan talle ja teatan rõõmu-uudise, siis mõelgu uuesti .! Hui ma helistan talle .! :S
Ma saan temast aru küll, et ma ju vedasin teda alt .! Aga temagi võiks aru saada, et minul on täiesti pohhui koolist . Peamine põhjus, miks ma sinna üldse läksin, et see ära lõpetada oligi tema .! Ja ma jõudsin NII kaugele .! Kõigest üks asi veel ja ongi kõik .! TEMA pärast ma tegin seda ja tema käitub minuga nii .! Pfft .! Nii kuidas küla koerale, nii ka koer külale .! Tema ignoreerib mind, siis mina lülitan tema välja .!
Kui ta mulle ise ei helista, siis täieliku südamerahuga lähen Eestist minema ilma teda nägemata .
Vennast on vaid kahju .!
Minu eeliseks väikeses külakeses oli see, et mina olin gei . :D Mängisin koguaeg tüdrukutega ja olin eemal poiste pättustest ning nende tulevikust .
Vend aga koguaeg veedab oma vaba aja teiste väikeste pättidega ning seeläbi kardan, et temast võib saada väga kinnine, kurb ja troubled mees... Ma nii tahan, et vennal läheks hästi ja tahan, et ta alati, kui midagi oleks vaja, pöörduks minu poole . Pisimagi murega . Ning seetõttu kardan, et kui lahkun, siis tunneb ta, et nagu hülgaksin ta ning ta jääks üksi... Ega me praegu ka väga lähedalt suhtle, aga hetkel olen vähemalt telefonikõne kaugusel .!

Reedel (8.07) oli järjekordne istumine meil .
Jooki oli mõnusalt, seltskond oli hea ning juttu jätkus kauemaks . :)
Kästi igaühel nimetada (alguses üks ja siis mõned lisasid veel kaks otsa) seksikaim välismaa kuulsus (alguses mees ja siis naine) ning siin on siis minu nimekiri (õiges järjekorras): Channing Tatum, Cam Gigandet ja Chris Rockway/Britney Spears, Jennifer Aniston ja Holly Marie Combs . Peale seda küsiti aga seksikaimat Eesti meest . Hoidsin täiega keelt hammaste taga, et mitte valjult välja öelda vastuseks: „Mr L“, kuna see on mu tegelik arvamus ning ütlesin hoopis: „Kristjan Kasearu“ . :D
Peale seda, kui kõik olid lahkunud jäime Villuga kahekesi . Teised said kõik auto peale ning me jäime taksot ootama . Rääkisime vähemalt pool tundi ning nii hea oli . :)
Kui ma kord rõdul käisin ning avastasin, kui puhas inimene Villu on, siis ma natuke kartsin, et kurat ega ma armumas pole .! :D Nüüd aga olen jõudnud (loogilisele) aru saamisele, et inimene võib olla puhas ja ilus ja hea ilma selleta, et ma temasse armunud oleksin .! :D
Igatahes... Temaga juttu rääkimine (eriti ebakaines olekus) on nii hea minu arust . :) Tema kuulamine mediteerimisõhtutel (välja arvatud siis, kui ta mind vahele segab)... :)
Peale seda liikusime X’i ning istusime seal veidi aega .
Teised läksid kõik „Impotendi unistuse“ juurde Pirital . Jumal teab, miks nad sinna ronisid .! Tol korral oli mul aga täiesti suva .! Mingu ja olgu seal .! Minust eemal .! Whatever...
Käisime kahekesi ka KAPP’is ära ning siis tahtsime Ring’i minna . :D Ma pole seal kunagi käinud ja lihtsalt puhtalt uudishimu pärast tahaks kunagi ära käia . Ja tol korral oli hea, sest oli kaasas inimene, keda usaldasin . :)
Kahjuks aga öeldi meile, et sees on vaid kolm inimest ning Villu otsustas, et pole mõtet minna . Siis helistasid teised ning teatasid, et nad on nüüd jõudnud X’i, et kus siis meie oleme . Võtsime kursi sinna poole, saime teistega kokku ning läksime kodudesse ära .! What a fun night, wasn’t it .?

Laupäeval (9.07) äratas Taki mind ühe ajal üles ning teatas, et varsti on plaanis temal, Tanelil ja Allanil minna sõitma mööda Eestimaad . Niisama . :) Tahtsid, et ma kah kaasa läheks . Kuna üks vaba koht oli, siis helistasin ka Mr L’ile, kuid ta ei saanud tulla, kuna tal juba plaanid tehtud .
Käisime ära Palmse mõisas ning Jägala joal .
Kuigi mõisas olles ning aias jalutades sadas natuke vihma ning päev oli suht tume, siis oli minul niiiiii suva sellest, kui vähegi võimalik . :D 1) Ma armastan vihma ja 2) See mõte ja teostus olid minu jaoks niiiiiiiiiii lahedad ja head, et ma ei lasknud end üldsegi häirida sellistest pisiasjadest nagu vihm . Nautisin iga hingetõmbega ümbruskonda ja seltskonda . See oli niii faking lahe plaan minu arust . :)

Pühapäeval (10.07) oli Mr L’i kord filmi näidata . Sel korral näitas ta meile üht lahedat Briti filmi „Billy Elliot“ . Ma leidsin megalaheda kohakese, kust saan vaadata rahulikult filmi, ilma et keegi mind näeks . :)
Film iseenesest meeldis mulle täiega . Käisin filmi lõpu poole kolm korda wc paberit võtmas, et nuusata, sest nuttes hakkab millegi pärast alati tatt jooksma .! :D

Esmaspäeval (11.07) oli natuke naljakas vestlus PJ’ga . Algust ainult näitan:
PJ: „Njoh, mida r22gid ka?“
Me: „Ei midagi erilist .
Going back to my childhood :D“ :D(See siis tähendab seda, et ma avastasin, et ansamblil Aqua on olemas täiesti uued lood, mida ma veel kuulnudki pole. Ahh, kuidas ma lapsepõlves armastasin seda bändi. Tol päeval siis avastasin uued lood ning kuulasin neid uuesti ja uuesti.)
Tema aga vastas mulle selle peale: „Did you ever leave? :D:D“
Ausalt öeldes alguses ma natuke solvusin, mõtlesin, et WTF .? :O
Aga siis mõtlesin natuke järgi… Tuli meelde Villu kommentaar minu muusikamaitsele: „Sul on nii lapselik muusikamaitse .!“
Kui need kaks kommentaari kokku panna, siis äkki olegi laps seesmiselt .? :) Naiivne, unistaja, mitte just eriti palju tulevikule mõtlev… :) Äkki isegi ongi see õige . :) Kui ka on, siis andke andeks, aga mina ei näe seda negatiivsena . :D

Neljapäeval (14.07) helistas ema mulle hommikul . Ütles, et see on tema uus number (jumal teab, mis vanaga juhtus…) . Ütlesin vaid: „Olgu“ ning oligi kogu kõne .

Reedel (15.07) oli suht tume päev minu jaoks .
Mind lubati viia Soome terveks nädalavahetuseks . Tahtsin niii ära siit korraks minna . Like a test run, et kuidas ma olen võõras keskkonnas ilma selleta, et keegi teaks, kus ma olen . Tahtsin minna ilma, et oleks kellelegi öelnud, et lähen… Tahtsin saada minema siit, kuna kõik siin on alati nii ühesugune… Alati ühed ja samad peod, ühed ja samad näod, ühed ja samad kohustused, peaaegu kõik päevad on nii ühesugused . Korrakski sain lootust, et päev ei ole samasugune nagu alati on olnud (seepärast kaifisin ka iga hingesõõmuga Palmse ja Jägala joa külastust) .
Aga mida edasi päev läks, seda kurvemaks ma muutusin, sest see inimene, kes mulle seda lubas, teda polnud… Ei andnud end näole .
Koju läksin suht nagu autopiloodiga, üldse ei mõelnud midagi, nii tuim, kui vähegi võimalik .
Ei kavatsenud välja minna ega midagi .
Tolle õhtu pidu toimus Joosepi juures . Ütlesin alguses Takile, et ei ole pidutsemise tujus ja seepärast jään koju .
Umbes kümne aeg oli aga selline igavus peal, et oleks vast hulluks läinud . :D Poleks vast olnud nii hull, kui oleks teadnud, et ma pole ainuke, kes kodus passib või oleks olnud ükskõik milline teine nädalapäev, siis oleks täiesti suva, aga oli ju reede…
Võtsin siis end kätte ning tarisin end Joosepi juurde .
Mr L’gi oli seal . Sai temaga palju juttu räägitud, kuni ühe hetkeni, mil vihastasin ja tõmbasin uttu ta kõrvalt . Ise ta muidugi ei saanud millesti arugi (tüüpiline ongi see, et mulle haiget teha, tuleb öelda midagi sellist, mida kellelegi teisele öeldes, sel teisel inimesel aga pole sooja ega külma sellest, minul aga on kõik vastupidi) .
Rääkisime seal pikalt ja laialt ühel teemal kahekesi kuni hetkeni mil tema vastus ühele mu küsimusele oli: „Pole sinu asi .!“ Te ise ka ei kujuta ettegi, kui pikaks mu nägu vajus . „Pane suu kinni, süda jahtub ära .!“ ütles ta naeratades selle peale . Mina aga pöörasin otse ringi ning läksin tema juurest minema teiste juurde .
Tanel loomulikult (no surprise there, sest keegi ju ei saa minust aru) võttis Mr L’i poole ning ütles, et ei olnud ju hullu selles midagi… :S
Olles Joosepi juures vältisin ma Mr L’i nii, kuidas võimalik .
Välja minnes aga otsustasin, et on ju reede .! Pidupäev .! Teeks äkki nii, et täna pidutseks niisama ja homme jätkaks viha kandmist . :)
Mõeldud tehtud .! Läksime Kapp’i, kus sai palju palju tantsida . :) Märk sellest, et Mr L ei saanud midagi aru oli ka see, et ta ostis mulle paar jooki . :D Oh, how I LOOOOVE free drinks (oh fuck it – I love free everything).! xD
Arusaamine ja mõistmine on ka üks põhjustest, miks ma üldse pean blogi . Mul ei ole just eriti kerge öelda alati seda, mis mõttes . Seepärast ongi lihtsam panna enamus mõtetest kirja ning seeläbi siis jagada ennast teistega . Samas saan siin ka olla suhteliselt vaba ning näidata teistele, kuidas töötab minu mõttemaailm, kuidas mina näen ümbritsevat ja mida mina sellest kõigest arvan . ;) Mõni asi võib olla küll mõne arvates liiga julm või lauslollus, aga nii töötab minu mõttemaailm . I don’t need just to be accepted, I need to be understood why I said or did something...
Tol õhtul olin suht kaine ning tegin ka midagi sellist, mida ma ise peaks mõnel moel eneseületamiseks . :)
Nimelt asi selles, et ma natuke mingil moel häbenen oma tantsimist . :) Aga samas ma jumaldan tantsimist . Ja seepärast peangi alati olema tantsides purjus, sest siis on mul suva, kas keegi vaatab või mitte . See on see nõmedus, kui sa lased endal häirida sellest, mida teised sinust arvavad . :) Ja lisaks veel purjus olekule tantsin ma enamus ajast ka silmad kinni . :) Siis ei näe ma kedagi enda ümber ning suudan rohkem muusikat tunnetada, et siis selle rütmi järgi end liigutada .
Aga tol ööl olin ma suht kaine ja kõik ronisid tantsupõrandale . Ei tahtnud ma üksi seista ning ühinesin nendega . Ja siis seal olles sundisin ma end tantsima . Meelega hoidsin silmadki lahti . Ja teate mis .? Täitsa lahe oli . :D Lasin end vabaks ning korraks ei hoolinud mida teised minust arvavad . :) For a moment I just let go and I just was... :) See oli imeline . :)
Peale seda läksime G’sse, kus teised ründasid kohe tantsupõrandat, mina aga seisin eemal ning jälgisin neid . Ei olnud just eriti hea muusika ning seepärast seisin ja jälgisin . Mingi vanamehe nässakas tuli minuga rääkima ja „viisakas“ nagu ma olen midagi poole sõnaga vastasin ka talle (kuigi oleks tahtnud öelda, et kao ära) . Mingi hetk tuli Mr L minu juurde ning tema jutust sain ma aru, et ta läheb wc’sse . Hakkas just mängima Rihanna laul „S&M“ ning ma liikusin otse tantsupõrandale . Mr L just oli see inimene, kes seda laulu mulle kõige esimesena lasi ning mõtlesin, et miks ta juba tantsima ei tule .
Peale laulu otsustati koju minna . Mr L’i aga polnud kusagil . Helistasin talle ning tuli välja, et tüüp oli koju läinud... :S
Võtsime Villuga takso ning tulime ära ...

Laupäeval (16.07) äratas ema mind oma kõnedega . Alguses helistas mingi seitse korda ning kui ma ikka vastu ei võtnud, siis saatis sõnumi, et ma vastu võtaks . „Mis nüüd siis lahti on .?“ mõtlesin ning kui vastu võtsin, siis tuli välja, et tal oli üks meesterahvas külas ning too tahtis, et ma uuriksin netist, kuidas koristada Virgina tubatat... :S What ever that is .!
Peale seda kirjutasin väikeste vaprusevärinatega (pohmakas noh!) Mr L’ile, et kas tohin talle külla tulla . Mind häiris see „Pole sinu asi“ kommentaar ning tahtsin istuda maha, nagu täiskasvanud inimesed, ning rääkida ära mis mind häirib . Talle loomulikult ei öelnud, et see on peamiseks küllatuleku põhjuseks . Tüüp lubas ning umbes tunni pärast istusingi tema juures . :) Kui filmiõhtud kõrvale jätta, siis ei mäletanudki, millal viimati olin tema juures ...
Alguses rääkisime niisama juttu ning siis ma alustasin: „Mind võib saata kuhu iganes, perse, munni, vittu, no kuhu iganes .! Võib mulle otsa vaadata ning valetada süüdimatult .! Solvumine on selle juures kohustuslik . :D Ma isegi olen seda enne teinud . Aga see, mis sa eile ütlesid, ületas igasugused piirid .! Ma ise üritan elada koodeksi „Nagu küla koerale, nõnda ka koer külale .“ ja seepärast saan öelda, et ma pole kunagi öelnud inimesele, keda pean lähedaseks midagi sellist nagu „Pole sinu asi“ . See võib küll tõsi olla, aga MINU (ja ainult minu) jaoks on see madalaim koht kuhu lüüa .! Sa oleks võinud mulle otsa vaadata ja rahulikult valetada või kasutada oma „Ma ei taha sellest rääkida“ repliiki, mille kasutamine sul väga hästi tuleb välja . Aga öelda mulle NII .? Kuna see oli su esimene kord, siis ma annan andeks . :) Aga palun ära enam kunagi mulle nii ütle .!“ Mr L lisas veel, et tema ei mõelnud selle all midagi halba, vaid lihtsalt tahtis teemat vahetada . Vabandas, et oli nii öelnud . Võtsin vabanduse vastu, kuid ainult tingimusel, et ta seda kunagi uuesti ei ütle . Teie, lugejate, jaoks võib ju see olla täiesti suva, aga M.I.N.U. jaoks on see tõesti madalaim koht, kuhu lüüa...
Jõime kohvi, sõime saiakesi ning rääkisime ka muudel teemadel . :) Te ise ka ei kujuta ettegi, kui lahe oli istuda temaga kahekesi sel pisikesel rohelisel nahast diivanil ning rääkida juttu, vaadata tema piltilusaid kutsikasilmi, heledaid juukseid, puhast siledat nahka ja kuulda tema mõnusat hääletooni ning vaadata seda naeratust, mis võiks süüdata miljoneid küünlaid . :) Oh gosh, I need therapy .! :D
Umbes nelja aeg tulin koju, sõin natuke, vaatasin telekat ning kuueks tuli Tanel, et saaksime kõik koos khmm.. mediteerida . :D

Pühapäeval (17.07) sain läbi raamatu, mille ostsin (vist) aastal 2009, kui käisin Janikaga koos Viru keskuse poes . Olin mitmeid kordi läbi aastate üritanud seda raamatut lugeda, kuid läbi ei saanud kordagi ning alustasin alati otsast peale . Raamatuks oli „Veronika decides to die“ . Peale raamatu lugemist hakkasin vaatama filmi „Harry Potter and the Deathly Hallows – Part 1“, sest ma polnud seda siiani veel näinud . Teadsin, et Mr L tahab minna kinno seda vaatama ning kuigi polnud just kvaliteet eriti hea, siis ma hakkasin seda vaatama, et enne filmiõhtule minekut saaks kahekesi kinos ära käia . :) Film kestis kaks tundi ning kui olin saanud vaadatud tund ja 15 minutit, siis avastas Mr L, et olin talle hommikul kirjutanud ning vastas mulle: „Ma juba eile öösel käisin seda vaatamas :$“ . „Ah käi ka siis kuu peale .!“ mõtlesin, panin filmi kinni ning jätkasin teise filmiga . Vaatasin ära just loetud raamatu filmiversiooni . Kuigi ma jumaldan Sarah Michelle Gellar’it ning minu arust sai ta ideaalselt Veronika kehastamisega hakkama, ei meeldinud film mulle eriti . Nii palju asju oli muudetud . :S
Peale seda liikusin Mr L’i juurde (kus pidin ootama ukse taga umbes 10 minutit, kuna ta küll oli ukse lahti teinud (nagu ma eelnevalt talle skype’i kirjutasin), kuid keegi oli enne seda sisse läinud ja ukse sulgenud ja kõneaega mul ka pole) .
Kord oli minu käes ning näitasin filmi „Seven Pounds“ . Ise istusin eemal ning lahendasin filmi ajal ristsõnu, aga teistele tundus meeldivat . :) Keegi muidugi otseselt ei öelnud, et väga meeldis, kuid ei tulnud ka ühtegi negatiivset kommentaari selle kohta . :) Lõpus kiskus endalgi pisara täitsa välja . :D Arutati vaid asjadest, millest keegi oli või polnud aru saanud . :) Ega ma kaua seal istunudki . Aeg oli juba hiline ning ma kiirustasin koju, et oma väike plaan ellu viia .
Enne lahkumist aga andsin Mr L’ile raamatu, mille olin just läbi lugenud . Kuna lähen nagunii minema, siis pole mul mõtet kõike endale hoida . Ja pealegi – ma pole eluski lugenud ühte (ilukirjanduslikku) raamatut rohkem, kui korra .
Koduteel tuli meelde naljakas asi . Nimelt on nii, et „suurteks armastusteks“ peaksin mina vaid E’d ja Mr L’i . Ja siiani on Paulo Coelho mu lemmik kirjanik ning on kaks raamatut, mis mulle tema poolt on VÄGA meeldinud: „The devil and miss Prym“ ja „Veronika decides to die“ . Esimese olin kinkinud kunagi ammu ammu E’le ja teise siis nüüd kinkisin Mr L’ile . Kingitust üle andes või enne seda, käesolevat seost ei tekkinud, aga kui jõudsin sellele järeldusele kodu teel, siis oli väikest muiet raske näolt pühkida . :D
Kodus siis alguses natuke mediteerisin, laenasin (Taki loal) Villu kõrvaklappe, kustutasin tule, keerasin volüümi põhja ning asusin nautima filmi „Sucker Punch“ . Täiesti haige, mis kogemus see oli .! :D See oli nii ebamaine ja lahe . :D Peab ikka olema TÄIELIK geenius, kes tegi sellise filmi . Kogu see visuaalne pool ja filmi mõte ning ahh… see muusika . :) Minu arvates oli see aasta PARIM film . :)
Kunagi, kui see välja tuli, siis kinos nägin treilerit ning ei tundunud just nii väga lahe film . Aga mida rohkem ma kinos käisin, seda rohkem ma nägin seda treilerit ning iga korraga tundus ta mulle huvitavam ja huvitavam . Lõpuks siis olin täitsa nõus minema seda vaatama, kui keegi mind kutsuks . :) Hiljem sain aga teada, et sõbrad olid käinud seda vaatamas õhtul, mil mina oli üksi kodus (25.05, kui ma ei eksi)... Siis vandusin endale, et ma ei vaata seda filmi kunagi . :D Väike karistus endale selle eest, et ma ei teinud õigel ajal suud lahti ega öelnud, et tahan seda vaadata . Olin juba siis kindel, et tegemist on MEGA hea filmiga ning ma ei tahtnud seda üksinda vaadata .
Nüüd on aga hea meel, et sain selle vaadatud ning selle laheda kogemuse osaliseks . Kahju, et pidin olema üksi, aga noh... :) It’s okay .! :) C’est La Vie .!
Tõmbasin koheselt filmi soundtracki ning tegin pool „Meeleheitel koduperenaiste“ neljada hooaja osadest mp3’e failideks . Tühjendasin täielikult oma mp3’e ning lisasin need failid sinna asemele .
Vahest bussis sõites ja kuulates koduperenaisi on suht raske tagasi hoida naeru või siis pisaraid . :D
Aga „Sucker Punch’i“ soundtrack’i pealt kõige rohkem olen vast kuulanud avalugu . Seda kuulates viib see nagu transsi, nagu täiesti teise maailmasse . :D Paradiisi . :)
Pluss on seal veel kaks ÜLI ilusat ballaadi ("Where Is My Mind" & "Asleep") . :)
Peale seda istusin veel natuke netis ning uinusin . :)

Esmaspäeval (18.07) läksin peale tööd koju.
Taki oli mulle päeval helistanud ja uurinud, et kas mul õhtuks on plaane, sest neil plaanis üks meditatsiooni õhtu . Ütlesin, et sorry, mul tänaseks plaanid, et kas äkki oleks võimalik see järgnevaks päevaks edasi lükata . Vastuseks sain, et ei saa, kuna neil juba plaanid järgnevaks päevaks . Rohkem ma midagi ei küsinud, vaid jätkasin töötamist .
Koju minnes saime nendega trepikojas kokku . Imestasin, et Tanel juba nii varakult meile tuleb . Nemad siis võtsid meditatsiooni vahendid ja kadusid . Oleks andnud pool elu, et nendega minna, aga kuna nad olid nii põnevil, siis polnud neil aega oodata kolmapäevani, vaid lahkusid kahekesi .
Mina jäin koju, keerasin muusika valjuks ning korrutasin endale: „Mul on pohhui, mul on pohhui, mul on pohhui .!“ Igaüks, kes mind vähegi tunneb teab, et mul tegelikult ei ole pohhui . :D Aga kui ma seda endale piisavalt palju korrutan, siis äkki isegi jään uskuma ning seeläbi oleks ka lahkumine kergem . :)
Lebasin natukene niisama ning liikusin edasi bussijaama Kätlinile (lapsepõlvesõbranna Moelt) vastu . Polnud teda näinud juba üle aasta .
Koos liikusime edasi Pelgulinna, kus elab Jane (teine lapsepõlvesõbranna Moelt) .
Jane oli maja ees ning ootas oma lapsi . Kätlin ja Jane sattusid kohe jutuhoogu, nagu näeksid üksteist iga päev ning korraks seistes seal kolmekesi tekkis selline tunne nagu viimast nelja aastat pole üldse olnudki . Olime korraks tagasi oma väikeses külakeses ning midagi vahepealset polnud juhtunud .
Siis aga jõudsid kohale Marten ja Markus (Jane pojad) ning BAM – olin tagasi olevikus: Jane on kaksikute ema, Kätlin elab mehega Iirimaal ning mina... Mina tõmban otsi kokku, et lahkuda jäädavalt .
Jane juures vaatasime telekat, tegime riisisalatit ning kui lapsed magama läksid, siis istusime rõdul ning rääkisime kaua kaua . :) Õhtu jooksul tühjendasime kolme peale ära ka ühe Rummi . :)
Nii kuradima lahe oli lihtsalt niisama istuda ja juttu ajada . Täpselt nagu vanadel headel aegadel . Rääkisime paljudest erinevatest asjadest: meenutasime minevikku, rääkisime seksist (Kätlin, va pervert, muudkui küsis ja küsis ja vahepeal ka mina sattusin täitsa hoogu), tulevikust, olevikust ja paljudest muudest asjadest . :) Ma olen nii igatsenud lihtsalt niisama juttu ajamist . Täpselt nagu vanadel aegadel . :) Ja nüüd saingi oma doosi kätte . :D
Tiina oli vaid ideaalsest pildist puudu...
Mina magasin suures toas diivanil ja nemad hõivasid (suuuuuure) magamistoa voodi . :D
Vanasti olid umbes samasugused niisama istumised Taneli juures . Kolmekesi (mina, Tanel ja Meelis) saime laupäeva õhtud nii sisustatud ja te ei kujuta ettegi, kuidas igatsen ma neid aegu . :)

Teisipäeva (19.07) hommikul kaheksa aeg ei saanud Kätlin enam rahu ning tuli mind torkima . :D Oleks olnud keegi muu, oleks ma vast end siniseks vihastanud ja esimese ettejuhtuva asjaga virutanud . :D Aga kuna Kätlin see oli, siis naljaga pooleks natuke turtsusin ning ajasin kargud alla . :)
Sai korraliku hommikusöögi ning megahea kohvi . Jeebus, ma ei mäletagi, millal viimati sain kellegi juures kodus (k.a. enda kodus) nii head kohvi . :D
Üheksa ajal tulime Kätuga ära ja sõitsime kesklinna . Mina läksin tööle ja tema liikus edasi bussijaama, et minna mehele vastu ja peale seda lendasid nad Iirimaale tagasi .

Kolmapäeva (20.07) õhtul tõestasin ma iseendale, ma ikka suudan olla vakka ja teha head nägu, kui suur hall elevant istub keset tuba . ;)

Ma ei kahetse eriliselt midagi . Võib-olla mõned detailid oleks võinud tegemata jääda või mõned inimesed nägemata, aga üldiselt ei kahetse midagi . Olen siiralt tänulik kõigile inimestele, kes on minu elus, sest nad on teadlikult või tahtmata näidanud mulle palju ilusat ning õpetanud paljutki . Nendeta poleks ma keegi, nendeta poleks ma see inimene, kes olen täna . Nendeta, poleks mind . :) Nüüd aga suur kummardus kõigi lugejate ees, et olete olnud minuga kõik need aastad ning nüüd siis lahkun lavalt . :) Thank You .!


Christina Aguilera – Keeps Getting Better (laulusõnad ütlevad KÕIK) ;)




You Know You Love Me,
xoxo Rommy B

Teaser Vol. 2

The end is near, my dear .! ;)
Only 3 more days and it will be here .

Teaser Vol. 1

He: You must be really unhappy to want to change Everything...
Me: But I am .! :)
He: Can I help?
Me: No... You can't .! :)
He: Why not?
Me: Because we can't prevent what we can't predict .!
He: Isn't there anything I can do?
Me: Yes... Yes, there is .! You can enjoy this beautiful day .! :) We get so few of them... :)


Sweet Dreams Are Made Of This (Sucker Punch Opening Scene)