"Lõpetasin just väikeste lühifilmide vaatamise, mis kusagil aasta tagasi oma sõbrannadega Moelt tegin. Väike jalutuskäik mälestuste rajal. Oh jah... Naerda sai...
Aga samas kurb, et enam neid nii tihti ei näe. Nüüd, kui mõtlema hakata, siis viimati nägin kedagi kuldsest kolmikust [KTJ – Kätlin, Tiina, Jane (Nimed, mis tahan kunagi endale õlale tatoveerida, kui olen piisavalt raha ja julgust selle peale kogunud)] hmm... kas see oli kolm või neli kuud tagasi. Jane't siis. Kätlinit ja Tiinat nägin viimati siis, kui käisin jõulude ajal kodus.
Naljakas... Kunagi arvasin, et Moe on mu kodu ja ma ei lahku sealt ealeski. Olin selles niiiii kindel. Nüüd, aga kui mõelda kodu peale, siis peale kuldse kolmiku ja pere polegi rohkem põhjuseid, mis tagasi kutsuks ja eriti ei tahagi minna sinna. Sellesse paika, mis tuletab meelde nii palju hirmu ja samas ka õnne...
Täna istusin allkorrusel ja vaatasin korterikaaslastega telekat. Suht naljakas ja samas ka imelik oli seal istuda. Alati, kui mina üleval olen ja oma asjadega tegelen, siis muud ma alt ei kuulegi, kui juttu. ALATI on neil kahel millestki rääkida. Ja täna siis, kui all olin, valitses täielik haudvaikus. Ja nemad veel mõtlevad, miks ma end siin koteris koduselt ega teretulnud tunne? Phäh!
Ma ARVAN, et ma olen armunud... Aga see pole kindel! Lihtsalt iga kord, kui ma teda näen, siis tekib automaatselt hiigelsuur naeratus suule ning süda hakkab puperdama ja kui temaga räägin, siis kokutan natuke ja ei tea mida öelda. KUI need tõesti on armumise märgid, siis on küll jama... Sest see isik on niiiii vale, kui vähegi võimalik.
Inimesed, kes teda teavad räägivad, et ta on nn lõdva püksikummiga ning ta ise räägib mulle sellist juttu, et tal on kutt olemas... Ühest küljest teeks see siis minust „üheks nendest“ kõigist, kellega ta on olnud ja teistest küljest teeks see mu suhte rikkujaks... Ja ma ei taha olla kumbki neist! Kuigi ise samal ajal suudleb mind ja veidike on olnud ka seda nn „Over the sweater action“. Üks kord oleks ta äärepealt ka minu juurde ööseks tulnud, aga tuli välja, et korterikaaslased on kodus ja siis ta eelistas oma koju minna. Tol ööl andis ta mulle kuuma headaega suudluse ning läks oma teed. Mina aga tulin tuppa, käisin wc's ja kui üles tulin, siis jõudsin järeldusele, et kui tema juurde ei saa, siis ma vähemalt saadan teda koduni ning panin kimades korterist välja. Teadsin, et ta elab kusagil Kumu lähedal, seega võtsin suuna Kadrioru pargi suunas. Jooksin nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Aga keda polnud, see oli tema! Nukralt tulin tagasi ning ronisin voodisse.
Laupäeval (09.08.2008) nägin teda klubis ning ta oli mulle ühe tantsu võlgu. Läksime siis tantsupõrandale ning saime veerand kuni pool laulust tantsitud, kui järsku ta hakkas mingi kutiga rääkima, kes meie lähedal seisis. „Tantsisin“ veidike üksi, siis nõjatusin seinale ja jäin ootama, millal ta lõpetab ja avastab, et tal on midagi pooleli jäänud. Tema aga rääkis rahumeeli selle kutiga edasi ja siis läks wc'sse. Ootasin täpselt ukse kõrval umbes 5-10 minutit ja kui ta välja tuli, siis läks ta must otse mööda ning ei pannud mind tähelegi. Mõtlesin, et „Fuck this!“ ning läksin välja suitsu tegema. Tema mind sel ööl enam ei näinud, aga mina teda paar korda eemalt märkasin.
Vahel, kui ma peeglisse vaatan, siis meeldib mulle see, mis vastu vaatab. Tihti mulle aga ei meeldi vastu vaatav peegeldus. Kordagi pole ma aga peegelpilti seksikaks pidanud ja kui totrana see ka ei kõla, aga too inimene on hetkel ainuke, kes vaatab mind sellise pilguga, nagu ma oleks seksikaim inimene maailmas ning ma alati sulan, kui see pilk mind puurib. Praegusel eluetapil vajan ma sellist asja väga. Eriti hetkel, mil ma olen üksik ning „stuck in hell“.
Ning vaatamata kõigele sellele ei suuda ma ka E'd kuidagi ära unustada! Iga kord, kui tundub, et olen lükanud ta kusagile tahaplaanile oma mõttemaailmas, suudab ta kuidagimoodi esiplaanile tagasi trügida! Näiteks olen juba kaks korda helistanud töö juures inimesele, kellel on temaga ühine perekonna nimi või siis näiteks täna ristsõnu lahendades oli seal tema nimi... No mitte kuidagi ei taha ta unustusse vajuda... Miks peab kõik nii kuradima keeruline olema... Oeh!
Pühapäeval (10.08.2008) ehk eile olime Anri ja Sveniga poes ning otsustasin, et oleks aeg järgi uurida, et milline ma pruuni peaga välja näeks. Poisid aitasid mul värvi välja valida (milleks osutus tumedaim pruun) ning minu poole tulles hakkasime värvimisega pihta. Jumal tänatud, et mul oli piisavalt taipu, et mitte võtta püsivärv, vaid see, mis tuleb 6-8 pesukorraga maha, sest tulemus oli enam kui katastroofiline.
Igatahes! Värvisime ära siis mu pea ning ootasin ära ilusti oma pool tundi ning kiirustasin siis värvi maha pesema, et näha, milline ma siis välja näen. Pakil oli kirjas, et pesta tuleb senikaua, kuni vesi läbipaistvaks muutub. Ma muudkui loputasin ja loputasin ja no ei lähe vesi selgeks! Tee mis tahad! Aga mis on imelik on juuksevärv! Pruunist oli asi kaugel. Panin vee kinni, kui loputusvesi oli enam-vähem selge. Tõstsin siis silmad peeglisse ja pidin sealsamas infarkti saama!
Milline oli siis tulemus? Tulemus oli selline, et juurtest kuni poole juuksekarva pikkuseni oli värviks LILLA ja ülejäänd kuni juuksekarva otsteni oli HALL! Kuna juuste lõikus on välistatud, siis otsustasin, et käin ringi senikaua oma pusaga, millel on kapuuts, et saaks sellega oma katastroofi varjata. Aitab ka punane peavõru, mille kunagi ostsin, et hoida juukseid otsaesisest eemal, sel ajal kui nägu pesen või kreemitan. Ja kuna päev otsa peavõru kandmisest hakkab pea valutama, siis õhtuti toas kannan ma talvemütsi, et isegi korterikaaslased ei näeks mu värvi. Seni on seda näinud vaid Anri ja Sven, kes pidid naerukrampide kätte kõngema ja kolm töökaaslast, kellest kaks ütlesid isegi, et see on täitsa lahe! :D
Loodan igatahes, et koolimineku ajaks on värv kulunud ja mu blond pea on taastatud! ;)
