Pühapäeval (1.05) pidi olema tööpäev 19ni, aga kuna projekt sai läbi, siis olin töö juures vaid 17ni. Tund enne lõpetamist hakkas telefon taskus värisema (töö ajal on ta mul pea alati hääletu peal). Taskust välja võttes nägin, et helistajaks oli RK. Ja nagu tavaliselt oli juba nime nähes suul ilgelt suur naeratus. Võtsin siis kõne vastu ning tuli välja, et ta tahtis lihtsalt jalutama minna. Olin väga üllatunud. Just positiivses mõttes, kuna me pole lihtsalt jalutamas käinud juba väääääääääääga ammu. Võtsime Coffee In'ist kohvid ning jalutasime niisama ringi. Kuna tööpäev pidi mul originaalselt olema 19ni, siis tavapäraseks lauamänguõhtuks olid inimesed kutsutud 19:30ks. Tahtsin, et RK'gi ühineks meiega, aga ta ei olnud just selle poolt. Aga ega ma oma jonni ei jätnud ning lõpuks ma suht tarisin ta enda juurde .! :D Reelika tõi ühe torni mängu endaga kaasa, mis oli talle sünnipäevaks kingitud ning siis saime kõik kambakesi seda koos mängida. Meil oli loomulikult lõbu laialt, aga iga kord, kui RK poole vaatasin, siis oli kohe ta näost näha, et ta just ei nautinud meie seltskonda. Ta ei olnud küll kurb ega vihane ega negatiivse hoiakuga mingiski mõttes, vaid ta lihtsalt oli mega vaikne... Tema lahkus esimesena – umbes üheksa ajal... Meie aga mängisime edasi .! :P
Reedel (7.05) oli minu esimene vaba päev üle tüki tüki aja... Ja sain ma magada .? HUI .! Eliina ja Merili tulid Tartust siia, et minu juures ööbida, kuna laupäeval oli NS'i kongress. Hommikul 12:25 pidin olema bussijaamas neil vastas. Peale seda läksime poodi, et Eliina saaks endale sukad osta ning ka veidike näksimist tahtsid mõlemad. Seejärel liikusime minu juurde, kus lihtsalt istusime, ajasime juttu ning nad terroriseerisid mind selle aasta Eurovisiooni lugudega .! :P Umbes pool kaheksa läksid nad koos välja, et minna mingile kontserdile, mina jäin aga koju oma igareedeseid külalisi ootama .! :) Idee järgi ma ei tahtnud üldse välja minna, kuna järgmisel päeval toimus tähtis sündmus ning tahtsin olla korralik.
Ei tulnud sellest midagi välja, kuna RK pommitas mind kõnedega ning suht anus, et ma välja läheksin. Lõpuks siis andsin alla ja ründasin teiste viina pudelit .! :P
Õhtu iseenesest oli mõnus ja lõbus, sai palju juttu räägitud ning tantsitud .! :) Mingi hetk kadusid teised ära ning jäime vaid mina, RK ja Hando. Läksime edasi G'sse. Sealgi sai palju tantsitud ja ühel hetkel... Ma tõesti ei tea, mis kuradi sajopp mulle pähe lõi, aga ma üritasin RK'd suudelda. JA MIDA TA TEGI .? TA PÖÖRAS OMA PEA ÄRA .!!! GRRR .!!!
Natukest aega keesin ning siis võtsin talt kratist kinni ja tarisin ta välja, et välja selgitada, et mida vittu see nüüd oli .? :S Pmst peale väikest vestlust oli tema vastus selline: „Ürita edasi .!“ Jah, suht lootustandev vastus oli tal. Aga kui küsisin, et mida tema teeks minu asemel, siis ta vastas, et tema liiguks järgmise juurde edasi .!
Mul jäi karp niiii lahti, kui vähegi võimalik .? Et nagu WHAT .? Et mina pean olema see, kes üritab ilgelt ja tema minu asemel lihtsalt liiguks edasi .??? Reelika ütles selle kohta järgneval päeval hästi: „Kas ma olen talle siis ego upitajaks .?“
Ülejäänud õhtu ma küll tantsisin temaga, aga mu silmist oli näha tuld .! Ei varjanud ma üldsegi, et olen vihane .! No tra nii ikka ei ütleks ju .! HALLOOO .! Ugh .!
Siis mingi hetk Hando tõi mu mõistusele, et mida ma ikka draamatsen. Et ega see midagi ei muuda ju ja siis ma lihtsalt täiega feikisin ülisuurt naeratust .! :D Ja ülejäänud öö käisin ringi suu kõrvuni. See oli niii feik, kui vähegi võimalik, aga oli aru saada, et RK sellest aru ei saanud .! :P
Koju jõudsin esimese bussiga .! :P Sain kaks tundi magada ning siis läksime Eliina ja Meriliga välja... Ei ütleks, et ma tundsin end mega sitasti, aga pörfikt kah asi polnud .! :P
Kongress ise ajas suht une peale .! :P Aga tänu sellele, et Reelika mu kõrval istus ja me istusime täiesti taga lõpus, siis sai ikka täiega naerda ja irvitada kõige ja kõigi üle .! :D Nii et lõppkokkuvõtteks ütleks, et igati korda läinud üritus .! :D Kuigi ma ei ole rahul ühe hääletamise tulemusega...
Peale üritust toimus Sotside kontoris väike ühine koogisöömine.
Vahepeal, kui käisin väljas suitsul, siis RK helistas. Tahtis teada, et kuidas mu enesetunne on. Ei tahtud välja kutsuda, ega filme vaatama tulla ega midagi. Lihtsalt tahtis teada, et kuidas mul enesetunne on. Mina olin suht šokis... Ei teanud mida enam mõelda, kuna ta pole KUNAGI varem mulle lihtsalt lampi helistanud ja uurinud, et kuidas enesetunne on. Eelneval ööl baaris olin kah suht okei ja ei olnud üldse mingi mega täis või midagi taolist. Ei tuikunud ega roomanud ega laaberdanud, seega polnud tal ju otseselt mingitki põhjust helistamiseks. Ei tea siiani, mida sellest kõnest arvata... :S
Seitsme ajal tulin koju, natuke veel vaatasin telekat ning kell üheksa magasin juba nagu väike inglike .! :)
Esmaspäeval (10.05) värvisin jälle juuksed heledamaks ning lasin Takil katkised otsad ära lõigata.
Kolmapäeval (12.05) tuli Hando mulle töö juurde vastu ning meil oli mega pikk jutuajamine ning põhi teemaks olid minu juuksed .! :D
Peale seda tulin ma koju ning lasin Takil oma juuksed täiesti ära lõigata .!
Neljapäeval (13.05) värvisin nad pruuniks. Idee järgi pidi värv olema hele pruun, aga kuna ma hoidsin värvi peal kauem, kui paki peal kirjas, siis tuli välja ikka täiega tume pruun .! :D
Aga noh... Hea näeb ikkagi välja .! :)
Tavaliselt mulle jubedalt meeldib, kui pannakse tähele minu välimust või midagi mida ma teen vms ning tehakse kompliment(e) .! Kellele siis ei meeldiks komplimente saada .? :D
Aga seekord on teisiti... Seekord on nii, et kui keegi ütleb, et kui hästi see soeng mulle sobib, siis on lihtsalt alati selline tunne, et tahaks selle inimese vasaraga puruks taguda . Tõsiselt .!
Mulle see soeng meeldib .! Ma näen sellega hea välja .! Isegi väga, peaks mainima .!
Kuid lihtsalt asi on selles, et iga kord, kui keegi teeb mulle selle puhul komplimendi, on alati mul selline tunne, nagu nad ütleks mulle lihtsalt: „We were all right from the start .! Long blonde hair was ugly and this is pretty .! WE WERE RIGHT .! WE TOLD YA SO .!“
Ja seepärast ei tee ma endaks ka pilti ega pane üles .! :D Tavaliselt kui panen pildi üles, siis paratamatult kontrollin seda iga viie minuti tagant, et vaadata, ega keegi kommenteerinud pole .! :P Seekord ma lihtsalt ei taha näha kõiki neid: „Appi, kui lahe sa välja näed .!“ vms... :S
Üks Taki tuttav, kes tegeles enne fotograafiaga lubas minust pilte teha . Kui tema teeb, siis ma panen .! Sest temal on õige fotokas ja sellest tulevad tõsiselt head pildid .! Kui ta aga unustas ära, siis mina meelde tuletama ei hakka, ega hakka peale end push'ima . Siis jääb lihtsalt pilt tegemata ja asi vask .! :D
Nüüd räägiks aga natukene positiivsemal teemal .! :)
Ma ei tea, kuidas teistega, aga mul on jäänud mulje, et me kõik otsime oma kohta siin maailmas. Olgu see siis korter või inimesed või armastus või mida iganes... Minagi pidevalt otsisin seda kohta ja neid inimesi, kellega võin olla see, kes ma olen ja keda võin ausalt käsi südamel kutsuda sõpradeks .! Sest sõbral ja sõbral on ju ikkagi vahe... Sõna on jah sama, aga tähendus on hoopis teine.
Niisiis .! Umbes kuu aega tagasi käisin rõdul suitsul ühel pimedal õhtul ning hakkasin mõtlema selle üle .! And then it hit me .!
I have found my place .! I have found my people .! Nad ei pruugi olla koguaeg kõrval, kui neid vajan, aga ikkagi on nad parimad .! They are the best there is and I wouldn't trade the time I get with them with anything .!
Ma võin nendega olla see, kes ma olen . Ma ei pea midagi varjama, peitma ega häbenema . Kui ütlen midagi lolli, siis kõik naerame selle üle; kui mul on mingi mure, siis nende targad sõnad ja nõuanded lohutavad; kui ma teen sääsest elevandi, siis on nemad need, kes annavad mulle mentaalse põselaksu ja ütlevad, et I'm stupid .! :D THEY are the people that I Love .! :)
Nende nimesid ei hakkama siia praegu laduma, vaid kirjutan lihtsalt kaks tähtsamat: Tanel ja Hando .! :) - Neile on südamesse raske pugeda, aga once you're in – you're IN .! :)
Lisaks siia lõppu uhiuuest Grey Anatoomiast pärit mõttekese:
„It's a common belief, that positive thinking leads to a happier, healthier life. As children we are told to smile, be cheerful and put on a happy face. As adults we are told to look on the bright side, to make lemonade and see glasses as half full. Sometimes reality can get in the way of our ability to act the happy part, tho. Your heart can fail, your boyfriends can cheat, friends can disappoint. It's in these moments when you just wanna get real, to drop the act and be your true, scared, unhappy self.
May-be the more we try and will ourselves to states of bliss, the more confused we get. To the point where we don't recognize ourselves. Instead we just keep smiling, trying like hell to be the happy people we wish we were. Until eventually it hits us - it's been there all along .! Not in our dreams or hopes, but in the known, the comfortable, the familiar ... “
Dido - Look No Further
