"Awww" my ass .!

Nii!
Alustame siis sellest, et kuna järjekordselt jäi ära filmiõhtu, siis veetsime õhtu taaskord minu juures (eelmine reede tegime sama!). Minu juurde jõudsid siis Jaan, Tanel ja Meelis. Raili oli kah kutsutud, aga ta ei jõudnud. Temaga kohtusime alles klubis.
Rääkisime siin niisama juttu, tarvitasime alkoholi ning käisime Angelis ja X-baaris. Ei ütleks, et huvitav oli, aga väga igav kah polnud. :P Tantsisin kaua ning olin viimane, kes meie seltskonnast lahkus. Sain seal kokku kahe tuttavaga, kui teised läinud olid ning olime nendega X-baari sulgemisegi.
Mis SUUUREKS üllatuseks oli, oli see, et ma kohtasin ühte tuttavat, kellega varem olin vaid msn'i teel suhelnud.
Tegelikult pidime me kohtuma eelmisel päeval kadrioru pargis, aga kui oli aeg minema hakata, siis vihma kallas täiega ja ma mõtlesin, et kui selline jube ilm on, siis ei lähe ta nagunii ja jätsin ka ise minemata. Aga õhtul msn'is suheldes tuli välja, et ta ikkagi läks. APPIIIII, kui piinlik mul oli! Aga tüüp polnud nagu üldsegi solvunud (vähemalt nii ta väitis!). Klubis vabandasin veel mitmeidki kordi, aga tema väitis, et kõik on korras! Nu öelgu mida tahab, mul on ikkagi paha tunne selle pärast...
Igatahes, jõudsin koju umbes viie ajal ning sadasin kohe magama, ärkasin umbes kolme ajal (nagu tavaliselt). Kuna midagi nagunii teha polnud, siis hakkasin filme vaatama. Sain ära vaadatud filmi "Jay And Silent Bob Strike Back" (vana hea lemmik) ning "Vanilla Sky - Ava oma silmad". Viimase kohta ültes sõbranna mulle, et see ta lemmik film ja et ta alati nutab oma silmad peast seda vaatades. No mõtlesin, et vaataks kah ära, et mis film see selline siis on ja kui tema nuttis pool filmi, siis mina vahtisin pool filmi lolli näoga ning mõtlesin: "What da fuck?" Sest tõesti minu aju jaoks oli see niiiiiiiiiiii segane film...

Õhtul Sveni palvel käisin veel klubis ning pidin seal äärepealt igavusse surema. Sõna otseses mõttes! Peale Sveni ja ühe inimese veel polnud ÜHTEGI inimest, keda ma oleks kasvõi nimepidigi teadnud...
Igatahes olin juba poole kahe ajal kodu poole liikvel. Korter oli õnneks tühi! Fiuh! Passisin siis niisama netis, vaatasin sarja "Queer as folk" (üks osa veel jäänud teises hooajas :P ) ning kirjutasin mõned filmid plaadile, mille ajal lugesin Ivar Silla raamatut "Tantsiv linn". Mingi viie ajal roomasid alumised kah koju ning siis kuna ma ei taha viimasel ajal ÜLDSE nende häältki kuulda, siis kuulasin mp3'ga masekaid ning vahtisin niisama lakke, kuni uni tuli...

Ärkasin täna siis pool neli ning alustasin oma filmimaratoniga!
Vaatasin ära siis neli filmi:
1) "The Holiday" [2006] Seda filmi olen juba AMMU AMMU tahtnud vaadata ning nüüd siis lõpuks sain vaadatud. Täiega hea film oli! Tõsiselt nagu! Kuigi meesosatäitjad (Jack Black ja Jude Law) olid minu arust täiesti valed inimesed mängimaks neid rolle, aga nuh! Naisosatäitjad tegid kõik tasa! ;P ).
2) "Georgia Rule" [2007] Alguses seda vaatama hakates oli mul kuidagi tekkinud eelarvamus, et see on lihtsalt mingi tavaline draama. Vaadata tahtsin seda ainult selle pärast, et seal mängis Felicity Hoffman (mulle ilgelt meeldib tema näitlemine! Ta ALATI suudab mulle pisara silma tuua! Ta on minu arust täiega hea näitleja! Annet tal vähemalt on :P ), aga mida rohkem seda filmi vaatasin, siis seda rohkem ta mulle meeldis ja selleks hetkeks, kui ta läbi sai, ulgusin juba nagu mingi viieaastane! ;) Okei, mitte nii hullult, aga pisaraid ikka tuli! ;)
3) "Shelter" [2007] Selle filmi võtsin ette vaid selle pärast, et ma polnud juba ammu näinud ühtki gei temaatilist filmi! Ja pean nentima, et see oli tõsiselt hea! Tavaliselt on sellise sisuga filmid kuidagi imalad! :P Aga see oli täitsa hea! Seda võiks isegi teine kordki vaadata! ;)
4) "Quinceañera" [2006] Seda filmi vaatasin kahel põhjusel - et tuletada meelde vanu aegu ning ma mäletasin, et see on väga hea film, aga kuna polnud seda ammu näinud, siis tahtsin meelde tuletada, et miks ma seda heaks pidasin! :P Viimati vaatasin seda Lauri korteris, kui ootasin teda. Ta ütles, et see on hea film ja kuna mul polnud nagunii midagi muud teha, siis vaatasin ära. Ja mulle meeldis! ;) Ning täna siis vaatasin seda uuesti! :)
Ja filme vaatasin loomulikult sellise valjususega, et mingeidki helisid allkorruselt kuulda ei oleks. Aga krt ikka oli! :S
Ma viimasel ajal juba tasapisi olen hakanud vihkama siin elamist! Igal võimalikul viisil väldin alla minekut (va hädajuhtudel, nt wc, söök ja vesi või õue minek). Isegi olen vältinud nendega suhtlemist.!
Ma ei teagi, kas ma peaks nendega rääkima oma vihast või mitte. Sest ma ju palusin neil end tagasi hoida ööl, mil mu vend siin oli, aga HUI nad seda tegid! Ja mis mõtet on mul nendega rääkida? :S Nemad nagunii ei muutu ju!
Viimasel ajal ongi MINU aeg just siis, kui nad magavad! Seepärast olengi üleval kuni viie-kuueni hommikul, sest siis saan teha oma tavapäraseid asju ilma, et peaksin muretsema selle üle, mis all toimub! Kui seal tekib vaikus, siis kohe esimene mõte on see, et nad teevad "seda" (mis ajab nagu täiega närvi, cause it feels like their kicking me while I'm down...) ja kui kuulen nende hääli, siis tahan KARJUDA! Seepärast öösiti, kui kuulen norskamist, ongi MINU aeg, kus saan rahumeeli teha seda, mida mina tahan, ilma et ma peaks mõtlema sellele, mis all toimub...

Olgu õnnistatud päev, mil saan siit põrgust minema...!

Olen viimasel ajal mõelnud natuke sellele, mida Peeter mulle kunagi ütles! Ta ütles mulle midagi sellist, et teda ja Rometit võid lahutada vaid surm ja et kui see laav stoori kunagi otsa saab, siis inimesed mõtlevad sellele ning ütlevad "Awww!".
Põhjus miks ma sellele mõelnud olen, on selles, et ma enam ei saa pihta, kuskohas see "Awww" mängu tuleb... Ma mõtlen seda, et kõik mis nad teevad on kodusistumine. Peeter töötab ja teenib raha ning tuleb koju ja siis istuvad õhtu otsa kodus. Vahel harva käivad nad reedeti väljas. Aga seda mitte igal reedel. Vahest käib neil keegi ka külas, aga seda kah harva. Põhimõtteliselt nad ainult istuvadki kodus... Niisiis, ma ei saa aru, miks peaks keegi selle peale "Awww" ütlema :S I mean, their life is just booring! All they do is sit at home and talk and watch tv! Or may-be the problem is me? May-be I'm missing something... Kui mina kunagi unistasin sellest, et leian endale kellegi, siis istun temaga vaid kodus ja oleme alati kahekesi ja koguaeg koos, siis naerdi mulle näkku! Nüüd näen, mida ma kunagi tahtsin, oma silmaga ja saan aru, et nii igavat elu ma ikka ei tahaks ju! Kui ma kunagi isegi peaks endale kellegi leidma (which at this point is like NEVER!), siis mina temaga küll ei tahaks iga kuradima päev kodus istuda. No kui istuks, siis teeks näiteks mingi pikniku põrandale või midagigi huvitavamat, kui lihtsalt istuda, rääkida ja telekat vahtida PÄEV OTSA! Tahaksin teha pikki jalutuskäike (öösiti on megahea) või siis näiteks kahekesi kusagile telkima minna või teha midagigi, et tappa igavust ja rutiini.
Ma vist pingutan üle veidike! Kui nemad arvavad, et nii on hea ja neile meeldib, siis lasku käia! Mina lihtsalt ei ühine nende arvamusega (enam).
I've lost the faith in "Awww"...