...To Change The Things I Can

Meredith: Diseases. Toxins. Our bodies encounter dangers all the time. Just beneath the surface hidden. Whether you realize it or not, your body is constantly protecting itself. Every time you blink your eye, you wash away thousands of unwanted microbes. Breathe in too much unwanted pollen, and you sneeze. The body detects the invader. It releases its white blood cells, and it attacks.

Teisipäeval (10.05) jooksin peale tööd bussi peale ning sõitsin Timuri juurde, et koos teistega Eurovisiooni vaadata . Tema juures käisin esimest korda ja KUIGI olin just eelnevalt vaadanud kaarti ja teinud kõik selgeks läbi Tallinn.ee kaardi planeerija, ei saa ma kuidagi ära unustada oma „annet“ koguaeg ära eksida .! :P Ehk siis kuigi maja oli täpselt bussijaama vastas, üle tee, läksin mina ikkagi valele poole, tehes sellega umbes poole tunnise ringi ja lõpuks jõudsin ikka õigesse kohta välja . Neil olid välja mõeldud jube suur graafik ja igaüks neist hindas lugusid ja lõpuks siis hinnangud kanti graafikusse ja vaadati, kes kõige rohkem täppi pani . Mina muidugi osaleda ei saanud, kuna mina jäin hiljaks ja seepärast ei saanud hinnata esimesi laule ja tänu sellele jäin hääletamisest välja . Aga lõbus oli sellegi poolest . Hiljem viis Allan meid koju ning sai minna rahulikult magama .

Kolmapäeval (11.05) toimus „teeõhtu“ . Kuna mina aga sain töölt alles umbes 22:15 lahti, siis jooksin koju nii kiiresti kui võimalik, sest Tanel ja Taki alustasid juba varem ning Tanel lahkub alati umbes 23:15, et mitte takso peale raha kulutada . Jõudsin siis koju ning sain umbes 45 minutit nendega olla .

Neljapäeval (12.05) oli järjekordne Eurovisiooni õhtu . Sel korral ühines meiega ka Mr L . Kuna ma pidin jälle pikemalt tööl olema, siis läksime koos hiljem . Nüüd ma juba teadsin, kus korter asub, seepärast ei jäänud me eriti palju ka hiljaks . :) Küll aga tööpäeva lõpus oli mul suht suur paanikahoog . Nimelt asi siis selles, et järgmisel päeval pidi olema minu mata koolieksam ja ma polnud teinud selle jaoks muffigi . Õpetaja andis neli lehekülge ülesandeid, et ma nad ära täidaksin harjutamiseks . Päeval küll üritasin midagi teha, aga absoluutselt ei osanud . No pea ei võta .! Täielik null . Mida rohkem aeg edasi tööl läks, seda rohkem kasvas hirm, et kukun läbi . Natuke rahustas vaid mõte, et see on KOOLI eksam ja KUI kukun läbi, siis saan teha ka järeleksamit . Kuid see mõte rahustas mind vaid natukene .
Eurovisiooni vaatamise ajal olid õnneks mõtted eemal . Kojusõit oli aga vaikne, kuna mul süda tagus sees, nagu traktorimootor ja kui keegi midagi ütles, siis natuke nähvasin vastu, kuna paanika oli tõsiselt suur . Koju jõudes tahtsin terve öö olla üleval, et õppida ja õppida ja õppida . Tegelikult aga vaatasin natukene paar asja üle, võtsin sisse kolm unetabletti ja peale tund aega vähkremist jäin lõpuks magama .

Reedel (13.05) oli idee järgi plaan ärgata kell seitse, joosta maja lähedal olevasse putkasse, et osta Red Bull’i ja siis minna koju natuke õppima . Ärkasin hoopis kell üheksa . Käisin kiiruga pesemas ja jooksin kooli . Arvasin, et raudselt jään hiljaks . Kuid naljakas oli see, et kutsuti nimekirja alusel klassi õpilasi ning kui olin trepi peal üles liikumas, siis kuulsin just oma nime ja saingi kohe klassi astuda . Ei jäänudki hiljaks .
MINA arvasin, et tegemist tuleb sellise eksamiga, kus läbi saamiseks on vaja saada 20 punkti ning maksimum punkte on võimalik saada 100 . Tuli aga välja, et asi pole üldse nii . Tegelikult oli kokku kaheksa ülesannet, millest ära pidi tegema kuus . Maksimum punkte sai sellel eksamil 50 ning et läbi saada, selle jaoks oli vaja saada vähemalt 24 punkti . Igatahes minu hirm kasvas .
Saime siis ülesanded kätte ning ma tegin (peaaegu) igast ülesandest natukene . Kolm ülesannet sain vaid tehtud tervenisti . Ülejäänudest tegin vaid niipalju, kui oskasin .
Kahe tunni pärast jalutasin juba välja . Natuke rahunenud olin, kuid mitte nii väga . Kui enne eksamit olin 100% kindel, et kukun läbi, siis sel korral olin 85% kindel läbi kukkumises .
Õhtul oli töökaaslase sünnipäeva tähistamine . Alguses käisime kinos vaatamas filmi „Something Borrowed“ . Film iseenesest polnud just eriti fantastiline . Täiesti vaadatav film oli . Mind häiris aga üks väike detail filmi juures . Peategelase parim sõber (keda mängis Kate Hudson), oli suhteliselt enesekeskne inimene . Ja mind hirmutas väga see, kui palju ma tundsin end selles karakteris ära . ERITI veel filmi lõpus, kui kogu jama välja tuli . No loomulikult ei ole ma täpselt samasugune, nagu oli too karakter . Ei saagi ju olla, sest minu arust sellist inimest pole olemas . Filmides ju tüüpiline see, et võetakse mingisugune iseloomu joon ning võimendatakse seda mitme kordselt . Et kui natukene selle karakteri enesekesksust tagasi tõmmata, siis saabki kätte minu .! :D
Peale filmi läksime istuma „Island“-isse . Seal tegime väiksed kokteilid ning natukene ka sõime . Ma tean, et see oli minust küll väga paha, aga (peaaegu) ainuke asi, mis mul tol õhtul mõttes oli, et saaks sealt juba minema, sest Tanel on meil ja nad Takiga teevad „teeõhtut“ .
Kui siis lõpuks üheteist ajal lahkuma hakati, siis lendasin kohe bussile ning ruttasin koju .
Kui aga jõudsin koju, siis ootas mind ees tühi tuba...

Laupäeva (14.05) päeva veetsin kodus . Tundsin end natuke halvasti (tervisest hetkel jutt), kuid kuna midagi väga hullu nagu polnud, siis ei teinud ma sellest suurt numbrit .
Õhtul sain Mr L’iga Vabaduse väljakul kokku, et siis minna koos Timuri juurde Eurovisiooni finaali vaatama .
Eesti laul oli minu arust sel korral täitsa hea (vähemalt tunduvalt parem, kui see mees, kes oma peas kellasid kuulis) ja peaaegu kõik inimesed ennustasid seal talle head kohta . Kõige „pessimistlikum“ oli minu meelest Mr L, kes ennustas Eestile kaheksandat kohta . Ülejäänud panid ikka üles poole (mina panin 7) . Ja lõpus oli siis pettumus täitsa suur . Peale seda ei tahtnud keegi välja minna . No tegelikult mina oleks läinud suurima hea meelega, kui õige inimene oleks mind vaid kutsunud .! :P Kui minu käest küsiti, et mis mul siis edasi plaanis vastasin stiilis: „No lähen vist koju, kui paremat pakkumist ei tehta .!“ Ja ei tehtudki .! Ju vist ei saanud vihjest aru vms .! :P Ega mina küll ei hakka otse välja kutsuma inimest . :P Mina ainult vihjan . Kui ei saanud aru, siis ei saanud aru . Aga võib-olla sai aru ja ei tahtnud välja kutsuda .! Kes teab .! Vahet erilist ei olnud, sest ma läksin koju ja ÜRITASIN jääda magama, kuid magama jäin alles kella kuue ajal hommikul, sest midagi mu suus valutas jubedalt ja ei lasknud üldse magada .

Pühapäeval (15.05) ärgates tundsin end suht vastikult . Jõin ära klaasi Fervex’it ja tundus, et läks paremaks . Roomasin Joosepi juurde vaatama Allani valitud filmi „Little Shop of Horrors“ . Kuna tegemist oli vanema filmiga ja muusikaliga, siis alguses olin suht skeptiline . Lõpuks aga jäin filmiga rahule . Ei ole just film, mida ma ise oleks valinud, aga tegemist oli ikkagi hea filmiga . Sai natuke naerda .
Peale seda tulime Taneliga meile ning meiega ühines ka Taki ja asusime järjekordsele „lennule“ . Tol korral aga oli midagi teist moodi . Midagi võrratut .! Midagi sellist, mida pole ammu tundnud . Puhtus, täielik puhtus .
Ütleme näiteks, et on klaas, kus on sees puhas vesi . Tavaliselt on see vesi natuke sogane, nagu oleks keegi sinna tilgutanud musta värvi sisse veidi . Tol korral aga tundsin hinges täielikku puhtust, tundsin et absoluutselt kõik mu ümber on hea ja siiras ja puhas . Ei mingeid musti tilke vees, vaid täiesti kristallselge vesi . Tõeliselt hea tunne oli .
Ja siis tuli mulle meelde, et kunagi ammu ma olengi olnud see inimene, kes on täiesti siiras ja puhas (no vigu mul loomulikult oli ka, aga mitte nagu nüüd) . Ja ma mõtlesin, et tahan koguaeg selline olla . Täiuslikkust ei saavuta ma kunagi, aga vähemalt natukenegi .
Kunagi ammu olen ma olnud puhtam, kuid... Somewhere along the way I got poisoned and then I started to spread that poison . Ma tahan tunda sama tunnet ka kainena . Selle nimel tuleb aga vaeva näha .
Otsustasin siis, et liikuda edasi, et saada paremaks inimeseks, tuleb lahti öelda igasugustest asjadest, mis mind minevikus kinni hoiavad – igasugused materiaalsed mälestused (nt on mul alles peaaegu kõik kinopiletid: kui kolm aastat tagasi käisin emaga oma sünnipäeval vaatamas filmi „Mamma Mia!“ või kui aastal 2007 käisin Meelisega vaatamas filmi „Tipptund 3“) . Et milleks mulle neid üldse hoida .? Mälestused on minu enda peas ja sealt ei kao nad kusagile . Pole vaja mul hoida igasuguseid asju alles . Plaanisin ka kustutada arvutist enamus oma piltide kogust ning teha viimane sissekanne ka käesolevasse blogisse . Time to let go and say good-bye to the past .
Peale nende kahe lahkumist vaatasin ära sarja „Vennad ja õed“ viienda hooaja viimase osa ning mind ajas lausa nutma, kui armas see osa oli . Kurvaks tegi mind aga see, et kui läksin wikipediast otsima, et millal ilmub uus hooaeg, sain teada, et käesoleva sarja tegevus lõpetati . :(
Magama jäin alles kella nelja ajal, kuna valu suus ei andnud järgi .

Esmaspäeval (16.05) magasin sisse ning seepärast jäin tund aega tööle hiljaks . Ülemus väga ei pahandanud, vaid soovitas arsti juurde minna . Tegelikult see oligi mul kavas, aga tänu sissemagamisele plaan natuke muutus . Tahtsin siis minna järgmisel päeval Tapale oma perearsti juurde, aga ta soovitas minna kohe peale tööd Tallinnas asuvasse eraviisilisse vastuvõttu . Kuna ma eriti üksinda ei julgenud minna, siis kutsusin Taneli endaga kaasa .
Töö juures hirmutati mind erinevate juttudega . Eriti tegi seda üks vanem naisterahvas, kes rääkis mingisugusest hambapõletikust, mis tal kunagi ammu oli ja arst olevat talle öelnud, et kui oleks põletik olnud ülemises tarkusehambas ja oleks see liikunud natuke ülespoole, siis oleks olnud temaga kaput .! Rääkis, kuidas kaks nädalalt oli tänu sellele tilgutite all ja peale seda paranes . Ka Reelika helistas ja rääkis, et oli just eelmisel nädalal olnud tänu hambapõletikule nädal aega haiguslehel . Valu pidavat olema jube .
Teel Taneliga kokku saades, käisid mu peast läbi igasugused mõtted . Kui mind poleks eelnevalt nii väga hirmutatud, siis poleks ma vast asjast nii suurt numbrit teinud . Nüüd aga mõtlesin sellele, et mis siis, kui tõesti peaks midagi olema väga hullu ja ma tõesti sureks ära ... Kui tõesti oleks olnud selline asi, siis mõtlesin, et ma sureks õnnelikult . Ma ei ole just inimene, kes väga mõtleks tulevikule . Mõtlen vaid antud hetkele ja antud hetkel on kõik enam-vähem korras – sõbrad on olemas, toit on olemas, katus on peakohal . Mees on vaid puudu, aga muidu on kõik korras . :)
Vastuvõtulauas siis öeldi, et ma läheksin Tõnismäe Hambapolikliinikusse, mida ma ka tegin .
Alguses registratuurist öeldi mulle, et täna kohti pole ja määrati mulle aeg järgnevaks päevaks . Kui naine teisel pool letti oli mulle juba paberile kirjutanud järgmise päeva vastuvõtu aja, siis helistas ta korraks arsti kabinetti ja sealt öeldi, et saab mind kohe vastu võtta .
Kartsin jubedalt, sest olin elu jooksul eelnevalt käinud vaid kaks korda hambaarsti juures – esimene kord oli siis, kui ma olin umbes seitsme aastane, käisin lihtsalt kontrollis ja kõik oli korras ning teine kord oli siis, kui ma olin 19 ning siis pandi mulle plomm ja öeldi, et tuleksin poole aasta pärast tagasi, mida ma muidugi ei teinud, kuna vastik oli, kui puuriti . Nüüd lihtsalt söön koguaeg teise suu poolega ja valu hambas ei ole .
Arst siis vaatas mu läbi ning ütles, et mul on igemepõletik . Tegi süsti, lõikas natuke igeme lahti, et saaks mäda välja ajada ning pani mingi plaastri moodi asjanduse peale ja kirjutas välja antibiootikumid, mida pidin võtma kolm korda päevas reedeni .
Kui aga ootasin arsti kabineti taga, siis oli mul ülimalt hea meel, et Tanel minuga oli . Ma oleks kindlasti ka üksinda hakkama saanud, aga Taneli kohalolek muutis kõik paremaks . Ma polnud üksinda . :)

Teisipäeval (17.05) käisin enne tööd koolis, et teada saada mata eksami tulemused . Mul läksid jalad sõna otseses mõttes nõrgaks, kui ma nägin, et minu nime järgi seisis hinne „3“ . Tulemus ei olnud just eriti kiitu väärt, aga mega õnnelikuks tegi mind see, et ma olin ise täiesti kindel, et kukun läbi ja nüüd siis tuli välja, et esimesel üritusel sain läbi .! YIIIIIIHAAAAAW .! :D

Reedel (20.05) sain tööl olles järjekordse kirja projektijuhilt ning üks tema kommentaar tundus jälle olevat suht mõnitav . Mul viskas kopa nii ette, kui vähegi võimalik ja otsustasin temaga sellest rääkida . Alguses tahtsin minna tema tuppa (kuna tol hetkel oli ta seal üksi), kuid ta ütles, et tal tol hetkel polnud aega ja seepärast ootasin, kuni ta ära hakkas minema ja siis rääkisime .
Mina olin loomulikult valmis täielikuks sõjaks ja enda kaitseks panin (tema teadmata muidugi) diktofoni lauale lindistama . Ja küsisingi kohe otse: „Kas sa mõnitad mind või sa lihtsalt vihkad mind .?“ Selle peale tema muidugi naeris ja seletas täiesti rahulikult ja viisakalt ära, milles asi ja et kõik mis ta on öelnud, pole ta kunagi mõelnud isiklikult minu vastu . Mina olen see, kes kõike isiklikult võtab . Vestluse lõpus tundsin end täieliku lollina . Olin kõik niiii üle mõelnud, kui vähegi võimalik . Igatahes minu ta pettis ära .! :P
Ülemus mul aga arvab, et see oli vaid näitemäng . Sama arvavad ka Tanel, Taki ja Villu, kes samal õhtul minu juures seda vestlust kuulasid (nüüdseks on see muidugi juba kustutatud :P) .
Kutsusin ka Mr L'i enda juurde, kuid ta ei tulnud... Ütles, et peab peale tööd minema kooli ja seal võtab kauem aega, kui tavaliselt .
Hiljem, kui Tanel oli lahkunud, läksin kööki tegema võileibu . Villugi oli seal . Tegin asjad valmis ja panin võileivamasinasse . Ise aga läksin rõdule suitsule . Ja seal nägin midagi võrratut . Ma ei tea, kas asi oli selles, et Villu oli viimane inimene, keda tol hetkel nägin või oli asi milleski muus, aga täiesti lampi ma nägin Villu sisse (kuigi ta ei olnud mu juures tol hetkel) . Ma nägin mitte välimust, vaid hinge .
Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kui ilus see oli, mis ma nägin . :)

Laupäeva (21.05) hommikul äratas mind Jimmy . Tuli minu juurde, et niisama natuke koos olla . Tõi mulle isegi tomatimahla (olin talle kunagi maininud, et see mu lemmikjook) .
Peale seda läksime koos Kaubamajja, sest ta tahtis osta Estraadi Raadio CD'd (et teda mitte väga palju oma muusikavaliku suhtes mõnitada, siis hoidsin mina oma suu kinni selle koha pealt) . Siis käisime korraks Hesburgeris söömas ning läksime laiali .
Sain Reelikaga Solarises kokku, et minna koos vaatama filmi „Punamütsike“ . Film iseenesest oli täitsa okei, aga see, et sain Reelikaga koos olla, tähendas rohkemat, kui film ise .! :)
Filmi lõppedes rääkisime natuke juttu ning saatsin ta bussile, ise aga tulin koju end õhtuks valmis seadma .
Õhtul siis toimus Timuri 25s sünnipäev X-baaris . Teemaks oli siis Maskid ehk kõik pidid kandma maski ja kes maski ei kandnud, neile joonistati see (professionaalse make-up kunstniku poolt) näole . Mina kandsin tavalist valget maski, mis kattis kogu näo (pilte saate näha facebook'ist) . Üritus ise oli väga fäänsi, kohal oli palju Timuri sõpru (minu jaoks enamus võõrad) . Meie seltskond koondus ühe laua juurde pimedas nurgakeseks, kuhu jäime ka terveks õhtuks . Naerda sai palju, suheldud sai veelgi rohkem ja vahepeal ka natuke tantsimist ja suudlemist .! :P
Pabistasin jubedalt, sest Mörr ja tema parim sõbranna olid kah tulemas . Ma eeldasin, et Mörr minu peale eriti pahane enam pole, aga kartsin just tema sõbranna reaktsiooni . Olin suht kindel, et ta vihkab mind nüüd, sest olin teinud haiget tema parimale sõbrale .
Kui nad aga kohale tulid, siis olin mina juba suht tipsy, läksin nendega rääkima ja kõik tundus olevat korras . :) Mörriga sai vahepeal tantsitud (ega ma ise eriti järgnevat ei mäleta, aga teised rääkisid, et me olime tantsupõrandal üksteise küljes kinni nagu kaks kiimas oravat xD) .
Helistasin peale kahte ka purjus peaga Mr L'ile (kes õnneks vastu ei võtnud) . Jumal teab, mis mul arus oli, aga ma tahtsin LIHTSALT öelda, et ta on hea inimene ja mul on väga vedanud, et temasugune minu elus on . :) Ei mingit draamat ega midagi, vaid lihtsalt tahtsin öelda head (they should make drunk dialing illegal xD ) . :)
Õhtu lõppedes tahtis Taki taksoga koju minna . Mina tundsin, et mul hakkaks väga paha autos ja seepärast otsustasin mina minna jala . Täis nagu vana tarakan jalutasin siis kodu poole . Mäletan siiani jube hästi, kuidas ma kodu poole tuigerdasin ja vahepeal isegi kukkusin (ma ei mäleta enam, kus ma kukkusin aga see kukkumise moment on mul väga selgelt meeles) .

Pühapäev (22.05) ei olnud hea päev .! :P Selles mõttes, et pohmakas oli ikka suuuuuur .! :D Ronisime Takiga Solarisse, et krõpsu ja juua võtta ning seal nägime Valerat . Too ütles, et oli öösel autoga koju sõitnud ning näinud ühte maskiga inimest kanalis jalutamas . Mina siis häbelikult tunnistasin, et see olin mina .! :P
Peale seda läksime Söögiplatsile, et süüa osta ja sõitsime Joosepi juurde . Tol korral pidi olema Laura kord, aga Laura millegi pärast ei saanud osaleda ja seepärast näitas meile filmi Taki . Ta näitas lahedat inglise filmi „Toast“ . Alguses olin suht skeptiline, sest mul oli suuuuur pohmakas ja ei olnud just eriti isu vaadata mingisugust igavat draamat . Aga lõpp kokkuvõttes mulle film täitsa meeldis, isegi naerda sai vahepeal ning korraks ühe stseeni ajal läksid isegi silmad märjaks . :)
Filmi lõppedes tulime Taki ja Taneliga meile tagasi, et teha väike lend .! :P
Viimasel ajal on need lennud meil läinud aina paremaks ja paremaks . Iga korraga tunnen end paremini ja paremini ning räägime asjadest, millest iga päev ei räägi . Avan end iga kord rohkem ja rohkem neile .
Näiteks sel korral üks teemadest, mida arutasime, oli see, et üsna tihti tunnen, nagu minu elu oleks teleseriaal . Nt et teha mingisugust suvalist momenti paremaks on alati vaja taustamuusikat; kui ma üksi olen, siis vahest räägin ma omaette, kujutan ette, et on olemas publik, kes mind kuulab (crazy person) . Taki arvas hoopis sedasi, et ma pigem kardan olla üksi oma mõtetega, seepärast tekitan endale alati taustamüra .

Töö juures üleüldiselt on aga asjalood nii, et mina otsustasin alla anda . Ehk siis ma sõna otseses mõttes loodan, et nad leiavad kellegi minu asemele ja siis ma ei pea enam sellega tegelema . Ma ise siis läheksin suurima hea meelega intervjueerijaks tagasi ning oleksin õnnelik sel moel . Tõesti, kui mõtlen hetkel tagasi aegadele, mil olin intervjueerija, siis ei tule mulle meelde midagi negatiivset . Vahest oli küll igav ja internetis ei saanud istuda, aga töökaaslased olid lahedad ning ma ei pidanud eriti palju pingutama ega palju suhtlema projektijuhiga .

Nädala 16.05-22.05 sisse mahub peaaegu kõigi minu lemmik seriaalide hooaegade viimased osad . Eelmistel aastatel pole nad juhtunud ühele nädalale, aga sel aastal juhtusid . Suht vastik oli – üks lõpp teise otsa .
Aga kuna minu seriaalid tähendavad mulle väga palju, siis ma hetkel räägiks nendest kah natukene:

Esmaspäev:
Desperate Housewives – mulle meeldis Gaby teema kõige rohkem ja eriti lõpus see mõrv, mis ühendas neid kõiki ning mille pärast Carlos Bree'le andestas . :)
Teisipäev:
90210 – LÕPUKS tuli välja selle vastiku Adrianna käitumine . Oh, kui õnnelik ma olin .
Gossip Girl – selle sarja viimane osa oli küll VÄGA hästi tehtud minu arust . Mind hakkas kummitama peale seda sarja Adele laul „Rolling in the Deep“ ja kuna ma just paar päeva tagasi olin välja mõelnud selle muutuse teema, siis meeldis mulle ka üks tsitaat sellest osast: „Transitions in life are usually marked by major events: birthdays, graduations, weddings... But the greater transitions often come out of smaller moments . When we stop and look at who we are . Because each time we see how far we've come, we also see how far we still need to go . In order to fully transform, we might need to free ourselves of everything we've been holding on too, to send us on our new path - the right one .!“
Kolmapäev:
Americas Next Top Model Cycle 16 – Brittani .? :O TÕSISELT W .? :S BOOOO .!!!
Pühapäev:
Kondid – minu lemmik nunnukas intern oli seal . :) Ja kui Temperance osa lõpus Booth'ile suure uudise teatas, siis olin mina küll pahviks löödud, kuna sellist pauku polnud ma küll ette kujutanud .
Grey anatoomia – mulle meeldis see osa väga, ERITI nutma ajas siis, kui lennuõnnetuses lähedase kaotanud isikud jäid haiglasse, sest üks tüdruk jäi ellu ja ta oli operatsioonilaual ning teda polnud tol hetkel keegi ootamas...
Erapraksis – see osa meeldis mulle kohe nii palju, et panin selle osa alapealkirja tänase sissekande nimeks .! ;)

Hiljem järgi mõeldes sai aga asi selge – et saada paremaks, et liikuda edasi ei pea ma midagi ära viskama, ära põletama . Sest kokkuvõttes ei ole probleem asjades – probleem on minus endas .
Probleem selles, et olen käesolevat blogi kirjutanud kolm aastat (tänu mu lollile mälule on võib-olla mõni detail valesti, aga teadlikult valetanud pole kunagi ja ei kavatse ka seda teha) ning nagu ise näete – pikim suhte moodi asi oli Mr L'iga . Ja ma tõsiselt kahtlen, et viga on selles, et ma valin valesid mehi . Olen lõpuks aru saanud, et viga on minus endas .
Seega... Et leida endale mees, kes oleks minuga aastaid, siis pean ma olema parem inimene . Ma tunnen, et armastus on niivõrd suur kingitus, et ma pole seda ära teeninud . Ma pole piisavalt hea, et saada nii suure kingituse vääriliseks .
Peaaegu kunagi pole ma elus pingutanud palju, et midagi saada . Tavaliselt, kui ma pean pingutama, siis löön käega või leian lihtsama tee . Sõbrad vahest räägivad lugusi, kuidas nad avastasid, et nad on geid või kuidas nad nägid vaeva, et midagi saada . Minuga pole peaaegu et kunagi nii olnud . Juba 11. aastaselt teadsin, et ma pole tavaline, praeguse töökoha sain tänu tuttavale ja elukoha sain kah juhtumisi tänu tuttavale . Ma pole elus millegi nimel eriti palju pingutanud, kõik minuga on lihtsalt juhtunud...
Ja nüüd ma siis tunnen, et armastus on asi, mille nimel peab pingutama . This „I am what I am“ crap doesn't work anymore .! :P
Loomulikult muutuse all ei pea ma silmas mingisugust 180 kraadist muutust . Vaid ikka natukene, tasa ja targu, paremuse poole .! :)

Esmaspäeval (23.05) oli rahulik tööpäev . Ei mingeid jamasid, vaid kõik sujus mõnusalt ja töiselt . :)

Teisipäeval (24.05) käisin päeval korra väljas ning tulin koju tagasi ja istusin kuueni arvuti taga vaadates sarja „The real housewives of Atlanta“ . ;P
Kuue ajal tuli Tanel meile ning oli siin üheteistkümneni . Rääkisime palju, naersime palju ning olime lihtsalt head .! (a)
Mõnus on nendega vahest rääkida . Vahest nad küll norivad ja nokivad (sõbralikus mõttes muidugi), aga vahest on nad väga sügavad ja põnevad ning isegi räägin asju, mida pole kunagi kellelegi rääkinud (imestan, et mul üldse leidub selliseid asju, kuna muidu ma tavaliselt neile ei mõtle, aga „teega“ tulevad nad pinnale) .
Eriti sügavalt pani mind mõtlema üks negatiivne kommentaar minu blogi kohta . See ei olnud küll halvalt mõeldud, aga tõepõhi oli sel all ning kaalumist oli mul palju .

Kolmapäeval (25.05) oli suht tavaline tööpäev . Sel korral olin tööl päevasel ajal ja siis on seal vaiksem ja mõnusam . Ja järsku – täiesti lampi tuli mulle pähe üks idee .! Midagi sellist, mis muudaks kogu mu elu .
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja oma ideele, et ise ka ei usu . :)
Peale tööd tulin koju, sõin natukene ja hakkasin koristama – vana risu välja ja tuba puhtaks . Seitsme ajal alustasin ja üheteistkümne ajal lõpetasin ja IKKA ei saanud kõike valmis .! :P Sain kaks kilekotitäit asju, mida ära visata ja tolmuimejaga jäi ikka mässamata .! :P

Aga jah... Idee on mul suur ja ma tõeliselt arvan, et see muudab kogu minu elu .! Tänu sellele ideele saab käesolev sissekanne olema minu blogi eelviimane .! Tahan pinget nii üles kruttida, kui vähegi võimalik ning siis viimases sissekandes šokeerida inimesi .! ;)
Olen alati unistanud filmide tegemisest – kogu see jamamine valgustusega ja näitlemisega ja stsenaariumi kirjutamisega ja taustamuusikaga ... Kogu krempel .! Ja teha midagi põnevat .!
NÜÜD on mul lõpuks avanenud võimalus visata pomm . ;)
Ja ärge küsige, mis see on, sest ma ei ütle .! :P Tahan, et saaksite seda teada vaid siis, kui loete viimast sissekannet .! ;)
Vahepeal kavatsen blogisse panna üles ühe teaser video, aga muidu tuleb järgmine sissekanne juulis .! ;)


Lõppu lisaks ühe ilusa asja, millel nimeks Serenity Prayer: „God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, courage to change the things I can and wisdom to know the difference .“

Meredith: Just when we think we figured things out, the universe throws us a curveball. So, we have to improvise. We find happiness in unexpected places. We find ourselves back to the things that
matter the most. The universe is funny that way. Sometimes it just has a way of making sure we wind up exactly where we belong.


Täna koristades mängisid taustaks vanad plaadid, mis olin aastaid tagasi käinud ning üks vana hea laul käib hetkel ideaalselt selle sissekandega kokku, nagu rusikas silmaauku .! ;)

Nelly Furtado – All Good Things (Come To An End)