It's Never Too Late, Is it .?

Kuna ma töö juures lõpetasin lepingu ära, siis reede (30.09) pidi olema minu viimane tööpäev . Hommikul läksin tööle ja kõik tundus olevat just nii nagu alati . Üldsegi polnud seda tunnet, et nüüd täna on viimane päev ja enam ma siia tagasi ei tule ...

Ja seda vist seepärast, et sisimas ma teadsin, et tulen ikka tagasi (vähemalt järgmisel nädalal) .

Pühapäeval (2.10) Mr L'i juures istusin kogu aja kapuuts peas . Ei tahtnud välja näidata oma uut soengut .! xD

Esmaspäeval (3.10) olingi tagasi, kuid mitte ametlikult ja enam ei teinud seda asja, mida olin teinud viimane aasta . Pidin tegema ühte meganõmedat transkriptsiooni ehk kuulama mingeid intervjuusid ja need üles kirjutama . Esimene päev oli täielik kašmaar, sest vahepeal ei saa aru, mida keegi ütleb või kui räägitakse korraga... Ugh . Kuus tundi ja juba pidin end peaaegu üles pooma . :D

Järgnevatel päevadel oli juba parem . :)

Kolmapäeval (5.10) aga tabas mind jube kahtluste voog . Et kas ikka teen õigesti, et lähen ära .? Kas on ikka põhjused mul õiged lahkumiseks .? Kas on ikka õige lihtsalt võtta kätte ja sõna otseses mõttes põgeneda kõige ja kõigi eest .?

Rääkisin ülemusega, et millised on võimalused edasi jäämiseks ning kas on äkki võimalust väikeseks palgatõusuks .? Kuna ma teadsin, et neile väga meeldiks, kui ma jääks, siis olin väga positiivne . :) Sain ka suhteliselt positiivse vastuse . Rääkisin ka mõne töökaaslasega, et mis nemad arvavad .

Mingi hetk, kui ühe töökaaslasega rääkisin, siis pidasin väikest monoloogi ja järsku jäin vait . „Mis juhtus .?“ küsis Darja . „Ma räägin hetkel sellisel viisil, nagu ma oleks juba otsustanud siia jääda“ vastasin . Suhteliselt üllatus oli see ka mulle .

Õhtul tulin koju ning rääkisin ka Takiga ning tema kiitis heaks minu mõtet edasi Eestisse jääda . Sest põgenemine ei ole mingi lahendus . :) Probleemid ei kao kuhugile, vaid lahkudes ma lihtsalt lükkaksin nendega tegelemist JÄLLE edasi .

Õhtul tulid Tanel ja Hando meile ning tahtsin ka neile rääkida oma otsusest, kuid millegi pärast olin terve õhtu vait ja ei lausunud sõnagi oma meelemuutuse kohta .

Kuni kolmapäevani käisin töölgi ringi kapuutsiga . Ei julgenud/tahtnud eriti kellelegi (kes mu sünnipäevapeol polnud) näidata, et nüüd minul teine soeng . Samas ka vist natuke kartsin äkki . Kolmapäeval näitasin esimesele inimesele ja reaktsioon oli täitsa lahe . Järgmisel päeval juba käisin natuke rohkem kapuutsita ringi ning reedel juba terve päeva ilma kapuutsita . Vaikselt avasin end jälle, ei peitnud end . :)

Naljakas on mõelda, et kuidas ma muutunud olen . Mäletan, et aastaid tagasi jalutasin kellegagi mööda linna (Rometiga vist) ja mul olid JUST juuksed üli blondiks värvitud ja ma käisin ringi täiesti vabalt, kapuutsita . Üks tüüp isegi vaatas meile järgi . :D Hetkel ma enam nii julge ei ole... :$ Aga küll see aeg tuleb jälle .! ;)

Reedel (7.10) oli töö juures täitsa tavaline päev . Tulid uued kandideerijad, kellega tehti vestlusi ning veidike enne mu lahkumist läksin ja uurisin igaks juhuks, et kas nad ikka võtavad mu tagasi .

Vastuseks sain selle, et nad veel vaatavad .!!! Teisipäeval saan vastuse teada ...

Öeldi, et neil on väga palju põhjuseid miks mind võtta: kogemus, kõik tunnevad mind, oskus... Aga põhjus, mis paneb kahtlema on see, et ma pole piisavalt karm, et ma ei oska ennast piisavalt hästi kehtestada...

No jah siis... Eriti lahe on see, kui teisipäeval helistatakse ja öeldakse, et tule ikka tagasi ja siis lähen sinna, teades, et ainuke põhjus, miks ma tagasi sain, oli selles, et kandidaadid olid sitad . I'm not wanted, I'm just needed...

But a thought... Should I even care .?

Aga veel hullem on siis, kui nad helistavad mulle teisipäeval ja ütlevad, et „Sorry, jääb ära .!“ What am I going to do then .?

Laupäeval (8.09) tuli Tanel meile . Villu ja Takiga istusid nad minu toas ning mina istusin köögis ja vaatasin oma sarju . Ma ei üritanud neid inimesi vältida, nad polnud seda millegagi ära teeninud . Istusin üksi omaette, 'because I was avoiding temptation .! xD

Aga omaette istumisel olid omad eelised . Sain eelmise blogi sissekande valmis, vaatasin ära oma sarjad ning nutsin silmad peast vaadates multikat „How to train your dragon“ .

Pühapäeval (9.10) oli Allani kord filmi näidata . Tema näitas meile filmi, mida ise näinudki polnud . Oli vaid kuulnud mingi kriitiku positiivseid sõnu selle filmi kohta saatest „Terevisioon“ . Filmiks oli „Dead Poets Society“ . Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina jäin filmiga väga rahule . :)

Peale filmi pidin Mr L'i käest küsima ühte asja ning kõik naersid mu üle, kui ma seda küsisin, sest oli silmnähtavalt näha, et ma ei taha temaga rääkida ja ma kokutasin ning Taneli sõnul ei vaadanud talle otsagi ja kehakeel oli kah selline awkward, et olin otsinud kuidagi istumiskohta ja libisenud diivani peale vms . :D

Pidin küsima ta käest, et kas tohime (olin Tanelile enne rääkinud sama asja ja suht sundinud ta sinna jääma, sest ma üksinda ei tahtnud jääda sinna kohe kindlasti) jääda kauemaks, sest kohe kohe oli algamas Kanal2st üks telesaade, milles osales mu sõbranna Raili . Olin Railile lubanud, et vaatan seda, kuid ma poleks eluski jõudnud õigeks ajaks koju, et seda ise vaadata . Mr L loomulikult lubas ning oli täitsa mõnus istuda seal ning kritiseerida Eesti mehi ja naisi .! xD

Taneliga minu poole liikudes oli meil väike diskussioon Mr L'ist .

Mina rääkisin, et Mr L'il on varsti sünnipäev tulemas ja KUI ta peaks saatma mulle kutse, siis mina kohe kindlasti kohale ei lähe . Tanel ei saanud aru, et miks ma nii teen, et miks ma ei võiks olla lihtsalt viisakas ja lihtsalt teha nägu, et kõik on korras . Mina vastasin selle peale, et Mr L käitus VÄGA valesti minu sünnipäevale mitte ilmudes ja siis saadab sõnumi KAKS TUNDI hiljem .! :S Ja hiljem mingit vabandust vms ei tulnud, et kohe näha, et he dosen't care .! Taneli vastuväide sellele oli siis, et näha ju on, et tüüp ise ei tea ka, et ta midagi valesti tegi . Või siis on ta väga hea näitleja . Et kui mul on mingi kala temaga, siis kas on ikka õige lihtsalt teda vihata, ilma talle ütlemata, et ta ikkagi midagi valesti tegi .? Mina jälle mõtlen seda, et ma ei saa talle otsagi vaadata, ilma et süda kiiremini tuksuma ei hakkaks . Et lihtsam on ta ära unustada ja edasi liikuda ja seepärast pole nagu erilist mõtet hakata talle midagi seletama või temaga üldse suhtlema... On ju lihtsam unustada inimest, kellega sa ei suhtle .!

Mr L'i situatsioon pole ju sama mis E'ga oli . Mr L'iga pole mul mingeid lahtiseid otsi, mingeid vastamata küsimusi . Ma tean, mis juhtus ja ma tean miks juhtus...

Võib-olla on Takil õigus .? Et peaks kasutama seda "Eat Pray Love" filmis räägitud võtet, et iga kord, kui leian end mõtlemast Mr L'ile, siis lihtsalt jään korraks seisma . Saadan mõttes talle palju positiivset energiat, soovin head ning mõtlen millestki muust . Sest lõppkokkuvõttes ei taha ma ju inimesele midagi halba . Tahan, et tal ikka hästi läheks, et temagi leiaks oma õnne, sest ta ikkagi on väga hea ja lahe inimene .

Lihtsalt see, kes ta õnnelikuks teeb, ei ole mina . Seda aga pole endale kerge tunnistada, veelgi vähem seda näha .! Aga äkki ma siis peakski nii tegema .? Send him all the Love and just think of something else .?

Esmaspäeval (10.10) helistas töökaaslane ja küsis, et kas ma saaksin olla järgmise päeva õhtul tema eest . Vastasin talle, et mulle pole veel helistatud ja öeldud, et kas tahavad mind üldse tagasi . Et las ta räägib uue Superviisoriga ja et too siis helistab mulle ja ütleb, mis siis saab .

13. minuti pärast heliseski telefon ning Superviisor ütles, et nad ikka tahavad mind tagasi . :) AGA .! :D Kuna minu äraminek läks (minu tahtmata ehk siis töökaaslaste poolt, kes tahtsid mind nö „korralikult“ ära saata) nii suure kella alla, siis ma pean neile pizza välja tegema . Oh god, kuidas ma vihkan, et pean end panema tähelepanu keskpunkti ja mingi sõna võtma, aga noh . Ise ma selle endale kaela tõmbasin, nii et I gotta suck it up . :D Vähemalt on olemas töökoht .! (Y)

Tahaks veel rääkida paarist asjast eraldi:

Äraminekust:

Et ma tahan ära minna Eestist, seda ma olen teadnud juba AMMU . Ja siis mõned kuud tagasi tuligi idee, et läheks ära . Ja seal ka kõik mõtlemine lõppes . Ma ei hakanud midagi parandama, ma ei hakanud midagi otsima, ma lihtsalt leidin inimese, kelle juurde minna ja mõtlesin, et küll kõik ülejäänu leian, kui kohale jõuan . Aga see pole ju õige .! See pole „täiskasvanulik“ mõtlemine . Et lihtsalt jätan kõik siin nii, kuis on ja lihtsalt lähen... Et lihtsalt kõik see, mis ma olen aastatega õppinud/leidnud, et lihtsalt sõna otseses mõttes viskan selle ära ja lähen... Mkmm .! Nii ei ole õige .! Ütleme nii, et mõistus tuli koju .! :D

Praegune ülesanne/eesmärk on siis hakata vaikselt kuidagi lahendama võlgade asju ning parandame suhteid sõpradega .

Ega ma eriti kurb ka ei ole, sest Itaalia pole kunagi olnud minu unistuseks . :) Ameerika aga ei kao mu peast kunagi .! ;)

Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma ei läinud, kuna ma lõin araks . Julgust on mul piisavalt, et võtta ette selline julge hüpe . Lihtsalt vale ajastus on praegu . Valed põhjused . Lahkuda tuleb siis, kui kõik on korras . I think I didn't want to move forward, I just wanted to move on...

Sõpradest:

Kui otsustasin ära minna, siis mingil määral seesmiselt lasin ka sõpradest lahti . Sest ma teadsin, et kui ma lahkun, siis ma ei ole ÜLDSE hea pikamasuhete pidaja . Ma ei viitsi käia msn'is/skpes nii tihti, et saaks koguaeg nendega suhelda . Ma pigem eelistan näost näkku suhtlust . See on poole parem .

Nüüd aga peale seda, kui nö „mõistus tuli koju“ pean hakkama pingutama selle nimel, et saaks tagasi selle, mis oli . Samal kujul ei saa seda kunagi, aga äkki, kui sõbrad näevad, et ma pingutan, siis lähevad asjad veelgi paremaks .? I think it's worth a shot . :) No... I think THEY are worth the shot .! ;)

Täna aga ei suutnud ma valida kolme laheda laulu vahel, seega lisan nad kõik siia:

Aqua – Playmate to Jesus [ERITI meeldib mulle teise salmi algus: „Forgive me .! Please forgive the things I've done .!“ sest on ikka päris palju asju, mille pärast on mul piinlik ja mille eest PEAKS vabandust paluma, aga lihtsalt ei julge...]

Alanis Morissette - Underneath [Ehk siis laul sellest, et kui tahad midagi muuta, siis alusta iseendast .!]

Adele - Someone Like You [Never mind, I'll find someone like You . I wish nothing but the best for You too . Don't forget me, I beg . I remember you said, "Sometimes it lasts in love, but sometimes it hurts instead" .!]

Happy Birthday, Mr Beaverhausen

People have scars. In all sorts of unexpected places. Like secret roadmaps of their personal histories. Diagrams of all their old wounds. Most of our wounds heal, leaving nothing behind but a scar. But some of them don't. Some wounds we carry with us everywhere and though the cut's long gone, the pain still lingers.

Teisipäeval (20.09) tulin töölt koju ja mul oli väga pikk, sisukas ja lahe jutuajamine Takiga . Olime köögis ja rääkisime hästi paljudest erinevatest asjadest: tema minevikust, minu minevikust, olevikust jne . Rääkisin talle ka seda, et mul on siiralt kahju, et ma enam Mr L'iga ei suhtle ja seda kõik minu süü läbi . Ta ütles mulle, et kui ma tahan vabandada, siis pole vaja kasutada sõnu või kirjtuada kirju (mida mina alati kipun tegema) . Ütles, et ma näitaks oma kahetsust läbi tegude . Näiteks kutsuksin Mr L'i reedeks meile .

Neljapäeval (22.09) siis töölt koju tulles võtsingi julguse kokku ja helistasin . Nagu tavaks juba saanud, siis telefoni ta vastu ei võtnud . Ja kuna ma natukene sattusin paanikasse, siis ma jätsin talle automaatvastajale sõnumi . Tahtsin ka öelda, et võib oma „külalise“ kaasa võtta, aga kuna mul oli peas täielik paanikaosakond, siis unustasin selle täiesti mainimata .

Väike vahemärkus – täpselt samal kuupäeval, täpselt 6 aastat tagasi hakkasin mina suitsetama . xD

Reedel (23.09) tahtsin välja minna, sest ma enam ei mäletanud, millal ma viimati X'is käisin . Töölt bussi peale liikudes tundsin taskus värinat . Võtsin telefoni välja ning nägin sõnumit: „Tänud kutsumast, aga mul täna õhtul ja homme hommikul vaja koolis olla :)“ . Nu jah siis . Selle asemel, et välja minna ma siis istusin kodus, sest tõesti polnud tuju kusagile minna...

Pühapäeval (25.09) oli minu kord filmi näidata . Kuidagi juhtus nii, et Kosmose juures saime Takiga kokku ning liikusime koos Mr L'i juurde . Ja siis mingisugustel juhuste kokkulangemistel oli nii, et too oli oma „külalisega“ poole tee peal tema juurde ning me jõudsime neile järgi . Te ei kujuta ettegi, kuidas mu süda hakkas kiiremini taguma ja ma mõtlesin: „Hell no .! I don't need this .!“

Selle asemel, et näidata filmi, ma otsustasin olla veidike ebatraditsiooniline ning näitasin kolm osa sarjast „Meeleheitel koduperenaised“ . Kolm osa, mis on minu arust ühed parimatest osadest . Kõik olid 5. hooajast, episoodid 5, 13 ja 19 . Kuna Mr L polnud veel vastu võtnud mu sünnipäevapeo kutset facebook'is, siis uurisin, et kas on ikka tulemas . Tüüp kinnitas, et ikka tuleb . Too kõnelus oli aga veidike piinlik, kuna ma istusin toolil ja mängisin telefoniga, kuna ma ei julgenud/saanud/tahtnud talle otsagi vaadata ... Nagu tavapäraseks on juba saanud, siis peale filmi panin jalanõud jalga ja tulin sealt kohe ära .

Esmaspäeva (26.09) öösel, vastu oma sünnipäeva, ei saanud ma absoluutselt magada . Ärevus oli lihtsalt liiga suur . See on ikkagi päev, mida ma ootan aastas kõige rohkem . :)

Pool viis hommikul helistas ema ja soovis õnne (sest just sel kellaajal olen ma sündinud) . Peale lühikest vestlust olin veel veidike üleval ning umbes poole kuue ajal sundisin end magama .

Teisipäeval (27.09) oleks hea meelega maganud kaua kaua, kuna oli ikkagi vaba päev, aga kuna tegemist oli VÄGA tähtsa päevaga, siis olin endale äratuskella 11ks pannud . Ajasin siis end voodist üles, sõin, vaatasin natuke oma sarju ning läksin linna, et teha umbes pooleteise tunnine jalutuskäik . Lihtsalt niisama . :) Jube mõnus oli .! ;)

Peale seda tulin koju ja olin siin niisama . Te ei kujuta ettegi, kui hea oli näha niiiiiii palju armastust ja hoolivust (ja viitsimist) oma facebook'i lehel . Nii palju õnnesoove . :)

Mingi hetk saabus Hando, siis Taki ning kuue ajal lendasime linna, et ühe teise inimesega kokku saada . Peale seda sain veidike pragada, sest kokkusaamise tulemus polnud just see, mida oodati . Naeratasin ja hingasin korralikult sisse/välja, kuni hetkeni, mil käiks korraks peas üks klõps, mille tulemusena sõimasin mõlemad läbi, pöörasin otsa ringi ja läksin minema . Tahtsin minna jala koju läbi Kadrioru pargi ja võtsin sinna poole suuna, kuid siis tuli meelde, et lubasin töö juurest läbi minna ja siis suundusingi sinna .

Sain seal palju kallisid ja armastust . Sain ka ühe megalaheda kingituse, milleks on üks ülilahe kohvitass koos kaanega ja muidugi kaarte ja lilli .

Siis liikusin Viru Keskuses oleva alasti naise kuju juurde, kus ootasid Taki, Tanel ja Hando . Tanel (džentelmen nagu ikka) kinkis mulle šokolaadi . Kuna mu tuju ei olnud just eriti laes, siis kukkus see „Aitäh“ kuidagi väga nigelalt välja, aga ma loodan, et ta sai minust aru . :)

Olin eelnevalt kodus olles kirjutanud Mr L'ile ja kutsunud ta õhtuks enda juurde, et kõik koos istuda niisama ja minu sünnipäev rahulikult ära saata . Koju tagasi tulles leidsin vastuse, et ta pidi jälle koolis olema...

Nüüd aga väike vestlus minu ja Taki vahel tol samal õhtul:

[27.09.2011 19:48:57] Rommy: Kui juba vabandamiseks läks, siis andesta Palun ka minu plahvatus .!

[27.09.2011 19:49:43] Taki: muigh ära selle pärast muretse :)

[27.09.2011 19:49:51] Rommy: :)

[27.09.2011 19:50:30] Rommy: Tanel ja Hando läksid siis koju .?

[27.09.2011 19:51:53] Taki: no lõppkokkuvõttes ajas hando pisut kõiki meid pahaseks

[27.09.2011 19:51:59] Taki: aga õige pisut

[27.09.2011 19:52:15] Taki: või las ma ikka räägin vaid enda eest mind ajas pahaseks

[27.09.2011 19:52:21] Rommy: Sa ei vastanud küsimusele .

[27.09.2011 19:52:37] Taki: et jah koju kõik

[27.09.2011 19:53:13] Rommy: Hando oma asi, kas annab või mitte . See tema oma ja temal see õigus on .

Mina pole "tee" peale tema üle üldse pahane, sest ma ei tahtnudki seda teha .!

[27.09.2011 19:53:48] Taki: :)

[27.09.2011 19:54:19] Rommy: Esimene aasta, kus võtan sünnipäeva vastu üksi . :)

But hey... I think I deserve it . :)

[27.09.2011 19:55:05] Taki: miks sedasi arvad?

[27.09.2011 19:55:23] Rommy: Evil bitches deserve to be alone .

[27.09.2011 19:56:17] Taki: drop the eveil bitch thing and give yourself a chance

[27.09.2011 19:57:51] Rommy: Well...

Here's a sign: on the day that was supposed to be the happiest in there year, I'm sitting alone in my room, drinking tequila . :D

So... Let me be sad and drink untill the bottle is empty, all by myself . :)

Aga natukest aega peale seda juhtus väike lahe asi ning ülejäänud õhtu veetsin oma toas koos Taki, Villu ja Steveriga . :) Ei lõpetanud ma midagi üksi . Täitsa lahe oli .! I'm happy with the outcome . :) Simple and good . :)

Reedel (30.09) peale tööd jooksin bussijaama emale vastu . Tõi mulle natuke kartuleid, kurke, makarone ja muid asju . Viisime kõik koju ning läksime juuksurit otsima . Peaaegu meie maja taga oleval juuksuril oli aega ning tegigi mulle üks/null ära . :D Täitsa hea tulemus tuli . :) Aga kuna ma ei tahtnud ainult lõigata, siis läksime emaga edasi poodi ning ostsime blondi värvi ära .

Tahtsin, et Taki värviks, aga too lihtsalt ei julgenud, kuna ükskord (ammu ammu, kui mul olid PIKAD juuksed) jäi sisse paar laiku .

Ema siis võttis kätte ja tõmbas pea üle . Peale tunni ajast peal hoidmist oli tulemus natuke oranžikam, kui ma lootnud olin, aga ikkagi oli hea . :D

Sõime natuke ning siis liikusime edasi kesklinna . Asukohta, kus toimus minu sünnipäeva pidu . Ma polnud seal kohas enne käinud, vaid usaldasin täielikult inimest, kes selle mulle leidnud oli . Ja täitsa lahe kohake oli . :) Tavaline tantsustuudio . Seadsime emaga kõik valmis ning jäime külaliste saabumist ootama . Mina käisin ringi nagu närviline lehm, sest mul oli sees niiii suur pinge . Tahtsin, et kõigil oleks täna lõbus ja kellelgi poleks ühtegi negatiivset asja öelda ja seepärast oli ka nii, et kuigi ma jõin õhtu jooksul ära terve pudeli (0,7l) rummi ja olin söönud tol päeval vaid ühe korra, siis olin ikkagi LIIGA kaine . Aga lõbus oli see-eest ikka .! :)

Üritasime ka ühte mängu mängida, kuid see oli ikka suht feil . Ruumis, kus kajas ja kõik (idee järgi) pidid olema vait ning nii palju erinevaid inimtüüpe oli koos, siis lihtsalt juhtus nii, et ei läinud mäng just nii nagu pidi ja jätsime katki . Olime siis lihtsalt niisama, jõime, suhtlesime ja tantsisime . :)

Ausalt öeldes ma pabistasin ka ema pärast . 1) Et äkki tal on igav ja ta ei hakka kellegagi suhtlema vms ning 2) Et äkki ta peale paari klaasi tunneb end LIIGA vabalt .! :D

Seepärast oli ka nii, et kui üks hetk nägin, kuidas ema rääkis midagi Laura ja Einariga, siis mul oli südamest kahju neist ja peale nende vestlust, kui ema oli eemale läinud, siis läksin ja vabandasin, et pidid selle üle elama . Mulle üllatuseks aga ütles Laura, et kõik oli täiesti okei . Et mul on väga lahe ema .! Te ei kujuta ettegi, milline kergendus ja šokk see mulle oli . :D Timurgi pidas temaga rõdul pikad vestlused maha ning kiitis mulle teda taevani . :)

Ehk siis... Ema võib olla kui vastik ja paha tahes, teha igasuguseid negatiivseid asju ja bla bla bla, aga üks asi, milles ma IIALGI kahelda ei saa, on see, et ta armastab mind . Selles ei saa ma kahelda kunagi . Juba see, et ta aktsepteerib ja armastab mind täpselt sellisena nagu ma olen, on juba ausammast väärt, sest kõigi vanemad ei ole samasugused .

Tegelikult ootasin kõige rohkem Mr L'i kohale jõudmist, kuid KAKS TUNDI hiljem, kell 23:05 (üritus algas 21st) saabus mulle sõnum: „Ma kahjuks täna peole ei jõua :( Aga pidutse hästi ja sampust joome kui kohtume jälle :)“ . Oi bljaa, kus mul katus siis sõitis .! Tüüp oli KAKS korda kinnitanud oma tulekut (esimene kord suuliselt ja teine kord paar päeva hiljem facebookis ürituse evendi lehel) ja nüüd saadab sõnumi KAKS TUNDI HILJEM .??? I mean... Hellooo .!?!

Suht nõme nagu . Oleks öelnud varem, et ei saa tulla, ma oleks aru saanud . Teised ka, kes märkisid end ürituse lehel, et tulevad ja ei tulnud... No vabandamatu noh .! Oleks öelnud, et ei saa tulla või siis kui pole kindel, et kas tuled või mitte, siis pane end „Võib-olla“ listi, aga kui paned „OSALEN“, siis ikka tule .! Mina ju ootan .! Ja siis sõnagi ütlemata lihtsalt ei tule kohale... Vabandamatu .! Ma oleks täiesti aru saanud, kui oleks keegi neist mitte tulijatest öelnud enne, et ei saa... Ükskõik mis vabandus oleks olnud, ma oleks aru saanud...

Tol hetkel ma siis mõtlesin... Mina üritan siin vabandada tegusid tehes ja tema vastus on siis „Ei aitäh .!“ .? Fine, I give up .! Fuck You too, Mr .!

Peale pidu läksime enamusega edasi X-Baari, kaasaarvatud ka ema . Seal oli väga lõbus, sai palju tantsitud ning niisama juttu aetud . Ema polnud üldsegi šokeeritud või ebavlev, vaid täitsa lahe ja lõbus . :) Niiiiii fakking positiivne õhtu oli . Just TÄPSELT mis mul vaja oli . Isegi need, kes tulid vaid tunniks/kaheks, näitasid mulle, et nad ikkagi hoolivad ja seda oli nii hea näha . :)

Umbes 4:45 jõudsime emaga koju ning läksime magama ära . :)

[Tol õhtul aga avastasin kas seda, et ma eriti ei oska enam positiivselt mõelda, sest kui küsiti vahepeal, et kuidas rahul olen, siis esimese asjana mõtlesin inimestele, keda kohal polnud...]

Laupäeval (1.10) ärkasime emaga üheksa ajal üles ning ma saatsin ta bussi peale . Ise tulin aga koju tagasi ja läksin magama . :)

Pühapäeval (2.10) helistas tädi Ilma (ema õde) ning esimene küsimus oli: „Kuidas ema end üleval pidas .?“ Sugulased nagu oleks juba oodanud seda, et sellest tuleb mingi katastroof . Naine oli suheliselt üllatunud, kui vastasin, et ema pidas end väga korralikult üleval ja kõik oli täiesti korras . :)

Samal õhtul läksin jälle Mr L'i juurde filmiõhtule . Tol korral oli Taneli kord ning tema näitas meile teatrietendust „Meri ja Orav“ . Mr L tõi välja shampuse ning jagas seda kõigile . Mina keeldusin, öeldes, et alkohol on hetkel viimane asi, mida ma vajan . Tol hetkel ei saanud ma aru, et miks ta seda alkoholi kõigile jagab, aga poole etenduse ajal tuli mulle meelde, et ta ju sõnumis lubas, et joome shampust, kui kokku saame . Siis mõtlesin, et hea, et ma keeldusin . Joogu üksinda seda .!

Minu jaoks oli Ü.L.I. tähtis, et ta oleks olnud peol . Tema aga lubas kaks korda ja siis saatsis sõnumi KAKS TUNDI HILJEM (No, I'm never gonna let that go .!) . Andestamatu .!

Kuigi ma ei saa seda meest üldse hetkel peast välja (jah, ma pidevalt ikka leian end unistamast, et ta helistab mulle ja tahab kokku saada, et öelda, et ikka tahab mind omale meheks), teen ma kõik endast, et temaga mitte enam suhelda . Ei ole mul vaja, et süda rinnust välja hüppaks või tema kahe tunni hilinemise sõnumeid edaspidi . Tema elab oma elu, mina elan oma elu . Adios .! Bon voyage .! Sayanora .!

What's worse, new wounds which are so horribly painful or old wounds that should've healed years ago and never did? Maybe our old wounds teach us something. They remind us where we've been and what we've overcome. They teach us lessons about what to avoid in the future. That's what we like to think. But that's not the way it is, is it? Some things we just have to learn over and over and over again.

David Guetta Feat. Sia - Titanium