Mina kasvasin üles ühes pisikeses umbes 200. elanikuga külakeses, kus elasin 18 aastat.
Alguses kolis ema majja, mida külas teatakse, kui „Roheline maja“, millest hetkel on alles ainult vundament. Elasime seal mõned aastad (millest ma ei mäleta midagi) ning kolisime üle jõe asuvasse „valgesse majja“ .
Seal mul eriti palju sõpru ei olnud . Vahest ema sõbranna käis külas ning tõi oma tütre kaasa, kuid enamus ajast veetsin ma üksi õues mängides või siis teleka ees istudes . Mäletan, kuidas vanasti mingisugune Ladina-Ameerika seriaal jooksis kella kümne ajal telekast ning ma pea iga õhtu venitasin söömisega, et saaks osa lõpuni vaadatud, kuna tegelikult magama pidin minema juba üheksast . Kui ma nüüd ei eksi, siis sarjaks oli „Tahmanägu“ .! xD
Ja eks sealt algaski see, et asendasin sõbrad (keda mul tol hetkel eriti palju ei olnud) fiktiivsete tegelastega .
Mingi aeg kolisime majade juurde, kus on koos 6 elumaja ning hakkasin lähedamalt sealsete lastega suhtlema . Mingi perioodi mängisin nendega tihemini, kuid siis jõudsid minu silmade alla säärased seriaalid nagu „Võluvägi“, „Melrose Place“ jne . Vaikselt võtsid seriaalid jälle võimust ning nüüd olen nende küüsis tänaseni . :)
Õnneks enam ei dikteeri minu aega telekas, vaid saan ise määrata millal (ja kus) ma mingi seriaali järjekordset osa vaatan, kuid mõju on jätkuvalt tugevalt tunda .
Nii hea on elada kaasa tegelastele, keda ma juba tunnen ja armastan ning tunda nende valu ja rõõme, nutta nendega koos ning naerda, kui keegi mingi naljaga maha saab .
Et jah . Seriaalid on olnud minu reaalsusest põgenemise abistajaks juba väga ammusest ajast ning ma sügavalt kahtlen, et see kuidagi peagi muutub . :)
Jube lahe oleks, kui leiaks kellegi, kes huvitub neist sama palju kui mina ning kellega saaksin seda maagilist maailma jagada . Või siis selline variant, et ta ei pea just väga neist huvitatud olema, aga lihtsalt he would care enough about me to fake it . :)
Teine teema, millest tahaks rääkida on see, et ma pean end suhteliselt hoolivaks inimeseks . Aga et kellestki või millestki hoolida, pean ma aru saama sellest/temast . Mul on vaja kogu taustalugu, et saada aru miks inimene ütles seda või miks inimene tegi seda . Kellelgi teisel nii ei pruugi olla, aga minu jaoks see ON oluline . Seepärast olen ka ise suht avatud inimene, et ka teistele oleks enam-vähem selge pilt minust . :)
Näitena võin tuua hetkel kolm seriaali: „True blood“, „Ugly Betty“ ja „Bones“ . Enne, kui ma ise neid otsast peale vaatama hakkasin, olin neid mitu korda telekast näinud, kusagilt hooaja keskelt mingi X osa . Mind absoluutselt ei huvitanud need sarjad siis, sest ma ei tundnud tegelasi ja mind ei paelunud miski sarja juures . Aga kui vaatasin neid otsast peale, siis vaikselt armusin mõnda tegelasse ja õppisin neid osa peale osa tundma .
Sama kehtib ka päriselu kohta . If I don’t know your backstory, then I’m sorry, but I won’t care . Seepärast on mul tõesti vaja teada kõike lähedaste inimeste kohta . Mida rohkem ma temast tean, seda rohkem ma temast hoolima hakkan . Saan temast rohkem aru, tekib selgem pilt inimesest .
Ja see, et mul on sitt mälu, ei tähenda et ma ei hooliks või et ma ei üritaks . Taki kohta saan näiteks täpselt öelda, et kui tema rääkis oma lapsepõlvest, siis mul võttis ikka tükk aega, et jätta meelde tema lapsepõlve kodukoha nimi . Asi polnud selles, et mind ei huvitaks, mulle lihtsalt ei jäänud see nii kergelt meelde . PJ ütles ükskord väga lahedalt minu kohta:
PJ: Sa lihtsalt elad väga kaasa sellele mida vaatad,jne. Ma arvan, et kui su sõbrad teeks dramaatilise video montaazhi oma elust mäletaks sa pidevalt kõike :D
Mina: So all I care about is drama .? :D
PJ: Not all,it just affects you more. Su aju võtab sellisel viisil rohkem infot vastu sest ta harjunud sellele kuna sa vaatad nii palju seriaale ja filme.
Ja nüüd siis möödunud aja paar olulisemat kuupäeva:
29.07 – Joosepi lahkumispidu . Minu jaoks isiklikult oli õhtu täielik feil . :D
Pidu toimus Joosepi juures ning kokkuvõttes oli täitsa lahe, inimesi palju ja juttu jätkus . Mina aga olin oma arust täiega kaval ja üritasin proovida teha uut koksi „Mimoos“ (inglise keeles: Mimosa) . Ostsin kõige odavama shampuse ja apelsini mahla . Enda juures kodus tegin juba shampuse lahti, et valada ta ümber kusagile mujale . Põhjuseid selleks kaks: 1) Et ei peaks Joosepi juures paugutama ja poolt joogist tema põrandale valama (minul läks küll umbes veerand vaibale) ning 2) et olla über salapärane ja et teised ei saaks aru, mis koksi ma teen . :D
Igatahes koks tuli välja MEGA rõve, kuid kuna ma ikka end sundisin seda jooma, siis tegin shampusele otsa peale . Süda oli ikka SUHT paha . :D Mis siis tähendas seda, et peotuju oli mul täielikult kadunud ning kuna shampus on ju suht lahja ning lahjendades seda veel mahlaga, siis olin ka veel kaine .
Otsustasin juba seal olles, et lähen koju ära, kuid saatuse tahtel olid kõik taksod hõivatud . Võtsin seda siis märgina ning jäin edasi .
Peale seda läksime Kappi’i . Olin veidike seal, rääkisin juttu ja seisin niisama üksi ja vaatasin teisi tantsimas . Ma vist ise olin seal umbes 20 minutit . Mäletan siiani väga selgelt, kuidas üks hetk hakkas mängima Lady GaGa „The Edge Of Glory“ ning kõik pistsid rõõmsalt kilgates tantsupõrandale tantsima . Seisin eemal ning jälgisin neid tantsimas ja otsustasin, et hüvasti jätmata asun ma kodu poole sammuma . Ei jää keegi mind igatsema, kuna neil oli ikka väga lõbus . Mr L, Laura ja keegi veel olid hõivanud väikese tantsupõrandal oleva lava . Läksin võtsin oma garderoobis rippuva pusa, veel veidi vaatasin tantsiva grupi lõbusaid nägusid ning sammusin minema . Siiani on nii, et kui kuulen sama laulu, siis alati hüppab mulle silmade ette seesama stseen . Ma vist ei unusta seda kunagi .! Just seda momenti, kui olin oma pusa ära võtnud ning korraks peatusin, et vaadata rõõmsalt ja vabalt tantsivaid sõpru (eriti loomulikult Mr L’i siirast rõõmust säravat nägu) ning sammusin muusika taustal klubist välja, täpselt siis, kui laulus oli refrääni koht (ehk siis muusika seisukoha pealt kõige võimsam moment laulus) . Villu tuli mul ukse peale vastu ning ütlesin talle hetkegi mõtlemata: „You never saw me .!“ ja jalutasin minema ...
Järgmised kaks päeva tulin üksinda kontorisse, tegin veidi vabatahtlikult tööd, et oleks vabandus kontoris viibimiseks ja istusin niisama vaikuses ning vaatasin oma sarju . Pühapäeval (31.07) helistasin Tanelile, et uurida, kas filmiõhtu toimub või mitte ning sain vastuseks, et neil toimub hoopis mingisugune ühine bowlingu mängimine . Mind muidugi sinna ei kutsutud . Ega ei ole hullu .! :) Tol ajal poleks ma vist ka ennast tahtnud, kui oleks kellegi teise asemel .
Reedest kuni pühapäevani (19.08-21.08) toimus minu viimane Noorsotside Suveakadeemia . Reedel jõin ära üksi poole liitrise rummi ning tantsisin terve öö . Laupäeval sain magada kolm tundi ning päevasel ajal toimusid igasugused koolitused ja seminarid . Mõned olid isegi täitsa huvitavad .
Laupäeval (20.08) sain ühe kõne kutilt, kellega olen juba eelnevalt paaril korral kohtunud, kuid kellega on pidevalt nii, et kui tema helistab või kirjutab ja välja kutsub, siis on mul juba alati selleks ajaks plaanid tehtud . Ja nii oli väga tihti . Mitte, et ma temaga kohtuda ei tahtnud, aga lihtsalt juhtus nii, et ta alati pakkus välja selliseid aegu, kus mul enam vaba aega ei olnud . :D
Aga laupäeval siis helistas ja küsis, et mis ma teen järgmisel nädalavahetusel . Ütlesin, et plaane ei ole ja kutsus siis mind enda juurde suvilasse . Kogeledes (kuna see tuli suht lambist) olin nõus ning pärast sõbranna Sirli naeris: „It was a bootycall .!“ . Mina lootsin kõigest väest, et tuleb lihtsalt vaikne nädalavahetus kusagil pärapõrgus, aga jah... I was quite wrong .! :D
Õhtul, alates 22st, algas ühine laulmine . Kõik pidid kogunema suurde saali, kus istuti maha, anti ette eesti laulude sõnad, üks tüüp istus kõigi ette ja asus kitarriga ette mängima laule ning kõik laulsime koos . Selline ühislaulmine oli täitsa lahe kohe .! :D Eriti võimas oli siis ringi vaadata, kui lõpu poole lauldi laule nagu „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning „Koit“ ja samal ajal kõik seisid püsti ühes suures ringis ning hoidsid teineteisest kinni . Mina sain kahjuks ainult ühe käega kinni hoida, sest teises käes olid sõnad . Olin ainukene inimene (eestlastest), kellel olid sõnad ees . Teised kõik laulsid peast neid laule .! xD
Öösel jätkus sama lugu, et jõin ära veidi rohkem, kui pool liitrit rummi ning tantsisin terve öö ja sain jälle magada vaid kolm tundi, sest jätkusid koolitused . Pühapäeval olin juba täitsa zombi, kuna kaks ööd järjest juua ja meeletult tantsida, hakkab juba vaikselt tunda andma .! :D Mõned aktivistid oleks küll tahtnud lihtsalt maha lasta, ainuüksi selle pärast, et nad ikka veel rõõmsad ja aktiivsed olid . Mina oleks tahtnud lihtsalt kusagile pikali heita ja mitte enne esmaspäeva üles tõusta .! :D
22.08 kuni 24.08 käisin koolis füüsika töid järgi tegemas .
Neljapäeval (25.08) läksin siis kooli, et teada saada, kas lõpetasin või mitte . Peale lühikest vestlust klassijuhatajaga, sain teada, et kõik on korras ja võin järgmisel nädalal paberitele järgi minna . :D Olin eelnevalt ette kujutanud, et see kergendustunne on koolist välja astudes suurem, aga ei olnud see midagi nii erilist . Jube hea meel oli küll, et LÕPUKS on see jama ühel pool, aga see kergendustunne polnud pooltki nii hea, kui ma oleks saanud õigel ajal oma asjadega valmis ning paberid ametlikul aktusel kõigi sõprade ja perekonna ees kätte saanud...
Õhtul otsustasin end veidi premeerida ning tegin endale välja ühe kinopileti . Läksin üksinda vaatama filmi „Horrible Bosses“ ning seanss algas 22:10 . :) Peale seda tegin mõnusa jalutuskäigu värskes suvelõpuhõngulises õhus . :)
Reede (26.08) õhtul tuli siis mulle auto järgi ning põrutasime tüübi suvilasse . Alguses oli niisama hea, rääkisime juttu ja mängisime kaarte . Siis mingi hetk tuli mu kõrvale ja suudles mind . Peale seda ütles, et läheks õige magamistuppa ja ameleks veidi . Keeldusin viisakalt . Siis hakkas tüüp uurima, et miks ja ma ümber nurga vaikselt vastasin, et ta ei ole eriti minu maitse enam . Et see huvi kadus juba ammu . Alguses midagi oli, aga peale neid mitmeid luhtunud kohtumisi, kadus ka huvi . Siis mul tuli meelde, et eelneval päeval oli ta mulle öelnud, et ma temaga tema suvilasse sõidust kellelegi ei räägiks . Asusin siis kohe uurima, et miks küll . Vastuseks sain siis teada, et sest ta on oma kutiga ära leppinud ja nüüd on nad jälle paar .!!! Bljaa, kus oli see alles shokk mulle . Ütles, et kuna kutt oli teda enne petnud kellegagi, siis oli tal kuklas väike hääleke, mis ütles, et ta peab kah korra kellegagi magama . Oma kutile ta seda ei ütleks, aga lihtsalt hääleke peas nõudis, et ta saaks kah sellega hakkama, kuigi polnud kunagi midagi sellist teinud . Ütlesin selle peale talle kohe, et ta oleks võinud juba alguses mulle öelda, et tal kutt on jälle olemas, siis poleks ma üldse nõustunud tulemagi, sest armukeseks ei hakka ma iialgi (vähemalt teadlikult üritan seda iga hinna eest vältida) .!
Ülejäänud õhtu tundis ta väga piinlikkust ning peale lühikest vestlust läksime magama . Õhtu alguses oli ta ära teinud vaid ühe voodi ning peale oma ülestunnistust tegi mulle voodi teise tuppa .
Hommikul ajas mind kähku üles ja põrutasime Tallinna poole tagasi .
Pühapäeval (28.08) oli järjekordne filmiõhtu Mr L’i juures . Läksin sinna poole üksi, kuid ÕNNEKS tuli Taki mulle tee peal vastu ning saime koos mindud . Jõudes välisukse juurde tuli ka Laura kohale ning Mr L tuli meile alla vastu (kuna välisuks oli suletud) . Rahulikul sammul astusime üles ning kui ma uksest sisse astusin ja nägin kedagi võõrast Mr L’i diivani peal istumas, siis oli mul selline tunne, nagu keegi oleks just mulle labidaga näkku virutanud .! Terve mu maailm kukkus kokku ja süda jättis ikka päris mitu head lööki vahele . Viisakalt teretasin ja istusin oma kohale, kus olin nii vait, kui vähegi võimalik ning enne filmi vahtisin vaid ühte punkti seinas, et jumala pärast mitte midagi tigedat öelda ja teha nägu, et seda külalist pole olemas (even though ignoring reality is never the solution) . :D
Peale Laura filmi lõppu, tõusin püsti, jätsin hüvasti ja tulin tulema . Koju läksin suht autopiloodiga, kuna ma olin jätkuvalt nii shokis sellest labidalöögist . Terve tee mõtlesin ühe asja le, mille õhtul siis ka ära tegin .
Õhtul istusin oma arvuti taga ja tükk aega kogusin julgust . Ega ma midagi ei tahtnud teha, enne kui olin Mr L’iga rääkinud ja talle oma tegudest eelnevalt teada andnud . Uskuge või mitte, aga mingisugune viisakus minus ikka on .
Kaheksa aeg siis kirjutasin talle ja uurisin, et kas ta on üksi . „Külaline on hetkel eemal“ vastas ta mulle . Uudishimu muidugi küll oli, aga ma ei hakanud küsima küsimust (kas too tüüp on sinu kutt või olete lihtsalt sõbrad?), mille vastust ma kuulda ei tahtnud .
Selgitasin siis talle ilusti ära, et ma olen ikka temast ÜLI sisse võetud ja et kui ma saaks ühe euro iga korra eest, mil olen endale oma peas öelnud: „Jää vait .! Mõtle millestki muust, kui temast .!“, siis oleks ma suht rikas praegu .! :D Ja et isegi tema pildi nägemine ei ole mu südamele just eriti hea . Seepärast otsustasin end säästa ning temaga lõpparve teha . Ehk siis kustutada ta oma skype’st ja facebook’ist . Selle peale vastas ta, et sel juhul olen ma täpselt nagu Veiko (nimi muudetud) . Ma ei saa aru, miks ta mind võrdles sellise asjaga nagu Veiko .! :S Too tüüp ju vihkab teda ja seepärast kustutas ära, minul on aga lihtsalt liiga valus suhelda tüübiga, kes oma välimuselt ja iseloomult on just see, mida mina nimetaks „ideaalseks unistuste meheks“ . Aga noh, kui tema nii arvab, siis las olla .! There’s nothing I can do about it now .! Peale vestlust kuivatasin käed, sest juba temaga rääkimise ajal hakkas süda jubedalt puperdama ja peopesad muutusid väga higiseks ning kustutasingi ta igalt poolt ära ... Praegu ma natuke ikka kahetsen seda, et ei saa temaga üldse rääkida, aga ma siiralt usun, et antud tegu on hea minu südamele . Iga kord, kui ta skype’i sisse logis ning avanes väike aken, milles oli kirjas: „Mr Big logis sisse“ (jah, skype’s muutsin ma ta nime just sääraseks), jättis süda ühe löögi vahele ning väike kurbus tuli hinge, et siin ta on... Siin on minu unistuste mees ja mina teda enam ei saa… Aga noh . Loodame siis, et saatusel on mulle midagi paremat varuks . :)
Seepärast ju ära kolingi, et leida armastus ja perekond .
Kohe kindlasti pole see ainuke põhjus, aga see ON peamine põhjus .! :)
Filmiõhtutel ma muidugi käimist ei lõpeta .! Seal näen teda kindlasti (kuna need ju toimuvad tema juures) ja hetkel on juba mul üks täitsa normaalne kogemus käes (ehk siis 4.09) ning ei olnud mingeid probleeme ega ebameeldivaid olukordi . Ei tea, kas ta feikis oma naeratust või mitte, aga minul oli igatahes hea tuju ja ma ei lasknud millestki end häirida . Õnneks polnud tal ka sel korral mingeid külalisi, nii et ei olnud ka midagi, mis minu südant seisma paneks .! xD
Viimasel augustikuu päeval (31.08) läksin kooli ning 10 minutit hiljem astusin välja, käes koolilõpu paberid .! :) Halleloo, sisters .!!! ;)
Lõppu lisaks ühe tsitaadi, mille autoriks vana hea PJ:
"Inimesed on isekad Rommy, isegi parimad s6brad. Inimloomus on selline, ja p6ikp2isus annab ka juurde k6igele. T6de on selles, et inimesed peavad enamus ajast ainult t6eks selles, kuidas nad ise m6ltevad ja k6ik, neid ei huvita teiste arvamus. Samas sa ei saa loota, et nemad sinu m6tteviisist aru peaks saama, see ei ole ka nende teha. Nad ei ole sina, sina pole nemad, punkt. Peamine on sellest aru saada ja aktsepteerida yksteise vigu."
Peace out, bitches .!
xoxo Rommy B
Björk (feat. Skunk Anansie) - Army of Me [Sucker Punch Remix]
