Meredith: We all remember the bed time stories of our childhood. The shoe fit Cinderella, the frog was turned into a prince, sleeping beauty was awakened with a kiss. Once upon a time and then they lived happily ever after. Fairy tales. The stuff of dreams. The problem is, fairy tales don't come true. It's the other stories. The ones that start in dark and stormy nights and end in the unspeakable. The nightmares always seem to become the reality.
Laupäeval (2.04) oli eriliselt lahe õhtu . :)
Alguses ma küll natukene pabistasin, kuna olin üksinda minemas Reelika sünnipäevale tema seltskonda ja seepärast olin alguses suht vaikne .
Kinkisin talle pudeli šampust, ühe laheda sünnipäevakaardi (tuli hiljem välja, et ka keegi teine oli samasuguse kaardi leidnud ja kinkinud talle) ning Grey Anatoomia muusikali osa soundtrack’i (kuna Reelika on samasugune Grey Anatoomik nagu minagi, kuigi ma vist olen natsa hullem) .
Mängisime päris mitu ringi ühte Libahundi mängu . Ja mida rohkem ma selles seltskonnas olla sain, seda lõbusam oli ja lõpuks olin täitsa nagu üks nendest .
Aga samas ma ka hoidsin end meeletult tagasi ja üritasin olla nii viisakas ja korralik, kui vähegi võimalik . Mida kauem ma selles seltskonnas olin, seda vähem aga pidin pingutama, sest lihtsalt polnud absoluutselt mingisugust põhjust, et olla sarkastiline või teha nalju, mida võib mõista kahte moodi . Need inimesed olid lihtsalt nii lahedad ja lõbusad ja head, et ei tekkinud kordagi igavustunnet ega tunnet olla natukene bitchy (võib-olla tuli lõbusus sellest, et me koguaeg mängisime ja seepärast ei tulnud igavusmomenti, aga noh... kes teab) . :P
Ega seal palju rahvast olnudki: Reelika, Merili, Liisi, Martin, Kristo ja Janar . Vahepeal käis ka üks Reelika sõbranna koos oma mehega seal, aga nad mängisid vaid kaks/kolm ringi Libahundimängu ja lahkusid . Peale seda mängisime veel ühte joomismängu nimega „Baila“ (vist) ja seegi oli väga lõbus mäng .
Peale seda läksime aga välja . Kuna Reelika ei tundnud end just eriti hästi, siis jäi tema Meriliga koju ning me poistega läksime edasi X’i .
Seal sai mõnusalt aega veedetud, tantsitud ning niisama juttu aetud . Hiljem saatis Martin mind Torupilli Selverini ära ning läks ise koju . Rääkisime päris palju erinevatel teemadel ning arvan, et tegemist on väga laheda inimesega .! :) Kunagi ammu ammu, kui esimest korda üldse suhtlesime, siis jättis ta endast väga nõmeda mulje mulle, aga nüüd, kus oleme rohkem suhelnud, siis see esmamulje on kadunud ning püsima on jäänud vaid head emotsioonid .
Pühapäeval (3.04) oli siis kord jõudnud Allani kätte . Tema näitas meile lahedat Bollywood’i filmi „Bride & Prejudice“ . Seda vaadates tulid meelde ajad lapsepõlvest, mil käisin ristiema (ehk isa õe) juures külas ning koos käisime tema naabri juures . Nemad istusid köögis ja ajasid juttu, kuni mina olin suures toas ja vaatasin India filme, mis olid dubleeritud vene keelde .! :) Kõige ehedamalt on jäänud meelde Bollywood’i versioon filmist „Tagasi Eedenisse“, mida vaatasin uuesti ja uuesti mitmeid mitmeid kordi .! :) Nüüd aga pole enam leidnud seda kusagilt...
Aga jah . Kuna eelnevast õhtust oli pohmakas, siis peale filmi ütlesin paar head sõna selle kohta ning tulingi koju ära . Nemad jäid seal veel juttu ajama veidikeseks ajaks, kuid mul polnud mingit jututuju .
Esmaspäeval (4.04) oli järjekordne „teeõhtu“ . Sel korral ühines tavaseltskonnaga (Taki ja Tanel) veel Mr L . :) Juttu oli palju, naermist oli palju ning tuju oli hea . Kuigi vaadates Mr L’i, siis hoidis ta end meeletult tagasi . Hiljem Skype’s suheldes ilmnes see, et ta hoidis end tagasi seepärast, et järgmine päev oli tööpäev . Muidu poleks ta seda teinud . Mina muidugi lootsin, et ta hoidis end inimeste pärast tagasi, sest kui ta hoidis end seepärast tagasi, et järgmine päev on tööpäev, tähendab seda, et kui tegime kahekesi „teed“ 30.12, siis lasi ta end just seepärast vabaks, et järgmine päev oli vaba, mitte selle pärast, et me olime kahekesi... :(
Reedel (8.04) austas Mr L jällegi meid oma seltskonnaga . Peale tööd käisime korraks kahekesi söömas (sest ma polnud jälle päev otsa midagi söönud ning suht sundisin ta endaga sööma tulema, sest ma ei tahtnud seal üksi passida) . Peale seda käisime otsime alkoholi ära ning suundusime meile . Laura ja Joosepki olid seal .
Sai jällegi niisama juttu aetud, alkoholi vaikselt kõrist alla kallatud ning ka mõned hingel piinavad küsimused läbi arutatud . :P
Kuna ma olen suht loonud sellise väikese traditsiooni, et vahest näitan seltskonnale mingisuguseid muusikavideosid, siis otsustasin ka tol õhtul sama teha . Tavaliselt, kui neid näitan, siis suht sunnin neid minema minu tuppa ja videod ära vaatama . Tol õhtul aga oli teema natuke teine . Tol õhtul ei tahtnud ma näidata muusikavideoid, vaid kolm lühifilmi Within Temptation’i uhiuue DVD pealt . Ja kuna teadsin, et need ei pruugi kõigile meeldida ja nad on suht rahuliku sisuga, siis andsin neile valida, et kes tahab, see tuleb . Alguses tuli ainult Mr L . Siis ühines meiega ka Mihkel, kuid ta lahkus peale esimest lühifilmi, kuna kõik on inglise keeles ja tüüp ei saa just kõigest aru . Kui ta pingutaks, siis kindlasti saaks, aga ta oli juba sellises olekus, et eriti ei viitsinud pingutada .! :P
Vaatasime Mr L’iga filmid ära ning läksime teiste juurde tagasi .
Välja läksime Mr L’iga kahekesi . Teised läksid kõik koju . X’is oli ka Reelika oma seltskonnaga, nendega rääkisime nats juttu ning siis läksime kahekesi teisele korrusele . Seal ühines meiega veel Sven ning jutuvada jätkus .! :P
Kui allkorrusele läksime, siis oli Reelika oma seltskonnaga juba kadunud . Meie aga suundusime kolmekesi edasi G’sse, kus ma oma margi ikka totaalselt maha tegin .! :D
Seal sai loomulikult mõnusalt tantsida, natuke dringitatud ja siis üks hetk, jumal teab, mis mul mõttes oli, aga märkasin ühte noormeest, kes koguaeg istub baarileti ääres . Mingi pikk tumedate juustega tüüp . Tahtsin talle midagi öelda, aga kordagi ei tulnud momenti, kus saaksin tema juurde minna .
Ühel hetkel aga sattusime samal ajal suitsuruumi ja siis ma tegin oma suu lahti ja ütlesin talle, et minu, kui täiesti võõra inimese jaoks, tundub ta väga lahe inimene olevat .! :P Ma ei tea mis mul küll arus oli, aga nii ma ütlesin . Ja et jumala pärast endast mitte nõmedat muljet jätta seletasin veel seda, et kindlasti ta juba teab, et ta on lahe, aga võib-olla kõlab see täiesti võõra isiku suust veelgi paremini . Kimusin oma suitsu lõpuni ja läksin suitsuruumist välja ning KOHE, kui uks kinni läks käis mu peas klõps ning mõtlesin: „OMG .! What have I done .?“
Tantsisime veel natuke ning siis läksime minema .
Sven läks oma teed ning meie Mr L’iga liikusime tema poole . Mina muidugi eeldasin, et külalisena pannakse mind madratsile magama ja absoluutselt isegi ei mõelnud millegi muu peale ja kui kohale jõudsime (kell viis hommikul), siis veel nats ajasime juttu ning läksime voodisse [väike vihje: magama saime alles seitsme ajal ;) ] .
Laupäeva (9.04) hommikul ajas Mr L mind kaheteist ajal üles ning tüüp oli valmistanud pannkooke . Juuuuube head olid .! ;) Sõime need koos ära, muljetasime eelmisest õhtust, rääkisime niisama ning kolme ajal liikusin koju ära .
Pühapäeval (10.04) oli Laura kord filmi näidata . Tema näitas filmi „Saved!“ Alguses olin nats skeptiline, kuna tegemist oli filmiga, kus tegevus toimus usklike koolis . Aga filmi potentsiaali tõstsid faktid, et seal mängisid Mary-Louise Parker ja Mandy Moore . Mandy’t ma nii väga ei fänna, aga Mary-Louise on küll väga lahe näitleja minu arust .! ;) Seda just tänu sarjale „Weeds“ .! :D
Aga film iseenesest oli väga lahe ja naljakas ning omamoodi õpetlik .! :)
Teisipäeval (12.04) ostsin ära unetabletid, mis pidid aitama mul magama jääda . Alguses nagu tundus, et aitavad, aga nüüdseks olen aru saanud, et ei aita nad midagi .! :| Mul on probleeme sellega, et ma ei suuda end sundida magama jääma . Mingi kaheteist ajal kui lähen magama, siis ei tule absoluutselt und . Tabletid vaid võimendavad seda, kui natukenegi on und, aga kui teda pole absoluutselt, siis võin kasvõi kaks tabletti korraga võtta, ikkagi nitševo... :|
Reede (15.04) hommikul ärkasin mõttega: „THIS is the day .!“ Kogu päeva käisin ringi ja kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Diiler öösel X’i tuleb ning just nagu esimesel kohtumiselgi märkame teineteist sel ajal, kui mina tantsin ja tema rõõmsalt käed laiali lööb ning mina jooksen tema embusesse .
Alguses istusime kambakesi minu juures ning lõpuks välja läksime Villuga kahekesi .
Kuna X oli suht tühi, siis läks tema edasi KAPP’i ja mina jäin ootama Sven’i, et siis temaga koos Diilerit oodata .
Ma tõsiselt vihkan üksinda seal olemist, aga sel korral oli olukord leebem, sest teadsin juba ette, et ei pea kaua üksinda seal passima .
Umbes poole tunni pärast Sven tuligi ning läksime teisele korrusele juttu puhuma . Vahepeal sai ka tantsimas käidud ning Diilerile helistatud, kuid tollel oli mobiiltelefon välja lülitatud .
Lõpuks oligi siis nii, et Sven kutsus mulle takso ning ma sõitsin koju ära ...
Kuna Diiler pidi vastama mulle tol õhtul, et kas ta siis tahab minuga midagi või mitte, siis olin enam kui kindel, et tema mitte kohale ilmumine oligi vastus...
Laupäeval (16.04) käisin Raili juures, et tema sünnipäeva tähistada .
Üle-eelmisel aastal olid tema juures vaid „minu seltskonna“ inimesed ning eelmisel aastal tähistasime seda üldse minu juures (tegime väikese üllatuse talle) .
Sel aastal olid „minu seltskonnast“ seal vaid Madis ja Meelis . Ülejäänud 4 nägu olid täitsa võõrad . Seepärast oligi nii, et enamuse ajast vaatasime telekat .! :P Kuigi ma Glee’d ei vaata, siis too osa, mis tol korral telekast tuli, oli päris lahe .! ;)
Sealt ära tulles sain aga niiiii palju kallisid, et ma vist pole väga ammu nii palju kallistada saanud . Chris (Raili poeg) andis mulle neli korda kalli, siis kallistas mind Raili ema, siis ta vanaema, siis lõpuks tegi ka ta ise mulle kalli ning kuna sattusime Raili õega ühte bussi, siis sain ka tema käest ühe kalli . No väga kallirikas päev, peaks mainima .! ;) Vägagi positiivne asi .! (Y)
Pühapäeval (17.04) oli Taki kord filmi näidata . Ta näitas filmi „Keeping Mom“, mille kohta olen kuulnud päris häid kommentaare ja seepärast tahaks küll seda filmi näha, aga ma ise filmikal tol korral ei käinud... Istusin kodus, vaatasin seebikaid ning õppisin .
Diilergi austas mind oma kohalolekuga . Rääkisime hästi palju juttu ning ta näitas pilte, mis ta kogu oma reisi ajal teinud oli . No loomulikult ei jõudnud kõiki pilte ära vaadata, sest 8 kuu ja kolme nädala jooksul annab ikka pääääris palju pilte teha .! :P
Oma reedest puudumist põhjendas ta sellega, et sai juba päeval sõpradega kokku ning restoranist baaridesse minemine oli lõppenud sellega, et juba kell kümme õhtul oli ta kodus ja magas ning telefon oli välja lülitatud .
No mis seal ikka... Mina küll ootasin ja lootsin ja pettusin, aga noh... Juhtub .! :)
Käisin veel samal päeval korra poes ja ei pannud jopet ega salli selga ja niiiiii mõnus oli käia soojas õhus .! :) Veidike alasti tunne oli, aga ikkagi nii mõnus oli .
Esmaspäeva (18.04) hommikul vaatasin aknast välja ja tundus samuti soe olevat . Läksin samuti salli ja jopeta tööle ning needsin ennast terve tee tööle . Kuradima külm oli ikka .! :P
Kui pikk tööpäev läbi, sai lõõgastuda sõpradega „teed“ juues ning ka Diiler oli meiega . Alguses oli millegi pärast suht vaikne, kuid veidike hoogu võttes hakkas jutt jooksma .! :P Diiler oli suht vaikne ning kell kaheksa teatas, et peab nüüd lahkuma . Tõusis püsti ja kadus... :S
Meie aga istusime ja lendasime edasi .! :D
Neljapäeval (21.04) pidin idee järgi olema tööl poole kümneni ja koju saama alles kell kümme . Juhtus aga nii, et sain varem lahti ja olin kodus juba kell üheksa . Tanel oli juba meil ja ma lootsin, et saame koos olla terve öö, kuna järgmine päev vaba ju . Alustasime oma istumisega ning alguses oli täitsa lõbus, kuni hetkeni, mil teatati üks minu jaoks kurb asi – teisele ringile enam ei minda, kuna nende jaoks oligi juba teine kord .!
Mul oli selline tunne, nagu ma oleks musta auku kukkunud . Mina lootsin ja tulin varem ja tegin veel ühe vale kalkulatsiooni ja nii vastatakse mulle .? No jah... Eks see mu oma süü ole, et lootsin midagi teisiti . Ülejäänud õhtu oli suht vaikne kuni selle hetkeni, mil Tanel koju läks ja mina jäin internetti passima .
Reedel (22.04) ärkasin kella kahe ajal ning istusin terve päeva voodis ja vaatasin sarja „Supernatural“ . Õhtul tulid meile Tallanid, Joosep, Laura, Mihkel, Einar ja Raul . Tänu oma valele kalkulatsioonile eelneval õhtul otsustasin olla kaine ning välja samuti mitte minna .
Andke andeks mulle mu järgnev lause, aga... Kuradima igav oli ikka kainena seal istuda .! :P
Mingi hetk rõdul olles küsis Tanel minu käest midagi niii diipi, et keegi vist pole kunagi minu käest midagi sellist küsinud .! :P
Ta ütles, et ta on tähele pannud nt „tee“ õhtutel, et kui peaks tekkima mingi selline vaiksem moment, siis ronin ma kohe arvuti taha või kui ma üksinda tänaval kõnnin, siis on mul alati muusika kõrvus või kui rõdul oleme kõik koos ja oleme vaikselt (ehk keegi ei räägi), siis automaatselt panen telefonist muusika mängima . Ehk siis kunagi pole mul mingisugust nõnda öelda vaikset momenti . Et miks nii ja mis siis juhtub, kui peaks ka tekkima vaikus .?
Alustuseks olin suht üllatunud, et keegi midagi sellist üldse tähele pani . Ja siis vastasin nii, et ma vihkan vaikust . Armastan omas mullis olemist ja reaalsusest eemal olemist . Reaalsus on see, mille pärast ma magada ei saa . Just siis, kui lähen magama, siis peab olema kõik vaikne, muidu ma ei saa magada ja kuna kõik on vaikne, siis lähevad minu mõtted lendu ja käivad suht paljudes (enamus jaolt negatiivsetes) kohtades ja seepärast ei saa ma magama jääda . Seepärast väldin „vaikust“ igal võimalikul hetkel ...
Meredith: Once upon a time, happier ever after. The stories we tell are the stuff of dreams. Fairy tales don't come true. Reality is much stormier. Much murkier. Much scarier.
T.I. feat Christina Aguilera - Castle Walls
Saturday, April 23, 2011
Saturday, April 2, 2011
How To Save A Life .?
Meredith (opening voiceover): When something begins, you generally have no idea how it's going to end . The house you're going to sell becomes your home, the roommates you were forced to take in become your family and the one night stand you were determined to forget becomes the love of your life .
Reedel (4.03) ei olnud minu teadmist mööda midagi nagu teist moodi, kuid see oli üks lahedamatest õhtutest . Tantsida sai nii palju, et lõpus lausa higi voolas . Tõesti ei mäleta, millal oleks viimati niimoodi tantsinud . Ju vast siis, kui X oli veel esimeses asukohas ning kui Elina koos teiste tartlastega seal olid . :)
Laupäeval (5.03) käisin ühel deidil, mis oli niiii feil, kui vähegi võimalik . Internetis me suhtlesime ja ma ei küsinud piltigi . Alguses ei olnud üldse plaanis kokku saada ja tüüp nagunii väljamaalane, et pole nagu mõtet . Aga siis ta pinnis ja pinnis ja pinnis ja siis mõtlesin lõpuks, et ah what the hell .! Elan vaid korra ning võtsin kätte ja läksin .!
Igatahes tüüp oli TÄPNE vastand väljendile eyecandy .! Punnis silmad, kõht kaks meetrit ettepoole... Et jah... Oleks pidanud ikka võtma pildi enne ja siis lihtsalt ära blokkinud .! :P
Aga ei .! Läksime siis X'i, kus suutsin kaks tundi teha naeratavat nägu ning kuulata teda ja natuke ka ise rääkida . Siis ütlesin, et pean nüüd koju minema . X'i ees jätsime hüvasti ning tema läks oma teed ja mina... Mina seisin seal ja vaatasin, kuni ta ümber nurga kadus ja läksin X'i tagasi . Seal istusin ja rääkisin ühe teise tuttavaga – (kui keegi eelnevatest postitustest mäletab) Ed'i mehega . Ed ise oli kusagil ära .
Tüüp tahtis, et ma tema juurde ööseks läheks . Ma küll ise ei tahtnud eriti minna, kuna ma ei soovi olla kellegi asendaja vms . Ja kuigi Ed'i mees ütles mitu korda, et midagi seksi taolist kindlasti ei juhtu, lõpetas ta alati oma lause „Aga et KUI peaks juhtuma...“ Ma alguses olin isegi nõus . Sest esiteks ei peaks ma üksinda koju kõmpima, teiseks ei peaks ma üksinda magama ja kolmandaks ei peaks ma üksinda ärkama . Üksindus just oligi see, mis mind suunas vastama positiivselt . Kuid siis lõpuks hakkaski ikka mõistus korrutama, et ei nii ei ole õige ja ei taha mina teha kellelegi seda, mida ma ei taha tagasi saada, seega ütlesin talle, et ei lähe ma temaga, võtsin oma jope, jätsin hüvasti ning tulin koju . Saigi mõnusa pika jalutuskäigu teha külmas talveöös .
Järgmisel reedel (11.03) olid aga avastamisrõõmud suuremad . Peale istumist läksime kõigepealt kambakesi klubisse „Kapp“ . Koht iseenesest oli väga väike, kuid see-eest oli disain viimase peal . Ja pealegi – ühelgi baarman'il polnud särki seljas, seega silmailu ikka oli (no jah enamus neist olid küll heterod, aga vaadata ju võib) .! :D
Otsustasime siis, et seal on ruumi vähe, rahvast liiga palju ja tantsida üldse ei saa, seega liikusime edasi . Läksime järgmisesse kohta, mis pea kõigi kaasviibijate jaoks uus oli – cafe „HOMME“ . See oli interjööri poolt natuke tagasihoidlikum, kuid ruumikam . Ja mis KÕIGE lahedam – seal lasti Britney uhiuut lugu „Till the world ends“, mis oli tol ajal just just välja tulnud .! :D X'is hui nii tehtaks .! :P
Seal aga juhtus üks mega imelik asi (minu jaoks vähemalt) . Üks mingi täiesti (enam-vähem nunnu) võhivõõras tüüp viskas suitsuruumis käed mulle üle õla ning hakkas suure naeratusega komplimentidega mind pilduma . Ei teadnud mida arvata . Esimene mõte, mis pähe tuli: „Am I being Punk'd .?“ Natukene sai selle noorsandiga juttu aetud ning läksin siis teiste juurde tagasi ja tema läks oma teed pidi .
Lõpuks otsustasime Villu ja Takiga minna sauna puhkama . Villu sõber Vadim ühines kah meiega . Sai natuke saunamõnusid nautida, kuid enamuse ajast istusime baaris diivanitel ning ajasime juttu . No mina loomulikult juttu ei ajanud, vaid pildusin mürki Vadimi suunas koguaeg . Mingisugust teadlikku tahet selle tegemise juures ei olnudki . Tüüp tundub olevat hea südamega ning ka välimusel pole midagi viga, kuid ma ei tea, mis mind tol hetkel sundis nii käituma .
Suitsuruumis tutvusin tüübiga, kellel paneks nimeks Advokaat . Seda just selle pärast, et ta õpib selleks .! :P Temagi ujus meie seltskonda ning vahepeal ütles paar sõna .
Kui oli aeg koju minna siis, siis küsis ta isegi minu numbrit, kuid ma ei andnud seda talle . Mõtlesin ausalt, et ta pole minu tüüp .! :) Meie läksime minema, kuid tema jäi sinna .
Jalutasime kõik koos söögiplatsini, kus Vadim läks oma teed ja Viki (Villu & Taki) läksid oma teed . Mina aga jäin seisma ja mõtlesin, et mida edasi teha . Kas minna koju koos Vikidega ja käituda nii nagu alati käitun või siis küsida Vadimi käest, et kas äkki saaksin magada tema diivanil (ehk siis vähemalt mingigi muutus oma elus) . Otsustasin siis, et ah mis seal ikka – riskime . Jooksingi Vadimile järgi ja küsisin, et kas äkki tohin .? Tema vastus siis sellele oli, et ei saa, kuna tal korterikaaslane kodus .! YAUCH .!!! That was just awkward .! :D Ja ma ei häbenenud ka seda üldse välja näidata, et too hetk piinlik oli . Kogeledes ütlesin head aega ning liikusin Estonia bussipeatuse poole .
Panin pähe kõrvaklapid ning sukeldusin oma mulli . Järsku aga nägin, et keegi lehvitab mulle . Avastasin, et üks vana tuttav lehvitas . Astusin siis tema juurde ning tuli välja, et ta oli kah just baarist tulnud ning nüüd siis hakkas koju sõitma . Ta oli terve öö olnud kaine, sest vaja oli roolis olla . Pakkus mulle küüti . Hea meelga hüppasin autosse . Tee peal läks teema kuidagi selleni, et ta äkki tuleb minu juurde magama . Olin sellega nõus, kuid korrutasin vähemalt kolm korda, et kui tuleb siis AINULT magama .!
Jõudsime minu tuppa, võtsime riided seljast ning läksimegi magama . Esimesed kümme minutit olid vaikus . Siis hakkas ta mind käperdama vaikselt . Tähelepanu mind ei häirinud, seega ei teinud ma sellest väljagi . Kuid kui see juba üle tunni aja oli kestnud ning ma tänu sellele magada ei saanud, siis otsustasin, et aitab küll – let's get this over with .! :D
Lõpus rääkisime veel juttu ning tuli välja, et me oleme koos „olnud“ kahel korral eelnevalt, kuigi mina mäletan väga selgelt vaid ühte .! :S
Igatahes lõpuks siis sai magama mindud .! :P Üheteist ajal ta tõusis, pani riidesse ning saatsin ta ukseni . Ise aga tulin tuppa tagasi ja magasin kuueni õhtul .! :P
Pühapäeval (13.03) oli järjekordne filmiõhtu . Sel korral oli kätte jõudnud minu kord näidata filmi ning valisin Mr L'i kingitud filmi „The Ghost Writer“ . Ja kuna tegemist ikkagi oli tema filmiga, siis kutsusin ka tema meie filmikale . Tüüp oli täiesti nõus ning ilmus isegi kohale .! :)
Film mulle tegelikult nii väga ei meeldinudki .! :P Lootsin rohkem action'i, aga noh – Kim Cattrall oli lahe vähemalt .! :D
Neljapäeval (17.03) oli mul vaba päev ning kuna Advokaat leidis mu netist üles ja hakkasime tänu sellele natuke suhtlema, siis olin nõus oma vabal päeval temaga jalutama minema . Sõitsin Pirita peatusesse õhtul ning tegimegi ühe mõnusa pooleteise tunnise jalutuskäigu .
Sain palju temast teada ning üleüldiselt ütleksin, et tegemist on väga hea tüübiga . Kas sellest ka midagi enamat oleks saanud, selles ma tol hetkel nii väga kindel ei olnud ...
Peale seda tulin koju, kus Tanel ja Taki mind juba ootasid, et teha järjekordne „tee“ õhtu .
See sujus enam vähem lahedalt, kui välja arvata üks auch insident .
Nimelt panin peale Pachelbel'i muusikapala „Canon In D Major“ . Seda kasutatakse vahest pulmades pulmamarsina . Kujutasingi ette kõige ilusamat pilti maailmas . Tegelikult ma ei kujutanud, vaid sõna otseses mõttes tundsin iga oma rakuga seda imelist hetke, kui kõnnin kellegi kõrval mööda altarit ja vaatan kõiki neid inimesi, kes on kirikusse kogunenud . Nägin vannete jagamist ning lõpuks selle „Jah“ sõna ütlemist . Peale seda nägin vaimusilmas pulmapidu ning meie kahe esimest valssi . Oma „teise poole“ nägu ma ei näinud, vaid nägin lihtsalt et tantsin kellegagi, keda armastan sügavalt . Kogu see kujutelm tekitas minus säärase õnnetunde, mida polnud ammu juba kogenud .
Kui aga rääkisin oma nähtust teistele, siis pani Tanel tõelise „killu“ maha, öeldes minu jutu peale: „It must've been lonely .!“ Tema arust oli see niivõrd naljakas, et ta lausa viskas end diivanile pikali ja lõkerdas naerda . Taki itsitas kaasa, kuid mina mõtlesin selle asemel, et hakkan kohe nutma ja üritasin mitte seda teha .!
Sellistel hetkedel, kui kõik emotsioonid on laes ja kõik on veel tänu „teele“ võimendatud, siis ei näinud ma absoluutselt seda naljakat poolt .
Olen nt Tanelile mitmeid kordi rääkinud, et tahan veeta rohkem aega koos ja olla lähedasem, sest üsna tihti tunnen end väga üksikuna . Ja nüüd siis nägin maailma ilusaimat pilti, oma unistust ja ta ilusti rikkus ka sellegi pildi . Lähedaste inimestega ongi see viga, et nad teavad just täpselt neid nuppe, mida vajutada, et oleks väga valus .!
Järgneval päeval (18.03) läksime Timuriga kahekesi X'i, sest keegi teistest ei olnud nõus tulema . Aga meilgi oli kahekesi väga lõbus .! :) Sai tantsitud, juttu aetud ning napsutatud . Mingi hetk vaatasin, et üks inimene, kellega otseselt kunagi suhelnud pole, kuid kes on suht tuntud, seisab üksinda nurgas ning otsustasin siis minna temaga rääkima . Smarc on tema hüüdnimeks . Sai päris palju räägitud ja teada saadud tema elust ning vahepeal ka kolmekesi tantsitud . :)
Kui pidu läbi, läks tema edasi G'sse ja meie Timuriga jäime Alex'it ootama . Alex viis mind koju ära ning jäin siis seebikaid vaatama, sest magama minna ei saanud, kuna kell üheksa pidin olema Lastemaailma ees, et sealt auto peale hüpata ning kusagile Viljandimaale sõita .
Toimumas siis oli järjekordne NS'i Talvekool . Kuna see pidi algselt üldse ära jääma ning viimasel hetkel ümber mõeldi, siis saadeti ka kutsed liiga hilja laiali ja tänu sellele näiteks Reelika ei saanudki tulla . Küll aga tuli Sirli ja seepärast on mul väga hea meel, sest muidu oleks seal arvatavasti poole igavam olnud .
Terve tee autos mina muidugi magasin, sest üritasin teha tasa eelneva öö . Viljandis oli veel väike vahepeatus ja sealt sõitsime juba ürituse asukohta .
Sel korral olid teemaks „Valdade Ühinemised või Liidud“ . Teema oli iseenesest huvitav, kuna minu endine kodu on samuti üks neist, kes liitus teiste valdadega ja mida tänapäeval tuntakse ühe suure nime alt – Tapa vald .
Õhtul, kui ametlik osa läbi oli, sai veel teha väikest viktoriini, mängida Aliast (mis oli väga lõbus) ning mängu „Mees, kes teadis ussisõnu“ (mis on suht õnne mäng ja kõik ju teavad, et õnn on just see koht, kus mul ei vea) .
Hiljem mängisime „I have never“ mängu, mis oli suht lõbus, aga mis puudutas minu asju, siis ei oska ma eriti originaalne olla . Enamus, kes mind sellest seltskonnast tunnevad juba teavad ette, mida ma ütlen või mida ma kunagi teinud pole .! :P
Umbes viie ajal sai magama . :)
Pühapäeval (20.03) äratati mind kiiruga kümne ajal üles, et on vaja kähku minema minna . Idee järgi teemakool veel jätkus poole päevani, kuid kuna autojuht pidi kiiremas korras pealinna tagasi jõudma, siis pakkisin asjad ja istusin autosse . Enesetunne ei olnud üldse hea .! :D
Seepärast oligi nii, et kohe, kui koju jõudsin läksin magama . Ärkasin viie ajal, et natuke süüa ja siis läksin Joosepi juurde filmiõhtule . Sel korral oli Taneli kord ning tema näitas meile hästi lahedat multikat „Hoodwinked“ .
Kuna mina ei olnud just eriti aldis jutustama, siis suht kohe peale filmi sai ka ära mindud .
Teisipäeval (22.03) sai täis täpselt neli aastat, kui olen Tallinnas elanud .! :) Täpselt neli aastat tagasi seisin pool kaheksa õhtul oma seljakoti ja seitsme kilekotiga Tapa rongijaamas, et alustada uut elu tsivilisatsioonis .! :D
Ja samal kuupäeval sai täis ka aasta elatud selles korteris, kus praegu mõnusalt elan .! :)
Seega – cheers .! Here's to another great year .! :)
Kolmapäeval (23.03) rääkisin Diileriga üle tüki aja . Tüüp teatas, et 15.04 jõuab tema lennuk Eestisse ja siis jääb siia tükimaks ajaks .! :D Ja ta tahab mind ka näha .!!! :D Oh my god, I was over joyed .!
Nii romantiline oleks, kui pärast kaheksat kuud eemal olemist näeksin teda jälle esimest korda X’is nagu oli meie kõige esimene kohtumine .! (a) Oehhh…
Ega ma tegelikult palju loota sellest ei tohigi ju, sest ma ju ei tea mida tahab tema – kas ta tahab olla lihtsalt sõber (sest nüüd on ta käesoleva blogi läbi lugenud ja teada saanud, milline värdjas ma tegelikult olen) või siis tahab jätkata sealt, kus pooleli jäime eelmisel korral…
Reedel (25.03) oli imelik päev . Algus oli täiesti tavaline: istumine suures toas, seinast seina jututeemad ning alkohol . Aga tol korral oli midagi teistmoodi . Mitte teistes, vaid just minus . Ma tõesti ei tea, mis oli aga, midagi oli teist moodi…
Ja siis järsku avastasin, et I’m living in a fantasy .! Ma olin endale ette kujutanud kuidagi seda, millised peavad olema parimad sõbrad ja mida mina neilt ootan ja kuidas mina nendega pean käituma ja kuidagi nii seda uskuma hakanud, et elasin täiesti sellesse rolli sisse . Reedel istudes põrandal, veiniklaas käes ja vaadates ringi sain ma aru, et asjad ikka ei ole nii nagu ma seda olin ette kujutanud . Pluss siis veel see „It must’ve been lonely“ kommentaar kumises mul peas jätkuvalt .
Ma ei kavatsenud sellest rääkida, vaid vaikida ja ise asjades selgusele jõuda, kuid mingi hetk Taneliga rõdul suitsu tehes tuli ikka tahtmine rääkida ja siis ütlesin talle: „I’m letting you go .!“
Ma väljendasin end täiesti valesti, sest tahtsin öelda, et lasen lahti hoopis sellest fantaasiast, milles olin elanud, mitte temast, kuid just kuna olin end väljendanud nii nagu ma seda tegin, siis algas sellest pikk diskussioon, mis jätkus minu toas (kuna õues ju külm) .
Lõpuks siis tuli välja, et Tanel mind ei usalda .!
Hakkasin siis ennast vabandama, et ega ma ei räägiks mulle usaldatud asju välja .! Töö juures on mul sama situatsioon, et tuli välja, et ülemus lahkub suvest alates meie juurest ja kui sain teada, et miks ta läheb ära, siis oli see loomulikult hea uudis, aga kui ta ütles, et ma olen viimane inimene (kui intervjueerijad välja arvata), kes sellest teada saab, siis oli auch küll…
Tanel aga teatas mulle selle peale, et ta ei karda mitte, et räägiksin midagi välja või teistele edasi, vaid hoopis seda, et kunagi tulevikus kasutaksin neid asju tema vastu . Sest ma olen nii isekas ja mõtlen vaid iseendale .
Ja mis kõige hullem – me teame üksteist juba kolm aastat ja kuna mina olen suht alati olnud väga avatud, siis peaks idee järgi tema mind ju kõige paremini tundma . Ja kui juba tema nii ütleb, siis see ju peab olema tõsi… :(
Loomulikult välja ma tol ööl ei läinudki .
Laupäeval (26.03) oli sõna otseses mõttes must päev – pohmakas, pluss arvasin, et olen kaotanud sõbra . Peale tööpäeva lõppu läksin koju ning uputasin end oma seebikamaailmasse, et põgeneda reaalsusest, elada kaasa teiste muredele/rõõmudele …
Pühapäeval (27.03) ei läinud ma filmiõhtule . Vältisin Taneliga kokku saamist, sest kartsin, et võin midagi sitasti öelda . Kui ikka nii lähedane inimene haiget teeb, siis lihtsalt ei tohi enam kedagi lähedale lasta . Kaitsemüür hüppab ette ning negatiivsed sõnad lihtsalt lendavad suust välja .
See-eest käisin Mr L’i juures ning rääkisin talle kogu situatsiooni ära . Alguses vaatasime Teatriauhindade jagamist ja siis alles rääkisime . No mina rääkisin rohkem ja tema lihtsalt kuulas . Ega ta mingeid nõuandeid ei andnud ja ega ma tahtnudki . Tahtsin vaid, et keegi kuulaks mind ära ja seda ta tegigi .! :)
Kui üheteist ajal koju jõudsin, tuli Taki minu juurde ja hakkas pinnima, et mis juhtunud on . Kui ta juba 20 minutit pinninud oli, siis rääkisin talle sama loo ära .
Ega tegelikult Tanel väga mööda pannudki . Haiget tegi lihtsalt tõde, sest tõde on ju valus kuulda .
Taki lisas veel omalt poolt, et ma olen väga enesekeskne ja vahest liiga kiirelt reageeriv, et vahest nad isegi kardavad minu reaktsiooni mõningatele asjadele (jah see kõlab küll komplimendina, kuid antud situatsioonis see pole) .
EHK siis… Hetkel on ainult üks probleem ja selleks probleemiks on minu iseloom: äkilisus ja enesekesksus . Kuidagi peaks seda muidugi muutma, kui vaid oskaks või oleks keegi, kes õpetaks …
Rääkisime veel Takiga mitmetel erinevatel teemadel ja kui kell oli juba pool kaks, siis ütles ta, et peab nüüd magama minema, kuna silmad ei püsi lahti .! :)
Esmaspäeval (28.03) sain ma endale lõpuks uued aknad .!!! :D Nüüd ei ole enam nii, et kui õues tuul puhub, siis on kardinad aknast pool meetrit eemal .! xD Nüüd on toas ILMA PUHURITAGI soe .! :D
Teisipäeval (29.03) käis Tanel meil, kuid minu ja tema vahel mingit suhtlust polnud, peale teretuste . Istusid Takiga köögis ja mina istusin omas toas .
Kolmapäeval (30.03) siis võtsin kätte ja helistasin Tanelile . Rääkisime asjad selgeks ja sõprus meil jätkub, kuid natukene teise nurga alt (minu poolt vähemalt) .
Ma ei tea, kas minus räägib nüüd haavatud mina, tõeline mina või siis see teismeline tüdruk, kes minu toa dekoreeris, aga põhimõtteliselt jääb minu ja Taneli suhtlus samale tasemele välja arvatud see fakt, et enam ei hakka ma talle enam oma südant puistama .
Easy, breezy, beautiful – Covergirl .!
Meredith (closing voiceover): We spend our whole lives worrying about the future, planning for the future, trying to predict the future, as if figuring it out will cushion the blow . But the future is always changing . The future is the home of our deepest fears and wildest hopes . But one thing is certain when it finally reveals itself . The future is never the way we imagined it .!
The Fray – How To Save A Life
Täna siis ei suuda ma otsustada, kuidas käesolevat sissekannet lõpetada ja otsustasin, et kirjutan juurde alternatiivlõpu .! :P
Igatahes see siis selline:
Reedel (1.04) pidi esimese plaani järgi olema Reelika sünnipäeva tähistamine, aga kuna ta helistas mulle neljapäeval ja ütles, et ei tunne end eriti hästi ja lükkas selle edasi laupäeva peale, siis lootsin, et saan rahulikult nautida tüüpilist reedet .
Ja siis helistas mulle Taki umbes seitsme ajal ja teatas, et Tanel tuleb meile . Ei saanud alguses üldse aru, et miks see nii tähtis on, kuna Tanel käib ju meil igal reedel .
Siis Taki avastas: „Aga kas sulle polegi siis öeldud, et täna midagi ei toimu .? Et kuna me kõik lähme homme BonBon’i, siis jäeti tänane pidu ära .!“ Ei no tore na .!!! TÜRR küll .! Minule nagu keegi ei või midagi öelda onju .? :S
Olin eelnevalt juba kutsunud Mr L’i ja Lii enda juurde, kuid õnneks olid Mr L’il teised plaanid ja Lii’le pidin ikkagi helistama ja teatama, et pidu jääb ära .
Plaanisin veel Taki ja Taneli laupäeval Reelika sünnipäevale endaga kaasa kutsuda, aga noh… Seegi kukkus ära, kuna neil ju teised plaanid…
Eelmisel korral mina nõnda öelda korraldasin seda BonBon’i minekut: rääkisin alguses teistele võimalusest ja oma tahtest minna, siis ajasin kõik enda juurde, et peale „Eesti laul 2011“ lähme siis kõik koos .!
Aga kui mina midagi ei ütle, siis see tähendab, et minule polegi vaja millestki rääkida .? Niiice .! :|
Enivei .! Tahtsin tegelikult lõpetada veits positiivsemalt toonil .! :)
Igatahes, kui Taki ja Tanel minu toast eile ära läksid ja igaüks suundus oma koju/voodisse, siis jäin mina veel tükiks ajaks üles .
Ja mingi hetk kuulasin ühte megalahedat laulu, mis Grey Anatoomia muusikali osas oli ja järsku tekkis suur lai naeratus näole, sest sain aru, et keegi ikkagi minu jaoks on kindlasti seal kusagil olemas . Keegi, kes võtaks mind täpselt sellisena nagu ma olen kogu oma miinuste ja plussidega, keda saaksin hoida elu lõpuni ja kelle kõrval saaksin olla nii heas, kui halvas .! :) See inimene ei pruugi hetkel minu elus olla või oli ta korraks minu elus ja lahkus korraks (teate ju küll ütlust, et „If you love someone, set them free & if they return, it was meant to be“) .
Vahet ei ole, kui kaua ma pean ootama – kas 13 päeva (siis tuleb Diiler tagasi), 13 kuud või kolm aastat . I KNOW there is someone out there for me . And at this very moment I don’t mind waiting . Love is something that is worth waiting for ja nüüdsest võtan vabamalt seda asja, sest ta tuleb kindlasti ühel päeval . Lihtsalt peab olema kannatlik ja nautima seda, mis hetkel on . :)
Sara Ramirez – The Story
PS! If you think that I’ve cooked up another fantasy, then PLEASE keep it to yourself and let me live in this one .! :D If in order to be happy by being single I have to live in a fantasy, then so be it .!
This goes especially to PJ .! xD
Reedel (4.03) ei olnud minu teadmist mööda midagi nagu teist moodi, kuid see oli üks lahedamatest õhtutest . Tantsida sai nii palju, et lõpus lausa higi voolas . Tõesti ei mäleta, millal oleks viimati niimoodi tantsinud . Ju vast siis, kui X oli veel esimeses asukohas ning kui Elina koos teiste tartlastega seal olid . :)
Laupäeval (5.03) käisin ühel deidil, mis oli niiii feil, kui vähegi võimalik . Internetis me suhtlesime ja ma ei küsinud piltigi . Alguses ei olnud üldse plaanis kokku saada ja tüüp nagunii väljamaalane, et pole nagu mõtet . Aga siis ta pinnis ja pinnis ja pinnis ja siis mõtlesin lõpuks, et ah what the hell .! Elan vaid korra ning võtsin kätte ja läksin .!
Igatahes tüüp oli TÄPNE vastand väljendile eyecandy .! Punnis silmad, kõht kaks meetrit ettepoole... Et jah... Oleks pidanud ikka võtma pildi enne ja siis lihtsalt ära blokkinud .! :P
Aga ei .! Läksime siis X'i, kus suutsin kaks tundi teha naeratavat nägu ning kuulata teda ja natuke ka ise rääkida . Siis ütlesin, et pean nüüd koju minema . X'i ees jätsime hüvasti ning tema läks oma teed ja mina... Mina seisin seal ja vaatasin, kuni ta ümber nurga kadus ja läksin X'i tagasi . Seal istusin ja rääkisin ühe teise tuttavaga – (kui keegi eelnevatest postitustest mäletab) Ed'i mehega . Ed ise oli kusagil ära .
Tüüp tahtis, et ma tema juurde ööseks läheks . Ma küll ise ei tahtnud eriti minna, kuna ma ei soovi olla kellegi asendaja vms . Ja kuigi Ed'i mees ütles mitu korda, et midagi seksi taolist kindlasti ei juhtu, lõpetas ta alati oma lause „Aga et KUI peaks juhtuma...“ Ma alguses olin isegi nõus . Sest esiteks ei peaks ma üksinda koju kõmpima, teiseks ei peaks ma üksinda magama ja kolmandaks ei peaks ma üksinda ärkama . Üksindus just oligi see, mis mind suunas vastama positiivselt . Kuid siis lõpuks hakkaski ikka mõistus korrutama, et ei nii ei ole õige ja ei taha mina teha kellelegi seda, mida ma ei taha tagasi saada, seega ütlesin talle, et ei lähe ma temaga, võtsin oma jope, jätsin hüvasti ning tulin koju . Saigi mõnusa pika jalutuskäigu teha külmas talveöös .
Järgmisel reedel (11.03) olid aga avastamisrõõmud suuremad . Peale istumist läksime kõigepealt kambakesi klubisse „Kapp“ . Koht iseenesest oli väga väike, kuid see-eest oli disain viimase peal . Ja pealegi – ühelgi baarman'il polnud särki seljas, seega silmailu ikka oli (no jah enamus neist olid küll heterod, aga vaadata ju võib) .! :D
Otsustasime siis, et seal on ruumi vähe, rahvast liiga palju ja tantsida üldse ei saa, seega liikusime edasi . Läksime järgmisesse kohta, mis pea kõigi kaasviibijate jaoks uus oli – cafe „HOMME“ . See oli interjööri poolt natuke tagasihoidlikum, kuid ruumikam . Ja mis KÕIGE lahedam – seal lasti Britney uhiuut lugu „Till the world ends“, mis oli tol ajal just just välja tulnud .! :D X'is hui nii tehtaks .! :P
Seal aga juhtus üks mega imelik asi (minu jaoks vähemalt) . Üks mingi täiesti (enam-vähem nunnu) võhivõõras tüüp viskas suitsuruumis käed mulle üle õla ning hakkas suure naeratusega komplimentidega mind pilduma . Ei teadnud mida arvata . Esimene mõte, mis pähe tuli: „Am I being Punk'd .?“ Natukene sai selle noorsandiga juttu aetud ning läksin siis teiste juurde tagasi ja tema läks oma teed pidi .
Lõpuks otsustasime Villu ja Takiga minna sauna puhkama . Villu sõber Vadim ühines kah meiega . Sai natuke saunamõnusid nautida, kuid enamuse ajast istusime baaris diivanitel ning ajasime juttu . No mina loomulikult juttu ei ajanud, vaid pildusin mürki Vadimi suunas koguaeg . Mingisugust teadlikku tahet selle tegemise juures ei olnudki . Tüüp tundub olevat hea südamega ning ka välimusel pole midagi viga, kuid ma ei tea, mis mind tol hetkel sundis nii käituma .
Suitsuruumis tutvusin tüübiga, kellel paneks nimeks Advokaat . Seda just selle pärast, et ta õpib selleks .! :P Temagi ujus meie seltskonda ning vahepeal ütles paar sõna .
Kui oli aeg koju minna siis, siis küsis ta isegi minu numbrit, kuid ma ei andnud seda talle . Mõtlesin ausalt, et ta pole minu tüüp .! :) Meie läksime minema, kuid tema jäi sinna .
Jalutasime kõik koos söögiplatsini, kus Vadim läks oma teed ja Viki (Villu & Taki) läksid oma teed . Mina aga jäin seisma ja mõtlesin, et mida edasi teha . Kas minna koju koos Vikidega ja käituda nii nagu alati käitun või siis küsida Vadimi käest, et kas äkki saaksin magada tema diivanil (ehk siis vähemalt mingigi muutus oma elus) . Otsustasin siis, et ah mis seal ikka – riskime . Jooksingi Vadimile järgi ja küsisin, et kas äkki tohin .? Tema vastus siis sellele oli, et ei saa, kuna tal korterikaaslane kodus .! YAUCH .!!! That was just awkward .! :D Ja ma ei häbenenud ka seda üldse välja näidata, et too hetk piinlik oli . Kogeledes ütlesin head aega ning liikusin Estonia bussipeatuse poole .
Panin pähe kõrvaklapid ning sukeldusin oma mulli . Järsku aga nägin, et keegi lehvitab mulle . Avastasin, et üks vana tuttav lehvitas . Astusin siis tema juurde ning tuli välja, et ta oli kah just baarist tulnud ning nüüd siis hakkas koju sõitma . Ta oli terve öö olnud kaine, sest vaja oli roolis olla . Pakkus mulle küüti . Hea meelga hüppasin autosse . Tee peal läks teema kuidagi selleni, et ta äkki tuleb minu juurde magama . Olin sellega nõus, kuid korrutasin vähemalt kolm korda, et kui tuleb siis AINULT magama .!
Jõudsime minu tuppa, võtsime riided seljast ning läksimegi magama . Esimesed kümme minutit olid vaikus . Siis hakkas ta mind käperdama vaikselt . Tähelepanu mind ei häirinud, seega ei teinud ma sellest väljagi . Kuid kui see juba üle tunni aja oli kestnud ning ma tänu sellele magada ei saanud, siis otsustasin, et aitab küll – let's get this over with .! :D
Lõpus rääkisime veel juttu ning tuli välja, et me oleme koos „olnud“ kahel korral eelnevalt, kuigi mina mäletan väga selgelt vaid ühte .! :S
Igatahes lõpuks siis sai magama mindud .! :P Üheteist ajal ta tõusis, pani riidesse ning saatsin ta ukseni . Ise aga tulin tuppa tagasi ja magasin kuueni õhtul .! :P
Pühapäeval (13.03) oli järjekordne filmiõhtu . Sel korral oli kätte jõudnud minu kord näidata filmi ning valisin Mr L'i kingitud filmi „The Ghost Writer“ . Ja kuna tegemist ikkagi oli tema filmiga, siis kutsusin ka tema meie filmikale . Tüüp oli täiesti nõus ning ilmus isegi kohale .! :)
Film mulle tegelikult nii väga ei meeldinudki .! :P Lootsin rohkem action'i, aga noh – Kim Cattrall oli lahe vähemalt .! :D
Neljapäeval (17.03) oli mul vaba päev ning kuna Advokaat leidis mu netist üles ja hakkasime tänu sellele natuke suhtlema, siis olin nõus oma vabal päeval temaga jalutama minema . Sõitsin Pirita peatusesse õhtul ning tegimegi ühe mõnusa pooleteise tunnise jalutuskäigu .
Sain palju temast teada ning üleüldiselt ütleksin, et tegemist on väga hea tüübiga . Kas sellest ka midagi enamat oleks saanud, selles ma tol hetkel nii väga kindel ei olnud ...
Peale seda tulin koju, kus Tanel ja Taki mind juba ootasid, et teha järjekordne „tee“ õhtu .
See sujus enam vähem lahedalt, kui välja arvata üks auch insident .
Nimelt panin peale Pachelbel'i muusikapala „Canon In D Major“ . Seda kasutatakse vahest pulmades pulmamarsina . Kujutasingi ette kõige ilusamat pilti maailmas . Tegelikult ma ei kujutanud, vaid sõna otseses mõttes tundsin iga oma rakuga seda imelist hetke, kui kõnnin kellegi kõrval mööda altarit ja vaatan kõiki neid inimesi, kes on kirikusse kogunenud . Nägin vannete jagamist ning lõpuks selle „Jah“ sõna ütlemist . Peale seda nägin vaimusilmas pulmapidu ning meie kahe esimest valssi . Oma „teise poole“ nägu ma ei näinud, vaid nägin lihtsalt et tantsin kellegagi, keda armastan sügavalt . Kogu see kujutelm tekitas minus säärase õnnetunde, mida polnud ammu juba kogenud .
Kui aga rääkisin oma nähtust teistele, siis pani Tanel tõelise „killu“ maha, öeldes minu jutu peale: „It must've been lonely .!“ Tema arust oli see niivõrd naljakas, et ta lausa viskas end diivanile pikali ja lõkerdas naerda . Taki itsitas kaasa, kuid mina mõtlesin selle asemel, et hakkan kohe nutma ja üritasin mitte seda teha .!
Sellistel hetkedel, kui kõik emotsioonid on laes ja kõik on veel tänu „teele“ võimendatud, siis ei näinud ma absoluutselt seda naljakat poolt .
Olen nt Tanelile mitmeid kordi rääkinud, et tahan veeta rohkem aega koos ja olla lähedasem, sest üsna tihti tunnen end väga üksikuna . Ja nüüd siis nägin maailma ilusaimat pilti, oma unistust ja ta ilusti rikkus ka sellegi pildi . Lähedaste inimestega ongi see viga, et nad teavad just täpselt neid nuppe, mida vajutada, et oleks väga valus .!
Järgneval päeval (18.03) läksime Timuriga kahekesi X'i, sest keegi teistest ei olnud nõus tulema . Aga meilgi oli kahekesi väga lõbus .! :) Sai tantsitud, juttu aetud ning napsutatud . Mingi hetk vaatasin, et üks inimene, kellega otseselt kunagi suhelnud pole, kuid kes on suht tuntud, seisab üksinda nurgas ning otsustasin siis minna temaga rääkima . Smarc on tema hüüdnimeks . Sai päris palju räägitud ja teada saadud tema elust ning vahepeal ka kolmekesi tantsitud . :)
Kui pidu läbi, läks tema edasi G'sse ja meie Timuriga jäime Alex'it ootama . Alex viis mind koju ära ning jäin siis seebikaid vaatama, sest magama minna ei saanud, kuna kell üheksa pidin olema Lastemaailma ees, et sealt auto peale hüpata ning kusagile Viljandimaale sõita .
Toimumas siis oli järjekordne NS'i Talvekool . Kuna see pidi algselt üldse ära jääma ning viimasel hetkel ümber mõeldi, siis saadeti ka kutsed liiga hilja laiali ja tänu sellele näiteks Reelika ei saanudki tulla . Küll aga tuli Sirli ja seepärast on mul väga hea meel, sest muidu oleks seal arvatavasti poole igavam olnud .
Terve tee autos mina muidugi magasin, sest üritasin teha tasa eelneva öö . Viljandis oli veel väike vahepeatus ja sealt sõitsime juba ürituse asukohta .
Sel korral olid teemaks „Valdade Ühinemised või Liidud“ . Teema oli iseenesest huvitav, kuna minu endine kodu on samuti üks neist, kes liitus teiste valdadega ja mida tänapäeval tuntakse ühe suure nime alt – Tapa vald .
Õhtul, kui ametlik osa läbi oli, sai veel teha väikest viktoriini, mängida Aliast (mis oli väga lõbus) ning mängu „Mees, kes teadis ussisõnu“ (mis on suht õnne mäng ja kõik ju teavad, et õnn on just see koht, kus mul ei vea) .
Hiljem mängisime „I have never“ mängu, mis oli suht lõbus, aga mis puudutas minu asju, siis ei oska ma eriti originaalne olla . Enamus, kes mind sellest seltskonnast tunnevad juba teavad ette, mida ma ütlen või mida ma kunagi teinud pole .! :P
Umbes viie ajal sai magama . :)
Pühapäeval (20.03) äratati mind kiiruga kümne ajal üles, et on vaja kähku minema minna . Idee järgi teemakool veel jätkus poole päevani, kuid kuna autojuht pidi kiiremas korras pealinna tagasi jõudma, siis pakkisin asjad ja istusin autosse . Enesetunne ei olnud üldse hea .! :D
Seepärast oligi nii, et kohe, kui koju jõudsin läksin magama . Ärkasin viie ajal, et natuke süüa ja siis läksin Joosepi juurde filmiõhtule . Sel korral oli Taneli kord ning tema näitas meile hästi lahedat multikat „Hoodwinked“ .
Kuna mina ei olnud just eriti aldis jutustama, siis suht kohe peale filmi sai ka ära mindud .
Teisipäeval (22.03) sai täis täpselt neli aastat, kui olen Tallinnas elanud .! :) Täpselt neli aastat tagasi seisin pool kaheksa õhtul oma seljakoti ja seitsme kilekotiga Tapa rongijaamas, et alustada uut elu tsivilisatsioonis .! :D
Ja samal kuupäeval sai täis ka aasta elatud selles korteris, kus praegu mõnusalt elan .! :)
Seega – cheers .! Here's to another great year .! :)
Kolmapäeval (23.03) rääkisin Diileriga üle tüki aja . Tüüp teatas, et 15.04 jõuab tema lennuk Eestisse ja siis jääb siia tükimaks ajaks .! :D Ja ta tahab mind ka näha .!!! :D Oh my god, I was over joyed .!
Nii romantiline oleks, kui pärast kaheksat kuud eemal olemist näeksin teda jälle esimest korda X’is nagu oli meie kõige esimene kohtumine .! (a) Oehhh…
Ega ma tegelikult palju loota sellest ei tohigi ju, sest ma ju ei tea mida tahab tema – kas ta tahab olla lihtsalt sõber (sest nüüd on ta käesoleva blogi läbi lugenud ja teada saanud, milline värdjas ma tegelikult olen) või siis tahab jätkata sealt, kus pooleli jäime eelmisel korral…
Reedel (25.03) oli imelik päev . Algus oli täiesti tavaline: istumine suures toas, seinast seina jututeemad ning alkohol . Aga tol korral oli midagi teistmoodi . Mitte teistes, vaid just minus . Ma tõesti ei tea, mis oli aga, midagi oli teist moodi…
Ja siis järsku avastasin, et I’m living in a fantasy .! Ma olin endale ette kujutanud kuidagi seda, millised peavad olema parimad sõbrad ja mida mina neilt ootan ja kuidas mina nendega pean käituma ja kuidagi nii seda uskuma hakanud, et elasin täiesti sellesse rolli sisse . Reedel istudes põrandal, veiniklaas käes ja vaadates ringi sain ma aru, et asjad ikka ei ole nii nagu ma seda olin ette kujutanud . Pluss siis veel see „It must’ve been lonely“ kommentaar kumises mul peas jätkuvalt .
Ma ei kavatsenud sellest rääkida, vaid vaikida ja ise asjades selgusele jõuda, kuid mingi hetk Taneliga rõdul suitsu tehes tuli ikka tahtmine rääkida ja siis ütlesin talle: „I’m letting you go .!“
Ma väljendasin end täiesti valesti, sest tahtsin öelda, et lasen lahti hoopis sellest fantaasiast, milles olin elanud, mitte temast, kuid just kuna olin end väljendanud nii nagu ma seda tegin, siis algas sellest pikk diskussioon, mis jätkus minu toas (kuna õues ju külm) .
Lõpuks siis tuli välja, et Tanel mind ei usalda .!
Hakkasin siis ennast vabandama, et ega ma ei räägiks mulle usaldatud asju välja .! Töö juures on mul sama situatsioon, et tuli välja, et ülemus lahkub suvest alates meie juurest ja kui sain teada, et miks ta läheb ära, siis oli see loomulikult hea uudis, aga kui ta ütles, et ma olen viimane inimene (kui intervjueerijad välja arvata), kes sellest teada saab, siis oli auch küll…
Tanel aga teatas mulle selle peale, et ta ei karda mitte, et räägiksin midagi välja või teistele edasi, vaid hoopis seda, et kunagi tulevikus kasutaksin neid asju tema vastu . Sest ma olen nii isekas ja mõtlen vaid iseendale .
Ja mis kõige hullem – me teame üksteist juba kolm aastat ja kuna mina olen suht alati olnud väga avatud, siis peaks idee järgi tema mind ju kõige paremini tundma . Ja kui juba tema nii ütleb, siis see ju peab olema tõsi… :(
Loomulikult välja ma tol ööl ei läinudki .
Laupäeval (26.03) oli sõna otseses mõttes must päev – pohmakas, pluss arvasin, et olen kaotanud sõbra . Peale tööpäeva lõppu läksin koju ning uputasin end oma seebikamaailmasse, et põgeneda reaalsusest, elada kaasa teiste muredele/rõõmudele …
Pühapäeval (27.03) ei läinud ma filmiõhtule . Vältisin Taneliga kokku saamist, sest kartsin, et võin midagi sitasti öelda . Kui ikka nii lähedane inimene haiget teeb, siis lihtsalt ei tohi enam kedagi lähedale lasta . Kaitsemüür hüppab ette ning negatiivsed sõnad lihtsalt lendavad suust välja .
See-eest käisin Mr L’i juures ning rääkisin talle kogu situatsiooni ära . Alguses vaatasime Teatriauhindade jagamist ja siis alles rääkisime . No mina rääkisin rohkem ja tema lihtsalt kuulas . Ega ta mingeid nõuandeid ei andnud ja ega ma tahtnudki . Tahtsin vaid, et keegi kuulaks mind ära ja seda ta tegigi .! :)
Kui üheteist ajal koju jõudsin, tuli Taki minu juurde ja hakkas pinnima, et mis juhtunud on . Kui ta juba 20 minutit pinninud oli, siis rääkisin talle sama loo ära .
Ega tegelikult Tanel väga mööda pannudki . Haiget tegi lihtsalt tõde, sest tõde on ju valus kuulda .
Taki lisas veel omalt poolt, et ma olen väga enesekeskne ja vahest liiga kiirelt reageeriv, et vahest nad isegi kardavad minu reaktsiooni mõningatele asjadele (jah see kõlab küll komplimendina, kuid antud situatsioonis see pole) .
EHK siis… Hetkel on ainult üks probleem ja selleks probleemiks on minu iseloom: äkilisus ja enesekesksus . Kuidagi peaks seda muidugi muutma, kui vaid oskaks või oleks keegi, kes õpetaks …
Rääkisime veel Takiga mitmetel erinevatel teemadel ja kui kell oli juba pool kaks, siis ütles ta, et peab nüüd magama minema, kuna silmad ei püsi lahti .! :)
Esmaspäeval (28.03) sain ma endale lõpuks uued aknad .!!! :D Nüüd ei ole enam nii, et kui õues tuul puhub, siis on kardinad aknast pool meetrit eemal .! xD Nüüd on toas ILMA PUHURITAGI soe .! :D
Teisipäeval (29.03) käis Tanel meil, kuid minu ja tema vahel mingit suhtlust polnud, peale teretuste . Istusid Takiga köögis ja mina istusin omas toas .
Kolmapäeval (30.03) siis võtsin kätte ja helistasin Tanelile . Rääkisime asjad selgeks ja sõprus meil jätkub, kuid natukene teise nurga alt (minu poolt vähemalt) .
Ma ei tea, kas minus räägib nüüd haavatud mina, tõeline mina või siis see teismeline tüdruk, kes minu toa dekoreeris, aga põhimõtteliselt jääb minu ja Taneli suhtlus samale tasemele välja arvatud see fakt, et enam ei hakka ma talle enam oma südant puistama .
Easy, breezy, beautiful – Covergirl .!
Meredith (closing voiceover): We spend our whole lives worrying about the future, planning for the future, trying to predict the future, as if figuring it out will cushion the blow . But the future is always changing . The future is the home of our deepest fears and wildest hopes . But one thing is certain when it finally reveals itself . The future is never the way we imagined it .!
The Fray – How To Save A Life
Täna siis ei suuda ma otsustada, kuidas käesolevat sissekannet lõpetada ja otsustasin, et kirjutan juurde alternatiivlõpu .! :P
Igatahes see siis selline:
Reedel (1.04) pidi esimese plaani järgi olema Reelika sünnipäeva tähistamine, aga kuna ta helistas mulle neljapäeval ja ütles, et ei tunne end eriti hästi ja lükkas selle edasi laupäeva peale, siis lootsin, et saan rahulikult nautida tüüpilist reedet .
Ja siis helistas mulle Taki umbes seitsme ajal ja teatas, et Tanel tuleb meile . Ei saanud alguses üldse aru, et miks see nii tähtis on, kuna Tanel käib ju meil igal reedel .
Siis Taki avastas: „Aga kas sulle polegi siis öeldud, et täna midagi ei toimu .? Et kuna me kõik lähme homme BonBon’i, siis jäeti tänane pidu ära .!“ Ei no tore na .!!! TÜRR küll .! Minule nagu keegi ei või midagi öelda onju .? :S
Olin eelnevalt juba kutsunud Mr L’i ja Lii enda juurde, kuid õnneks olid Mr L’il teised plaanid ja Lii’le pidin ikkagi helistama ja teatama, et pidu jääb ära .
Plaanisin veel Taki ja Taneli laupäeval Reelika sünnipäevale endaga kaasa kutsuda, aga noh… Seegi kukkus ära, kuna neil ju teised plaanid…
Eelmisel korral mina nõnda öelda korraldasin seda BonBon’i minekut: rääkisin alguses teistele võimalusest ja oma tahtest minna, siis ajasin kõik enda juurde, et peale „Eesti laul 2011“ lähme siis kõik koos .!
Aga kui mina midagi ei ütle, siis see tähendab, et minule polegi vaja millestki rääkida .? Niiice .! :|
Enivei .! Tahtsin tegelikult lõpetada veits positiivsemalt toonil .! :)
Igatahes, kui Taki ja Tanel minu toast eile ära läksid ja igaüks suundus oma koju/voodisse, siis jäin mina veel tükiks ajaks üles .
Ja mingi hetk kuulasin ühte megalahedat laulu, mis Grey Anatoomia muusikali osas oli ja järsku tekkis suur lai naeratus näole, sest sain aru, et keegi ikkagi minu jaoks on kindlasti seal kusagil olemas . Keegi, kes võtaks mind täpselt sellisena nagu ma olen kogu oma miinuste ja plussidega, keda saaksin hoida elu lõpuni ja kelle kõrval saaksin olla nii heas, kui halvas .! :) See inimene ei pruugi hetkel minu elus olla või oli ta korraks minu elus ja lahkus korraks (teate ju küll ütlust, et „If you love someone, set them free & if they return, it was meant to be“) .
Vahet ei ole, kui kaua ma pean ootama – kas 13 päeva (siis tuleb Diiler tagasi), 13 kuud või kolm aastat . I KNOW there is someone out there for me . And at this very moment I don’t mind waiting . Love is something that is worth waiting for ja nüüdsest võtan vabamalt seda asja, sest ta tuleb kindlasti ühel päeval . Lihtsalt peab olema kannatlik ja nautima seda, mis hetkel on . :)
Sara Ramirez – The Story
PS! If you think that I’ve cooked up another fantasy, then PLEASE keep it to yourself and let me live in this one .! :D If in order to be happy by being single I have to live in a fantasy, then so be it .!
This goes especially to PJ .! xD