Ühel ööl paar päeva tagasi hakkasin mõtlema rahast.
Hakkasin meelde tuletama kõiki kohti, kuhu ma võlgu olen.
Ja mis ma avastasin - nimekiri on suht pikk (Hetkel ei räägi eraisikutest, vaid päriselt firmadest!).
Mis mul siis seal on - smslaen.ee, BIG, Elisa, Credit24, riik ja piletikontrollid (3x) :D
Ning et neid lahendada pean ma hankima töökoha, kus päriselt ka palka saab. Mitte naq praegu - käin tööl, helistan, saadan meile, istun niisama ja siis saan muffigi selle eest (nu sel kuul VÕIB-OLLA saan 300 krooni [VÕIB-OLLA!!!]) . ;)
Aga ma olen ju nii loll, et põhiliselt minu aju saadab mulle koguaeg signaale "Küll kõik kuidagi korda saab!" Krt! Aitab juba nendest! Sügis on kohe-kohe uksetaga ja ma tahaks kooli minna. Aga selleks, et seda teha on vaja kõik võlad likvideerida, sest ma ei saa käia koolis ja töötada pingeliselt samal ajal.
Tahan rahulikult koolis käia, siis käia vabal ajal tööl, et söögiraha teenida ja siis rahulikult oma elu elada.
Aga noh - keegi pole öelnud, et elu kerge on. Ja kui elu olekski kerge, siis oleks meil kõigil surmigav.
Nii . Liigume nüüd edasi.
Kodu! (korter, kus hetkel Rometi ja Petsiga elan!)
Tasapisi hakkan arvama, et peaks välja kolima, aga mul pole kuhugile minna ja eriti ei taha ka lahkuda. See tähendaks järjekordset pakkimist ja uut kohta. Ei taha seda. Eriti...
Aga praegu ei saa ma üldse rahu. Pidevalt on midagi, mis mind häirib. Mul on küll mu privaatsus, AGA...
Pidevalt pean istuma üksi oma toas ja kuulma allkorruselt naermist, suudluste helisid, ninnu-nännutamist jne. Ei no I'm (kinda) happy, that Peter finaly found his happyness!
Aga ikkagi on sitaks raske olla üksik hing "selliste" kõrval.
Pets räägib, et armastuse leidmisest on saanud mulle kinnisidee.
Aga no kuidas ma saan sellele mitte mõelda, kui see krt vahib mulle iga päev näkku (no mitte sõna otseses mõttes, aga loodan, et saate poindile ikka pihta)! :D
Üritan natukene end selle armastuse värgis tagasi hoida, aga no kuidas ma saan seda mitte otsida, kui see on (peaaegu) kõik, millest ma mõelda suudan hetkel? :S
See väljakolimise asi on tõesti vist natuke üle dramatiseeritud (millegi pärast kipun üsna tihti asju üle dramatiseerima... :S).
Ja veel näiteks tahaks lugeda, aga ei saa, sest mul on selleks vaikust vaja ning all hui vaikust saab. Nad kas räägivad juttu, käib telekas, mängib muusika või mida iganes. Oleks mul uks siis oleks teine asi .!
Magama ka ei saa normaalsel ajal minna samal põhjusel - vaja on vaikust.
Kui mängib telekas või nad räägivad juttu, siis hakkan (MITTE meelega) pealt kuulama, mida nad räägivad. Ma tõesti ei taha seda teha, aga ma ei suuda sellele vastu! Üritan küll mitte kuulata ja magama jääda, aga siis mõne minuti pärast avastan, et üritan keskenduda nende jutule... :S Ugh!!!
Ainuke asi, mida saan teha kodus on kuulata muusikat või vaadata filme, et mitte kuulata nende juttu pealt. Et neil oleks privaatsus.
Ja ma ei saa ka neile öelda, et olge vait või käige rohkem väljas, et mul oleks vaikus, sest kes olen mina neile, et öelda mida nad peaksid tegema? :S
Siis next!
Igatsen sitaks oma exi, mulle meeldib üks mu korterikaaslastest ja siis veel kaks inimest!
Olen nii sassis omadega.
1) Ex minuga ei suhtle, 2) tean surmkindlalt, et neile kahele inimesele ma ei meeldi (mõlemad liiguvad hetkel vaid üksteise suunas) ja 3) korterikaaslasele ikka ei hakkaks ju külge lööma!
Tema on oma õnne leidnud ja kes olen mina, et hakkaks seda purustama? :S
Niisiis üritan kuidagi igat päeva tasapisi õhtusse saata, lootes et järgmine päev on parem. :)
Appi! Sellest postitusest tuli nüüd küll tõeline virin... :S
No comments:
Post a Comment