Piilur

Kuna mul hetkel netti kodus pole, siis iga minut on justkui põrgutuli ja see kõrvetab jubedalt ning mitte muffigi pole kodus teha!

01.08.2008nda ööl istusin oma läpaka taga ja kirjutasin nii:

"Käisin täna jälle seal... TEMA akna taga...
Ma ei tea, mis mind sinna nii väga tõmbab, aga olin täna seal juba teist korda ja arvan millegi pärast, et tuleb ka kolmas ja neljas...
Eile oleks äärepealt kah läinud. Istusin kolmveerand kaks öösel maja taga, tossav koni käes ning kuulasin vaikselt muusikat. Lihtsalt oli vaja saada välja sellest põrgust, kus olen juba 6 kuud piinelnud. Läksin siis maja taha ja peale veidikest istumist mõtlesin, et läheks... Aga poole tee pealt pöörasin tagasi. Täna öösel aga käisin lõpuni.
Istusin siis seal Temast üle tee oleva maja nurgas põõsa taga ja vahtisin Ta aknasse...Mp3'e panin meelega mängima India Arie laulu „The Heart Of The Matter“, just selle sõnade pärast.
Istusin seal ja vahtisin aknasse. Imelik oli see, et ma ei tundnud aknasse vaadates mitte kui midagi... Ei rõõmu, kurbust, viha... Mitte midagi. Lihtsalt mõtlesin, et see oli korter, mis kinkis mulle parima kuu terves mu elus.
Phäh! KUU!! Olime koos vaid KUU aega! Möödas on sellest nüüd 10 kuud. Augustis me tutvusime ja septembris läksime lahku... Ja mina sinisilmne sulaselgelt idioot igatsen IKKA VEEL Teda .! Ei lähe mööda päevagi, kus ma Talle ei mõtle...ERITI veel, kui olen siin „põrgus“!
Oh jh... Täpselt nagu Cher'i laul „If I Could Turn Back Time“...

Heh! Mu jutust jääb selline mulje, nagu ma oleks mingi haige pervert, kes käib teiste akende all piilumas... Aga ma pole seda! Käin ainult kindla akna all ja vaid ühel eesmärgil – kuna Ta ei taha, et ma teda lähedalt näeksin, siis vaatan kaugelt. Ja isegi siis ei näe ma just Teda, aga vähemalt vana õnne paiga nägeminegi on piisav..."