...To Change The Things I Can

Meredith: Diseases. Toxins. Our bodies encounter dangers all the time. Just beneath the surface hidden. Whether you realize it or not, your body is constantly protecting itself. Every time you blink your eye, you wash away thousands of unwanted microbes. Breathe in too much unwanted pollen, and you sneeze. The body detects the invader. It releases its white blood cells, and it attacks.

Teisipäeval (10.05) jooksin peale tööd bussi peale ning sõitsin Timuri juurde, et koos teistega Eurovisiooni vaadata . Tema juures käisin esimest korda ja KUIGI olin just eelnevalt vaadanud kaarti ja teinud kõik selgeks läbi Tallinn.ee kaardi planeerija, ei saa ma kuidagi ära unustada oma „annet“ koguaeg ära eksida .! :P Ehk siis kuigi maja oli täpselt bussijaama vastas, üle tee, läksin mina ikkagi valele poole, tehes sellega umbes poole tunnise ringi ja lõpuks jõudsin ikka õigesse kohta välja . Neil olid välja mõeldud jube suur graafik ja igaüks neist hindas lugusid ja lõpuks siis hinnangud kanti graafikusse ja vaadati, kes kõige rohkem täppi pani . Mina muidugi osaleda ei saanud, kuna mina jäin hiljaks ja seepärast ei saanud hinnata esimesi laule ja tänu sellele jäin hääletamisest välja . Aga lõbus oli sellegi poolest . Hiljem viis Allan meid koju ning sai minna rahulikult magama .

Kolmapäeval (11.05) toimus „teeõhtu“ . Kuna mina aga sain töölt alles umbes 22:15 lahti, siis jooksin koju nii kiiresti kui võimalik, sest Tanel ja Taki alustasid juba varem ning Tanel lahkub alati umbes 23:15, et mitte takso peale raha kulutada . Jõudsin siis koju ning sain umbes 45 minutit nendega olla .

Neljapäeval (12.05) oli järjekordne Eurovisiooni õhtu . Sel korral ühines meiega ka Mr L . Kuna ma pidin jälle pikemalt tööl olema, siis läksime koos hiljem . Nüüd ma juba teadsin, kus korter asub, seepärast ei jäänud me eriti palju ka hiljaks . :) Küll aga tööpäeva lõpus oli mul suht suur paanikahoog . Nimelt asi siis selles, et järgmisel päeval pidi olema minu mata koolieksam ja ma polnud teinud selle jaoks muffigi . Õpetaja andis neli lehekülge ülesandeid, et ma nad ära täidaksin harjutamiseks . Päeval küll üritasin midagi teha, aga absoluutselt ei osanud . No pea ei võta .! Täielik null . Mida rohkem aeg edasi tööl läks, seda rohkem kasvas hirm, et kukun läbi . Natuke rahustas vaid mõte, et see on KOOLI eksam ja KUI kukun läbi, siis saan teha ka järeleksamit . Kuid see mõte rahustas mind vaid natukene .
Eurovisiooni vaatamise ajal olid õnneks mõtted eemal . Kojusõit oli aga vaikne, kuna mul süda tagus sees, nagu traktorimootor ja kui keegi midagi ütles, siis natuke nähvasin vastu, kuna paanika oli tõsiselt suur . Koju jõudes tahtsin terve öö olla üleval, et õppida ja õppida ja õppida . Tegelikult aga vaatasin natukene paar asja üle, võtsin sisse kolm unetabletti ja peale tund aega vähkremist jäin lõpuks magama .

Reedel (13.05) oli idee järgi plaan ärgata kell seitse, joosta maja lähedal olevasse putkasse, et osta Red Bull’i ja siis minna koju natuke õppima . Ärkasin hoopis kell üheksa . Käisin kiiruga pesemas ja jooksin kooli . Arvasin, et raudselt jään hiljaks . Kuid naljakas oli see, et kutsuti nimekirja alusel klassi õpilasi ning kui olin trepi peal üles liikumas, siis kuulsin just oma nime ja saingi kohe klassi astuda . Ei jäänudki hiljaks .
MINA arvasin, et tegemist tuleb sellise eksamiga, kus läbi saamiseks on vaja saada 20 punkti ning maksimum punkte on võimalik saada 100 . Tuli aga välja, et asi pole üldse nii . Tegelikult oli kokku kaheksa ülesannet, millest ära pidi tegema kuus . Maksimum punkte sai sellel eksamil 50 ning et läbi saada, selle jaoks oli vaja saada vähemalt 24 punkti . Igatahes minu hirm kasvas .
Saime siis ülesanded kätte ning ma tegin (peaaegu) igast ülesandest natukene . Kolm ülesannet sain vaid tehtud tervenisti . Ülejäänudest tegin vaid niipalju, kui oskasin .
Kahe tunni pärast jalutasin juba välja . Natuke rahunenud olin, kuid mitte nii väga . Kui enne eksamit olin 100% kindel, et kukun läbi, siis sel korral olin 85% kindel läbi kukkumises .
Õhtul oli töökaaslase sünnipäeva tähistamine . Alguses käisime kinos vaatamas filmi „Something Borrowed“ . Film iseenesest polnud just eriti fantastiline . Täiesti vaadatav film oli . Mind häiris aga üks väike detail filmi juures . Peategelase parim sõber (keda mängis Kate Hudson), oli suhteliselt enesekeskne inimene . Ja mind hirmutas väga see, kui palju ma tundsin end selles karakteris ära . ERITI veel filmi lõpus, kui kogu jama välja tuli . No loomulikult ei ole ma täpselt samasugune, nagu oli too karakter . Ei saagi ju olla, sest minu arust sellist inimest pole olemas . Filmides ju tüüpiline see, et võetakse mingisugune iseloomu joon ning võimendatakse seda mitme kordselt . Et kui natukene selle karakteri enesekesksust tagasi tõmmata, siis saabki kätte minu .! :D
Peale filmi läksime istuma „Island“-isse . Seal tegime väiksed kokteilid ning natukene ka sõime . Ma tean, et see oli minust küll väga paha, aga (peaaegu) ainuke asi, mis mul tol õhtul mõttes oli, et saaks sealt juba minema, sest Tanel on meil ja nad Takiga teevad „teeõhtut“ .
Kui siis lõpuks üheteist ajal lahkuma hakati, siis lendasin kohe bussile ning ruttasin koju .
Kui aga jõudsin koju, siis ootas mind ees tühi tuba...

Laupäeva (14.05) päeva veetsin kodus . Tundsin end natuke halvasti (tervisest hetkel jutt), kuid kuna midagi väga hullu nagu polnud, siis ei teinud ma sellest suurt numbrit .
Õhtul sain Mr L’iga Vabaduse väljakul kokku, et siis minna koos Timuri juurde Eurovisiooni finaali vaatama .
Eesti laul oli minu arust sel korral täitsa hea (vähemalt tunduvalt parem, kui see mees, kes oma peas kellasid kuulis) ja peaaegu kõik inimesed ennustasid seal talle head kohta . Kõige „pessimistlikum“ oli minu meelest Mr L, kes ennustas Eestile kaheksandat kohta . Ülejäänud panid ikka üles poole (mina panin 7) . Ja lõpus oli siis pettumus täitsa suur . Peale seda ei tahtnud keegi välja minna . No tegelikult mina oleks läinud suurima hea meelega, kui õige inimene oleks mind vaid kutsunud .! :P Kui minu käest küsiti, et mis mul siis edasi plaanis vastasin stiilis: „No lähen vist koju, kui paremat pakkumist ei tehta .!“ Ja ei tehtudki .! Ju vist ei saanud vihjest aru vms .! :P Ega mina küll ei hakka otse välja kutsuma inimest . :P Mina ainult vihjan . Kui ei saanud aru, siis ei saanud aru . Aga võib-olla sai aru ja ei tahtnud välja kutsuda .! Kes teab .! Vahet erilist ei olnud, sest ma läksin koju ja ÜRITASIN jääda magama, kuid magama jäin alles kella kuue ajal hommikul, sest midagi mu suus valutas jubedalt ja ei lasknud üldse magada .

Pühapäeval (15.05) ärgates tundsin end suht vastikult . Jõin ära klaasi Fervex’it ja tundus, et läks paremaks . Roomasin Joosepi juurde vaatama Allani valitud filmi „Little Shop of Horrors“ . Kuna tegemist oli vanema filmiga ja muusikaliga, siis alguses olin suht skeptiline . Lõpuks aga jäin filmiga rahule . Ei ole just film, mida ma ise oleks valinud, aga tegemist oli ikkagi hea filmiga . Sai natuke naerda .
Peale seda tulime Taneliga meile ning meiega ühines ka Taki ja asusime järjekordsele „lennule“ . Tol korral aga oli midagi teist moodi . Midagi võrratut .! Midagi sellist, mida pole ammu tundnud . Puhtus, täielik puhtus .
Ütleme näiteks, et on klaas, kus on sees puhas vesi . Tavaliselt on see vesi natuke sogane, nagu oleks keegi sinna tilgutanud musta värvi sisse veidi . Tol korral aga tundsin hinges täielikku puhtust, tundsin et absoluutselt kõik mu ümber on hea ja siiras ja puhas . Ei mingeid musti tilke vees, vaid täiesti kristallselge vesi . Tõeliselt hea tunne oli .
Ja siis tuli mulle meelde, et kunagi ammu ma olengi olnud see inimene, kes on täiesti siiras ja puhas (no vigu mul loomulikult oli ka, aga mitte nagu nüüd) . Ja ma mõtlesin, et tahan koguaeg selline olla . Täiuslikkust ei saavuta ma kunagi, aga vähemalt natukenegi .
Kunagi ammu olen ma olnud puhtam, kuid... Somewhere along the way I got poisoned and then I started to spread that poison . Ma tahan tunda sama tunnet ka kainena . Selle nimel tuleb aga vaeva näha .
Otsustasin siis, et liikuda edasi, et saada paremaks inimeseks, tuleb lahti öelda igasugustest asjadest, mis mind minevikus kinni hoiavad – igasugused materiaalsed mälestused (nt on mul alles peaaegu kõik kinopiletid: kui kolm aastat tagasi käisin emaga oma sünnipäeval vaatamas filmi „Mamma Mia!“ või kui aastal 2007 käisin Meelisega vaatamas filmi „Tipptund 3“) . Et milleks mulle neid üldse hoida .? Mälestused on minu enda peas ja sealt ei kao nad kusagile . Pole vaja mul hoida igasuguseid asju alles . Plaanisin ka kustutada arvutist enamus oma piltide kogust ning teha viimane sissekanne ka käesolevasse blogisse . Time to let go and say good-bye to the past .
Peale nende kahe lahkumist vaatasin ära sarja „Vennad ja õed“ viienda hooaja viimase osa ning mind ajas lausa nutma, kui armas see osa oli . Kurvaks tegi mind aga see, et kui läksin wikipediast otsima, et millal ilmub uus hooaeg, sain teada, et käesoleva sarja tegevus lõpetati . :(
Magama jäin alles kella nelja ajal, kuna valu suus ei andnud järgi .

Esmaspäeval (16.05) magasin sisse ning seepärast jäin tund aega tööle hiljaks . Ülemus väga ei pahandanud, vaid soovitas arsti juurde minna . Tegelikult see oligi mul kavas, aga tänu sissemagamisele plaan natuke muutus . Tahtsin siis minna järgmisel päeval Tapale oma perearsti juurde, aga ta soovitas minna kohe peale tööd Tallinnas asuvasse eraviisilisse vastuvõttu . Kuna ma eriti üksinda ei julgenud minna, siis kutsusin Taneli endaga kaasa .
Töö juures hirmutati mind erinevate juttudega . Eriti tegi seda üks vanem naisterahvas, kes rääkis mingisugusest hambapõletikust, mis tal kunagi ammu oli ja arst olevat talle öelnud, et kui oleks põletik olnud ülemises tarkusehambas ja oleks see liikunud natuke ülespoole, siis oleks olnud temaga kaput .! Rääkis, kuidas kaks nädalalt oli tänu sellele tilgutite all ja peale seda paranes . Ka Reelika helistas ja rääkis, et oli just eelmisel nädalal olnud tänu hambapõletikule nädal aega haiguslehel . Valu pidavat olema jube .
Teel Taneliga kokku saades, käisid mu peast läbi igasugused mõtted . Kui mind poleks eelnevalt nii väga hirmutatud, siis poleks ma vast asjast nii suurt numbrit teinud . Nüüd aga mõtlesin sellele, et mis siis, kui tõesti peaks midagi olema väga hullu ja ma tõesti sureks ära ... Kui tõesti oleks olnud selline asi, siis mõtlesin, et ma sureks õnnelikult . Ma ei ole just inimene, kes väga mõtleks tulevikule . Mõtlen vaid antud hetkele ja antud hetkel on kõik enam-vähem korras – sõbrad on olemas, toit on olemas, katus on peakohal . Mees on vaid puudu, aga muidu on kõik korras . :)
Vastuvõtulauas siis öeldi, et ma läheksin Tõnismäe Hambapolikliinikusse, mida ma ka tegin .
Alguses registratuurist öeldi mulle, et täna kohti pole ja määrati mulle aeg järgnevaks päevaks . Kui naine teisel pool letti oli mulle juba paberile kirjutanud järgmise päeva vastuvõtu aja, siis helistas ta korraks arsti kabinetti ja sealt öeldi, et saab mind kohe vastu võtta .
Kartsin jubedalt, sest olin elu jooksul eelnevalt käinud vaid kaks korda hambaarsti juures – esimene kord oli siis, kui ma olin umbes seitsme aastane, käisin lihtsalt kontrollis ja kõik oli korras ning teine kord oli siis, kui ma olin 19 ning siis pandi mulle plomm ja öeldi, et tuleksin poole aasta pärast tagasi, mida ma muidugi ei teinud, kuna vastik oli, kui puuriti . Nüüd lihtsalt söön koguaeg teise suu poolega ja valu hambas ei ole .
Arst siis vaatas mu läbi ning ütles, et mul on igemepõletik . Tegi süsti, lõikas natuke igeme lahti, et saaks mäda välja ajada ning pani mingi plaastri moodi asjanduse peale ja kirjutas välja antibiootikumid, mida pidin võtma kolm korda päevas reedeni .
Kui aga ootasin arsti kabineti taga, siis oli mul ülimalt hea meel, et Tanel minuga oli . Ma oleks kindlasti ka üksinda hakkama saanud, aga Taneli kohalolek muutis kõik paremaks . Ma polnud üksinda . :)

Teisipäeval (17.05) käisin enne tööd koolis, et teada saada mata eksami tulemused . Mul läksid jalad sõna otseses mõttes nõrgaks, kui ma nägin, et minu nime järgi seisis hinne „3“ . Tulemus ei olnud just eriti kiitu väärt, aga mega õnnelikuks tegi mind see, et ma olin ise täiesti kindel, et kukun läbi ja nüüd siis tuli välja, et esimesel üritusel sain läbi .! YIIIIIIHAAAAAW .! :D

Reedel (20.05) sain tööl olles järjekordse kirja projektijuhilt ning üks tema kommentaar tundus jälle olevat suht mõnitav . Mul viskas kopa nii ette, kui vähegi võimalik ja otsustasin temaga sellest rääkida . Alguses tahtsin minna tema tuppa (kuna tol hetkel oli ta seal üksi), kuid ta ütles, et tal tol hetkel polnud aega ja seepärast ootasin, kuni ta ära hakkas minema ja siis rääkisime .
Mina olin loomulikult valmis täielikuks sõjaks ja enda kaitseks panin (tema teadmata muidugi) diktofoni lauale lindistama . Ja küsisingi kohe otse: „Kas sa mõnitad mind või sa lihtsalt vihkad mind .?“ Selle peale tema muidugi naeris ja seletas täiesti rahulikult ja viisakalt ära, milles asi ja et kõik mis ta on öelnud, pole ta kunagi mõelnud isiklikult minu vastu . Mina olen see, kes kõike isiklikult võtab . Vestluse lõpus tundsin end täieliku lollina . Olin kõik niiii üle mõelnud, kui vähegi võimalik . Igatahes minu ta pettis ära .! :P
Ülemus mul aga arvab, et see oli vaid näitemäng . Sama arvavad ka Tanel, Taki ja Villu, kes samal õhtul minu juures seda vestlust kuulasid (nüüdseks on see muidugi juba kustutatud :P) .
Kutsusin ka Mr L'i enda juurde, kuid ta ei tulnud... Ütles, et peab peale tööd minema kooli ja seal võtab kauem aega, kui tavaliselt .
Hiljem, kui Tanel oli lahkunud, läksin kööki tegema võileibu . Villugi oli seal . Tegin asjad valmis ja panin võileivamasinasse . Ise aga läksin rõdule suitsule . Ja seal nägin midagi võrratut . Ma ei tea, kas asi oli selles, et Villu oli viimane inimene, keda tol hetkel nägin või oli asi milleski muus, aga täiesti lampi ma nägin Villu sisse (kuigi ta ei olnud mu juures tol hetkel) . Ma nägin mitte välimust, vaid hinge .
Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kui ilus see oli, mis ma nägin . :)

Laupäeva (21.05) hommikul äratas mind Jimmy . Tuli minu juurde, et niisama natuke koos olla . Tõi mulle isegi tomatimahla (olin talle kunagi maininud, et see mu lemmikjook) .
Peale seda läksime koos Kaubamajja, sest ta tahtis osta Estraadi Raadio CD'd (et teda mitte väga palju oma muusikavaliku suhtes mõnitada, siis hoidsin mina oma suu kinni selle koha pealt) . Siis käisime korraks Hesburgeris söömas ning läksime laiali .
Sain Reelikaga Solarises kokku, et minna koos vaatama filmi „Punamütsike“ . Film iseenesest oli täitsa okei, aga see, et sain Reelikaga koos olla, tähendas rohkemat, kui film ise .! :)
Filmi lõppedes rääkisime natuke juttu ning saatsin ta bussile, ise aga tulin koju end õhtuks valmis seadma .
Õhtul siis toimus Timuri 25s sünnipäev X-baaris . Teemaks oli siis Maskid ehk kõik pidid kandma maski ja kes maski ei kandnud, neile joonistati see (professionaalse make-up kunstniku poolt) näole . Mina kandsin tavalist valget maski, mis kattis kogu näo (pilte saate näha facebook'ist) . Üritus ise oli väga fäänsi, kohal oli palju Timuri sõpru (minu jaoks enamus võõrad) . Meie seltskond koondus ühe laua juurde pimedas nurgakeseks, kuhu jäime ka terveks õhtuks . Naerda sai palju, suheldud sai veelgi rohkem ja vahepeal ka natuke tantsimist ja suudlemist .! :P
Pabistasin jubedalt, sest Mörr ja tema parim sõbranna olid kah tulemas . Ma eeldasin, et Mörr minu peale eriti pahane enam pole, aga kartsin just tema sõbranna reaktsiooni . Olin suht kindel, et ta vihkab mind nüüd, sest olin teinud haiget tema parimale sõbrale .
Kui nad aga kohale tulid, siis olin mina juba suht tipsy, läksin nendega rääkima ja kõik tundus olevat korras . :) Mörriga sai vahepeal tantsitud (ega ma ise eriti järgnevat ei mäleta, aga teised rääkisid, et me olime tantsupõrandal üksteise küljes kinni nagu kaks kiimas oravat xD) .
Helistasin peale kahte ka purjus peaga Mr L'ile (kes õnneks vastu ei võtnud) . Jumal teab, mis mul arus oli, aga ma tahtsin LIHTSALT öelda, et ta on hea inimene ja mul on väga vedanud, et temasugune minu elus on . :) Ei mingit draamat ega midagi, vaid lihtsalt tahtsin öelda head (they should make drunk dialing illegal xD ) . :)
Õhtu lõppedes tahtis Taki taksoga koju minna . Mina tundsin, et mul hakkaks väga paha autos ja seepärast otsustasin mina minna jala . Täis nagu vana tarakan jalutasin siis kodu poole . Mäletan siiani jube hästi, kuidas ma kodu poole tuigerdasin ja vahepeal isegi kukkusin (ma ei mäleta enam, kus ma kukkusin aga see kukkumise moment on mul väga selgelt meeles) .

Pühapäev (22.05) ei olnud hea päev .! :P Selles mõttes, et pohmakas oli ikka suuuuuur .! :D Ronisime Takiga Solarisse, et krõpsu ja juua võtta ning seal nägime Valerat . Too ütles, et oli öösel autoga koju sõitnud ning näinud ühte maskiga inimest kanalis jalutamas . Mina siis häbelikult tunnistasin, et see olin mina .! :P
Peale seda läksime Söögiplatsile, et süüa osta ja sõitsime Joosepi juurde . Tol korral pidi olema Laura kord, aga Laura millegi pärast ei saanud osaleda ja seepärast näitas meile filmi Taki . Ta näitas lahedat inglise filmi „Toast“ . Alguses olin suht skeptiline, sest mul oli suuuuur pohmakas ja ei olnud just eriti isu vaadata mingisugust igavat draamat . Aga lõpp kokkuvõttes mulle film täitsa meeldis, isegi naerda sai vahepeal ning korraks ühe stseeni ajal läksid isegi silmad märjaks . :)
Filmi lõppedes tulime Taki ja Taneliga meile tagasi, et teha väike lend .! :P
Viimasel ajal on need lennud meil läinud aina paremaks ja paremaks . Iga korraga tunnen end paremini ja paremini ning räägime asjadest, millest iga päev ei räägi . Avan end iga kord rohkem ja rohkem neile .
Näiteks sel korral üks teemadest, mida arutasime, oli see, et üsna tihti tunnen, nagu minu elu oleks teleseriaal . Nt et teha mingisugust suvalist momenti paremaks on alati vaja taustamuusikat; kui ma üksi olen, siis vahest räägin ma omaette, kujutan ette, et on olemas publik, kes mind kuulab (crazy person) . Taki arvas hoopis sedasi, et ma pigem kardan olla üksi oma mõtetega, seepärast tekitan endale alati taustamüra .

Töö juures üleüldiselt on aga asjalood nii, et mina otsustasin alla anda . Ehk siis ma sõna otseses mõttes loodan, et nad leiavad kellegi minu asemele ja siis ma ei pea enam sellega tegelema . Ma ise siis läheksin suurima hea meelega intervjueerijaks tagasi ning oleksin õnnelik sel moel . Tõesti, kui mõtlen hetkel tagasi aegadele, mil olin intervjueerija, siis ei tule mulle meelde midagi negatiivset . Vahest oli küll igav ja internetis ei saanud istuda, aga töökaaslased olid lahedad ning ma ei pidanud eriti palju pingutama ega palju suhtlema projektijuhiga .

Nädala 16.05-22.05 sisse mahub peaaegu kõigi minu lemmik seriaalide hooaegade viimased osad . Eelmistel aastatel pole nad juhtunud ühele nädalale, aga sel aastal juhtusid . Suht vastik oli – üks lõpp teise otsa .
Aga kuna minu seriaalid tähendavad mulle väga palju, siis ma hetkel räägiks nendest kah natukene:

Esmaspäev:
Desperate Housewives – mulle meeldis Gaby teema kõige rohkem ja eriti lõpus see mõrv, mis ühendas neid kõiki ning mille pärast Carlos Bree'le andestas . :)
Teisipäev:
90210 – LÕPUKS tuli välja selle vastiku Adrianna käitumine . Oh, kui õnnelik ma olin .
Gossip Girl – selle sarja viimane osa oli küll VÄGA hästi tehtud minu arust . Mind hakkas kummitama peale seda sarja Adele laul „Rolling in the Deep“ ja kuna ma just paar päeva tagasi olin välja mõelnud selle muutuse teema, siis meeldis mulle ka üks tsitaat sellest osast: „Transitions in life are usually marked by major events: birthdays, graduations, weddings... But the greater transitions often come out of smaller moments . When we stop and look at who we are . Because each time we see how far we've come, we also see how far we still need to go . In order to fully transform, we might need to free ourselves of everything we've been holding on too, to send us on our new path - the right one .!“
Kolmapäev:
Americas Next Top Model Cycle 16 – Brittani .? :O TÕSISELT W .? :S BOOOO .!!!
Pühapäev:
Kondid – minu lemmik nunnukas intern oli seal . :) Ja kui Temperance osa lõpus Booth'ile suure uudise teatas, siis olin mina küll pahviks löödud, kuna sellist pauku polnud ma küll ette kujutanud .
Grey anatoomia – mulle meeldis see osa väga, ERITI nutma ajas siis, kui lennuõnnetuses lähedase kaotanud isikud jäid haiglasse, sest üks tüdruk jäi ellu ja ta oli operatsioonilaual ning teda polnud tol hetkel keegi ootamas...
Erapraksis – see osa meeldis mulle kohe nii palju, et panin selle osa alapealkirja tänase sissekande nimeks .! ;)

Hiljem järgi mõeldes sai aga asi selge – et saada paremaks, et liikuda edasi ei pea ma midagi ära viskama, ära põletama . Sest kokkuvõttes ei ole probleem asjades – probleem on minus endas .
Probleem selles, et olen käesolevat blogi kirjutanud kolm aastat (tänu mu lollile mälule on võib-olla mõni detail valesti, aga teadlikult valetanud pole kunagi ja ei kavatse ka seda teha) ning nagu ise näete – pikim suhte moodi asi oli Mr L'iga . Ja ma tõsiselt kahtlen, et viga on selles, et ma valin valesid mehi . Olen lõpuks aru saanud, et viga on minus endas .
Seega... Et leida endale mees, kes oleks minuga aastaid, siis pean ma olema parem inimene . Ma tunnen, et armastus on niivõrd suur kingitus, et ma pole seda ära teeninud . Ma pole piisavalt hea, et saada nii suure kingituse vääriliseks .
Peaaegu kunagi pole ma elus pingutanud palju, et midagi saada . Tavaliselt, kui ma pean pingutama, siis löön käega või leian lihtsama tee . Sõbrad vahest räägivad lugusi, kuidas nad avastasid, et nad on geid või kuidas nad nägid vaeva, et midagi saada . Minuga pole peaaegu et kunagi nii olnud . Juba 11. aastaselt teadsin, et ma pole tavaline, praeguse töökoha sain tänu tuttavale ja elukoha sain kah juhtumisi tänu tuttavale . Ma pole elus millegi nimel eriti palju pingutanud, kõik minuga on lihtsalt juhtunud...
Ja nüüd ma siis tunnen, et armastus on asi, mille nimel peab pingutama . This „I am what I am“ crap doesn't work anymore .! :P
Loomulikult muutuse all ei pea ma silmas mingisugust 180 kraadist muutust . Vaid ikka natukene, tasa ja targu, paremuse poole .! :)

Esmaspäeval (23.05) oli rahulik tööpäev . Ei mingeid jamasid, vaid kõik sujus mõnusalt ja töiselt . :)

Teisipäeval (24.05) käisin päeval korra väljas ning tulin koju tagasi ja istusin kuueni arvuti taga vaadates sarja „The real housewives of Atlanta“ . ;P
Kuue ajal tuli Tanel meile ning oli siin üheteistkümneni . Rääkisime palju, naersime palju ning olime lihtsalt head .! (a)
Mõnus on nendega vahest rääkida . Vahest nad küll norivad ja nokivad (sõbralikus mõttes muidugi), aga vahest on nad väga sügavad ja põnevad ning isegi räägin asju, mida pole kunagi kellelegi rääkinud (imestan, et mul üldse leidub selliseid asju, kuna muidu ma tavaliselt neile ei mõtle, aga „teega“ tulevad nad pinnale) .
Eriti sügavalt pani mind mõtlema üks negatiivne kommentaar minu blogi kohta . See ei olnud küll halvalt mõeldud, aga tõepõhi oli sel all ning kaalumist oli mul palju .

Kolmapäeval (25.05) oli suht tavaline tööpäev . Sel korral olin tööl päevasel ajal ja siis on seal vaiksem ja mõnusam . Ja järsku – täiesti lampi tuli mulle pähe üks idee .! Midagi sellist, mis muudaks kogu mu elu .
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja oma ideele, et ise ka ei usu . :)
Peale tööd tulin koju, sõin natukene ja hakkasin koristama – vana risu välja ja tuba puhtaks . Seitsme ajal alustasin ja üheteistkümne ajal lõpetasin ja IKKA ei saanud kõike valmis .! :P Sain kaks kilekotitäit asju, mida ära visata ja tolmuimejaga jäi ikka mässamata .! :P

Aga jah... Idee on mul suur ja ma tõeliselt arvan, et see muudab kogu minu elu .! Tänu sellele ideele saab käesolev sissekanne olema minu blogi eelviimane .! Tahan pinget nii üles kruttida, kui vähegi võimalik ning siis viimases sissekandes šokeerida inimesi .! ;)
Olen alati unistanud filmide tegemisest – kogu see jamamine valgustusega ja näitlemisega ja stsenaariumi kirjutamisega ja taustamuusikaga ... Kogu krempel .! Ja teha midagi põnevat .!
NÜÜD on mul lõpuks avanenud võimalus visata pomm . ;)
Ja ärge küsige, mis see on, sest ma ei ütle .! :P Tahan, et saaksite seda teada vaid siis, kui loete viimast sissekannet .! ;)
Vahepeal kavatsen blogisse panna üles ühe teaser video, aga muidu tuleb järgmine sissekanne juulis .! ;)


Lõppu lisaks ühe ilusa asja, millel nimeks Serenity Prayer: „God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, courage to change the things I can and wisdom to know the difference .“

Meredith: Just when we think we figured things out, the universe throws us a curveball. So, we have to improvise. We find happiness in unexpected places. We find ourselves back to the things that
matter the most. The universe is funny that way. Sometimes it just has a way of making sure we wind up exactly where we belong.


Täna koristades mängisid taustaks vanad plaadid, mis olin aastaid tagasi käinud ning üks vana hea laul käib hetkel ideaalselt selle sissekandega kokku, nagu rusikas silmaauku .! ;)

Nelly Furtado – All Good Things (Come To An End)

The Universe Sucks With The Darkness At Work .!

Laupäeval (23.04) tööl olles tuli mulle idee, et võiks õhtul teha väikese mänguõhtu . Mõeldud – tehtud .! Ajasin kamba kokku ning õhtul istusidki minu juures Joosep, Laura, Tanel, Allan, Mr L ja Taki .! :)
Alustasime Monopoliga ja kui esimene kaotaja käes, siis läksime üle Aliase peale . Loomulikult ei puudunud tol õhtul ka alkohol .! :P Mr L tõi mulle ja endale pudeli tekiilat ja sidruneid . Kuigi ma jõin ikka päris mitu šotti (õnneks mitte järjest) tundsin end suht okei olevat .
Mingi hetk Aliase mängimise ajal käisin korra ära (wc’s vast) ja kui tagasi tulin, siis oli mäng ilusti kokku pakitud ja teatati, et nüüd minnakse koju .
Jah, kell oli juba üks öösel ja aeg hiline, kuid ikkagi . Kõik toimus nii kiiresti ja (tundus nagu) täiesti lampi, et ainuke reaktsioon mis minult välja tuli oli see, et võtsin mängu ja viisin selle oma tuppa ära, ütlesin head aega ning läksin oma tuppa . Algselt mõtlesin niisama istuda, kuid siis tuli ilge tahtmine välja minna . Paningi jalanõud jalga ning läksin . Õnneks meie majast mitte just väga kaugel on kiik, kuhu ma siis suundusin ja kus veetsin järgnevad tund aega . Pool sellest ajast sain niisama kiikuda ja oma muusikat kuulata, kuid siis helistas Mr L, et uurida, kas minuga on ikka kõik korras ja siis meie vestlus venis ja venis ja mina rääkisin asju mida poleks tohtinud ja siis arutasime neid ja lõpuks läks tema magama . Mina kiikusin veel paar minutit ning siis läksin suure ringiga koju magama . Alguses ei saanud ma uksest sisse, kuna võti ei tahtnud auku minna .! :P Puurisin seal seda tükk aega, kuni lõpuks helistasin Takile ja too tuli tegi ukse lahti .

Pühapäeval (24.04) pidin ärkama vara, kuna toimumas oli järjekordne mängupäev .! :P Sel korral kogunesime sama seltskonnaga Joosepi juurde, et mängida Diplomaatiat . Hommikul kaheteist ajal helistas Mr L, et kontrollida, kas olen ikka elavate kirjas . Palusin tal tuua kaasa paar peavalutabletti, kuna pea lõpuks otsas, nagu traktori mootor . Tänu sellele, et ärkasin piisavalt hilja, ei olnud mul aega süüa, panin end vaid kiirelt riide ning lendasin toast välja .
Uskuge või mitte, aga mina jõudsin kohale täpselt õigeks kellaajaks ning kõige rohkem hilinesid Tallanid – 45 minutit . Kaval võte nende poolt, sest mäng oli ju nende käes .! :P
Mina nimetaks Diplomaatiat täiskasvanute mänguks, kuna seal peab alati ette mõtlema ja planeerima . Minule kogu see mõtlemise asi kohe mitte ei sobi .! :P Seega mängisin alguses täitsa okeilt, kuni mingi hetkeni, kui nägin et enam pole mõtet . Siis vegeteerisin niisama ning lõpuks andsin lihtsalt alla .! :P Mina siis istusin Joosepi arvuti taha ja vaatasi Meeleheitel koduperenaisi, kuniks nemad mängimise lõpetasid .
Mängu lõpuks Mr L läks minema (kuidagi kahtlaselt vaikne tundus olevat) ning meie asusime filmi vaatama .
Sel korral oli minu kord filmi näidata . Valisin selleks korraks nelja filmi seast välja oma vana lemmiku „A Cinderella Story“ .
Mäletan, kui elasin Moel veel ja olin lapsehoidja, siis seal korteris oli selle filmi originaal DVD ning Kätlini (kes elas tolle korteri peal) ja Tiinaga vaatasime seda filmi ülepäeviti .! :P Kõik kolm olime nii kinni selle filmi naljades ja ilusas lõpus ja see kleit, mida Hilary ballil kannab ja see naljakas kuri võõrasema… Oeh . Brings back memories .! :)
Igatahes teiste nägusid vaadates ja väikesi kommentaare kuulates jäi mulje, nagu kellelegi see film ei meeldinud .
Tavaliselt, kui mul on kõht tühi, siis muutun ma väga tujukas . Seega tol hetkel oli mul ainuke mõte see, et saaksin koju sööma . Film vaadatud, ei hakanud ma end vaevamagi kuulamaks nende kommentaare (mõnda ikka kuulsin, nt „Hilary ei oska näidelda“), vaid panin jalanõud jalga, ütlesin head aega ning tulin tulema .

Esmaspäeval (25.04) oli siis päev, mil pidin tegema oma eesti keele kirjandit . Alguses ei olnud mingit pabinat kooli poole astudes, aga mida lähemale jõudsin, seda hullemini hakkas kõhus keerama . Pähe kerkisid mõtted, et äkki ei sobi ükski teema mulle või äkki panen teemast mööda või äkki kirjutan liiga lühikeselt või teen midagi hoopiski teist asja valesti . Üritasin küll sundida muusikaga neid mõtteid maha, kuid kõhus keeras ikka jätkuvalt .
Kui pool tundi olime kõik ukse taga oodanud, siis hakati meid nimekirja alusel klassi laskma . Uksel kontrolliti dokumenti ning saime võtta oma kohad . Kirjandi teemad lasti alguses raadiost ning siis anti paberileht, kus kõik teemad uuesti kirjas olid . Mina valisin teemaks "Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele" . Lisaks oli seal veel abistav tekst: „Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid muutusi, mis on inimeste suhetesse toonud internetipõhised sotsiaalvõrgustikud. Miks paljud inimesed peavad blogi või veedavad suure osa ajast suhtlusportaalides? Mida oleme tänu sotsiaalmeediale võitnud, mida kaotanud? Võid tõlgendada teemat ka muul moel.“ See aitas jube palju .! :)
Kell kümme algas kogu jama pihta ning kella üheks olin sealt juba läinud . Sain kirja pandud 646 sõna ning OMAARUST tegin suht hästi . Eks siis juunis saab teada, mis tulemuse sain .! ;) Loodame parimat .! :)

Kolmapäeval (26.04) oli suhteliselt raske päev töö juures. Sellele veel lisaks see, et ma polnud midagi jälle söönud . Peale tööd sain kokku Taneliga, kellega jalutasime alguses niisama ja siis helistas Taki ja teatas, et esiuks on ära vahetatud ja ta tahaks kusagil kokku saada, et anda mulle uus võti .
Leppisime siis kokku, et kohtume Russalka juures, liikusime siis Taneliga sinna suht rahulikult ning siis ootasime seal mingi 10 minutit . Kuna Tanel pidi lahkuma, siis leppisime kokku Takiga, et saame kokku poole tee pealt (nad Steveriga jalutasid kodust ning olid tol hetkel juba mäe tipus) . Kui olin juba poole peal kokkulepitud kohast, siis ei näinud ma neid ikka veel ja tüdimus tuli juba peale . Tahtsin minna koju, et ruttu süüa ja pikali visata . Kui lõpuks neid märkasin, siis ütlesin kohe: „Give me those fucking keys .!“ Taki muidugi võttis seda, kui otsest rünnakut ning küsis, et mis ta siis valesti tegi . No ei teinud ta midagi valesti, lihtsalt mul oli siiber ees jalutamisest ja tahtsin koju ja ei olnud aega olla viisakas vms ja lihtsalt võtsin võtmed ning läksin koju .

Neljapäeval (28.04) näidati X'is filmi „Prayers for Bobby“ . Saatsin kõigile kirja, et täna näidatakse seda ja kes tahab, see võiks kaasa minuga tulla . Mr L'iga olin juba eelnevalt kokku leppinud, sest tema polnud siiani veel seda filmi näinud .
Loomulikult keegi teine ei tulnud (daa) ja olimegi „meie“ seltskonnast Mr L'iga seal kahekesi . Ja oh juudas, kuidas ma nutsin .! xD Film polnud kümme minutitki käinud, kui mul pisarad juba jooksid .! :P Otseselt midagi kurba nagu alguses polnud, aga iga nende sõna ja tegu tuletas mulle meelde, mis filmi lõpus välja tuleb ja see kiskus juba alguses pisara välja . Filmi lõpuks oli krae nii märg, kui vähegi võimalik .! :P Ma pole kordagi selle filmi ajal nii palju nutnud .! :D
Eelnevalt Mr L'iga rääkides sain aru, et miski on mäda . Peale filmi siis rääkisin temaga ja ta kinnitas asja . Kuid ta ei öelnud täpsemalt, mis viga oli . Ju siis vist häiris teda midagi, mis olin öelnud laupäeva öösel, kui telefonis rääkisime . Kordasin talle, et 1) ei pea uskuma kõike, mida purjus inimesed räägivad (kuigi rääkisin tõtt, ei pea ta seda teadma) ja 2) ta on liiga kallis inimene minu jaoks, et teda kaotada... Laiali läksime positiivsema tooniga .! :)

Juba ammu olen gayromeos tähele pannud, et mingi pildita tüüp Pärnust on mu profiili endale salvestanud, kuid kunagi pole ta mulle kirjutanud . Üks päev võtsin siis ette ja kirjutasin talle . Tuli välja, et tegemist on suht hea inimesega . Sealt läksime edasi msn'i ja msn'is leppisime kokku, et reedel peale minu tööd saame kokku . Teatavatel põhjustel panen talle nimeks Jimmy .! ;)

Reedel (29.04) sain siis kokku Jimmyga . Tegemist on 28 aastase Pärnu noormehega . Kena näolapiga, veidike suurema figuuriga (mulle meeldib, kui mehel on mida katsuda :D ) ja jutukas . :P
Läksime siis istuma Lost Continent'i . Seal jõime kohvi, võtsime natuke süüa ning rääkisime niisama elust . Peale seda otsustasime minna minu juurde . Arvasin, et kuna pidu pidi olema laupäeval, siis kedagi meil ei ole... Aga OI, kuidas ma eksisin .! :D
KOHE, kui astusime uksest sisse, märkas Raul meid ning hüüdis: „Rommy on leidnud endale uue fuckbuddy .!“ Minul muidugi süda kukkus saapasäärde, et kuidas keegi nii öelda saab . Aga noh... Ega ma eriti ei pahandanud, kuna tegemist oli Rauliga ja ma tean, et ta midagi halba selle all ei mõelnud .! :) Jimmyt see aga natukene nähtavasti häiris, kuna ta kordas seda mitu korda tolle õhtu jooksul . Eelnevalt pole tal kunagi nii olnud ja eks see esimese korra asi ole .! :P Üle sai lõpuks .! :)
Istusime siis kahekesi minu toas, kuni teised suures toas istusid . Taki küll kutsus meid teise tuppa, kuid ma vastasin talle selle peale: „Ma näen inimest esimest korda elu sees .! Ma ei kavatse teda koheselt lõvidele söödaks anda .! Ootame sellega veel veidi aega .!“ :)
Ütleks hetkel vaid nii palju Jimmy kohta, et tulevikus VÕIB saada probleemiks see, et ta räägib liiga palju... Asi selles, et ega ma just ennast väga kergelt ei ava ja kui ma seda teen, siis rahulikult ja vaikselt . Üritasin seda ka õhtul paar korda teha, kuid kõik korrad ta segas vahele ja mul kadus ära tahtmine teemat uuesti tõstatada .
Aga muidu rääkis ta mulle igasugustest lahedatest asjadest, millest ma isegi täitsa aru sain – nt rääkis ta tulevaste päikesetuulte mõjust elektroonikale (elektroonika on tema ala, seega seda tunneb ta väga hästi) ning seletas mulle täiesti arusaadavas keeles, kuidas töötavad neuronid .! :)

Laupäeval (30.04) läksime Jimmyga Ülemiste keskusesse, sest ta tahtis endale pükse osta . Käisin ka Katja juurest läbi, et tallegi tere öelda ning liikusime siis edasi . Enne, kui kaugele jõudsime sai Jimmy kõne, et varsti peab ta ära sõitma ning mõned inimesed on juba Ülemistes . Ta pidi minema mingisuguse sõbranna lapse sünnipäevale, kusagil Tallinnast väljas . Jätsime siis hüvasti ning mina läksin Katja juurde tagasi, et temagagi hüvasti jätta ning liikusin koju .
Õhtul oli väike istumine, kus osalesid Taki, Tanel, Meelis ja Joosep . Kuna Taki ei tundnud end just kõige paremini, siis teatas ta juba alguses, et tema välja ei tule . Alguses istusime niisama ning siis mingi hetk otsustasime Takiga teha ühe „rahupiibu“ . Peale seda sai mängitud kõik koos natukene Aliast ning ühe ajal läksime välja .
Kutsusin päeval Mr L'i ka meile, kuid ta ütles, et tal pole aega, peab palju töö asju tegema, et võib-olla väljas kohtume .
Ja oligi nii, et tüüp oli seal juba ees . Temaga veidi suheldes tuli välja, et Deniss oli ta kutsunud mingisugusele kuue tunnisele veinimessile ja kus ta ka loomulikult käis . No jah... Eks kultuuri inimestel on parem olla mingil veinimessil, kui istuda mingisuguses Lasnamäe korteris ja juua alkoholi ja mängida mänge .! :|
Õhtu iseenesest oli nagu mingisugune ex'ide kokkutulek .! xD Seal olid Mörr ja Vitali . Viimane tegi mulle ühe laheda ettepaneku, mida võiks teha siis, kui pidu läbi . ;) Vastasin talle selle peale, et vaatab, kuidas õhtu läheb .! :P
Marju Länik käis meile oma repertuaari laulmas ning ühele laulule suutsin isegi kaasa laulda („Karikakar“) . Sai palju tantsitud ning niisama istutud .
Vahepeal ajas suutis Tanel mind mitu korda naerma ajada . Üks situatsioonidest siis selline:
Istun mina diivanil ja vaatan igatseva pilguga tantsivat Mr L'i ja mõtlen, et kui nõme on ikka universum .! Alguses saadab mu ellu E – ilusaima unistuse ning siis rebib ta minu elust välja . Siis peale aastaid otsimist saadetakse mu ellu Mr L ning peale kolme kuud teatatakse mulle, et ma ikkagi ei ole „see“ tema jaoks . Positiivseks võib lugeda nüüd seda, et ma vähemalt sõna otseses mõttes tean, mida ma tahan ja mida ma otsima pean ning ka veel see, et jälle üks hea inimene on minu elus, aga ikkagi nii nõme olukord on . Tanel siis vaatab mulle otsa ja küsib: „Kas sul on igav .?“ Ma küsisin, et miks ta seda arvab ning selle peale ta vastas: „No ma ei tea . Sul oli lihtsalt selline nägu peas, nagu sul oleks igav .!“ xD
Umbes kolme ajal hakkasin end koju sättima . Andsin kõigile hüvastijätu kalli (välja arvatud Mr L'ile, kellel lihtsalt surusin käppa) ning hakkasin kodu poole astuma . 4:45 olin kodus ning läksin magama ära .

Pühapäeval (1.05) tuli Jimmy minu juurde . Muljetasime möödunud õhtust ning juba viie ajal saatsin ta bussile ning ise liikusin edasi Joosepi juurde, et alustada järjekordse filmiõhtuga .
Tol korral oli Taneli kord ning tema näitas filmi „The Birdcage“ . Tegemist oli minu arust VÄGA laheda komöödiaga . Vanaema ütleks selle peale, et tegemist oli jant komöödiaga, kuna paljud naljakad kohad olid üles ehitatud piinlikele situatsioonidele . Naerda sai väga palju ning kui keegi pole seda filmi näinud, siis soovitan seda soojalt .! :)
Peale seda tulime Taneliga minu juurde, et kolmekesi (Taki kaasaarvatud) veidi lennata .! ;)

Esmaspäeval (2.05) tuli tagasi tööle minu ülemus, kes pea kuu aega eemal oli . Alguses haiguse tõttu ja hiljem nädal aega veel kooli tõttu . Ta hoiatas mind, et neil toimub järgmisel päeval väike koosolek, kus siis arutatakse minu ja veel kahe inimese (positsiooni, kus ma praegu olen, jagan ma kahe inimesega) tööd .Teised teevad oma tööd hästi, kuid mina olevat laisaks muutunud .! :S
Alguses tundus nagu mulle oleks nuga selga löödud ja mind valdas raev (ühe teatud isiku suunas muidugi), siis see raev rauges ning asendus hirmuga . Et jumal, mis ma nüüd siis jälle valesti olen teinud ja mis minust siis nüüd saab .? Ühesõnaga õhtu oli rikutud .

Teisipäeval (3.05) oli hommikul inglise keele eksami kirjalik osa . See oli jaotatud neljaks osaks: kirjutamine, kuulamine, lugemine ja keele struktuurid .
Alguses pidime kirjutama kirja poodi, kust ostsime iPhone'i ja see oli katki läinud . Siis pidime kirjutama väikese essee teemal „Raamatud täna ja homme“ . Peale seda oli väike lõunapaus . Siis oli kolm kuulamis ülesannet, mis olid suhteliselt rasked, kuna mõte kippus eemale minema alati .! :P Kuulamisülesannetes jäi mul paar tühja kohta, seega maksimumpunkte sealt kindlasti ei tule... Lugemisülesanne oli enamvähem okei ning keelestruktuuri ülesanded olid kah lihtsamakoelised .
Tööle tulles tuli välja, et samal päeval toimunud koosolekul midagi hullu ei arutatudki . Kõik oli korras . :) Öeldi vaid, et iga intervjuu liideriga tuleb eraldi vestlus tuleviku teemal . Tahetakse arutada, et mis on meie plaanid .

Kolmapäeval (4.05) toimus Miku rattavõistluse esimene võistlus käesoleval hooajal . Tavaliselt on need toimunud alati Tallinnast väljaspool, kuid tol korral toimus see bussijaama lähedal . Sai jälle tassitud palju igasuguseid umbes 25 kg kive, aedu ja muid asju . Võistluse ajal olin teistega tee peal valves, et kui buss tuli, siis pidime ta läbi laskma ning tee jälle kinni panema, et ratturitel parem oleks . Lõpus jäeti mind võistluse toimumise asukohta asju valvama, seniks, kuni teised rajalt asjad ära korjasid .
Loomulikult olin päeval saatnud ka kirja teistele, et toimumas selline üritus ja nad võiksid vahepeal tulla ja kaasa elada ning mind toetada, kuid jätkuvalt keegi ei tulnud...
Lõpu poole juhtus ka üks naljakas vahejuhtum . Istusin siis mina ja valvasin asju ning kõrvaloleva maja aiast tuli välja mingi noor tüüp ja hakkas siis uurima, et mis toimunud oli . Rääkisime natuke niisama juttu ning meist läks mööda üks vanem naisterahvas koeraga . Noormees tervitas teda ning muti kohe vastu: „Millal ma raha saan .?“ „Võtke ühistu arvelt .“ vastas noormees . „Ei saa ühistu arvelt võtta, kuna ma maksin selle oma taskust . Sa poiss anna mulle raha või anna võti tagasi .!“ No umbes selline vestlus oli neil ning minu peas kohe tekkis pilt: Noormees on joodik ning ei maksa üüri ning perenaine tahab ta välja tõsta .! Loogiline ju peale sellist vestlust .!
Mutike siis ujus minema ning noormees asus seletama . Tuli välja, et tal polnud keldri võtit ning mutt oli talle selle paljundanud ja esitanud noormehele arve, mis oli väljastatud ühistu nimel . Summa, millest mutike rääkis, oli 1,98€ ja noormees keeldus seda talle maksmast, kuna arve ju ühistu nimel . Antud situatsioon on elav näide sellest, et kui tagamaid ei tea, siis ei tohiks ma üldse midagi mõelda, kuna nagunii alati mõtlen kõige hullemat ja panen alati sellega ka puuse .! :P
Sel ajal, kui ma seal asju valvasin kõndis minust mööda minu vana töökaaslane Freddy, kellega natukene juttu ajasime ning kes enda juurde kutsus . Helistas kohe ka Kunole ning peale võistlust istusimegi Freddy korteris kolmekesi . Nemad jõid õlut, mina Gin'i ja rääkisime sellest, et kuidas elu läinud on kogu selle aja jooksul, mil me üksteist näinud pole . Selline positiivne üllatus oli . :) Kinda like a blast from the past (in a good way) .! :)
Umbes ühe ajal läks Freddy magama, ma saatsin Kuno ära ning ise tulin jala koju ...

Reedel (6.05) oli mul vaba päev . Hommikul ajas Taki mu üles ja teatas, et Mukit enam ei ole... :( Läks paremasse paika, nagu öeldakse . Tuhkrutaevasse .!
Läksime välja jalutama ning tegime jube suure ja mõnusa jalutuskäigu, et Taki saaks natuke rahuneda .
Õhtuks oli planeeritud väike lend Taneli ja Takiga ning päeval otsustasin teha väikese uinaku . Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päevase uinaku tegin, aga tol korral polnud midagi targemat teha ning otsustasin, et miks mitte . Umbes nädal aega tagasi avastasin youtube'st ühe „video“, mille taustaks oli vihma heli . Tõmbasin selle tol korral endale alla ning reedel panin selle siis käima ja repeat'i peale, sest see rahustab ja soodustab uinumist . Nüüd kasutan seda koguaeg .! :)
Ja te ei kujuta ettegi, missugust unenägu ma nägin . 1) Unenägusid näen ma üli harva ning 2) ma pole vist eluski NII detailset unenägu näinud .
Kõigepealt siis nägin seda, et Taki oli minemas Pekingi ülikooli ning olin teda kurva südamega lennujaamas saatmas . Kusjuures selles lennujaamas, kus ma olin, pole ma kunagi käinud ja pole seda eelnevalt kunagi ka näinud . Väravate juures, kust mina enam edasi minna ei saanud, sõime Takiga küpsist . Kui ta tahtis siis edasi minna, peatasid turvad ta kinni ja ütlesid, et täis suuga ei lasta teda edasi . Sõi siis suu tühjaks ja lahkus . Kuigi olin väga kurb, et ta ära läks, rahustas mind mõte, et Peking pole ju kaugel .! :D
Järgmisel päeval oli ta juba tagasi . Nähtavasti käis vaid korraks seal, et asukoht üle vaadata ja paberid korda ajada vms . Olime kambakesi minu toas ja Tanel tahtis näidata kõigile ühte Wanda Sykes'i stand-up'i . Mina olin suht pahane, sest mõtlesin, et „türa kas te tõesti ei saa aru mis toimub .? Taki läheb minema ja teie istute siin niisama ja vahite mingisugust Wanda Sykes'i (kuigi ma täiega armastan seda koomikut)“ . Läksin siis mina vihasena rõdule suitsule ning nemad jäid esinemist vaatama .
Järgmine hetk, mida ma mäletan on see, et hääletasin kusagil pärapõrgus . Võeti siis mind auto peale ning istusin ette . Minu kõrval istus mu venna isa ning taga istusid kaks naist – keskel istus üks vanem proua, kes oli mingisugune keskkonnakaitsja vms ja tema kõrval istus noorem naine . Kumbagi pole ma muidu päriselus kunagi näinud ... Imelik oli ka veel see, et ma ei näinud kordagi rooli .! :D Mäletan, et selle noorema naisega tekkis meil väike „thing“ .! :D
Mingi hetk suri auto välja ning me läksime neljakesi edasi jala . Üks ilus teerada viis läbi metsa ning ühtäkki kuulsime kaugemalt haukumist ning üks helepruuni-valge kirju koer jooksis meie poole . Teised kartsid jubedalt, kuid mina ei kartnud, sest koer ju liputas saba . Jooksis siis too minu juurde ning ma paitasin teda . Veidi aja pärast tuli järgi tema omanik, kellel süles väike beebi . Naine, kes talle järgi tuli tundus mulle unenäos tuttav . Ja järsku nagu välk selgest taevast tuli mulle kõik meelde . Olin temaga kunagi (unenäos) käinud ning tulid silme ette ka kõik meie Skype vestlused . Naise nimeks oli Helena ning mäletan, et Skypes oli ta mitu korda oma nime vahetanud: ühel korral oli seal „Gelena“ ja teisel korral „RWR“ . Tuli ka meelde see, miks olin kunagi naise maha jätnud .
Ja rohkem ma enam midagi ei mäleta...
Seda auto asja ja venna isa nägemist ja seika metsas ma tõlgendada ei oska . Aga mul on üks võimalik seletus Taki lahkumisele Pekingisse .
Nimelt peatselt on lahkumas meie seltskonnast Joosep . Ta sai Taani ühte ülikooli sisse . Et ÄKKI selle asemel, et otse Joosepit näha, muutis alateadvus ta Takiks ning see seletaks ka seda, et miks ma tundsin unenäos, et Peking on lähedal (kuigi ta tegelikult on ju peaaegu et teisel pool maakera)...
Et kuigi ei ole me Joosepiga just eriti väga lähedased, püüdis alateadvus mulle märku anda, et ma ikkagi jään teda igatsema, peale seda kui ta lahkub . Et ma ikkagi midagi olen kaotamas... Aga noh... Kes teab . Võib-olla on mu tõlgendus tõene, võib-olla mitte...

Laupäev (7.05) algas rahulikult . Tulin varakult tööle ning kõik tundus sujuvat hästi . Saime ühe projekti valmis ning kuna teise projektiga ei olnud nii kiire, siis mõtlesin, et äkki oleks võimalik pühapäev intervjueerijatele vabaks teha . Helistasin siis oma ülemusele ning tema kiitis mu mõtet takka, kuid ei julgenud kindlalt midagi lubada, vaid soovitas helistada projektijuhile ning tema arvamust küsida .
Projektijuhiks on meie töö juures üks noor 25. aastane naine . Välimuselt väga kena, blond ning ka riietumisstiil on tal väga lahe . Iseloomu kohta ma aga väga palju positiivseid sõnu ei leiaks .
Viimasel ajal on tema ainuke inimene, kellega ma absoluutselt suhelda ei taha .! Juba tema nägemine tekitab mulle külmavärinaid . Temaga suhtlemisest rääkimata . ALATI leiab ta midagi mille kallal nuriseda või midagi mis ma olen teinud valesti . Vanasti ta mulle meeldis, väga isegi . Nüüd aga ütleksin nii, et minu päev on väga hästi korda läinud vaid juhul, kui ma ei pea temaga suhtlema .
Võtsin siis laupäeval toru kätte ja helistasin talle . Seletasin situatsiooni ära ning ta sõna otseses mõttes naeris mu lihtsalt välja öeldes midagi taolist: „Kuidas sa saad üldse sellisele asjale mõelda .? Inimesed on arvestanud sellega, et on tööpäev ja me ei saa nii teha .! Järgmine kord ikka mõtle ka onju .!“ Ma läksin niiii endast välja, vabandasin „kuninganna“ tülitamise pärast ja ei hakanud ootamagi, kuni ka tema ütleb head aega vms ning katkestasin lihtsalt kõne . Kuna ma pidin nagunii ülemusele tagasi helistama ja ütlema, mis projektijuht siis arvas, siis kandsin kohe enda idioodiks sõimamise ette ning ka ülemus oli üllatunud, et mis kuradi suhtumine see veel on .? Keegi ei taha ju töötada nädalavahetusel, ERITI veel kui tegemist on mingi pühaga . Nad on end kirja pannud vaid selle pärast, et meie oleme neid palunud ja öelnud, et on VÄGA vaja tulla . Tol päeval aga saime projekti varem valmis, kui planeeritud ja mõtlesin, et äkki kingiks emadepäeva vabaks, kuid jah... Idioot nagu ma olen, siis ei tohiks sellistele asjadele mõelda .! :|
Peale tööd tuli Jimmy mulle vastu, et koos liikuda minu juurde . Seal seadsin ma end õhtuks valmis, rääkisime niisama veel juttu ja vahepeal olime ka natuke naughty naughty'd .! :P
Tol õhtul pidi eelistumine olema Joosepi juures algusega 19:00, kuid kuna ma juba teadsin ette, et ma ei jõua (tänu tööle), siis lubasin tulla kella kaheksaks . Tänu Jimmyle aga jõudsin kella üheksaks . Timur, Meelis, Laura, Tallanid ja Vikid olid juba seal . Istusime niisama, kuulasime muusikat, jõime ning olime lihtsalt lahedat (nagu alati) .! ;) Kutsusin ka Mr L'i välja, aga ta oli helistanud kuue ajal ja öelnud, et VIST ei saa tulla . Kuna mul oli tol hetkel suht kiire, siis ei olnud mul aega hakata teda ümber veenma, vaid ütlesin, et okei, ma siis arvestan, et sa ei tule ja kiirelt hüvasti jättes lõpetasin kõne . Olen juba aru saanud sellest, et kui tema mainib sõna „vist“, siis tähendab see seda, et ta ei tule (mõned päevad hiljem selgus põhjus, miks ta ei tulnud ning ma pole tema peale üldse pahane, sest põhjus on täiesti arusaadav) . :)
Ühe ajal liikusime kõik edasi BonBon'i . Alguses oli seal nii tühi, kui vähegi võimalik . Märkasin, et üks turvadest on jubedalt ühe tuttava nägu, kes kunagi Moel vahepeal oma vanaemal külas käis . Mina temaga nii väga läbi ei saanud, sest tema hängis pigem poistega, mina aga hoidsin tüdrukute poole .
Mingi hetk otsustasin, siis et lähen uurin välja, kas tegu on temaga või mitte . Tuligi siis välja, et oligi tema . Üritasin alguses viisakalt käppa suruda, kuid tüüp keeldus ja ütles, et ei saa, sest ta on tööl . Rääkisime natuke möödanikust ning sellest, kuidas kõik välja on kukkunud: tema oli meil tuntud, kui kuulus maadleja, kes koguaeg võistlustel käis ning nüüd töötab turvana ja mina olin tuntud, kui poiss, kes koguaeg tüdrukutega aega veetis ning nüüd olen queen (tol hetkel, kui ütlesin sõna „queen“, siis tegin loomulikult väikese kummarduse taha poole, käed laiali ning väike jala kõverdus - tagantjärgi mõeldes: „I shouldn't have done that“ :$) valmis ja elan oma elu vabalt ja rahulikult .! :)
Peale seda sai palju tantsitud ja korraks käidud ka „tumedas kohas“ . Nimelt asi selles, et vahepeal lasti ühte head lugu „World hold on“ . Tavaliselt seda kuuldes lähen ma „heasse kohta“, ei mingisugust negatiivsust . Aga just tänu sellele, et olin eelnevalt rääkinud inimesega, kes tuletas mulle meelde aegu kodukülast, siis viis mind see laul mind ühte saatuslikku õhtusse 15. juunil aastal 2006 (või 2007, ma täpsemalt ei mäleta) . Langesin ühe väiksemat sorti rünnaku ohvriks siis külapoiste poolt . Väga mulle füüsiliselt haiget ei tehtud (mind ainult hoiti vägisi kinni ning poisid üritasid juukselõikamisaparaadiga mu tollaseid pikki kiharaid maha ajada, mis õnnestus vaid nii palju, et tekkis kuklasse üks auguke), aga emotsionaalne valu oli kümme korda suurem .
Mäletan, et peale seda jooksin koju nutma, kus ema mind närvi ajas, võtsin siis oma maki ja jooksin jõe äärde nutma ning makist tuligi sama laul . Õnneks aga tol õhtul ei kestnud "tumedus" kaua" . :)
Muidu üldjoontes võib lugeda antud ööd enam-vähem korda läinuks . Väga igav polnud, aga samas ka polnud ka väga lahe (nagu esimesel korral, kui BonBon'is käisin) . Ütleme lihtsalt nii, et õhtu oli lihtsalt okei .! :)

Pühapäeval (8.05) toimus järjekordne Noorte Sotside kongress . Sel korral toimus ta kinos Artis ning mina jäin üritusega väga rahule (kui välja arvata see, et ma ei oska võitjate poolt hääletada ehk siis see presidendikandidaat ja see asepresidendikandidaat, kelle poolt mina hääletasin, ei osutunud valituks) . Enam vähem kõik inimesed olid väga uhkelt riides, üritus ise oli väääga fäänsi ja Reelika oli koguaeg minu kõrval (mis muudab pea iga ürituse kordaläinuks) . :)
Peale seda liikusin otse Joosepi juurde . Sel korral oli tema kord filmi valida ning ta näitas meile komöödiat „Shaun of the dead“ . Ma polnud seda kunagi näinud ning täitsa OK film oli . :P Vahepeal natuke nalja sai ning sai ka paar korda ehmatatud (korra sain isegi Tanelit ehmatada), nii et mina jäin filmiga rahule . :) Loomulikult oli Taneli eelmine valik parem, aga hea film oli sellegi poolest .! ;)
Peale seda siis helistasin emale (kes oli juba natuke tipsy), et soovida talle head emadepäeva (hetkel ainult emale saangi helistada, kuna mul muidu kõneaega ei ole, aga EMT's saan tasuta helistada) .
Siis läksime meile, et võtta kampa Vikid ning teha üks õige, lõbus, sügav ja mõnus lend .! ;)

Esmaspäeval (9.05) toimus siis see vestlus, millest räägiti . Ning seal siis tuli välja, et nendel on meie jaoks omad plaanid . Nad panid üles kuulutuse, kus otsivad inimest, kes tuleks meile põhikohaga tööle ning täidaks neid kohustusi, mida hetkel teeme me kolmekesi . Et siis üks meist kolmest kaoks ära ja siis see uus inimene teeks 240st tunnist 120 tundi tööd ja meie jagaksime ülejäänud 120 kahe peale ära ja ülejäänud lisaaja siis helistaksime koos intervjueerijatega .
Muidugi tahtsid nad, et ka mina kandideeriksin sellele kohale (mida ma muidugi ka tegin), kuid ikkagi nõme… Kandideerida kohale, kus ma juba praegu töötan .! Have you ever heard of anything that would be as ridiculous as this is .? Et siis KUI nad ei leia paremat kandidaati, siis jääksin mina sellele põhikohale, kuna olingi arvestanud, et peale kooli lõpetamist võtan aasta vabaks .
Uurisin siis, et mis mul siis viga on ning toodi välja kaks faktorit: 1) ma olen intervjueerijatega liigselt leebe ja 2) ma vahest unustan ära asju, mida ma pean tegema .
Leebust ma muuta eriti ei saa, aga selle unustamise asja parandasin juba ammu ära – võtsin kasutusele vihiku, kuhu panen iga päev kirja ülesanded, mis tol päeval tegema pean .
Kohe oli selgelt aru saada, et tegelikult ega mind eriti ei tahetagi sellele ametikohale, sest mulle ei räägitudki mingisugusest vigadeparandusest või millestki säärasest, vaid lihtsalt tehti avalik konkurss ja eks siis näeb, mis saama hakkab .
Täna küll ülemus rõõmustas mind sellega, et kuulutus on olnud üleval ühe päeva ja pole tulnud ühtegi kandidaati, et ikkagi äkki saan koha endale, kuid kui enne oli töö motivatsioon haihtumas, siis nüüd on ta veelgi väiksem .

Teisipäeval (10.05) toimus inglise keele eksami suuline osa . Alguses ukse taga seistes ma natuke pabistasin ja see paisus, kui läksin klassi, kus siis istus minu inglise keele õpetaja ning tema kõrval hindaja .
Alguses ta küsis mu käest, et mis tööd ma tahaks teha peale kooli lõpetamist . Siis pidin valima ühe teema (teemad olid paberil ning tagurpidi laua peal) . Teemaks tuli siis „Education and Jobs“ . Pidin siis sellel teemal rääkima kaks minutit ning tohtisin teha märkmeid . Koheselt pea läks ideedest täis . Tahtsin kohe rääkida sellest, kuidas inimestel on vaja haridust, et saada hea töökoht ja tsiteerida Jennifer Coolidge’t filmist „A Cinderella Story“ : „People go to school to get smarter, so that they can get a job. You already have a job, so it's like skipping a step .!“ ja siis rääkida sellest, et ALATI ei ole ikkagi vaja haridust, et saada hea töökoht ja tuua üks minu sõpradest näiteks .
KUID siis… Lugesin natuke teemakaarti edasi ning seal oli kirjas, et „Read the topic below …“ Ja allpool oli siis kirjas see, et paljud inimesed arvavad, et nad peavad puhkusel olles tegelema ka tööga . Ja siis pidin ütlema oma arvamuse selle kohta ning ütlema, kas nõustusin sellega või mitte .
Kõik mu märkmed läksid aia taha, kuna ma ei lugenud teksti edasi . Õnneks suutsin paar ideed ruttu välja mõelda ning rääkisin rahulikult teema ära . Siis järgmine ülesanne oli „rollimäng“ . Ehk siis mulle oli ette antud situatsioon (mina siis olin just kolinud Londonisse ning nägin poe aknal töökuulutust ja pidin rääkima juhatajaga) ning mõned märksõnad, mille põhjal pidin koostama küsimused ja et tegemist oleks nagu päris tööintervjuuga . See osa läks mul libedalt .! :) Peale seda oligi siis kõik ning läksin ukse taha, et jääda ootama punktiseisu . Minuti pärast tuli õpetaja välja ning teatas, et olin saanud maksimumpunktid ehk 20 punkti . :) HALLELUJA .! :)
Peale seda ronisin siis tööle .
Viimasel ajal on tööle tulemine suht raske olnud . Vanasti ikka olin väga õnnelik, et saan siin töötada, sest siin kõik hea ja töökaaslased lahedad . Särasin pidevalt, et saan sellises kohas töötada . Nüüd on see aga peaaegu täielikult kadunud . Töökaaslased on küll tõesti ainukeseks plussiks antud töökoha puhul, kuid paljud väiksemad miinused kaaluvad selle suure plussi üles (kõige suurem miinus muidugi meie projektijuht) .
Täna meie „armas“ projektijuht palus mul mõned täitunud prügikastid ära tühjendada ning ka nende toas olev paberihunt oli täis saanud . Küsisin (igaks juhuks) üle ülemuse käest, et missugused on muidu koristaja (kes käib meil kolm korda nädalas) ülesanded, et miks koristaja kunagi paberihunti ei tühjenda . Vastuseks sellele sain teada, et paberihundi tühjendamine pole tõesti olnud siiani koristaja töö osaks, kuid samas pole see ka minu töö osa .! Mina pean jälgima vaid wc’d ja kööki . Projektijuht oleks pidanud ise hunti tühjendama, kui ta pani tähele, et see täis on (ERITI veel see, et hunt seisab täpselt tema selja taga ja tema tuli siis siia ette tuppa ütlema, et tema selja taga olev hunt on täis ja et mina peaksin seda tühjendama) . Ja siis veel, et soola mõnusalt haavale määrida, siis lisas lõppu mulle: „Sina peaksid selle endale üles kirjutama .!“ „OH SNAP!“ hüüdsin vastu (kuna ta oli juba veidi eemale kõndinud) . Vastik vastik vastik… UGH .!


Within Temptation – In The Middle Of The Night