Trees

I found another russian song, that I just can't get out of my head .!
The video and the lyrics are just... Amazing in my opinion and I just wanted to share . :)
The video is full of symbols .! ;)
Here are the translated lyrics:

Your idol - a demigod.
He came up with you and you believed.
In the void, between the lines, you spoke of love and she was burned.

Pictures... Cars... Papers...

And where is the real life?
You will wake up one day in the morning.

Tell me ...

Chorus:
Tell me where have you been?
Where were you when Love lived on Earth?
Where were you when I was waiting for only you .?
When the trees were big,
When all the boys become men ...


Beat me, my satires.
I lived only a little more life.
And I keep this world
As a child in my hands, but you are a father only by name!

Pictures... Cars... Papers...

And where is the real life?
You will wake up one day in the morning.

Tell me ...

Chorus:
Tell me where have you been?
Where were you when Love lived on Earth?
Where were you when I was waiting for only you .?
When the trees were big,When all the boys become men ...

When all the boys become men,
And they don't play chasing games and war anymore.
Don't break silence into fragments,
And keep the whole world on their palm.

On the palm ...

When the trees were big ...
When all the boys become men,
Men ...

Винтаж - Деревья

Choosing a Miracle

Run away, take me,

I want to go where you breathe ...

This is a wet winter and through the you can can not hear me.

I cheated day, I bathe in the clouds ...

And incidentally, if you are my shadow, then where do you run at night?

And so... And so...

Chorus:

You can put up with strenght

You can drink tequila

You can wait for the morning

And I will continue to choose my own sun,

Raise my eyelids,

Yes, I will continue to choose my own miracle!

Miracle ...

Yes, I will continue to choose my own miracle!

You took away my heat

And I left me only with the air...

Only weeping in the silence

It would've been too easy for me ..!

I'm not coming back!

But You know, it doesn't give me pride!

It will be the way I want it to be, may-be for you it's news!

And so... And so...

Chorus:

You can put up with strenght

You can drink tequila

You can wait for the morning

And I will continue to choose my own sun,

Raise my eyelids,

Yes, I will continue to choose my own miracle!

Miracle ...

Yes, I will continue to choose my own miracle!

Yes, I will continue to choose my own...

Choose, choose, choose ... miracle ... miracle ... miracle ...

Chorus:

You can put up with strenght

You can drink tequila

You can wait for the morning

And I will continue to choose my own sun,

Raise my eyelids,

Yes, I will continue to choose my own miracle!

Oh oh, yeah

Yes, I will continue to choose my own miracle!

Oh oh, yeah

Yes, I will continue to choose my own...

Нюша - Выбирать чудо

Once You've met someone, You never really forget them .! It just takes a while for Your memories to return .!

Addison Montgomery: Did you ever read "The Lady or The Tiger" .?

Therapist: No .!

Addison Montgomery: There is a princess, who falls in love with a guard, which is... Y'know, inappropriate . So, when her father, the king finds out, he throws the guard into some kind of arena . Behind one door there is a tiger, that will tear him to bits and behind the other is a lady with whom he'd be free, to live the rest of his life . The princess is forced to sit in the stands and choose his fate .

Therapist: What does she choose .?

Addison Montgomery: The author never tells the end .

Therapist: What do you think she chose .?

Time has gone by so quickly and at the moment things are okay . *spits three times over his shoulder*

Tuesday (11.10) I started talking to a cute guy via Scruff (an app on my phone), who is living 8816 km away from me . At first we talked on Scruff and then we moved on to Skype . First we just wrote and then the Skype video calls started . He showed me his (amazing) house, the neighbourhood, his office, where he works (it wasn’t all on one night) .

It was sooo weird to look outside of his window and see a shining hot sun, while I took a look out of my window and saw the brick houses of Lasnamäe and the full moon .

The guy is a bit older, than my usual age limit (37) and a „bit“ hairier than I’m used to . But there is something about him, that makes me want to keep on talking to him and who knows... May-be one day even meet him F2F . :) At the moment we do talk less, but I sincerely hope that the talks will continue for a long long time . :)

I’ve always said that admitting the problem is never a problem for me . I can say easily what I’m doing wrong and what mistakes I have . But he was the first (and so far the only) one who replied: “That shows that you are OK with those problems/mistakes!” And that made me think... I’m not okay with that... :S

On Friday (14.10) we went out to party . Of course we went to X-Baar (because that’s the place I love the most) . We also checked „KAPP“ out, but it was empty as all hell so we went back to X-Baar, where we drank and danced the night away .

There was this one blonde guy who was constantly looking at me on the dance floor . At one point I left the dance floor to sit by myself and to give him a chance to come and talk to me . He followed me, but he just stood quite close to me and said nothing, glancing at me from time to time . Then I got fed up and I told him to sit next to me . He did . And we started to talk and the next thing I know I’m in his room in Swisshotel .

Nothing much happened there, just a lot of kissing and then good night in his big masculine arms .

In the morning (15.10) there was a bit more than kissing .! xDAnd then I met up with Villu and Taki to go to the Vabaduse väljak, because there was this Occupy Tallinn thingy . I’m not 100% sure what it was all about (Villu told us many many times why it’s important to be there, but I just wasn’t listening so much) . I just went there to support my friend . Laura and Tanel also joined us .

After that we went to eat in an Asian food place and after that I went home, to take a shower and then I left on birthday party . Darja’s (a co-worker) birthday was okay . I ate a lot (she and her boyfriend made all the stuff and it was just delicious) . We talked a bit, drank a bit and watched a bit of TV .

I left around eight PM to go to another birthday party . This time it was one of my best friends from my village, Jane .

There were a lot of people, a lot of familiar faces and also new ones . It was good to be there and have fun with them . Until I found out that they had discussed me, before I came over . Most of them are... Young teenage girls and their teenage boyfriends, so I can just imagine what they were saying about me, but when I got there everyone had a smile slapped all over their faces and everything was okay . „We didn’t mean any harm, we were just discussing where were you.“ one of them said . Yeah, right .!

Well... I was a bit tipsy already so I didn’t give a fuck what they thought of me . I came to celebrate my friend’s birthday and that’s all .

After that we went to the Old Town . Most of the time we spent in Tonic . A place where I don’t go that often, because it’s a straight bar . But I had fun with the girls and it was okay . :)After the party I finally got to go home to sleep .

On Sunday (16.10) it was Laura’s turn to show us a movie and she showed us „Spirited Away“ (this entries title is a quote from that movie) .

The next Saturday (22.10) my mother came to visit me . She brought me potatoes, pickles and other stuff . We went to the market, so she could buy me a winter coat, because she refused to stand by and watch me wear my denim jacket again, like I did last winter .

In the evening an old flame from my past wrote me in Gayromeo . Of course I responded and the conversation was pretty good .

On Sunday (23.10) it was Mr L's turn to show us a movie and this time he selected „Sordid Lives“ . I'm just going to keep quiet about that movie .! xD No comments .! :D

On Monday (24.10) I wrote that we should get together and on Thursday (27.10) E was standing in front of me . :)

At first we walked for a while in Kadrioru Park and then we decided to go my place (where he stayed for the next seven nights) . The talk was good, but not as good as it was when we met four years ago ...

But it was still nice to see him again . I got to delete some of my questions about why he acted the way he did in the past (just leaving me without ANY explanation) and quietly smile towards our possible future . Y’never know, Y’know .! :D

During the night we watched „Sucker Punch“ (which he didn’t like at all), played Alias and emptied a bottle of Champaign . :)

On Friday (28.10) it was soo good to wake up next to him . We talked, got a cake from the store and then the man escorted me to work .

After work I went back home, where others also came for our Every-Friday drinking night . :D I stayed sober, because E was coming over around 11PM .

On Saturday (29.10) I went to the Nevski Church by 4PM with a friend of mine to find out what we need for a christening of her child . I was going to be her babies Godfather . :)

We spent there the most boring hour that I'll never get back, because the Russian padre was talking about the Gospel .! Half of the speech I didn't understand (even though I understand Russian very well, the padre over there used words I hadn't even imagined existed) and half of the speech I just didn't listen, because it was too damn boring . And plus the small room had an awful echo, so I couldn't even hear most of his words, even though I was sitting right under the Holy Fathers nose .

It was VERY nice to go back home and to see that E was waiting there . :) We spent the rest of the night cuddling, talking, watching movies and TV .

On Sunday (30.10) morning he went home, because I had to go to work . There weren't so many interviewers on call that day so I had to go and be one for the day .

Half past four I took off from work and headed to Mr L's place to . This time it was Taki-s turn and he made us laugh with „Kinky Boots“ . :) It was a very good movie (for one time only) . :D Next time it would be MY turn .! :D Muhahahahaaaa .! :D

After that E came back to my place, with Tanel . Villu and Taki joined us for a little... meditation session . E meditated for the first time in his life and at first when we were alone in the balcony smoking, he seemed just fine, but the rest of the evening he spent in the armchair, quiet as a mouse and when I asked softly is he okay, then he just replied that he is just bored out of his mind .

That's understandable .! Not everybody has to like my friends and the things we talk about . After my friends left, we watched a little TV, ate and went to sleep quite early, because the man had a terrible headache...
At the moment everything is okay and beautiful . Only my overthinking isn’t giving me any peace . I do try to breathe slowly in and out and just concentrating on the “now”, but sometimes still, while being alone, some questions/thoughts creep into my mind .

Do we have a future .? May-be he was brought back into my life, so I could finally close a chapter of my life, that left me with a hell of a lot of questions .? Or may-be back then it was just the wrong timing .? May-be now we have a bigger chance in making it, because I’m not a friendless flowerchild any more, as I was 4,5 years ago, when I had just moved to Tallinn and knew practically no one here .?

On that Thursday when we walked in Kadrioru park, I just couldn’t resist the temptation and I asked why he acted the way he did – just cutting me off without ANY explanation at all . He explained and apologized with a long speech, but the short version is that I was just his rebound guy . That he actually wasn’t looking for a relationship and he wasn’t so sure of himself back then . He had just gotten out of a relationship, that lasted for a year and a half and he THOUGHT that what he needed was a relationship, but he was wrong . Sad, but true .!

At least now I know... Better late, than never, right .?
And you know what .? At that time, when he was explaining his actions, I realized something inside of me . I realized, that I had forgiven him a long time ago, I just never noticed ...

On Tuesday (1.11) morning I met up with my friend and his husband and one more girl (Jevgenija) and we all went to the Nevski church to get the baby baptized . I became the Godfather and she became the Godmother . Because it was a boy I had to hold him all through the ceremony .

It was... Nice .! :D The father said some prayers, read something from the Bible, smeared some stuff on the baby and the last thing was dipping the baby into the bowl (or whatever that was) with Holy Water .

It all took about an hour and it was nice . :)

But afterwards... OMG .!

I’m not really athletic . Sports or going to the gym - not my thing . I don’t do any heavy lifting or any kinds of physical things . So... Holding a baby that’s (almost) 6 months old in my arms for an hour... After the ceremony was over we went out of the church and I lit my cigarette and honest to god, I couldn’t keep my arm up, because my non-existant muscles hurt SO BAD, it wasn’t even funny . It was just sad .! :D

After that I said my good-byes and moved on to go and see Jane . We had coffee, watched TV, played with her children, talked and then I went home to E . :)

On Sunday (6.11) I came from his place and wanted to go straight to Mr L’s place, because it was my turn to show the movie . But I got there a bit too early, so I walked around for half an hour, because the last thing I wanted, was to sit in his flat alone with him .

But my walk was a bit shorter than I expected, so I just took a deep breath and I went in .

And I was quite surprised to notice, that I could talk to him (almost) just fine . I could look at him without my heart beating five times faster than usually .

Then another thought jumped in my mind – may-be E was sent back only, so I could get over Mr L .?

Come to think of it... This is just stupid .! How can I miss something that was never there .? I mean we were never officially a couple with Mr L . We only dated for two and a half months, where we never had “the talk”, after what we would define ourselves as a couple . All we did was dating, I fell in love and he kissed another guy . That’s all .!

So why is it so hard to forget about that blonde mini-god .?
Anyway... My movie was “Charlotte’s Web”, where I cried like a little baby . Tanel told me that it was quite noticeable, but I didn’t care . Until there were 10 minutes left until the end, then I left the room to go to the kitchen, to sob quietly by myself, while still watching the movie from a distance .

On Friday (11.11) Tanel and Allan came to our place, so we could all play a board-game called “Risk” . It was a fun night . I didn’t drink any alcohol, just coffee . E was with us and everything was very good .

On Sunday (13.11) we got a letter from Mr L, saying that he can’t host the movie night that evening . It was so obvious that since I’m not in his friends list in facebook anymore, then he just wrote the letter to the others and just copy/pasted the letter to me . No “Hi Rommy” or whatever . Just copy/paste .! So we had it to our place . Tanel showed us a movie called “Blind” .

One day I was doing stuff behind my computer and I noticed that E logged in to MSN . It didn’t make my heart jump . I just looked at the message, smiled and continued doing what I was doing . But then I thought... What if Mr L would write to me .? I think my heart would just skip a beat, all because I got a letter from Him .

I’m trying not to overthink it all, but sometimes I just can’t help it . I would want to talk about these things with my friends, when we’re having our meditation nights, but something inside me keeps me back . It says, that I should keep my mouth shut . I shouldn’t tell nobody anything, because... I don’t know why . There is just this little voice, that says: “Fuck them .! It’s not their problem .! These are not their questions, they can’t give you the answers you need .! Only time can do that . So there is no point in discussing something that isn’t their business .! And besides... You don’t have anything to say that doesn’t sound like a complaint . So spare them from your whining .!” Even though I’ve been dying to speak my mind, that voice is louder . Therefore whenever I feel like this is the moment where I would like to say something, my lips just won’t start moving, no voice is coming out .

Then I made a decision . Instead of telling them what’s going on in my head, I’m gonna open another blog . Under another alias and I’m not gonna give it to anyone I know . Just a little something for my own peace of mind . :)

But for this very moment... I think being quiet is for the best . :)

On Saturday (19.11) I went to my friends place, whose childs Godfather I became . They had set a table with all sorts of goods and I got to eat a lot and drink Champaign . Mostly I stayed quiet and observed the two Russian families . From the girls side there was her mother and her grandmother (Great Grandmother to my Godchild) and from the boys side there was his mother and father plus a relative with her husband and child . It was nice . A bit boring, but nice .

Next Sunday (20.11) it was Allans turn to show the movie and he showed us a French comedy “Priceless” . That movie was pretty good for a European movie .! :D Before everyone else had arrived to Mr L’s place, I was bored and started to talk to the “Guest” (a person who is always there, but no one knows much about him, because he is always quiet and when we used to talk with Mr L, then he referred to him as “the Guest” . Not as his boyfriend or as his friend or anything else . And what’s worse – the Guest once introduced himself to all of us, but no one could recall his name . No one .!!!) . So I was just sitting in my corner and observing him and then I asked what is he doing and just being friendly . He showed me some of his studying material and Voila! – there was the answer to the question on everyones mind – his name .! :D Turns out the Guest isn’t so bad at all . Quite interesting little fella . ;)

Isn’t it funny, when you stop trying to get an answer to your question and then it just comes to You .! :)

On Friday (25.11) me and my friends went to a place called “OMA Keskus” . It’s a gay and lesbian info center here in Tallinn, that was opened this year (if I’m not wrong) . This time they had a “Mens night” . An evening for men only . Even E came with us . It was a fun idea, especially when we all played a game called “Mafia” .

Mr L and the Guest and his one other friend also came . I was polite and good, but I didn’t really talk to them . I just kept away and chatted with other people . After that they went to KAPP, so I made it my mission to make the others come with me to X-Baar . Only a few came with me . I got to dance a little and already about 2AM I was home with E . I was quite sober, but I had a lot on my mind, so I said some things that I shouldn’t have . I didn’t say anything bad or evil . I just opened myself up a little bit and I shouldn’t have . One of the things I talked about was that he doesn’t understand me and he can’t handle the real me . I know, I know - STUPID .! But it was all boiling inside of me and he noticed that I’m not that okay, so he asked and I answered .

There was no drama, the whole conversation was done with a low tone and calmly .

And we didn’t get to finish it, because at one point I went out on the balcony to have a smoke and when I came back, he was already asleep...

The next day (26.11) I slept until 4PM and when I woke up, he was gone... I called him and he said that he just needs a few days by himself .

A day later (27.11) Laura made us all laugh with “Death at a Funeral” . There were a lot of moments, where the whole room was laughing, because it was a really good movie .!

The only one not laughing was me . The only thought in my mind was: “I don’t want to be here .! I don’t want to be here .! I don’t want to be here .!”

On Monday (28.11) E came to my place after my work . Everything is okay, we’re not talking about the Friday-night conversation . We just lay back, talk, smile, watch movies/TV and just are ... Of course that doesn't mean, the questions and the doubts and everything else has just vanished . I'm just gonna relax, give it some more time and just enjoy coming home with someone standing by the door with a kiss .! :)

Addison Montgomery: Well when I was younger, when I read the story . I thought the princess chose the tiger, because who would want to watch the man you love spend the rest of his life with another woman .? Honestly, I've been there and it's... It's really... It is too cruel .!

Therapist: And now .? What do you think now .?

Addison Montgomery: Well now... I guess I'd like to think that the princess pointed to the lady . Because I'm starting to think that love might mean wanting the other person to be happy ... Even if that means they can't stay with You ...

And here’s a song that Tanel showed me years ago:

Delta Goodrem – Believe Again (When we started dating with E, I listened to this song over and over again and I was 100% sure I DO Believe Again . Now I’m like... Do I .? 'Cause everything is just nice .! Is that what happiness feels like .? Nice .? Oh Damn .! I'm overthinking again .! :D Fuck it, I'm off .!)

It's Never Too Late, Is it .?

Kuna ma töö juures lõpetasin lepingu ära, siis reede (30.09) pidi olema minu viimane tööpäev . Hommikul läksin tööle ja kõik tundus olevat just nii nagu alati . Üldsegi polnud seda tunnet, et nüüd täna on viimane päev ja enam ma siia tagasi ei tule ...

Ja seda vist seepärast, et sisimas ma teadsin, et tulen ikka tagasi (vähemalt järgmisel nädalal) .

Pühapäeval (2.10) Mr L'i juures istusin kogu aja kapuuts peas . Ei tahtnud välja näidata oma uut soengut .! xD

Esmaspäeval (3.10) olingi tagasi, kuid mitte ametlikult ja enam ei teinud seda asja, mida olin teinud viimane aasta . Pidin tegema ühte meganõmedat transkriptsiooni ehk kuulama mingeid intervjuusid ja need üles kirjutama . Esimene päev oli täielik kašmaar, sest vahepeal ei saa aru, mida keegi ütleb või kui räägitakse korraga... Ugh . Kuus tundi ja juba pidin end peaaegu üles pooma . :D

Järgnevatel päevadel oli juba parem . :)

Kolmapäeval (5.10) aga tabas mind jube kahtluste voog . Et kas ikka teen õigesti, et lähen ära .? Kas on ikka põhjused mul õiged lahkumiseks .? Kas on ikka õige lihtsalt võtta kätte ja sõna otseses mõttes põgeneda kõige ja kõigi eest .?

Rääkisin ülemusega, et millised on võimalused edasi jäämiseks ning kas on äkki võimalust väikeseks palgatõusuks .? Kuna ma teadsin, et neile väga meeldiks, kui ma jääks, siis olin väga positiivne . :) Sain ka suhteliselt positiivse vastuse . Rääkisin ka mõne töökaaslasega, et mis nemad arvavad .

Mingi hetk, kui ühe töökaaslasega rääkisin, siis pidasin väikest monoloogi ja järsku jäin vait . „Mis juhtus .?“ küsis Darja . „Ma räägin hetkel sellisel viisil, nagu ma oleks juba otsustanud siia jääda“ vastasin . Suhteliselt üllatus oli see ka mulle .

Õhtul tulin koju ning rääkisin ka Takiga ning tema kiitis heaks minu mõtet edasi Eestisse jääda . Sest põgenemine ei ole mingi lahendus . :) Probleemid ei kao kuhugile, vaid lahkudes ma lihtsalt lükkaksin nendega tegelemist JÄLLE edasi .

Õhtul tulid Tanel ja Hando meile ning tahtsin ka neile rääkida oma otsusest, kuid millegi pärast olin terve õhtu vait ja ei lausunud sõnagi oma meelemuutuse kohta .

Kuni kolmapäevani käisin töölgi ringi kapuutsiga . Ei julgenud/tahtnud eriti kellelegi (kes mu sünnipäevapeol polnud) näidata, et nüüd minul teine soeng . Samas ka vist natuke kartsin äkki . Kolmapäeval näitasin esimesele inimesele ja reaktsioon oli täitsa lahe . Järgmisel päeval juba käisin natuke rohkem kapuutsita ringi ning reedel juba terve päeva ilma kapuutsita . Vaikselt avasin end jälle, ei peitnud end . :)

Naljakas on mõelda, et kuidas ma muutunud olen . Mäletan, et aastaid tagasi jalutasin kellegagi mööda linna (Rometiga vist) ja mul olid JUST juuksed üli blondiks värvitud ja ma käisin ringi täiesti vabalt, kapuutsita . Üks tüüp isegi vaatas meile järgi . :D Hetkel ma enam nii julge ei ole... :$ Aga küll see aeg tuleb jälle .! ;)

Reedel (7.10) oli töö juures täitsa tavaline päev . Tulid uued kandideerijad, kellega tehti vestlusi ning veidike enne mu lahkumist läksin ja uurisin igaks juhuks, et kas nad ikka võtavad mu tagasi .

Vastuseks sain selle, et nad veel vaatavad .!!! Teisipäeval saan vastuse teada ...

Öeldi, et neil on väga palju põhjuseid miks mind võtta: kogemus, kõik tunnevad mind, oskus... Aga põhjus, mis paneb kahtlema on see, et ma pole piisavalt karm, et ma ei oska ennast piisavalt hästi kehtestada...

No jah siis... Eriti lahe on see, kui teisipäeval helistatakse ja öeldakse, et tule ikka tagasi ja siis lähen sinna, teades, et ainuke põhjus, miks ma tagasi sain, oli selles, et kandidaadid olid sitad . I'm not wanted, I'm just needed...

But a thought... Should I even care .?

Aga veel hullem on siis, kui nad helistavad mulle teisipäeval ja ütlevad, et „Sorry, jääb ära .!“ What am I going to do then .?

Laupäeval (8.09) tuli Tanel meile . Villu ja Takiga istusid nad minu toas ning mina istusin köögis ja vaatasin oma sarju . Ma ei üritanud neid inimesi vältida, nad polnud seda millegagi ära teeninud . Istusin üksi omaette, 'because I was avoiding temptation .! xD

Aga omaette istumisel olid omad eelised . Sain eelmise blogi sissekande valmis, vaatasin ära oma sarjad ning nutsin silmad peast vaadates multikat „How to train your dragon“ .

Pühapäeval (9.10) oli Allani kord filmi näidata . Tema näitas meile filmi, mida ise näinudki polnud . Oli vaid kuulnud mingi kriitiku positiivseid sõnu selle filmi kohta saatest „Terevisioon“ . Filmiks oli „Dead Poets Society“ . Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina jäin filmiga väga rahule . :)

Peale filmi pidin Mr L'i käest küsima ühte asja ning kõik naersid mu üle, kui ma seda küsisin, sest oli silmnähtavalt näha, et ma ei taha temaga rääkida ja ma kokutasin ning Taneli sõnul ei vaadanud talle otsagi ja kehakeel oli kah selline awkward, et olin otsinud kuidagi istumiskohta ja libisenud diivani peale vms . :D

Pidin küsima ta käest, et kas tohime (olin Tanelile enne rääkinud sama asja ja suht sundinud ta sinna jääma, sest ma üksinda ei tahtnud jääda sinna kohe kindlasti) jääda kauemaks, sest kohe kohe oli algamas Kanal2st üks telesaade, milles osales mu sõbranna Raili . Olin Railile lubanud, et vaatan seda, kuid ma poleks eluski jõudnud õigeks ajaks koju, et seda ise vaadata . Mr L loomulikult lubas ning oli täitsa mõnus istuda seal ning kritiseerida Eesti mehi ja naisi .! xD

Taneliga minu poole liikudes oli meil väike diskussioon Mr L'ist .

Mina rääkisin, et Mr L'il on varsti sünnipäev tulemas ja KUI ta peaks saatma mulle kutse, siis mina kohe kindlasti kohale ei lähe . Tanel ei saanud aru, et miks ma nii teen, et miks ma ei võiks olla lihtsalt viisakas ja lihtsalt teha nägu, et kõik on korras . Mina vastasin selle peale, et Mr L käitus VÄGA valesti minu sünnipäevale mitte ilmudes ja siis saadab sõnumi KAKS TUNDI hiljem .! :S Ja hiljem mingit vabandust vms ei tulnud, et kohe näha, et he dosen't care .! Taneli vastuväide sellele oli siis, et näha ju on, et tüüp ise ei tea ka, et ta midagi valesti tegi . Või siis on ta väga hea näitleja . Et kui mul on mingi kala temaga, siis kas on ikka õige lihtsalt teda vihata, ilma talle ütlemata, et ta ikkagi midagi valesti tegi .? Mina jälle mõtlen seda, et ma ei saa talle otsagi vaadata, ilma et süda kiiremini tuksuma ei hakkaks . Et lihtsam on ta ära unustada ja edasi liikuda ja seepärast pole nagu erilist mõtet hakata talle midagi seletama või temaga üldse suhtlema... On ju lihtsam unustada inimest, kellega sa ei suhtle .!

Mr L'i situatsioon pole ju sama mis E'ga oli . Mr L'iga pole mul mingeid lahtiseid otsi, mingeid vastamata küsimusi . Ma tean, mis juhtus ja ma tean miks juhtus...

Võib-olla on Takil õigus .? Et peaks kasutama seda "Eat Pray Love" filmis räägitud võtet, et iga kord, kui leian end mõtlemast Mr L'ile, siis lihtsalt jään korraks seisma . Saadan mõttes talle palju positiivset energiat, soovin head ning mõtlen millestki muust . Sest lõppkokkuvõttes ei taha ma ju inimesele midagi halba . Tahan, et tal ikka hästi läheks, et temagi leiaks oma õnne, sest ta ikkagi on väga hea ja lahe inimene .

Lihtsalt see, kes ta õnnelikuks teeb, ei ole mina . Seda aga pole endale kerge tunnistada, veelgi vähem seda näha .! Aga äkki ma siis peakski nii tegema .? Send him all the Love and just think of something else .?

Esmaspäeval (10.10) helistas töökaaslane ja küsis, et kas ma saaksin olla järgmise päeva õhtul tema eest . Vastasin talle, et mulle pole veel helistatud ja öeldud, et kas tahavad mind üldse tagasi . Et las ta räägib uue Superviisoriga ja et too siis helistab mulle ja ütleb, mis siis saab .

13. minuti pärast heliseski telefon ning Superviisor ütles, et nad ikka tahavad mind tagasi . :) AGA .! :D Kuna minu äraminek läks (minu tahtmata ehk siis töökaaslaste poolt, kes tahtsid mind nö „korralikult“ ära saata) nii suure kella alla, siis ma pean neile pizza välja tegema . Oh god, kuidas ma vihkan, et pean end panema tähelepanu keskpunkti ja mingi sõna võtma, aga noh . Ise ma selle endale kaela tõmbasin, nii et I gotta suck it up . :D Vähemalt on olemas töökoht .! (Y)

Tahaks veel rääkida paarist asjast eraldi:

Äraminekust:

Et ma tahan ära minna Eestist, seda ma olen teadnud juba AMMU . Ja siis mõned kuud tagasi tuligi idee, et läheks ära . Ja seal ka kõik mõtlemine lõppes . Ma ei hakanud midagi parandama, ma ei hakanud midagi otsima, ma lihtsalt leidin inimese, kelle juurde minna ja mõtlesin, et küll kõik ülejäänu leian, kui kohale jõuan . Aga see pole ju õige .! See pole „täiskasvanulik“ mõtlemine . Et lihtsalt jätan kõik siin nii, kuis on ja lihtsalt lähen... Et lihtsalt kõik see, mis ma olen aastatega õppinud/leidnud, et lihtsalt sõna otseses mõttes viskan selle ära ja lähen... Mkmm .! Nii ei ole õige .! Ütleme nii, et mõistus tuli koju .! :D

Praegune ülesanne/eesmärk on siis hakata vaikselt kuidagi lahendama võlgade asju ning parandame suhteid sõpradega .

Ega ma eriti kurb ka ei ole, sest Itaalia pole kunagi olnud minu unistuseks . :) Ameerika aga ei kao mu peast kunagi .! ;)

Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma ei läinud, kuna ma lõin araks . Julgust on mul piisavalt, et võtta ette selline julge hüpe . Lihtsalt vale ajastus on praegu . Valed põhjused . Lahkuda tuleb siis, kui kõik on korras . I think I didn't want to move forward, I just wanted to move on...

Sõpradest:

Kui otsustasin ära minna, siis mingil määral seesmiselt lasin ka sõpradest lahti . Sest ma teadsin, et kui ma lahkun, siis ma ei ole ÜLDSE hea pikamasuhete pidaja . Ma ei viitsi käia msn'is/skpes nii tihti, et saaks koguaeg nendega suhelda . Ma pigem eelistan näost näkku suhtlust . See on poole parem .

Nüüd aga peale seda, kui nö „mõistus tuli koju“ pean hakkama pingutama selle nimel, et saaks tagasi selle, mis oli . Samal kujul ei saa seda kunagi, aga äkki, kui sõbrad näevad, et ma pingutan, siis lähevad asjad veelgi paremaks .? I think it's worth a shot . :) No... I think THEY are worth the shot .! ;)

Täna aga ei suutnud ma valida kolme laheda laulu vahel, seega lisan nad kõik siia:

Aqua – Playmate to Jesus [ERITI meeldib mulle teise salmi algus: „Forgive me .! Please forgive the things I've done .!“ sest on ikka päris palju asju, mille pärast on mul piinlik ja mille eest PEAKS vabandust paluma, aga lihtsalt ei julge...]

Alanis Morissette - Underneath [Ehk siis laul sellest, et kui tahad midagi muuta, siis alusta iseendast .!]

Adele - Someone Like You [Never mind, I'll find someone like You . I wish nothing but the best for You too . Don't forget me, I beg . I remember you said, "Sometimes it lasts in love, but sometimes it hurts instead" .!]

Happy Birthday, Mr Beaverhausen

People have scars. In all sorts of unexpected places. Like secret roadmaps of their personal histories. Diagrams of all their old wounds. Most of our wounds heal, leaving nothing behind but a scar. But some of them don't. Some wounds we carry with us everywhere and though the cut's long gone, the pain still lingers.

Teisipäeval (20.09) tulin töölt koju ja mul oli väga pikk, sisukas ja lahe jutuajamine Takiga . Olime köögis ja rääkisime hästi paljudest erinevatest asjadest: tema minevikust, minu minevikust, olevikust jne . Rääkisin talle ka seda, et mul on siiralt kahju, et ma enam Mr L'iga ei suhtle ja seda kõik minu süü läbi . Ta ütles mulle, et kui ma tahan vabandada, siis pole vaja kasutada sõnu või kirjtuada kirju (mida mina alati kipun tegema) . Ütles, et ma näitaks oma kahetsust läbi tegude . Näiteks kutsuksin Mr L'i reedeks meile .

Neljapäeval (22.09) siis töölt koju tulles võtsingi julguse kokku ja helistasin . Nagu tavaks juba saanud, siis telefoni ta vastu ei võtnud . Ja kuna ma natukene sattusin paanikasse, siis ma jätsin talle automaatvastajale sõnumi . Tahtsin ka öelda, et võib oma „külalise“ kaasa võtta, aga kuna mul oli peas täielik paanikaosakond, siis unustasin selle täiesti mainimata .

Väike vahemärkus – täpselt samal kuupäeval, täpselt 6 aastat tagasi hakkasin mina suitsetama . xD

Reedel (23.09) tahtsin välja minna, sest ma enam ei mäletanud, millal ma viimati X'is käisin . Töölt bussi peale liikudes tundsin taskus värinat . Võtsin telefoni välja ning nägin sõnumit: „Tänud kutsumast, aga mul täna õhtul ja homme hommikul vaja koolis olla :)“ . Nu jah siis . Selle asemel, et välja minna ma siis istusin kodus, sest tõesti polnud tuju kusagile minna...

Pühapäeval (25.09) oli minu kord filmi näidata . Kuidagi juhtus nii, et Kosmose juures saime Takiga kokku ning liikusime koos Mr L'i juurde . Ja siis mingisugustel juhuste kokkulangemistel oli nii, et too oli oma „külalisega“ poole tee peal tema juurde ning me jõudsime neile järgi . Te ei kujuta ettegi, kuidas mu süda hakkas kiiremini taguma ja ma mõtlesin: „Hell no .! I don't need this .!“

Selle asemel, et näidata filmi, ma otsustasin olla veidike ebatraditsiooniline ning näitasin kolm osa sarjast „Meeleheitel koduperenaised“ . Kolm osa, mis on minu arust ühed parimatest osadest . Kõik olid 5. hooajast, episoodid 5, 13 ja 19 . Kuna Mr L polnud veel vastu võtnud mu sünnipäevapeo kutset facebook'is, siis uurisin, et kas on ikka tulemas . Tüüp kinnitas, et ikka tuleb . Too kõnelus oli aga veidike piinlik, kuna ma istusin toolil ja mängisin telefoniga, kuna ma ei julgenud/saanud/tahtnud talle otsagi vaadata ... Nagu tavapäraseks on juba saanud, siis peale filmi panin jalanõud jalga ja tulin sealt kohe ära .

Esmaspäeva (26.09) öösel, vastu oma sünnipäeva, ei saanud ma absoluutselt magada . Ärevus oli lihtsalt liiga suur . See on ikkagi päev, mida ma ootan aastas kõige rohkem . :)

Pool viis hommikul helistas ema ja soovis õnne (sest just sel kellaajal olen ma sündinud) . Peale lühikest vestlust olin veel veidike üleval ning umbes poole kuue ajal sundisin end magama .

Teisipäeval (27.09) oleks hea meelega maganud kaua kaua, kuna oli ikkagi vaba päev, aga kuna tegemist oli VÄGA tähtsa päevaga, siis olin endale äratuskella 11ks pannud . Ajasin siis end voodist üles, sõin, vaatasin natuke oma sarju ning läksin linna, et teha umbes pooleteise tunnine jalutuskäik . Lihtsalt niisama . :) Jube mõnus oli .! ;)

Peale seda tulin koju ja olin siin niisama . Te ei kujuta ettegi, kui hea oli näha niiiiiii palju armastust ja hoolivust (ja viitsimist) oma facebook'i lehel . Nii palju õnnesoove . :)

Mingi hetk saabus Hando, siis Taki ning kuue ajal lendasime linna, et ühe teise inimesega kokku saada . Peale seda sain veidike pragada, sest kokkusaamise tulemus polnud just see, mida oodati . Naeratasin ja hingasin korralikult sisse/välja, kuni hetkeni, mil käiks korraks peas üks klõps, mille tulemusena sõimasin mõlemad läbi, pöörasin otsa ringi ja läksin minema . Tahtsin minna jala koju läbi Kadrioru pargi ja võtsin sinna poole suuna, kuid siis tuli meelde, et lubasin töö juurest läbi minna ja siis suundusingi sinna .

Sain seal palju kallisid ja armastust . Sain ka ühe megalaheda kingituse, milleks on üks ülilahe kohvitass koos kaanega ja muidugi kaarte ja lilli .

Siis liikusin Viru Keskuses oleva alasti naise kuju juurde, kus ootasid Taki, Tanel ja Hando . Tanel (džentelmen nagu ikka) kinkis mulle šokolaadi . Kuna mu tuju ei olnud just eriti laes, siis kukkus see „Aitäh“ kuidagi väga nigelalt välja, aga ma loodan, et ta sai minust aru . :)

Olin eelnevalt kodus olles kirjutanud Mr L'ile ja kutsunud ta õhtuks enda juurde, et kõik koos istuda niisama ja minu sünnipäev rahulikult ära saata . Koju tagasi tulles leidsin vastuse, et ta pidi jälle koolis olema...

Nüüd aga väike vestlus minu ja Taki vahel tol samal õhtul:

[27.09.2011 19:48:57] Rommy: Kui juba vabandamiseks läks, siis andesta Palun ka minu plahvatus .!

[27.09.2011 19:49:43] Taki: muigh ära selle pärast muretse :)

[27.09.2011 19:49:51] Rommy: :)

[27.09.2011 19:50:30] Rommy: Tanel ja Hando läksid siis koju .?

[27.09.2011 19:51:53] Taki: no lõppkokkuvõttes ajas hando pisut kõiki meid pahaseks

[27.09.2011 19:51:59] Taki: aga õige pisut

[27.09.2011 19:52:15] Taki: või las ma ikka räägin vaid enda eest mind ajas pahaseks

[27.09.2011 19:52:21] Rommy: Sa ei vastanud küsimusele .

[27.09.2011 19:52:37] Taki: et jah koju kõik

[27.09.2011 19:53:13] Rommy: Hando oma asi, kas annab või mitte . See tema oma ja temal see õigus on .

Mina pole "tee" peale tema üle üldse pahane, sest ma ei tahtnudki seda teha .!

[27.09.2011 19:53:48] Taki: :)

[27.09.2011 19:54:19] Rommy: Esimene aasta, kus võtan sünnipäeva vastu üksi . :)

But hey... I think I deserve it . :)

[27.09.2011 19:55:05] Taki: miks sedasi arvad?

[27.09.2011 19:55:23] Rommy: Evil bitches deserve to be alone .

[27.09.2011 19:56:17] Taki: drop the eveil bitch thing and give yourself a chance

[27.09.2011 19:57:51] Rommy: Well...

Here's a sign: on the day that was supposed to be the happiest in there year, I'm sitting alone in my room, drinking tequila . :D

So... Let me be sad and drink untill the bottle is empty, all by myself . :)

Aga natukest aega peale seda juhtus väike lahe asi ning ülejäänud õhtu veetsin oma toas koos Taki, Villu ja Steveriga . :) Ei lõpetanud ma midagi üksi . Täitsa lahe oli .! I'm happy with the outcome . :) Simple and good . :)

Reedel (30.09) peale tööd jooksin bussijaama emale vastu . Tõi mulle natuke kartuleid, kurke, makarone ja muid asju . Viisime kõik koju ning läksime juuksurit otsima . Peaaegu meie maja taga oleval juuksuril oli aega ning tegigi mulle üks/null ära . :D Täitsa hea tulemus tuli . :) Aga kuna ma ei tahtnud ainult lõigata, siis läksime emaga edasi poodi ning ostsime blondi värvi ära .

Tahtsin, et Taki värviks, aga too lihtsalt ei julgenud, kuna ükskord (ammu ammu, kui mul olid PIKAD juuksed) jäi sisse paar laiku .

Ema siis võttis kätte ja tõmbas pea üle . Peale tunni ajast peal hoidmist oli tulemus natuke oranžikam, kui ma lootnud olin, aga ikkagi oli hea . :D

Sõime natuke ning siis liikusime edasi kesklinna . Asukohta, kus toimus minu sünnipäeva pidu . Ma polnud seal kohas enne käinud, vaid usaldasin täielikult inimest, kes selle mulle leidnud oli . Ja täitsa lahe kohake oli . :) Tavaline tantsustuudio . Seadsime emaga kõik valmis ning jäime külaliste saabumist ootama . Mina käisin ringi nagu närviline lehm, sest mul oli sees niiii suur pinge . Tahtsin, et kõigil oleks täna lõbus ja kellelgi poleks ühtegi negatiivset asja öelda ja seepärast oli ka nii, et kuigi ma jõin õhtu jooksul ära terve pudeli (0,7l) rummi ja olin söönud tol päeval vaid ühe korra, siis olin ikkagi LIIGA kaine . Aga lõbus oli see-eest ikka .! :)

Üritasime ka ühte mängu mängida, kuid see oli ikka suht feil . Ruumis, kus kajas ja kõik (idee järgi) pidid olema vait ning nii palju erinevaid inimtüüpe oli koos, siis lihtsalt juhtus nii, et ei läinud mäng just nii nagu pidi ja jätsime katki . Olime siis lihtsalt niisama, jõime, suhtlesime ja tantsisime . :)

Ausalt öeldes ma pabistasin ka ema pärast . 1) Et äkki tal on igav ja ta ei hakka kellegagi suhtlema vms ning 2) Et äkki ta peale paari klaasi tunneb end LIIGA vabalt .! :D

Seepärast oli ka nii, et kui üks hetk nägin, kuidas ema rääkis midagi Laura ja Einariga, siis mul oli südamest kahju neist ja peale nende vestlust, kui ema oli eemale läinud, siis läksin ja vabandasin, et pidid selle üle elama . Mulle üllatuseks aga ütles Laura, et kõik oli täiesti okei . Et mul on väga lahe ema .! Te ei kujuta ettegi, milline kergendus ja šokk see mulle oli . :D Timurgi pidas temaga rõdul pikad vestlused maha ning kiitis mulle teda taevani . :)

Ehk siis... Ema võib olla kui vastik ja paha tahes, teha igasuguseid negatiivseid asju ja bla bla bla, aga üks asi, milles ma IIALGI kahelda ei saa, on see, et ta armastab mind . Selles ei saa ma kahelda kunagi . Juba see, et ta aktsepteerib ja armastab mind täpselt sellisena nagu ma olen, on juba ausammast väärt, sest kõigi vanemad ei ole samasugused .

Tegelikult ootasin kõige rohkem Mr L'i kohale jõudmist, kuid KAKS TUNDI hiljem, kell 23:05 (üritus algas 21st) saabus mulle sõnum: „Ma kahjuks täna peole ei jõua :( Aga pidutse hästi ja sampust joome kui kohtume jälle :)“ . Oi bljaa, kus mul katus siis sõitis .! Tüüp oli KAKS korda kinnitanud oma tulekut (esimene kord suuliselt ja teine kord paar päeva hiljem facebookis ürituse evendi lehel) ja nüüd saadab sõnumi KAKS TUNDI HILJEM .??? I mean... Hellooo .!?!

Suht nõme nagu . Oleks öelnud varem, et ei saa tulla, ma oleks aru saanud . Teised ka, kes märkisid end ürituse lehel, et tulevad ja ei tulnud... No vabandamatu noh .! Oleks öelnud, et ei saa tulla või siis kui pole kindel, et kas tuled või mitte, siis pane end „Võib-olla“ listi, aga kui paned „OSALEN“, siis ikka tule .! Mina ju ootan .! Ja siis sõnagi ütlemata lihtsalt ei tule kohale... Vabandamatu .! Ma oleks täiesti aru saanud, kui oleks keegi neist mitte tulijatest öelnud enne, et ei saa... Ükskõik mis vabandus oleks olnud, ma oleks aru saanud...

Tol hetkel ma siis mõtlesin... Mina üritan siin vabandada tegusid tehes ja tema vastus on siis „Ei aitäh .!“ .? Fine, I give up .! Fuck You too, Mr .!

Peale pidu läksime enamusega edasi X-Baari, kaasaarvatud ka ema . Seal oli väga lõbus, sai palju tantsitud ning niisama juttu aetud . Ema polnud üldsegi šokeeritud või ebavlev, vaid täitsa lahe ja lõbus . :) Niiiiii fakking positiivne õhtu oli . Just TÄPSELT mis mul vaja oli . Isegi need, kes tulid vaid tunniks/kaheks, näitasid mulle, et nad ikkagi hoolivad ja seda oli nii hea näha . :)

Umbes 4:45 jõudsime emaga koju ning läksime magama ära . :)

[Tol õhtul aga avastasin kas seda, et ma eriti ei oska enam positiivselt mõelda, sest kui küsiti vahepeal, et kuidas rahul olen, siis esimese asjana mõtlesin inimestele, keda kohal polnud...]

Laupäeval (1.10) ärkasime emaga üheksa ajal üles ning ma saatsin ta bussi peale . Ise tulin aga koju tagasi ja läksin magama . :)

Pühapäeval (2.10) helistas tädi Ilma (ema õde) ning esimene küsimus oli: „Kuidas ema end üleval pidas .?“ Sugulased nagu oleks juba oodanud seda, et sellest tuleb mingi katastroof . Naine oli suheliselt üllatunud, kui vastasin, et ema pidas end väga korralikult üleval ja kõik oli täiesti korras . :)

Samal õhtul läksin jälle Mr L'i juurde filmiõhtule . Tol korral oli Taneli kord ning tema näitas meile teatrietendust „Meri ja Orav“ . Mr L tõi välja shampuse ning jagas seda kõigile . Mina keeldusin, öeldes, et alkohol on hetkel viimane asi, mida ma vajan . Tol hetkel ei saanud ma aru, et miks ta seda alkoholi kõigile jagab, aga poole etenduse ajal tuli mulle meelde, et ta ju sõnumis lubas, et joome shampust, kui kokku saame . Siis mõtlesin, et hea, et ma keeldusin . Joogu üksinda seda .!

Minu jaoks oli Ü.L.I. tähtis, et ta oleks olnud peol . Tema aga lubas kaks korda ja siis saatsis sõnumi KAKS TUNDI HILJEM (No, I'm never gonna let that go .!) . Andestamatu .!

Kuigi ma ei saa seda meest üldse hetkel peast välja (jah, ma pidevalt ikka leian end unistamast, et ta helistab mulle ja tahab kokku saada, et öelda, et ikka tahab mind omale meheks), teen ma kõik endast, et temaga mitte enam suhelda . Ei ole mul vaja, et süda rinnust välja hüppaks või tema kahe tunni hilinemise sõnumeid edaspidi . Tema elab oma elu, mina elan oma elu . Adios .! Bon voyage .! Sayanora .!

What's worse, new wounds which are so horribly painful or old wounds that should've healed years ago and never did? Maybe our old wounds teach us something. They remind us where we've been and what we've overcome. They teach us lessons about what to avoid in the future. That's what we like to think. But that's not the way it is, is it? Some things we just have to learn over and over and over again.

David Guetta Feat. Sia - Titanium

The Edge of Glory .!

Mina kasvasin üles ühes pisikeses umbes 200. elanikuga külakeses, kus elasin 18 aastat.
Alguses kolis ema majja, mida külas teatakse, kui „Roheline maja“, millest hetkel on alles ainult vundament. Elasime seal mõned aastad (millest ma ei mäleta midagi) ning kolisime üle jõe asuvasse „valgesse majja“ .
Seal mul eriti palju sõpru ei olnud . Vahest ema sõbranna käis külas ning tõi oma tütre kaasa, kuid enamus ajast veetsin ma üksi õues mängides või siis teleka ees istudes . Mäletan, kuidas vanasti mingisugune Ladina-Ameerika seriaal jooksis kella kümne ajal telekast ning ma pea iga õhtu venitasin söömisega, et saaks osa lõpuni vaadatud, kuna tegelikult magama pidin minema juba üheksast . Kui ma nüüd ei eksi, siis sarjaks oli „Tahmanägu“ .! xD
Ja eks sealt algaski see, et asendasin sõbrad (keda mul tol hetkel eriti palju ei olnud) fiktiivsete tegelastega .
Mingi aeg kolisime majade juurde, kus on koos 6 elumaja ning hakkasin lähedamalt sealsete lastega suhtlema . Mingi perioodi mängisin nendega tihemini, kuid siis jõudsid minu silmade alla säärased seriaalid nagu „Võluvägi“, „Melrose Place“ jne . Vaikselt võtsid seriaalid jälle võimust ning nüüd olen nende küüsis tänaseni . :)
Õnneks enam ei dikteeri minu aega telekas, vaid saan ise määrata millal (ja kus) ma mingi seriaali järjekordset osa vaatan, kuid mõju on jätkuvalt tugevalt tunda .
Nii hea on elada kaasa tegelastele, keda ma juba tunnen ja armastan ning tunda nende valu ja rõõme, nutta nendega koos ning naerda, kui keegi mingi naljaga maha saab .
Et jah . Seriaalid on olnud minu reaalsusest põgenemise abistajaks juba väga ammusest ajast ning ma sügavalt kahtlen, et see kuidagi peagi muutub . :)
Jube lahe oleks, kui leiaks kellegi, kes huvitub neist sama palju kui mina ning kellega saaksin seda maagilist maailma jagada . Või siis selline variant, et ta ei pea just väga neist huvitatud olema, aga lihtsalt he would care enough about me to fake it . :)

Teine teema, millest tahaks rääkida on see, et ma pean end suhteliselt hoolivaks inimeseks . Aga et kellestki või millestki hoolida, pean ma aru saama sellest/temast . Mul on vaja kogu taustalugu, et saada aru miks inimene ütles seda või miks inimene tegi seda . Kellelgi teisel nii ei pruugi olla, aga minu jaoks see ON oluline . Seepärast olen ka ise suht avatud inimene, et ka teistele oleks enam-vähem selge pilt minust . :)
Näitena võin tuua hetkel kolm seriaali: „True blood“, „Ugly Betty“ ja „Bones“ . Enne, kui ma ise neid otsast peale vaatama hakkasin, olin neid mitu korda telekast näinud, kusagilt hooaja keskelt mingi X osa . Mind absoluutselt ei huvitanud need sarjad siis, sest ma ei tundnud tegelasi ja mind ei paelunud miski sarja juures . Aga kui vaatasin neid otsast peale, siis vaikselt armusin mõnda tegelasse ja õppisin neid osa peale osa tundma .
Sama kehtib ka päriselu kohta . If I don’t know your backstory, then I’m sorry, but I won’t care . Seepärast on mul tõesti vaja teada kõike lähedaste inimeste kohta . Mida rohkem ma temast tean, seda rohkem ma temast hoolima hakkan . Saan temast rohkem aru, tekib selgem pilt inimesest .
Ja see, et mul on sitt mälu, ei tähenda et ma ei hooliks või et ma ei üritaks . Taki kohta saan näiteks täpselt öelda, et kui tema rääkis oma lapsepõlvest, siis mul võttis ikka tükk aega, et jätta meelde tema lapsepõlve kodukoha nimi . Asi polnud selles, et mind ei huvitaks, mulle lihtsalt ei jäänud see nii kergelt meelde . PJ ütles ükskord väga lahedalt minu kohta:
PJ: Sa lihtsalt elad väga kaasa sellele mida vaatad,jne. Ma arvan, et kui su sõbrad teeks dramaatilise video montaazhi oma elust mäletaks sa pidevalt kõike :D
Mina: So all I care about is drama .? :D
PJ: Not all,it just affects you more. Su aju võtab sellisel viisil rohkem infot vastu sest ta harjunud sellele kuna sa vaatad nii palju seriaale ja filme.

Ja nüüd siis möödunud aja paar olulisemat kuupäeva:
29.07 – Joosepi lahkumispidu . Minu jaoks isiklikult oli õhtu täielik feil . :D
Pidu toimus Joosepi juures ning kokkuvõttes oli täitsa lahe, inimesi palju ja juttu jätkus . Mina aga olin oma arust täiega kaval ja üritasin proovida teha uut koksi „Mimoos“ (inglise keeles: Mimosa) . Ostsin kõige odavama shampuse ja apelsini mahla . Enda juures kodus tegin juba shampuse lahti, et valada ta ümber kusagile mujale . Põhjuseid selleks kaks: 1) Et ei peaks Joosepi juures paugutama ja poolt joogist tema põrandale valama (minul läks küll umbes veerand vaibale) ning 2) et olla über salapärane ja et teised ei saaks aru, mis koksi ma teen . :D
Igatahes koks tuli välja MEGA rõve, kuid kuna ma ikka end sundisin seda jooma, siis tegin shampusele otsa peale . Süda oli ikka SUHT paha . :D Mis siis tähendas seda, et peotuju oli mul täielikult kadunud ning kuna shampus on ju suht lahja ning lahjendades seda veel mahlaga, siis olin ka veel kaine .
Otsustasin juba seal olles, et lähen koju ära, kuid saatuse tahtel olid kõik taksod hõivatud . Võtsin seda siis märgina ning jäin edasi .
Peale seda läksime Kappi’i . Olin veidike seal, rääkisin juttu ja seisin niisama üksi ja vaatasin teisi tantsimas . Ma vist ise olin seal umbes 20 minutit . Mäletan siiani väga selgelt, kuidas üks hetk hakkas mängima Lady GaGa „The Edge Of Glory“ ning kõik pistsid rõõmsalt kilgates tantsupõrandale tantsima . Seisin eemal ning jälgisin neid tantsimas ja otsustasin, et hüvasti jätmata asun ma kodu poole sammuma . Ei jää keegi mind igatsema, kuna neil oli ikka väga lõbus . Mr L, Laura ja keegi veel olid hõivanud väikese tantsupõrandal oleva lava . Läksin võtsin oma garderoobis rippuva pusa, veel veidi vaatasin tantsiva grupi lõbusaid nägusid ning sammusin minema . Siiani on nii, et kui kuulen sama laulu, siis alati hüppab mulle silmade ette seesama stseen . Ma vist ei unusta seda kunagi .! Just seda momenti, kui olin oma pusa ära võtnud ning korraks peatusin, et vaadata rõõmsalt ja vabalt tantsivaid sõpru (eriti loomulikult Mr L’i siirast rõõmust säravat nägu) ning sammusin muusika taustal klubist välja, täpselt siis, kui laulus oli refrääni koht (ehk siis muusika seisukoha pealt kõige võimsam moment laulus) . Villu tuli mul ukse peale vastu ning ütlesin talle hetkegi mõtlemata: „You never saw me .!“ ja jalutasin minema ...
Järgmised kaks päeva tulin üksinda kontorisse, tegin veidi vabatahtlikult tööd, et oleks vabandus kontoris viibimiseks ja istusin niisama vaikuses ning vaatasin oma sarju . Pühapäeval (31.07) helistasin Tanelile, et uurida, kas filmiõhtu toimub või mitte ning sain vastuseks, et neil toimub hoopis mingisugune ühine bowlingu mängimine . Mind muidugi sinna ei kutsutud . Ega ei ole hullu .! :) Tol ajal poleks ma vist ka ennast tahtnud, kui oleks kellegi teise asemel .

Reedest kuni pühapäevani (19.08-21.08) toimus minu viimane Noorsotside Suveakadeemia . Reedel jõin ära üksi poole liitrise rummi ning tantsisin terve öö . Laupäeval sain magada kolm tundi ning päevasel ajal toimusid igasugused koolitused ja seminarid . Mõned olid isegi täitsa huvitavad .
Laupäeval (20.08) sain ühe kõne kutilt, kellega olen juba eelnevalt paaril korral kohtunud, kuid kellega on pidevalt nii, et kui tema helistab või kirjutab ja välja kutsub, siis on mul juba alati selleks ajaks plaanid tehtud . Ja nii oli väga tihti . Mitte, et ma temaga kohtuda ei tahtnud, aga lihtsalt juhtus nii, et ta alati pakkus välja selliseid aegu, kus mul enam vaba aega ei olnud . :D
Aga laupäeval siis helistas ja küsis, et mis ma teen järgmisel nädalavahetusel . Ütlesin, et plaane ei ole ja kutsus siis mind enda juurde suvilasse . Kogeledes (kuna see tuli suht lambist) olin nõus ning pärast sõbranna Sirli naeris: „It was a bootycall .!“ . Mina lootsin kõigest väest, et tuleb lihtsalt vaikne nädalavahetus kusagil pärapõrgus, aga jah... I was quite wrong .! :D
Õhtul, alates 22st, algas ühine laulmine . Kõik pidid kogunema suurde saali, kus istuti maha, anti ette eesti laulude sõnad, üks tüüp istus kõigi ette ja asus kitarriga ette mängima laule ning kõik laulsime koos . Selline ühislaulmine oli täitsa lahe kohe .! :D Eriti võimas oli siis ringi vaadata, kui lõpu poole lauldi laule nagu „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning „Koit“ ja samal ajal kõik seisid püsti ühes suures ringis ning hoidsid teineteisest kinni . Mina sain kahjuks ainult ühe käega kinni hoida, sest teises käes olid sõnad . Olin ainukene inimene (eestlastest), kellel olid sõnad ees . Teised kõik laulsid peast neid laule .! xD
Öösel jätkus sama lugu, et jõin ära veidi rohkem, kui pool liitrit rummi ning tantsisin terve öö ja sain jälle magada vaid kolm tundi, sest jätkusid koolitused . Pühapäeval olin juba täitsa zombi, kuna kaks ööd järjest juua ja meeletult tantsida, hakkab juba vaikselt tunda andma .! :D Mõned aktivistid oleks küll tahtnud lihtsalt maha lasta, ainuüksi selle pärast, et nad ikka veel rõõmsad ja aktiivsed olid . Mina oleks tahtnud lihtsalt kusagile pikali heita ja mitte enne esmaspäeva üles tõusta .! :D

22.08 kuni 24.08 käisin koolis füüsika töid järgi tegemas .
Neljapäeval (25.08) läksin siis kooli, et teada saada, kas lõpetasin või mitte . Peale lühikest vestlust klassijuhatajaga, sain teada, et kõik on korras ja võin järgmisel nädalal paberitele järgi minna . :D Olin eelnevalt ette kujutanud, et see kergendustunne on koolist välja astudes suurem, aga ei olnud see midagi nii erilist . Jube hea meel oli küll, et LÕPUKS on see jama ühel pool, aga see kergendustunne polnud pooltki nii hea, kui ma oleks saanud õigel ajal oma asjadega valmis ning paberid ametlikul aktusel kõigi sõprade ja perekonna ees kätte saanud...
Õhtul otsustasin end veidi premeerida ning tegin endale välja ühe kinopileti . Läksin üksinda vaatama filmi „Horrible Bosses“ ning seanss algas 22:10 . :) Peale seda tegin mõnusa jalutuskäigu värskes suvelõpuhõngulises õhus . :)

Reede (26.08) õhtul tuli siis mulle auto järgi ning põrutasime tüübi suvilasse . Alguses oli niisama hea, rääkisime juttu ja mängisime kaarte . Siis mingi hetk tuli mu kõrvale ja suudles mind . Peale seda ütles, et läheks õige magamistuppa ja ameleks veidi . Keeldusin viisakalt . Siis hakkas tüüp uurima, et miks ja ma ümber nurga vaikselt vastasin, et ta ei ole eriti minu maitse enam . Et see huvi kadus juba ammu . Alguses midagi oli, aga peale neid mitmeid luhtunud kohtumisi, kadus ka huvi . Siis mul tuli meelde, et eelneval päeval oli ta mulle öelnud, et ma temaga tema suvilasse sõidust kellelegi ei räägiks . Asusin siis kohe uurima, et miks küll . Vastuseks sain siis teada, et sest ta on oma kutiga ära leppinud ja nüüd on nad jälle paar .!!! Bljaa, kus oli see alles shokk mulle . Ütles, et kuna kutt oli teda enne petnud kellegagi, siis oli tal kuklas väike hääleke, mis ütles, et ta peab kah korra kellegagi magama . Oma kutile ta seda ei ütleks, aga lihtsalt hääleke peas nõudis, et ta saaks kah sellega hakkama, kuigi polnud kunagi midagi sellist teinud . Ütlesin selle peale talle kohe, et ta oleks võinud juba alguses mulle öelda, et tal kutt on jälle olemas, siis poleks ma üldse nõustunud tulemagi, sest armukeseks ei hakka ma iialgi (vähemalt teadlikult üritan seda iga hinna eest vältida) .!
Ülejäänud õhtu tundis ta väga piinlikkust ning peale lühikest vestlust läksime magama . Õhtu alguses oli ta ära teinud vaid ühe voodi ning peale oma ülestunnistust tegi mulle voodi teise tuppa .
Hommikul ajas mind kähku üles ja põrutasime Tallinna poole tagasi .

Pühapäeval (28.08) oli järjekordne filmiõhtu Mr L’i juures . Läksin sinna poole üksi, kuid ÕNNEKS tuli Taki mulle tee peal vastu ning saime koos mindud . Jõudes välisukse juurde tuli ka Laura kohale ning Mr L tuli meile alla vastu (kuna välisuks oli suletud) . Rahulikul sammul astusime üles ning kui ma uksest sisse astusin ja nägin kedagi võõrast Mr L’i diivani peal istumas, siis oli mul selline tunne, nagu keegi oleks just mulle labidaga näkku virutanud .! Terve mu maailm kukkus kokku ja süda jättis ikka päris mitu head lööki vahele . Viisakalt teretasin ja istusin oma kohale, kus olin nii vait, kui vähegi võimalik ning enne filmi vahtisin vaid ühte punkti seinas, et jumala pärast mitte midagi tigedat öelda ja teha nägu, et seda külalist pole olemas (even though ignoring reality is never the solution) . :D
Peale Laura filmi lõppu, tõusin püsti, jätsin hüvasti ja tulin tulema . Koju läksin suht autopiloodiga, kuna ma olin jätkuvalt nii shokis sellest labidalöögist . Terve tee mõtlesin ühe asja le, mille õhtul siis ka ära tegin .
Õhtul istusin oma arvuti taga ja tükk aega kogusin julgust . Ega ma midagi ei tahtnud teha, enne kui olin Mr L’iga rääkinud ja talle oma tegudest eelnevalt teada andnud . Uskuge või mitte, aga mingisugune viisakus minus ikka on .
Kaheksa aeg siis kirjutasin talle ja uurisin, et kas ta on üksi . „Külaline on hetkel eemal“ vastas ta mulle . Uudishimu muidugi küll oli, aga ma ei hakanud küsima küsimust (kas too tüüp on sinu kutt või olete lihtsalt sõbrad?), mille vastust ma kuulda ei tahtnud .
Selgitasin siis talle ilusti ära, et ma olen ikka temast ÜLI sisse võetud ja et kui ma saaks ühe euro iga korra eest, mil olen endale oma peas öelnud: „Jää vait .! Mõtle millestki muust, kui temast .!“, siis oleks ma suht rikas praegu .! :D Ja et isegi tema pildi nägemine ei ole mu südamele just eriti hea . Seepärast otsustasin end säästa ning temaga lõpparve teha . Ehk siis kustutada ta oma skype’st ja facebook’ist . Selle peale vastas ta, et sel juhul olen ma täpselt nagu Veiko (nimi muudetud) . Ma ei saa aru, miks ta mind võrdles sellise asjaga nagu Veiko .! :S Too tüüp ju vihkab teda ja seepärast kustutas ära, minul on aga lihtsalt liiga valus suhelda tüübiga, kes oma välimuselt ja iseloomult on just see, mida mina nimetaks „ideaalseks unistuste meheks“ . Aga noh, kui tema nii arvab, siis las olla .! There’s nothing I can do about it now .! Peale vestlust kuivatasin käed, sest juba temaga rääkimise ajal hakkas süda jubedalt puperdama ja peopesad muutusid väga higiseks ning kustutasingi ta igalt poolt ära ... Praegu ma natuke ikka kahetsen seda, et ei saa temaga üldse rääkida, aga ma siiralt usun, et antud tegu on hea minu südamele . Iga kord, kui ta skype’i sisse logis ning avanes väike aken, milles oli kirjas: „Mr Big logis sisse“ (jah, skype’s muutsin ma ta nime just sääraseks), jättis süda ühe löögi vahele ning väike kurbus tuli hinge, et siin ta on... Siin on minu unistuste mees ja mina teda enam ei saa… Aga noh . Loodame siis, et saatusel on mulle midagi paremat varuks . :)
Seepärast ju ära kolingi, et leida armastus ja perekond .
Kohe kindlasti pole see ainuke põhjus, aga see ON peamine põhjus .! :)
Filmiõhtutel ma muidugi käimist ei lõpeta .! Seal näen teda kindlasti (kuna need ju toimuvad tema juures) ja hetkel on juba mul üks täitsa normaalne kogemus käes (ehk siis 4.09) ning ei olnud mingeid probleeme ega ebameeldivaid olukordi . Ei tea, kas ta feikis oma naeratust või mitte, aga minul oli igatahes hea tuju ja ma ei lasknud millestki end häirida . Õnneks polnud tal ka sel korral mingeid külalisi, nii et ei olnud ka midagi, mis minu südant seisma paneks .! xD

Viimasel augustikuu päeval (31.08) läksin kooli ning 10 minutit hiljem astusin välja, käes koolilõpu paberid .! :) Halleloo, sisters .!!! ;)

Lõppu lisaks ühe tsitaadi, mille autoriks vana hea PJ:
"Inimesed on isekad Rommy, isegi parimad s6brad. Inimloomus on selline, ja p6ikp2isus annab ka juurde k6igele. T6de on selles, et inimesed peavad enamus ajast ainult t6eks selles, kuidas nad ise m6ltevad ja k6ik, neid ei huvita teiste arvamus. Samas sa ei saa loota, et nemad sinu m6tteviisist aru peaks saama, see ei ole ka nende teha. Nad ei ole sina, sina pole nemad, punkt. Peamine on sellest aru saada ja aktsepteerida yksteise vigu."


Peace out, bitches .!
xoxo Rommy B

Björk (feat. Skunk Anansie) - Army of Me [Sucker Punch Remix]

The Last Chapter: I'll See The Sun Again .!

Neli aastat tagasi, 21. märtsil 2007, oli mul üks suurimatest tülidest emaga . Ma sõna otseses mõttes plahvatasin ja siiani loodan, et enam kunagi seda läbima ei pea, sest polnud vaatepilt just eriti ilus . Järgmise päeva õhtul seisin seitsme kilekoti ja seljakotiga Tapa rongijaamas, istusin rongile ega vaadanud tagasi . Pole möödunud päevagi, kus ma pole mõelnud, et kui rahul ma oma otsusega olen . Kui poleks olnud seda tüli, oleks vast edasi jäänud sinna . Ja tänu sellele poleks ma kunagi kogenud minu elu, mis mul praegu on, poleks kunagi kohtunud inimestega, keda hetkel pean lähedaseks, poleks kunagi tundnud seda rõõmu ega kurbust, mis mind on edasi viinud kõik need aastad . :)
Vähesed meist on piisavalt tugevad, et võtta kätte ja muuta ennast . Enamust meist muudab elu ja/või inimesed, kes meid ümbritsevad . Poleks ma lahkunud, poleks ma see, kes olen täna . :)
Mul oli lihtsalt vaja seda väikest lüket . See tüli mis tekkis, oli täiesti tähtsusetu asja pärast, aga kuna ma olin asju enda sees nii kaua hoidnud, kõiki neid mõnitamisi ja närvitsemisi, et ma lihtsalt plahvatasin . Kuigi ei olnud see just kõige ilusam tegu või käitumisviis, ei kahetse ma seda sekundikski (õnneks oli esiku uks suletud ning seepärast ei saanud keegi ka viga), sest kõik need lükked või otsused, mis oleme teinud, on toonud meid just siia, kus oleme praegu . :)

Kolmapäev (25.05) was a big day . Midagi suurt eriliselt ei juhtunud, kuid ma jõudsin otsusele . :) Täiesti lambist oma laua taga istudes ja niisama mõtteid mõlgutades jõudsin otsusele, et aitab Eestist . Mul on võimalus ning ma kasutan selle ära .! I’m gonna leave . Loodetavasti igaveseks . :) I think it’s best for Everybody . :)
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja, et ise ka ei usu . :)
Nüüdseks on ka kontori tähtsaima isikuga räägitud ning selgeks tehtud, et 30. September on mu viimane tööpäev ning peale palgapäeva oktoobris mina lahkun . :)
Alguses, kui esimest korda see mõte tuli, siis tahtsin minna juba augustis, aga siis paluti, et äkki läheksin septembris, sest augustis PIDI töökaaslane olema ära kaks nädalat ning mina siis olema siin üksi . Nüüd see on juba muutunud ja augustis on ta tööl juba tagasi .! :P Siis mõtlesin, et septembris ma minna ei taha, sest sünnipäev on MINU jaoks tähtsaim päev aastas ja kohe kindlasti ei taha ma tol päeval olla üksi, vaid tähistada oma sündi suure pauguga . :) Ja sealt siis tuli oktoober, peale palgapäeva, mis on hetkel püsima jäänud .

28.05 kuni 29.05 toimus järjekordne Noorte sotside suvekool . Muidu oli kõik okei, aga mul oli millegi pärast selline tunne, et this time politics is on drugs või midagi sellist . :D Ehk siis kõik oli kuidagi sügavam, poliitilisem ja inimesed olid aktiivsemad, kui kunagi varem ja ma vaatasin ringi ja mõtlesin sellele, et miks üldse liitusin ning ega sellest esialgsest põhjusest palju järgi jäänud polegi...

Pühapäeval (29.05) toimus viimane filmiõhtu Joosepi juures . Oli Mr L’i kord, kes näitas meile lahedat filmi nimega „The Magdalene Sisters“ . Ma ei tea, kuidas teistega, aga mulle see film meeldis küll väga väga . :)

Esmaspäeva (30.05) hommikul istusin bussi ning sõitsin Moele, sest oli tegemist venna sünnipäevaga . Tüüp sai juba 14 . Kui jõudsin sinna, siis kodus polnud kedagi . Vend oli veel koolis, ema oli tööl ning koera pole juba tükk aega... Jube imelik oli olla seal üksinda . Nagu kuidagi võõras kohas oleks olnud, ei olnud üldsegi sellist tunnet, nagu oleks tagasi „kodus“ vms... Istusin siis netis, vaatasin telekat ja ootasin, kuniks teisedki naasevad . Ema oli megaarmsa kirjakese mulle jätnud kööki lauale ning ka vend kirjutas juurde natukene . Jube armas oli . :)
Õhtul käisin Tiinaga jalutamas . Tegime ühe MEGA ringi . :D Ma polnud juba ammu sellist ringi Moel olles teinud .
Peale seda läksin koju ning ema istus venna isaga (meil vennaga on erinevad isad) suures toas, sõid salatit ning napsitasid natukene . Mitte palju, aga piisavalt, et minu tuju rikkuda . Mina istusin enamus ajast magamistoas ja vaatasin läpakast filme/sarju ning venna veetis enamus ajast õues . Või kui mina olin õues, siis venna mängis online mänge minu läpaka pealt .
Mingi ühe aeg läksin magama ja üldse ei saanud magada, sest mingi värdjas pinises mööda tuba ning siis panin tule põlema ja mingi pool tundi vahtisin ringi, et see raisk kinni püüda . Kui olin lootuse juba kaotanud, siis lõpuks sain ta maha löödud ning mõnusalt unemaale minna .

Pool seitse äratas vend mu hommikul (1.06) üles (ema oli juba tööle läinud) . Natuke koos sõime, vaatasime telekat ning läksime (maja taga olevasse) bussipeatusesse .
Buss sõitis Tapa Gümnaasiumi ette, kust mina siis sundusin rongijaama, et Tallinnasse tagasi sõita, kodust läbi hüpata ja tööle ronida .

Reedel (3.06) tulin just rõdult suitsult ning minu toas seisis Hando . I was STUNNED .! :D Ei osanud öelda ei „iid“ ega „aad“ . Juuksed mehel täitsa pikaks kasvanud, pikemad kui minul olid (tol hetkel) . :P Silm kohe puhkas, kui nägin, et ta oli tagasi . Selline imelik tunne oli, justkui mitte midagi polekski muutnud, everything was back the way it used to be . :) Minu mälu järgi välja me tol korral ei läinud .

Välja läksime aga laupäeval (4.06) . Tähistasime sel õhtul väikest viisi Taki 27. aastaseks saamist . :) Meiega ühinesid ka Hando ning Mr L . :) Läksime BonBon’i, kus esines ka Jana Kask, kes esitas paar täitsa head lugu, sealhulgas ka Katy Perry lugu „Firework“ . Õhtu iseenesest oli täitsa okei, kui lõpp välja arvata (see, et ma läksin üksi koju :P I was actually hoping for something else, but it’s okay) . :D

Uus filmiõhtute asukoht on (tänu minule) Mr L’i juures . Alguses, kui jõudsin otsusele, et lahkun, siis võtsin pähe, et enne lahkumist täidan ära ühe nö missiooni . Missiooniks on siis Mr L’i täielik integreerimine minu sõpradega ehk siis kui ma ära lähen, siis ei konuta ta üksi kodus vaid tal on olemas väga lähedased sõbrad . Ma olen kindel, et ka praegugi on tal selliseid inimesi, aga nö minu seltskonna inimesed on väga head inimesed ning ka tema on üli hea hing, seega need kaks nagu kuuluvad kokku ja võtsin pähe, et tuleb hakata Mr L’i kutsuma igale poole ja harjutama teda olema nende inimestega, et ta tunneks end kui „üks neist“ ning lõpuks siis ongi minu missioon täidetud . Üks missiooni osadest oli siis filmiõhtute korraldamine Mr L’i juures, millega ma ka hakkama sain . :D
See plaan jäi poolepealt katki, sest ma lihtsalt andsin alla . :D

Pühapäeval (5.06) oli minu kord näidata filmi . Sain maha esimese filmiga Mr L’i juures, milleks oli „Obsessed“ . Täitsa lahe oli vaadata, et filmi lõpupoole suurest pingest ei olnud ma ainuke, kes natuke närvis oli . :D
Valisin just selle filmi, kuna Ali Larter on väga lahe näitleja minu arust ning pealegi – mulle täiega meeldivad sarnase sisuga filmid . :D Ma natuke isegi tean, mida tema karakter tunneb ja läbi elab . ;)

Esmaspäeval (6.06) oli mul vene keele eksam . Natuke närvis küll olin, aga viie sain kätte . Kogu eksam oli suuline ning võttis aega (kui ootamine välja jätta) kokku umbes viis minutit vms . Koheselt sain hinde teada ning võisin rahuliku südamega koju minna .

Reedel (10.06) käisin peale tööd Mr L’iga jalutamas . Kuna käimas oli Eesti versioon Pride’st (nimega „Oma festival“), siis käisime temaga vaatamas ühte näitust vanalinnas . Täitsa OK näitus oli, kuigi mõnest asjast ei saanud esmapilgul üldse aru . Kui aga tuli inimene ning seletas kõik lahti, siis oli pilt kohe poole selgem ning parem . :)
Peale seda liikusime temaga Kristiine Keskusesse, et saaksin esimest korda elus külastada 5D kino . Ma pakun, et rohkem kui film ise, ajas Mr L’i naerma see, kuidas mina seal hüppasin ja silmi peitsin vahepeal . Tõesti – vahepeal oli ikka hirm nii suur (kuigi vaatasime multifilmi), et lihtsalt ei julge vaadata, kuidas kahurikuulid otse minu poole lendavad, 3D prillid ees, tool raputab ning kukla tagant ja eesistuja pingist lastakse mulle survega tuult vahepeal ehk siis kuigi vaatasin multikat oli kogemus täiesti reaalne ja see ajaski hirmu nahka . :D Peale seda ostsime Takile väikesed kingitused ning läksime oma teed .
Enne Taki sünnipäeva kirjutas Timur kõigile facebook’is, et teeks Taki kingi jaoks rahakogumist . Käidi välja ideid, kuid lõpuks vajus asi kuidagi ära . Laupäeval (4.06) aga nägin, et Tanel ja Allan ja Joosep olid pannud rahad kokku ja ostnud ümbriku ja puha . Kuna mina sain sellest nii hilja teada (siis, kui nad hakkasid kaarti juba kirjutama), siis ütlesin, et mina osaleda selles ei soovi . Kui varem teada anda ei saa, siis paugu pealt ma ei osale . Olen parem üksiküritaja ning kingin midagi mälestuseks .
Nii tegimegi Mr L’iga . Alguses pidin tegema kingi üksi, kuid Mr L leidis midagi, mis tema arust Takile sobis ning lisas selle kingikotti . :)
Ma ei tea, kas Takile see meeldis või mitte, aga vähemalt minu südametunnistus on puhas . :D I did my part .! xD

Laupäeva (11.06) õhtul istusin mina Baltijaamas ning ootasin bussi, et sõita töökaaslase juurde, tema maamajja Muuksis . Tähistasime tema sünnipäeva seal .
Täitsa mõnus oli istuda seal (kui sääsed välja jätta), rüübata vaikselt rummi koolaga, süüa salatit ja liha ning rääkida lihtsalt mõnusalt juttu . :) Öösel käisime veel jalutamas mööda maad, käisime ära Tsitres ning vaatasime ka üle ühe mälestusmärgi, mis seal lähedal on . :)
Nad rääkisid mulle naljakat lugu, mis oli toimunud minu esimesel tööpäeval siin ettevõttes . Jaanika (sünnipäevalaps) rääkis, et kui esimest korda mind nähti, siis teised töökaaslased (Viivi (vanus: sixty something) ja Kaja (vanus: fourty something)) olid pöördunud tema poole: „Jaanika, mine uuri välja, kes see on .! Tema küll „normaalne“ ei ole .!“ xD

Pühapäeval (12.06) jõudsin täpselt filmiõhtuks linna ning vedasin end Mr L’i juurde . Käes oli Taneli kord (kes Allaniga koos hilinesid 45 minutit) ning tema näitas meile (minu arvates) ühte Eesti parimat filmi: „Siin me oleme“ . :)

Esmaspäeval (13.06) helistas klassijuhataja ning tuletas meelde, et seoses aastahinnetega on mul jätkuvalt mõni võlgnevus . Panin end koheselt riide ning läksin kooli uurima, et mis värk on ning leppisin ka õpetajatega kokku, et millal ma järgi vastama lähen, kuna tegemist oli viimase nädalaga, mil midagi parandada sai . Tulin õhtul tööle ning võtsin terve nädala (va reede) vabaks, et keskenduda koolile .
Õhtul läksin Mr L’iga Katusekinno . Ma polnud seal kunagi käinud ning kogemus oli eriline . :) Selles mõttes, et kino nagu kino ikka, va ilma katuse ja seinteta ning filmi alguses (reklaamide ajal) küll lasti heli kõlaritest, kuid muidu terve film tuli vaadata kõrvaklappidega . Filmi ajal tõmbasid peale endale mõnusa sooja teki (Mr L tõi meile mõlemale kaks tekki) ning sai rahulikult filmi nautida . Õues polnud just eriti soe, aga see-eest teki all oli jube mõnus olla . Ei olnud üldse segajaid, nagu tavakinos on, et keegi jutustab filmi ajal või naerab vales kohas vms . Tänu kõrvaklappidele olin vaid mina ja film . Vahepeal küll Mr L viskas mingit nalja ning piilusin ka salaja tema poole ja nii hea tunde tekitas, et tema just minu kõrval oli . :) Vaatasime filmi „Linnud“ . Tänu Mr L’ile sain teada ka huvitava fakti, et see on selline film, kus ei kasutata kordagi mingisugust taustamuusikat . Olin seda filmi eelnevalt küll mitmeid kordi näinud, kuid sellist asja polnud ma kunagi tähele pannud . Ja täitsa tõsi oli . Imelik oli küll vahe peal vaadata ilma muusikata, aga film ise on väga hea . :D
Peale filmi jätsime hüvasti ning läksime oma teed . Mina jällegi lootsin oma öö lõpetada just tema kõrval (olin isegi hambaharja kaasa võtnud) aga noh . Kui kutset ei tule, siis ise ka ennast peale suruma ei hakka . :) Saingi teha mõnusa jalutuskäigu oma muusika saatel . :) Koju jõudes lendasin kohe magama .

Teisipäeval (14.06) läksin kooli ning oli esimene järelevastamine . Üks õpetaja, kaks ainet = ajalugu ja ühiskonna õpetus . Õpetaja luges mulle ette maha magatud tööde teemad ning kokku oli neid 11 . Sain kõik kirja ning tulin töö juurde, et ahistada ülemuse arvutit . Tegin kõik 11 tööd ära, õpiku ja interneti kaasabiga, printisin välja ning juba kümne ajal olin kodus . :)
Teised olid juba jõudnud meile, et teha väike meditatsiooni õhtu . Handogi oli meiega ning kui kõik olid juba mõnusas tujus, siis tuli välja, et tol samal öösel läheb Handol buss ning sõidabki tüüp jälle minema . :( Õhtu lõpus tegin talle kalli ning mõtlesin, et äkki see võibki olla kõige viimane kord, kui teda üldse näen... Kahju kohe täitsa .

Kolmapäeval (15.06) ja neljapäeval (16.06) tegin kahte ainet korraga: füüsika ja kirjandus . Kirjandust võtsin kohe nii tõsiselt, et võtsin kätte ja lugesin „Kuristik rukkis“ läbi kolme päevaga . :D See oli terve mu elu jooksul teine raamat, mis ma olen kohustuslikust kirjandusest läbi lugenud (esimene oli 50ne leheküljeline „Libahunt“) . Ehk siis jällegi tegin seda seepärast, et saaksin südamerahuga läbikukkumisel öelda, et TÕESTI üritasin .!
Neljapäeval pidi olema meie ettevõtte ühine väljasõit Polli loomaaeda, et seal teha väike grill ja niisama koos olla . :) Tänu koolile jätsin sellele minemata . Natuke küll kahetsen, et jätsin sellele minemata, kuid kool on tähtsam . :)
Väljasõit oli ühtlasi ka Merilini (minu ülemuse ja ka kontori nö süda) viimane üritus, kuna ta läks lapsepuhkusele . Niii oleks tahtnud seal olla, aga jah… C’est La Vie .!

Kuna neljapäev oli sõna otseses mõttes viimane päev midagigi parandada, siis reede (17.06) oli mul täitsa vaba . Olin enam-vähem kindel oma lõpetamises ning asusin ülikonda otsima . Sõbranna kirjutas mulle ning ütles, et saaksin tema mehe oma laenata, seega üks mure vähem .
Õhtul läksime sõpradega X’i ning mina liikusin veel hiljem edasi Sauna 69sse, kus tegin ära sellise POWER tripi, et ise ka ei usu .! ;) No further comments on this subjekt .! :D Ütlen vaid nii palju, et energiat tuli kümne mehe eest ning uni tuli alles järgmisel päeval ühe ajal . :P

Pühapäeval (19.06) oli siis Joosepi kord filmi näidata . Tema tuli lagedale filmiga „500 days of summer“ . See film meeldis mulle väga, sest ma sain samastada end peategelasega ning naise rolli ja Mr L’i vahele sain tõmmata võrdusmärgi . Seepärast ütlesingi neile peale filmi, et see oli film, mis mulle üheaegselt meeldis täiega ning mida samal ajal vihkasin täiega . Meeldis, sest teema oli väga hea ning ma sain end samastada, kuid vihkasin sest naistegelane oli käitumise poolest veidi Mr L’i moodi ning ma sain täieliku südamerahuga vihata seda naist, kuna tegemist oli fiktiivse tegelasega . Mr L aga on reaalne inimene ja teda nii väga vihata ei saa (, ei suuda ega taha) . :D

Esmaspäeva (20.06) astusin reipa sammuga kooli poole . Pidin minema sinna, et teada saada, mis hinded ma siis sain ning et kas ikka lõpetan või mitte . Ma ise olin täitsa kindel, et ikka lõpetan . :) Sest ajaloo ja ühiskonna sain juba neljapäeval korda ja kirjanduses ning füüsikas ei saanud ma küll kõiki töid järgi teha, kuid ma jõudsin teha täpselt nii palju, et saaks hinde välja panna .
Ja siis koolis tuli välja, et kirjanduse õpetaja pani mulle aastahinde välja, kuid füüsika õpetaja ei nõustunud seda tegema . Püüdsin küll temaga rääkida ja klassijuhatajaga rääkida, et äkki kuidagi ikka saab, kuid vastus oli ikkagi ühene: „Tule augustis, peale taasiseseisvumist tagasi, teed tööd järgi ning saad lõputunnistuse kätte . Lõpupeole minek jääb aga ära .!“
Te ei kujuta ettegi, milline löök see oli .! Ma olin täiesti kindel, et kõik on korras ja lõpetan ilusti ja korralikult ära ja siis nüüd ÜHE aine pärast jäi kõik nii... :S
Terve päev oli justkui üks SUUR must auk . Ma olin sellises masenduses, kui vähegi võimalik . Helistasin kohe emale ning kogu kõne kestis vast 30 sekundit . Kohe, kui kuulis, et lõpetamine lükkus augustisse, pani toru ära .
Tööl olin nagu zombi . Mul oli kõigest nii siiber ja pohhui, et tahtsin lihtsalt minna koju ning üksinduses kurbusest ära surra . Vot see oli tõesti minu elu kõige tumedaim päev (siiani) .

Neljapäeval (23.06) alustasime oma teekonda Miku suvemajja Hiiumaal . Kui olime veel meie maja ees ning ootasime autos Meelist, siis helistas ema mulle . Olin suht üllatunud, et ta mulle helistas ning rääkisime täitsa normaalselt . Ütlesin talle ka, et ma ise poleks talle helistanud, sest arvasin, et ta on ikka mu peale vihane, sest olin ju tema unistuse purustanud (ema ainuke unistus (ja suht ka nõudmine) mulle oli, et ma lõpetaks kooli ning ta näeks mind ja mu venda ülikonnas tol aktusel) . Rääkisime rahulikul toonil ning lõpetasime kõne positiivselt .
Hiiumaale kogunes kokku suht suur seltskond . Kõik väga lahedad inimesed .! ;)
Algselt ei pidanud ma tegelikult nendega minema, sest avastasin, et mu rahakott ei kannata seda välja ning teatasin neile juba varakult facebook’i tehtud grupis, et ma ei osale . Olin juba täitsa leppinud ideega, et veedan Jaanipäeva üksinda Tallinnas ja ma polnud teps mitte kurb selle pärast . C’est La Vie .!
Mäletan vanasti oli nii, et kui emal polnud raha kingi jaoks, siis ta ei lubanud mul sünnipäevale minna ning nüüd on täitsa loogiline, et kui raha pole, siis ei lähe .! :D
Lõpuks Tanel suutis mind ikka ümber veenda ning veetsingi kolm päeva Hiiumaal .
Aga ... Ega seal polnud nii lahe midagi, kui esimesel külastusel . Sel korral oli tuju kuidagi rahulikum ja mitte nii lõbus, kui eelmisel korral . Iga minuti tagant sain kinnitust sellele, kui väga ma ikka olen linnainimene ja kui väga mulle meeldib olla kinnises ruumis . Jah, õues värske õhu käes on olla hea ja kui teha seda harvem, siis on vaheldus väga hea, kuid eelistan mina ikkagi olla toas ja linnas . :D Sääsed ja külm õhk ei ole just minu rida . :D
Kui keegi mind kunagi matkama viiks, siis ühineksin hea meelega, sest vaheldus on ju hea .! Aga kui on mingi tegevus vms, siis eelistan olla toas . Vahest meeldib mulle pikki jalutuskäike teha (kui on õige seltskond), kuid ikkagi... Toas kükitada sooja ilmaga on ikka mega . ;) Nt pole ma selle suve jooksul kordagi randa jõudnud ning tunnen täiesti siiralt, et ma pole millestki ka ilma jäänud . Ujuma küll tahaks, aga kui ei lähe, siis elan üle . :)
Vahepeal sai natuke üle võetud (alkoholi) ning räägitud Joosepi ja Lauraga asjadest, mis toimub mu sees ja mida ma tunnen . Lõpptulemuseks selle vestlusele sain ikka ja jälle kinnitust, milline egoistlik siga ma olen ja mõtlen ainult ise endale .! Pfft .! Vahest võiks ikka oma suu kinni hoida .! :S Olen täiesti kindel, et tagasiteel autos, kus olid Joosep, Tanel, Taki, Laura ja Allan oli neil nii mõndagi negatiivselt öelda minu kohta .!
But to be honest ... I’m not sure, that I actually care any more .! I’m leaving anyway, so think and say what you want of me . :) It doesn’t matter any more .!

Pühapäeval (26.06) oli Taki kord filmi näidata (kuna Allan ja Laura ei suutnud oma filmi välja valida ning jätsid oma korrad vahele) ning ta näidas meile filmi „9 dead gay guys“ . Ei ütleks, et see nüüd parim film oli, aga esimese korra kohta täitsa vaadatav ja mõne koha pealt isegi huvitav film oli . :)
Peale filmi läksime meile mediteerima .
Üks hetk, kui Taki, Villu ja Tanel rõdul olid, läksin mina tuppa ning panin mängima Dido loo „See the sun“ . Tol hetkel mõistsin laulusõnu veelgi rohkem . Eelnevalt teadsin, et laul räägib leinast, kuid ma kogu aeg mõtlesin selle peale, et miks ta refräänis ei vasta seal esitatud küsimusele, vaid räägib teemast mööda .? See osa refräänist muidu läheb nii: „And you’re asking me why pain’s the only way to happiness and I promise you, you’ll see the sun again .!“ Alati mõtlesin, et miks ta küsimusele ei vasta .
Tol õhtul seda kuulates jõudsin aga arusaamale, et ta ei tea vastust sellele . Asi mida ta aga teab kindlalt, et kunagi näeb mees kindlasti päikest . :) Ja see lohutas mind veelgi . Et kindlasti teises riigis tuleb mul raskeid aegu ja üksikuid aegu, aga pikemas perspektiivis on see kõik seda väärt, sest ma olen 100% kindel, et näen jälle päikest . :) Nüüd kuulan seda laulu pea iga päev, sest see on lihtsalt nii meeletult ilus . :) Juba Katusepapis elades lisasin ta oma mp3’e, kus ta tänaseni on .

Esmaspäeval (27.06) vaatasin ära ühe Ameerika klassikafilmi „Casablanca“ . Olin sellest kuulnud, kui vaatasin kunagi ammu sarja „Girls Next Door“ ning sain ka teada, et see on üks Hugh Hefner’i lemmikfilmidest . Nüüd sain vaadatud ja jäin väga rahule filmiga, mis on kolm korda vanem, kui mina . :D Eriti meeldis mulle lõpp, sest lõpp oli kurb . ;)
Sealt jäi mind ka kummitama üks mega vana hea laul . :D

Neljapäeval (30.06) olin päeval tööl ning õhtul läksin koju .
Olin pea kuu aega tagasi kirjutanud Mr L’ile, et tahan minna vaatama ühte näidendit . Temale tundus see idee meeldivat . Rohkem ma eriti teda selle teemaga ei torkinud . Kuigi tahtsin seda täiega näha, siis meelega olin selle teema pealt vait, kuna tahtsin, et ta ise jätaks meelde ja tegutseks . Eelnevate kogemuste põhjal oli suht kindel, et ta unustab ära (sest paar korda on olnud täitsa nii, et kuigi ta ütleb, et „Kõlab nagu plaan .!“, siis tol samal päeval toob ta mingi ettekäände, et mitte oma lubadust täide viia) .
Tol õhtul koju minnes ta aga kirjutas mulle ning mul oli koheselt tuju laes .! HE REMEMBERED .!!! :)
Käisime siis vaatamas näidendit „Kirsiaed“, kus mängis ka üks lahedamatest briti näitlejatest Zoë Wanamaker (minule sai tuntuks tänu sarjale „Minu pere“) . Tal olid ka kaks „kinosõpra“ kaasas – Helen (keda nägin esimest korda) ning Marit (keda olin eelnevalt juba kohanud) . Näidend iseenesest meeldis mulle VÄGA .! :D
Alguses Mr L hirmutas mind, et ma pean olema riides ÜLI korralikult, kuna tegemist ikkagi teatriga ju (mis siis, et seda näidati kino Coca-Cola Plaza ekraanilt) . Otsisin üles nii korralikud riided, kui vähegi võimalik (ega eriliselt suur valikut polnudki, vaid must särk ning teksad) .
Enne etendust aga nägin, kuidas inimesed tulid saali plätude, tavaliste lühikeste pükste ja T-särgi väel... :S No jah siis . Nii „korralikult“ siis käiaksegi teatris .? Mr L’i riietumisstiili ei hakkama üldse kommenteerimagi, kuna ta on ALATI väga maitsekalt riides . Te ei kujuta ettegi, kui kade meel mul on selle üle, et kui hea ta alati välja näeb .! :D
Kahjuks pidin jälle üksi koju kõmpima tol õhtul . xD Aga see-eest oli näidend jalutuskäiku väärt .! (Y)

Reedel (1.07) mingisugust istumist meil ei toimunud . Olin üksinda oma toas ning otsustasin veidi mediteerida .! :P Siis suhtlesin ühe tüübiga, kes oli mul küll msn’is juba ammu, kuid kellega polnud kunagi rääkinud . Peale poole tunnist vestlust tuli välja, et ta elab mul mega lähedal ning otsustasime kokku saada ja teha väike jalutuskäik (kusjuures kell oli veidi üle südaöö) . Mõeldud tehtud .! Tegemist oli täitsa OK noormehega . Rääkida oli temaga hea, näost täitsa nunnu, kuid nii kapikas, kui vähegi võimalik . :) Ega see eriliseks takistuseks pole, aga kuna olen juba otsustanud, et lahkun, siis ei otsigi midagi eriliselt sügavat .
Loomulikult unistan küll täiega sarja „Sõbrad“ viimase osa lennujaama stseenist, kus Ross jooseb Rachel’ile järgi, et öelda, et ta armastab teda ja paluda, et ta ei lahkuks . Ainuke, kes seda mulle saaks teha ja ainuke, kelle pärast ma ka jääks siia igaveseks on Mr L . Kuid unistuseks see ka jääb . :) Reaalne pole see kohe teps mitte, aga unistada ju võib . :) Seepärast olen ka otsustanud, et kui piletid käes ning kuupäev ja kellaaeg teada, siis ei ütle ma seda kellelegi, sest ei taha, et keegi tuleks mind saatma . Tahan olla seal lennujaamas täiesti üksi, et ei oleks raske ära minna . Üksinda ma siia elama tulin ning üksi ma siit ka lahkun . :)

Laupäeval (2.07) oli endise Nightman’i ruumides mingi pidu . Otsustasime kõik siis sinna minna . :) Eelistumine oli Miku juures (kes elab mugavalt kesklinnas ÜLI fantastilises korteris) . Peale seda liikusime kõik peole . Ruumid olid suht lahedad minu arust ning ka pidu oli täitsa OK .
Järjekordselt tegin vea, et avasin suu ja rääkisin, mis mind vaevab ning tüüpiliselt sain vastukajaks selle, milline egoistlik siga ma olen . Nothing new (kogu vestlus toimus muidugi väljas, peo lõppedes, mitte saalis üle muusika karjudes) .!
Korraks nägin Taki silmist sellist raevu, mida pole seal kunagi näinud . See oli loomulikult suunatud minu ja minu käitumise suunas .
Te ise ka ei kujuta ette, kui raske on elada inimesega, kes midagi välja ei räägi, kui teda miski häirib ning hoiab kõik endasse (I should know, I’m just like that!) . Tol õhtul aga (ju vast tänu alkoholile) ta enam ei pidanud vastu ning valas kõik viha välja . Suht karjus mu peale väljas .! :S
Koju jõudes sundisin ta oma tuppa, kus aga oli enamus ajast vait ja kuulas ning kui vastas midagi, siis oli ta täiesti rahulik . Miks ta ei suutnud samat moodi ennast väljendada väljas olles, I’ll never know...

Pühapäeval (3.07) oli tavapärase filmiõhtu asemel Laura sünnipäeva tähistamine . Läksime kõik tema poole (tal on väga lahe korter Vanalinnas), istusime ringis laua ümber, rääkisime juttu, näksisime toitu, jõime (mittealkohoolseid) jooke ja mängisime lauamänge . Kuna mängijaid oli ebaühtne arv, siis olin mina enam, kui nõus üksi „meeskonnas“ olema ja teised olid kahekesi . :)
See päev meenutas meie vanu mänguõhtuid, mis olid samuti täis naeru ning head seltskonda . Ka toda päeva jään ma mäletama, kui erilist ja head päeva . :)

Kolmapäeval (6.07) mõtlesin, et pole ammu emaga suhelnud . Võtsin siis kätte ning helistasin talle . „Mis tahad .?“ olid ta esimesed sõnad . Olin suht tummaks löödud, sest viimane kord tundus ju kõik korras olevat . :S Kõne kestis kokku umbes 45 sekundit ning selle lõpus ütles ta mulle, et ma helistaks talle alles siis, kui tunnistus käes ehk augustis . Ma olin raisk nii vihane, et viskasin kohe kõne hargile .! Kui ta nüüd TÕSISELT arvab, et ma saan augusti lõpus paberid kätte ja ma helistan talle ja teatan rõõmu-uudise, siis mõelgu uuesti .! Hui ma helistan talle .! :S
Ma saan temast aru küll, et ma ju vedasin teda alt .! Aga temagi võiks aru saada, et minul on täiesti pohhui koolist . Peamine põhjus, miks ma sinna üldse läksin, et see ära lõpetada oligi tema .! Ja ma jõudsin NII kaugele .! Kõigest üks asi veel ja ongi kõik .! TEMA pärast ma tegin seda ja tema käitub minuga nii .! Pfft .! Nii kuidas küla koerale, nii ka koer külale .! Tema ignoreerib mind, siis mina lülitan tema välja .!
Kui ta mulle ise ei helista, siis täieliku südamerahuga lähen Eestist minema ilma teda nägemata .
Vennast on vaid kahju .!
Minu eeliseks väikeses külakeses oli see, et mina olin gei . :D Mängisin koguaeg tüdrukutega ja olin eemal poiste pättustest ning nende tulevikust .
Vend aga koguaeg veedab oma vaba aja teiste väikeste pättidega ning seeläbi kardan, et temast võib saada väga kinnine, kurb ja troubled mees... Ma nii tahan, et vennal läheks hästi ja tahan, et ta alati, kui midagi oleks vaja, pöörduks minu poole . Pisimagi murega . Ning seetõttu kardan, et kui lahkun, siis tunneb ta, et nagu hülgaksin ta ning ta jääks üksi... Ega me praegu ka väga lähedalt suhtle, aga hetkel olen vähemalt telefonikõne kaugusel .!

Reedel (8.07) oli järjekordne istumine meil .
Jooki oli mõnusalt, seltskond oli hea ning juttu jätkus kauemaks . :)
Kästi igaühel nimetada (alguses üks ja siis mõned lisasid veel kaks otsa) seksikaim välismaa kuulsus (alguses mees ja siis naine) ning siin on siis minu nimekiri (õiges järjekorras): Channing Tatum, Cam Gigandet ja Chris Rockway/Britney Spears, Jennifer Aniston ja Holly Marie Combs . Peale seda küsiti aga seksikaimat Eesti meest . Hoidsin täiega keelt hammaste taga, et mitte valjult välja öelda vastuseks: „Mr L“, kuna see on mu tegelik arvamus ning ütlesin hoopis: „Kristjan Kasearu“ . :D
Peale seda, kui kõik olid lahkunud jäime Villuga kahekesi . Teised said kõik auto peale ning me jäime taksot ootama . Rääkisime vähemalt pool tundi ning nii hea oli . :)
Kui ma kord rõdul käisin ning avastasin, kui puhas inimene Villu on, siis ma natuke kartsin, et kurat ega ma armumas pole .! :D Nüüd aga olen jõudnud (loogilisele) aru saamisele, et inimene võib olla puhas ja ilus ja hea ilma selleta, et ma temasse armunud oleksin .! :D
Igatahes... Temaga juttu rääkimine (eriti ebakaines olekus) on nii hea minu arust . :) Tema kuulamine mediteerimisõhtutel (välja arvatud siis, kui ta mind vahele segab)... :)
Peale seda liikusime X’i ning istusime seal veidi aega .
Teised läksid kõik „Impotendi unistuse“ juurde Pirital . Jumal teab, miks nad sinna ronisid .! Tol korral oli mul aga täiesti suva .! Mingu ja olgu seal .! Minust eemal .! Whatever...
Käisime kahekesi ka KAPP’is ära ning siis tahtsime Ring’i minna . :D Ma pole seal kunagi käinud ja lihtsalt puhtalt uudishimu pärast tahaks kunagi ära käia . Ja tol korral oli hea, sest oli kaasas inimene, keda usaldasin . :)
Kahjuks aga öeldi meile, et sees on vaid kolm inimest ning Villu otsustas, et pole mõtet minna . Siis helistasid teised ning teatasid, et nad on nüüd jõudnud X’i, et kus siis meie oleme . Võtsime kursi sinna poole, saime teistega kokku ning läksime kodudesse ära .! What a fun night, wasn’t it .?

Laupäeval (9.07) äratas Taki mind ühe ajal üles ning teatas, et varsti on plaanis temal, Tanelil ja Allanil minna sõitma mööda Eestimaad . Niisama . :) Tahtsid, et ma kah kaasa läheks . Kuna üks vaba koht oli, siis helistasin ka Mr L’ile, kuid ta ei saanud tulla, kuna tal juba plaanid tehtud .
Käisime ära Palmse mõisas ning Jägala joal .
Kuigi mõisas olles ning aias jalutades sadas natuke vihma ning päev oli suht tume, siis oli minul niiiiii suva sellest, kui vähegi võimalik . :D 1) Ma armastan vihma ja 2) See mõte ja teostus olid minu jaoks niiiiiiiiiii lahedad ja head, et ma ei lasknud end üldsegi häirida sellistest pisiasjadest nagu vihm . Nautisin iga hingetõmbega ümbruskonda ja seltskonda . See oli niii faking lahe plaan minu arust . :)

Pühapäeval (10.07) oli Mr L’i kord filmi näidata . Sel korral näitas ta meile üht lahedat Briti filmi „Billy Elliot“ . Ma leidsin megalaheda kohakese, kust saan vaadata rahulikult filmi, ilma et keegi mind näeks . :)
Film iseenesest meeldis mulle täiega . Käisin filmi lõpu poole kolm korda wc paberit võtmas, et nuusata, sest nuttes hakkab millegi pärast alati tatt jooksma .! :D

Esmaspäeval (11.07) oli natuke naljakas vestlus PJ’ga . Algust ainult näitan:
PJ: „Njoh, mida r22gid ka?“
Me: „Ei midagi erilist .
Going back to my childhood :D“ :D(See siis tähendab seda, et ma avastasin, et ansamblil Aqua on olemas täiesti uued lood, mida ma veel kuulnudki pole. Ahh, kuidas ma lapsepõlves armastasin seda bändi. Tol päeval siis avastasin uued lood ning kuulasin neid uuesti ja uuesti.)
Tema aga vastas mulle selle peale: „Did you ever leave? :D:D“
Ausalt öeldes alguses ma natuke solvusin, mõtlesin, et WTF .? :O
Aga siis mõtlesin natuke järgi… Tuli meelde Villu kommentaar minu muusikamaitsele: „Sul on nii lapselik muusikamaitse .!“
Kui need kaks kommentaari kokku panna, siis äkki olegi laps seesmiselt .? :) Naiivne, unistaja, mitte just eriti palju tulevikule mõtlev… :) Äkki isegi ongi see õige . :) Kui ka on, siis andke andeks, aga mina ei näe seda negatiivsena . :D

Neljapäeval (14.07) helistas ema mulle hommikul . Ütles, et see on tema uus number (jumal teab, mis vanaga juhtus…) . Ütlesin vaid: „Olgu“ ning oligi kogu kõne .

Reedel (15.07) oli suht tume päev minu jaoks .
Mind lubati viia Soome terveks nädalavahetuseks . Tahtsin niii ära siit korraks minna . Like a test run, et kuidas ma olen võõras keskkonnas ilma selleta, et keegi teaks, kus ma olen . Tahtsin minna ilma, et oleks kellelegi öelnud, et lähen… Tahtsin saada minema siit, kuna kõik siin on alati nii ühesugune… Alati ühed ja samad peod, ühed ja samad näod, ühed ja samad kohustused, peaaegu kõik päevad on nii ühesugused . Korrakski sain lootust, et päev ei ole samasugune nagu alati on olnud (seepärast kaifisin ka iga hingesõõmuga Palmse ja Jägala joa külastust) .
Aga mida edasi päev läks, seda kurvemaks ma muutusin, sest see inimene, kes mulle seda lubas, teda polnud… Ei andnud end näole .
Koju läksin suht nagu autopiloodiga, üldse ei mõelnud midagi, nii tuim, kui vähegi võimalik .
Ei kavatsenud välja minna ega midagi .
Tolle õhtu pidu toimus Joosepi juures . Ütlesin alguses Takile, et ei ole pidutsemise tujus ja seepärast jään koju .
Umbes kümne aeg oli aga selline igavus peal, et oleks vast hulluks läinud . :D Poleks vast olnud nii hull, kui oleks teadnud, et ma pole ainuke, kes kodus passib või oleks olnud ükskõik milline teine nädalapäev, siis oleks täiesti suva, aga oli ju reede…
Võtsin siis end kätte ning tarisin end Joosepi juurde .
Mr L’gi oli seal . Sai temaga palju juttu räägitud, kuni ühe hetkeni, mil vihastasin ja tõmbasin uttu ta kõrvalt . Ise ta muidugi ei saanud millesti arugi (tüüpiline ongi see, et mulle haiget teha, tuleb öelda midagi sellist, mida kellelegi teisele öeldes, sel teisel inimesel aga pole sooja ega külma sellest, minul aga on kõik vastupidi) .
Rääkisime seal pikalt ja laialt ühel teemal kahekesi kuni hetkeni mil tema vastus ühele mu küsimusele oli: „Pole sinu asi .!“ Te ise ka ei kujuta ettegi, kui pikaks mu nägu vajus . „Pane suu kinni, süda jahtub ära .!“ ütles ta naeratades selle peale . Mina aga pöörasin otse ringi ning läksin tema juurest minema teiste juurde .
Tanel loomulikult (no surprise there, sest keegi ju ei saa minust aru) võttis Mr L’i poole ning ütles, et ei olnud ju hullu selles midagi… :S
Olles Joosepi juures vältisin ma Mr L’i nii, kuidas võimalik .
Välja minnes aga otsustasin, et on ju reede .! Pidupäev .! Teeks äkki nii, et täna pidutseks niisama ja homme jätkaks viha kandmist . :)
Mõeldud tehtud .! Läksime Kapp’i, kus sai palju palju tantsida . :) Märk sellest, et Mr L ei saanud midagi aru oli ka see, et ta ostis mulle paar jooki . :D Oh, how I LOOOOVE free drinks (oh fuck it – I love free everything).! xD
Arusaamine ja mõistmine on ka üks põhjustest, miks ma üldse pean blogi . Mul ei ole just eriti kerge öelda alati seda, mis mõttes . Seepärast ongi lihtsam panna enamus mõtetest kirja ning seeläbi siis jagada ennast teistega . Samas saan siin ka olla suhteliselt vaba ning näidata teistele, kuidas töötab minu mõttemaailm, kuidas mina näen ümbritsevat ja mida mina sellest kõigest arvan . ;) Mõni asi võib olla küll mõne arvates liiga julm või lauslollus, aga nii töötab minu mõttemaailm . I don’t need just to be accepted, I need to be understood why I said or did something...
Tol õhtul olin suht kaine ning tegin ka midagi sellist, mida ma ise peaks mõnel moel eneseületamiseks . :)
Nimelt asi selles, et ma natuke mingil moel häbenen oma tantsimist . :) Aga samas ma jumaldan tantsimist . Ja seepärast peangi alati olema tantsides purjus, sest siis on mul suva, kas keegi vaatab või mitte . See on see nõmedus, kui sa lased endal häirida sellest, mida teised sinust arvavad . :) Ja lisaks veel purjus olekule tantsin ma enamus ajast ka silmad kinni . :) Siis ei näe ma kedagi enda ümber ning suudan rohkem muusikat tunnetada, et siis selle rütmi järgi end liigutada .
Aga tol ööl olin ma suht kaine ja kõik ronisid tantsupõrandale . Ei tahtnud ma üksi seista ning ühinesin nendega . Ja siis seal olles sundisin ma end tantsima . Meelega hoidsin silmadki lahti . Ja teate mis .? Täitsa lahe oli . :D Lasin end vabaks ning korraks ei hoolinud mida teised minust arvavad . :) For a moment I just let go and I just was... :) See oli imeline . :)
Peale seda läksime G’sse, kus teised ründasid kohe tantsupõrandat, mina aga seisin eemal ning jälgisin neid . Ei olnud just eriti hea muusika ning seepärast seisin ja jälgisin . Mingi vanamehe nässakas tuli minuga rääkima ja „viisakas“ nagu ma olen midagi poole sõnaga vastasin ka talle (kuigi oleks tahtnud öelda, et kao ära) . Mingi hetk tuli Mr L minu juurde ning tema jutust sain ma aru, et ta läheb wc’sse . Hakkas just mängima Rihanna laul „S&M“ ning ma liikusin otse tantsupõrandale . Mr L just oli see inimene, kes seda laulu mulle kõige esimesena lasi ning mõtlesin, et miks ta juba tantsima ei tule .
Peale laulu otsustati koju minna . Mr L’i aga polnud kusagil . Helistasin talle ning tuli välja, et tüüp oli koju läinud... :S
Võtsime Villuga takso ning tulime ära ...

Laupäeval (16.07) äratas ema mind oma kõnedega . Alguses helistas mingi seitse korda ning kui ma ikka vastu ei võtnud, siis saatis sõnumi, et ma vastu võtaks . „Mis nüüd siis lahti on .?“ mõtlesin ning kui vastu võtsin, siis tuli välja, et tal oli üks meesterahvas külas ning too tahtis, et ma uuriksin netist, kuidas koristada Virgina tubatat... :S What ever that is .!
Peale seda kirjutasin väikeste vaprusevärinatega (pohmakas noh!) Mr L’ile, et kas tohin talle külla tulla . Mind häiris see „Pole sinu asi“ kommentaar ning tahtsin istuda maha, nagu täiskasvanud inimesed, ning rääkida ära mis mind häirib . Talle loomulikult ei öelnud, et see on peamiseks küllatuleku põhjuseks . Tüüp lubas ning umbes tunni pärast istusingi tema juures . :) Kui filmiõhtud kõrvale jätta, siis ei mäletanudki, millal viimati olin tema juures ...
Alguses rääkisime niisama juttu ning siis ma alustasin: „Mind võib saata kuhu iganes, perse, munni, vittu, no kuhu iganes .! Võib mulle otsa vaadata ning valetada süüdimatult .! Solvumine on selle juures kohustuslik . :D Ma isegi olen seda enne teinud . Aga see, mis sa eile ütlesid, ületas igasugused piirid .! Ma ise üritan elada koodeksi „Nagu küla koerale, nõnda ka koer külale .“ ja seepärast saan öelda, et ma pole kunagi öelnud inimesele, keda pean lähedaseks midagi sellist nagu „Pole sinu asi“ . See võib küll tõsi olla, aga MINU (ja ainult minu) jaoks on see madalaim koht kuhu lüüa .! Sa oleks võinud mulle otsa vaadata ja rahulikult valetada või kasutada oma „Ma ei taha sellest rääkida“ repliiki, mille kasutamine sul väga hästi tuleb välja . Aga öelda mulle NII .? Kuna see oli su esimene kord, siis ma annan andeks . :) Aga palun ära enam kunagi mulle nii ütle .!“ Mr L lisas veel, et tema ei mõelnud selle all midagi halba, vaid lihtsalt tahtis teemat vahetada . Vabandas, et oli nii öelnud . Võtsin vabanduse vastu, kuid ainult tingimusel, et ta seda kunagi uuesti ei ütle . Teie, lugejate, jaoks võib ju see olla täiesti suva, aga M.I.N.U. jaoks on see tõesti madalaim koht, kuhu lüüa...
Jõime kohvi, sõime saiakesi ning rääkisime ka muudel teemadel . :) Te ise ka ei kujuta ettegi, kui lahe oli istuda temaga kahekesi sel pisikesel rohelisel nahast diivanil ning rääkida juttu, vaadata tema piltilusaid kutsikasilmi, heledaid juukseid, puhast siledat nahka ja kuulda tema mõnusat hääletooni ning vaadata seda naeratust, mis võiks süüdata miljoneid küünlaid . :) Oh gosh, I need therapy .! :D
Umbes nelja aeg tulin koju, sõin natuke, vaatasin telekat ning kuueks tuli Tanel, et saaksime kõik koos khmm.. mediteerida . :D

Pühapäeval (17.07) sain läbi raamatu, mille ostsin (vist) aastal 2009, kui käisin Janikaga koos Viru keskuse poes . Olin mitmeid kordi läbi aastate üritanud seda raamatut lugeda, kuid läbi ei saanud kordagi ning alustasin alati otsast peale . Raamatuks oli „Veronika decides to die“ . Peale raamatu lugemist hakkasin vaatama filmi „Harry Potter and the Deathly Hallows – Part 1“, sest ma polnud seda siiani veel näinud . Teadsin, et Mr L tahab minna kinno seda vaatama ning kuigi polnud just kvaliteet eriti hea, siis ma hakkasin seda vaatama, et enne filmiõhtule minekut saaks kahekesi kinos ära käia . :) Film kestis kaks tundi ning kui olin saanud vaadatud tund ja 15 minutit, siis avastas Mr L, et olin talle hommikul kirjutanud ning vastas mulle: „Ma juba eile öösel käisin seda vaatamas :$“ . „Ah käi ka siis kuu peale .!“ mõtlesin, panin filmi kinni ning jätkasin teise filmiga . Vaatasin ära just loetud raamatu filmiversiooni . Kuigi ma jumaldan Sarah Michelle Gellar’it ning minu arust sai ta ideaalselt Veronika kehastamisega hakkama, ei meeldinud film mulle eriti . Nii palju asju oli muudetud . :S
Peale seda liikusin Mr L’i juurde (kus pidin ootama ukse taga umbes 10 minutit, kuna ta küll oli ukse lahti teinud (nagu ma eelnevalt talle skype’i kirjutasin), kuid keegi oli enne seda sisse läinud ja ukse sulgenud ja kõneaega mul ka pole) .
Kord oli minu käes ning näitasin filmi „Seven Pounds“ . Ise istusin eemal ning lahendasin filmi ajal ristsõnu, aga teistele tundus meeldivat . :) Keegi muidugi otseselt ei öelnud, et väga meeldis, kuid ei tulnud ka ühtegi negatiivset kommentaari selle kohta . :) Lõpus kiskus endalgi pisara täitsa välja . :D Arutati vaid asjadest, millest keegi oli või polnud aru saanud . :) Ega ma kaua seal istunudki . Aeg oli juba hiline ning ma kiirustasin koju, et oma väike plaan ellu viia .
Enne lahkumist aga andsin Mr L’ile raamatu, mille olin just läbi lugenud . Kuna lähen nagunii minema, siis pole mul mõtet kõike endale hoida . Ja pealegi – ma pole eluski lugenud ühte (ilukirjanduslikku) raamatut rohkem, kui korra .
Koduteel tuli meelde naljakas asi . Nimelt on nii, et „suurteks armastusteks“ peaksin mina vaid E’d ja Mr L’i . Ja siiani on Paulo Coelho mu lemmik kirjanik ning on kaks raamatut, mis mulle tema poolt on VÄGA meeldinud: „The devil and miss Prym“ ja „Veronika decides to die“ . Esimese olin kinkinud kunagi ammu ammu E’le ja teise siis nüüd kinkisin Mr L’ile . Kingitust üle andes või enne seda, käesolevat seost ei tekkinud, aga kui jõudsin sellele järeldusele kodu teel, siis oli väikest muiet raske näolt pühkida . :D
Kodus siis alguses natuke mediteerisin, laenasin (Taki loal) Villu kõrvaklappe, kustutasin tule, keerasin volüümi põhja ning asusin nautima filmi „Sucker Punch“ . Täiesti haige, mis kogemus see oli .! :D See oli nii ebamaine ja lahe . :D Peab ikka olema TÄIELIK geenius, kes tegi sellise filmi . Kogu see visuaalne pool ja filmi mõte ning ahh… see muusika . :) Minu arvates oli see aasta PARIM film . :)
Kunagi, kui see välja tuli, siis kinos nägin treilerit ning ei tundunud just nii väga lahe film . Aga mida rohkem ma kinos käisin, seda rohkem ma nägin seda treilerit ning iga korraga tundus ta mulle huvitavam ja huvitavam . Lõpuks siis olin täitsa nõus minema seda vaatama, kui keegi mind kutsuks . :) Hiljem sain aga teada, et sõbrad olid käinud seda vaatamas õhtul, mil mina oli üksi kodus (25.05, kui ma ei eksi)... Siis vandusin endale, et ma ei vaata seda filmi kunagi . :D Väike karistus endale selle eest, et ma ei teinud õigel ajal suud lahti ega öelnud, et tahan seda vaadata . Olin juba siis kindel, et tegemist on MEGA hea filmiga ning ma ei tahtnud seda üksinda vaadata .
Nüüd on aga hea meel, et sain selle vaadatud ning selle laheda kogemuse osaliseks . Kahju, et pidin olema üksi, aga noh... :) It’s okay .! :) C’est La Vie .!
Tõmbasin koheselt filmi soundtracki ning tegin pool „Meeleheitel koduperenaiste“ neljada hooaja osadest mp3’e failideks . Tühjendasin täielikult oma mp3’e ning lisasin need failid sinna asemele .
Vahest bussis sõites ja kuulates koduperenaisi on suht raske tagasi hoida naeru või siis pisaraid . :D
Aga „Sucker Punch’i“ soundtrack’i pealt kõige rohkem olen vast kuulanud avalugu . Seda kuulates viib see nagu transsi, nagu täiesti teise maailmasse . :D Paradiisi . :)
Pluss on seal veel kaks ÜLI ilusat ballaadi ("Where Is My Mind" & "Asleep") . :)
Peale seda istusin veel natuke netis ning uinusin . :)

Esmaspäeval (18.07) läksin peale tööd koju.
Taki oli mulle päeval helistanud ja uurinud, et kas mul õhtuks on plaane, sest neil plaanis üks meditatsiooni õhtu . Ütlesin, et sorry, mul tänaseks plaanid, et kas äkki oleks võimalik see järgnevaks päevaks edasi lükata . Vastuseks sain, et ei saa, kuna neil juba plaanid järgnevaks päevaks . Rohkem ma midagi ei küsinud, vaid jätkasin töötamist .
Koju minnes saime nendega trepikojas kokku . Imestasin, et Tanel juba nii varakult meile tuleb . Nemad siis võtsid meditatsiooni vahendid ja kadusid . Oleks andnud pool elu, et nendega minna, aga kuna nad olid nii põnevil, siis polnud neil aega oodata kolmapäevani, vaid lahkusid kahekesi .
Mina jäin koju, keerasin muusika valjuks ning korrutasin endale: „Mul on pohhui, mul on pohhui, mul on pohhui .!“ Igaüks, kes mind vähegi tunneb teab, et mul tegelikult ei ole pohhui . :D Aga kui ma seda endale piisavalt palju korrutan, siis äkki isegi jään uskuma ning seeläbi oleks ka lahkumine kergem . :)
Lebasin natukene niisama ning liikusin edasi bussijaama Kätlinile (lapsepõlvesõbranna Moelt) vastu . Polnud teda näinud juba üle aasta .
Koos liikusime edasi Pelgulinna, kus elab Jane (teine lapsepõlvesõbranna Moelt) .
Jane oli maja ees ning ootas oma lapsi . Kätlin ja Jane sattusid kohe jutuhoogu, nagu näeksid üksteist iga päev ning korraks seistes seal kolmekesi tekkis selline tunne nagu viimast nelja aastat pole üldse olnudki . Olime korraks tagasi oma väikeses külakeses ning midagi vahepealset polnud juhtunud .
Siis aga jõudsid kohale Marten ja Markus (Jane pojad) ning BAM – olin tagasi olevikus: Jane on kaksikute ema, Kätlin elab mehega Iirimaal ning mina... Mina tõmban otsi kokku, et lahkuda jäädavalt .
Jane juures vaatasime telekat, tegime riisisalatit ning kui lapsed magama läksid, siis istusime rõdul ning rääkisime kaua kaua . :) Õhtu jooksul tühjendasime kolme peale ära ka ühe Rummi . :)
Nii kuradima lahe oli lihtsalt niisama istuda ja juttu ajada . Täpselt nagu vanadel headel aegadel . Rääkisime paljudest erinevatest asjadest: meenutasime minevikku, rääkisime seksist (Kätlin, va pervert, muudkui küsis ja küsis ja vahepeal ka mina sattusin täitsa hoogu), tulevikust, olevikust ja paljudest muudest asjadest . :) Ma olen nii igatsenud lihtsalt niisama juttu ajamist . Täpselt nagu vanadel aegadel . :) Ja nüüd saingi oma doosi kätte . :D
Tiina oli vaid ideaalsest pildist puudu...
Mina magasin suures toas diivanil ja nemad hõivasid (suuuuuure) magamistoa voodi . :D
Vanasti olid umbes samasugused niisama istumised Taneli juures . Kolmekesi (mina, Tanel ja Meelis) saime laupäeva õhtud nii sisustatud ja te ei kujuta ettegi, kuidas igatsen ma neid aegu . :)

Teisipäeva (19.07) hommikul kaheksa aeg ei saanud Kätlin enam rahu ning tuli mind torkima . :D Oleks olnud keegi muu, oleks ma vast end siniseks vihastanud ja esimese ettejuhtuva asjaga virutanud . :D Aga kuna Kätlin see oli, siis naljaga pooleks natuke turtsusin ning ajasin kargud alla . :)
Sai korraliku hommikusöögi ning megahea kohvi . Jeebus, ma ei mäletagi, millal viimati sain kellegi juures kodus (k.a. enda kodus) nii head kohvi . :D
Üheksa ajal tulime Kätuga ära ja sõitsime kesklinna . Mina läksin tööle ja tema liikus edasi bussijaama, et minna mehele vastu ja peale seda lendasid nad Iirimaale tagasi .

Kolmapäeva (20.07) õhtul tõestasin ma iseendale, ma ikka suudan olla vakka ja teha head nägu, kui suur hall elevant istub keset tuba . ;)

Ma ei kahetse eriliselt midagi . Võib-olla mõned detailid oleks võinud tegemata jääda või mõned inimesed nägemata, aga üldiselt ei kahetse midagi . Olen siiralt tänulik kõigile inimestele, kes on minu elus, sest nad on teadlikult või tahtmata näidanud mulle palju ilusat ning õpetanud paljutki . Nendeta poleks ma keegi, nendeta poleks ma see inimene, kes olen täna . Nendeta, poleks mind . :) Nüüd aga suur kummardus kõigi lugejate ees, et olete olnud minuga kõik need aastad ning nüüd siis lahkun lavalt . :) Thank You .!


Christina Aguilera – Keeps Getting Better (laulusõnad ütlevad KÕIK) ;)




You Know You Love Me,
xoxo Rommy B