Mina kasvasin üles ühes pisikeses umbes 200. elanikuga külakeses, kus elasin 18 aastat.
Alguses kolis ema majja, mida külas teatakse, kui „Roheline maja“, millest hetkel on alles ainult vundament. Elasime seal mõned aastad (millest ma ei mäleta midagi) ning kolisime üle jõe asuvasse „valgesse majja“ .
Seal mul eriti palju sõpru ei olnud . Vahest ema sõbranna käis külas ning tõi oma tütre kaasa, kuid enamus ajast veetsin ma üksi õues mängides või siis teleka ees istudes . Mäletan, kuidas vanasti mingisugune Ladina-Ameerika seriaal jooksis kella kümne ajal telekast ning ma pea iga õhtu venitasin söömisega, et saaks osa lõpuni vaadatud, kuna tegelikult magama pidin minema juba üheksast . Kui ma nüüd ei eksi, siis sarjaks oli „Tahmanägu“ .! xD
Ja eks sealt algaski see, et asendasin sõbrad (keda mul tol hetkel eriti palju ei olnud) fiktiivsete tegelastega .
Mingi aeg kolisime majade juurde, kus on koos 6 elumaja ning hakkasin lähedamalt sealsete lastega suhtlema . Mingi perioodi mängisin nendega tihemini, kuid siis jõudsid minu silmade alla säärased seriaalid nagu „Võluvägi“, „Melrose Place“ jne . Vaikselt võtsid seriaalid jälle võimust ning nüüd olen nende küüsis tänaseni . :)
Õnneks enam ei dikteeri minu aega telekas, vaid saan ise määrata millal (ja kus) ma mingi seriaali järjekordset osa vaatan, kuid mõju on jätkuvalt tugevalt tunda .
Nii hea on elada kaasa tegelastele, keda ma juba tunnen ja armastan ning tunda nende valu ja rõõme, nutta nendega koos ning naerda, kui keegi mingi naljaga maha saab .
Et jah . Seriaalid on olnud minu reaalsusest põgenemise abistajaks juba väga ammusest ajast ning ma sügavalt kahtlen, et see kuidagi peagi muutub . :)
Jube lahe oleks, kui leiaks kellegi, kes huvitub neist sama palju kui mina ning kellega saaksin seda maagilist maailma jagada . Või siis selline variant, et ta ei pea just väga neist huvitatud olema, aga lihtsalt he would care enough about me to fake it . :)
Teine teema, millest tahaks rääkida on see, et ma pean end suhteliselt hoolivaks inimeseks . Aga et kellestki või millestki hoolida, pean ma aru saama sellest/temast . Mul on vaja kogu taustalugu, et saada aru miks inimene ütles seda või miks inimene tegi seda . Kellelgi teisel nii ei pruugi olla, aga minu jaoks see ON oluline . Seepärast olen ka ise suht avatud inimene, et ka teistele oleks enam-vähem selge pilt minust . :)
Näitena võin tuua hetkel kolm seriaali: „True blood“, „Ugly Betty“ ja „Bones“ . Enne, kui ma ise neid otsast peale vaatama hakkasin, olin neid mitu korda telekast näinud, kusagilt hooaja keskelt mingi X osa . Mind absoluutselt ei huvitanud need sarjad siis, sest ma ei tundnud tegelasi ja mind ei paelunud miski sarja juures . Aga kui vaatasin neid otsast peale, siis vaikselt armusin mõnda tegelasse ja õppisin neid osa peale osa tundma .
Sama kehtib ka päriselu kohta . If I don’t know your backstory, then I’m sorry, but I won’t care . Seepärast on mul tõesti vaja teada kõike lähedaste inimeste kohta . Mida rohkem ma temast tean, seda rohkem ma temast hoolima hakkan . Saan temast rohkem aru, tekib selgem pilt inimesest .
Ja see, et mul on sitt mälu, ei tähenda et ma ei hooliks või et ma ei üritaks . Taki kohta saan näiteks täpselt öelda, et kui tema rääkis oma lapsepõlvest, siis mul võttis ikka tükk aega, et jätta meelde tema lapsepõlve kodukoha nimi . Asi polnud selles, et mind ei huvitaks, mulle lihtsalt ei jäänud see nii kergelt meelde . PJ ütles ükskord väga lahedalt minu kohta:
PJ: Sa lihtsalt elad väga kaasa sellele mida vaatad,jne. Ma arvan, et kui su sõbrad teeks dramaatilise video montaazhi oma elust mäletaks sa pidevalt kõike :D
Mina: So all I care about is drama .? :D
PJ: Not all,it just affects you more. Su aju võtab sellisel viisil rohkem infot vastu sest ta harjunud sellele kuna sa vaatad nii palju seriaale ja filme.
Ja nüüd siis möödunud aja paar olulisemat kuupäeva:
29.07 – Joosepi lahkumispidu . Minu jaoks isiklikult oli õhtu täielik feil . :D
Pidu toimus Joosepi juures ning kokkuvõttes oli täitsa lahe, inimesi palju ja juttu jätkus . Mina aga olin oma arust täiega kaval ja üritasin proovida teha uut koksi „Mimoos“ (inglise keeles: Mimosa) . Ostsin kõige odavama shampuse ja apelsini mahla . Enda juures kodus tegin juba shampuse lahti, et valada ta ümber kusagile mujale . Põhjuseid selleks kaks: 1) Et ei peaks Joosepi juures paugutama ja poolt joogist tema põrandale valama (minul läks küll umbes veerand vaibale) ning 2) et olla über salapärane ja et teised ei saaks aru, mis koksi ma teen . :D
Igatahes koks tuli välja MEGA rõve, kuid kuna ma ikka end sundisin seda jooma, siis tegin shampusele otsa peale . Süda oli ikka SUHT paha . :D Mis siis tähendas seda, et peotuju oli mul täielikult kadunud ning kuna shampus on ju suht lahja ning lahjendades seda veel mahlaga, siis olin ka veel kaine .
Otsustasin juba seal olles, et lähen koju ära, kuid saatuse tahtel olid kõik taksod hõivatud . Võtsin seda siis märgina ning jäin edasi .
Peale seda läksime Kappi’i . Olin veidike seal, rääkisin juttu ja seisin niisama üksi ja vaatasin teisi tantsimas . Ma vist ise olin seal umbes 20 minutit . Mäletan siiani väga selgelt, kuidas üks hetk hakkas mängima Lady GaGa „The Edge Of Glory“ ning kõik pistsid rõõmsalt kilgates tantsupõrandale tantsima . Seisin eemal ning jälgisin neid tantsimas ja otsustasin, et hüvasti jätmata asun ma kodu poole sammuma . Ei jää keegi mind igatsema, kuna neil oli ikka väga lõbus . Mr L, Laura ja keegi veel olid hõivanud väikese tantsupõrandal oleva lava . Läksin võtsin oma garderoobis rippuva pusa, veel veidi vaatasin tantsiva grupi lõbusaid nägusid ning sammusin minema . Siiani on nii, et kui kuulen sama laulu, siis alati hüppab mulle silmade ette seesama stseen . Ma vist ei unusta seda kunagi .! Just seda momenti, kui olin oma pusa ära võtnud ning korraks peatusin, et vaadata rõõmsalt ja vabalt tantsivaid sõpru (eriti loomulikult Mr L’i siirast rõõmust säravat nägu) ning sammusin muusika taustal klubist välja, täpselt siis, kui laulus oli refrääni koht (ehk siis muusika seisukoha pealt kõige võimsam moment laulus) . Villu tuli mul ukse peale vastu ning ütlesin talle hetkegi mõtlemata: „You never saw me .!“ ja jalutasin minema ...
Järgmised kaks päeva tulin üksinda kontorisse, tegin veidi vabatahtlikult tööd, et oleks vabandus kontoris viibimiseks ja istusin niisama vaikuses ning vaatasin oma sarju . Pühapäeval (31.07) helistasin Tanelile, et uurida, kas filmiõhtu toimub või mitte ning sain vastuseks, et neil toimub hoopis mingisugune ühine bowlingu mängimine . Mind muidugi sinna ei kutsutud . Ega ei ole hullu .! :) Tol ajal poleks ma vist ka ennast tahtnud, kui oleks kellegi teise asemel .
Reedest kuni pühapäevani (19.08-21.08) toimus minu viimane Noorsotside Suveakadeemia . Reedel jõin ära üksi poole liitrise rummi ning tantsisin terve öö . Laupäeval sain magada kolm tundi ning päevasel ajal toimusid igasugused koolitused ja seminarid . Mõned olid isegi täitsa huvitavad .
Laupäeval (20.08) sain ühe kõne kutilt, kellega olen juba eelnevalt paaril korral kohtunud, kuid kellega on pidevalt nii, et kui tema helistab või kirjutab ja välja kutsub, siis on mul juba alati selleks ajaks plaanid tehtud . Ja nii oli väga tihti . Mitte, et ma temaga kohtuda ei tahtnud, aga lihtsalt juhtus nii, et ta alati pakkus välja selliseid aegu, kus mul enam vaba aega ei olnud . :D
Aga laupäeval siis helistas ja küsis, et mis ma teen järgmisel nädalavahetusel . Ütlesin, et plaane ei ole ja kutsus siis mind enda juurde suvilasse . Kogeledes (kuna see tuli suht lambist) olin nõus ning pärast sõbranna Sirli naeris: „It was a bootycall .!“ . Mina lootsin kõigest väest, et tuleb lihtsalt vaikne nädalavahetus kusagil pärapõrgus, aga jah... I was quite wrong .! :D
Õhtul, alates 22st, algas ühine laulmine . Kõik pidid kogunema suurde saali, kus istuti maha, anti ette eesti laulude sõnad, üks tüüp istus kõigi ette ja asus kitarriga ette mängima laule ning kõik laulsime koos . Selline ühislaulmine oli täitsa lahe kohe .! :D Eriti võimas oli siis ringi vaadata, kui lõpu poole lauldi laule nagu „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning „Koit“ ja samal ajal kõik seisid püsti ühes suures ringis ning hoidsid teineteisest kinni . Mina sain kahjuks ainult ühe käega kinni hoida, sest teises käes olid sõnad . Olin ainukene inimene (eestlastest), kellel olid sõnad ees . Teised kõik laulsid peast neid laule .! xD
Öösel jätkus sama lugu, et jõin ära veidi rohkem, kui pool liitrit rummi ning tantsisin terve öö ja sain jälle magada vaid kolm tundi, sest jätkusid koolitused . Pühapäeval olin juba täitsa zombi, kuna kaks ööd järjest juua ja meeletult tantsida, hakkab juba vaikselt tunda andma .! :D Mõned aktivistid oleks küll tahtnud lihtsalt maha lasta, ainuüksi selle pärast, et nad ikka veel rõõmsad ja aktiivsed olid . Mina oleks tahtnud lihtsalt kusagile pikali heita ja mitte enne esmaspäeva üles tõusta .! :D
22.08 kuni 24.08 käisin koolis füüsika töid järgi tegemas .
Neljapäeval (25.08) läksin siis kooli, et teada saada, kas lõpetasin või mitte . Peale lühikest vestlust klassijuhatajaga, sain teada, et kõik on korras ja võin järgmisel nädalal paberitele järgi minna . :D Olin eelnevalt ette kujutanud, et see kergendustunne on koolist välja astudes suurem, aga ei olnud see midagi nii erilist . Jube hea meel oli küll, et LÕPUKS on see jama ühel pool, aga see kergendustunne polnud pooltki nii hea, kui ma oleks saanud õigel ajal oma asjadega valmis ning paberid ametlikul aktusel kõigi sõprade ja perekonna ees kätte saanud...
Õhtul otsustasin end veidi premeerida ning tegin endale välja ühe kinopileti . Läksin üksinda vaatama filmi „Horrible Bosses“ ning seanss algas 22:10 . :) Peale seda tegin mõnusa jalutuskäigu värskes suvelõpuhõngulises õhus . :)
Reede (26.08) õhtul tuli siis mulle auto järgi ning põrutasime tüübi suvilasse . Alguses oli niisama hea, rääkisime juttu ja mängisime kaarte . Siis mingi hetk tuli mu kõrvale ja suudles mind . Peale seda ütles, et läheks õige magamistuppa ja ameleks veidi . Keeldusin viisakalt . Siis hakkas tüüp uurima, et miks ja ma ümber nurga vaikselt vastasin, et ta ei ole eriti minu maitse enam . Et see huvi kadus juba ammu . Alguses midagi oli, aga peale neid mitmeid luhtunud kohtumisi, kadus ka huvi . Siis mul tuli meelde, et eelneval päeval oli ta mulle öelnud, et ma temaga tema suvilasse sõidust kellelegi ei räägiks . Asusin siis kohe uurima, et miks küll . Vastuseks sain siis teada, et sest ta on oma kutiga ära leppinud ja nüüd on nad jälle paar .!!! Bljaa, kus oli see alles shokk mulle . Ütles, et kuna kutt oli teda enne petnud kellegagi, siis oli tal kuklas väike hääleke, mis ütles, et ta peab kah korra kellegagi magama . Oma kutile ta seda ei ütleks, aga lihtsalt hääleke peas nõudis, et ta saaks kah sellega hakkama, kuigi polnud kunagi midagi sellist teinud . Ütlesin selle peale talle kohe, et ta oleks võinud juba alguses mulle öelda, et tal kutt on jälle olemas, siis poleks ma üldse nõustunud tulemagi, sest armukeseks ei hakka ma iialgi (vähemalt teadlikult üritan seda iga hinna eest vältida) .!
Ülejäänud õhtu tundis ta väga piinlikkust ning peale lühikest vestlust läksime magama . Õhtu alguses oli ta ära teinud vaid ühe voodi ning peale oma ülestunnistust tegi mulle voodi teise tuppa .
Hommikul ajas mind kähku üles ja põrutasime Tallinna poole tagasi .
Pühapäeval (28.08) oli järjekordne filmiõhtu Mr L’i juures . Läksin sinna poole üksi, kuid ÕNNEKS tuli Taki mulle tee peal vastu ning saime koos mindud . Jõudes välisukse juurde tuli ka Laura kohale ning Mr L tuli meile alla vastu (kuna välisuks oli suletud) . Rahulikul sammul astusime üles ning kui ma uksest sisse astusin ja nägin kedagi võõrast Mr L’i diivani peal istumas, siis oli mul selline tunne, nagu keegi oleks just mulle labidaga näkku virutanud .! Terve mu maailm kukkus kokku ja süda jättis ikka päris mitu head lööki vahele . Viisakalt teretasin ja istusin oma kohale, kus olin nii vait, kui vähegi võimalik ning enne filmi vahtisin vaid ühte punkti seinas, et jumala pärast mitte midagi tigedat öelda ja teha nägu, et seda külalist pole olemas (even though ignoring reality is never the solution) . :D
Peale Laura filmi lõppu, tõusin püsti, jätsin hüvasti ja tulin tulema . Koju läksin suht autopiloodiga, kuna ma olin jätkuvalt nii shokis sellest labidalöögist . Terve tee mõtlesin ühe asja le, mille õhtul siis ka ära tegin .
Õhtul istusin oma arvuti taga ja tükk aega kogusin julgust . Ega ma midagi ei tahtnud teha, enne kui olin Mr L’iga rääkinud ja talle oma tegudest eelnevalt teada andnud . Uskuge või mitte, aga mingisugune viisakus minus ikka on .
Kaheksa aeg siis kirjutasin talle ja uurisin, et kas ta on üksi . „Külaline on hetkel eemal“ vastas ta mulle . Uudishimu muidugi küll oli, aga ma ei hakanud küsima küsimust (kas too tüüp on sinu kutt või olete lihtsalt sõbrad?), mille vastust ma kuulda ei tahtnud .
Selgitasin siis talle ilusti ära, et ma olen ikka temast ÜLI sisse võetud ja et kui ma saaks ühe euro iga korra eest, mil olen endale oma peas öelnud: „Jää vait .! Mõtle millestki muust, kui temast .!“, siis oleks ma suht rikas praegu .! :D Ja et isegi tema pildi nägemine ei ole mu südamele just eriti hea . Seepärast otsustasin end säästa ning temaga lõpparve teha . Ehk siis kustutada ta oma skype’st ja facebook’ist . Selle peale vastas ta, et sel juhul olen ma täpselt nagu Veiko (nimi muudetud) . Ma ei saa aru, miks ta mind võrdles sellise asjaga nagu Veiko .! :S Too tüüp ju vihkab teda ja seepärast kustutas ära, minul on aga lihtsalt liiga valus suhelda tüübiga, kes oma välimuselt ja iseloomult on just see, mida mina nimetaks „ideaalseks unistuste meheks“ . Aga noh, kui tema nii arvab, siis las olla .! There’s nothing I can do about it now .! Peale vestlust kuivatasin käed, sest juba temaga rääkimise ajal hakkas süda jubedalt puperdama ja peopesad muutusid väga higiseks ning kustutasingi ta igalt poolt ära ... Praegu ma natuke ikka kahetsen seda, et ei saa temaga üldse rääkida, aga ma siiralt usun, et antud tegu on hea minu südamele . Iga kord, kui ta skype’i sisse logis ning avanes väike aken, milles oli kirjas: „Mr Big logis sisse“ (jah, skype’s muutsin ma ta nime just sääraseks), jättis süda ühe löögi vahele ning väike kurbus tuli hinge, et siin ta on... Siin on minu unistuste mees ja mina teda enam ei saa… Aga noh . Loodame siis, et saatusel on mulle midagi paremat varuks . :)
Seepärast ju ära kolingi, et leida armastus ja perekond .
Kohe kindlasti pole see ainuke põhjus, aga see ON peamine põhjus .! :)
Filmiõhtutel ma muidugi käimist ei lõpeta .! Seal näen teda kindlasti (kuna need ju toimuvad tema juures) ja hetkel on juba mul üks täitsa normaalne kogemus käes (ehk siis 4.09) ning ei olnud mingeid probleeme ega ebameeldivaid olukordi . Ei tea, kas ta feikis oma naeratust või mitte, aga minul oli igatahes hea tuju ja ma ei lasknud millestki end häirida . Õnneks polnud tal ka sel korral mingeid külalisi, nii et ei olnud ka midagi, mis minu südant seisma paneks .! xD
Viimasel augustikuu päeval (31.08) läksin kooli ning 10 minutit hiljem astusin välja, käes koolilõpu paberid .! :) Halleloo, sisters .!!! ;)
Lõppu lisaks ühe tsitaadi, mille autoriks vana hea PJ:
"Inimesed on isekad Rommy, isegi parimad s6brad. Inimloomus on selline, ja p6ikp2isus annab ka juurde k6igele. T6de on selles, et inimesed peavad enamus ajast ainult t6eks selles, kuidas nad ise m6ltevad ja k6ik, neid ei huvita teiste arvamus. Samas sa ei saa loota, et nemad sinu m6tteviisist aru peaks saama, see ei ole ka nende teha. Nad ei ole sina, sina pole nemad, punkt. Peamine on sellest aru saada ja aktsepteerida yksteise vigu."
Peace out, bitches .!
xoxo Rommy B
Björk (feat. Skunk Anansie) - Army of Me [Sucker Punch Remix]
Monday, September 5, 2011
Wednesday, July 27, 2011
The Last Chapter: I'll See The Sun Again .!
Neli aastat tagasi, 21. märtsil 2007, oli mul üks suurimatest tülidest emaga . Ma sõna otseses mõttes plahvatasin ja siiani loodan, et enam kunagi seda läbima ei pea, sest polnud vaatepilt just eriti ilus . Järgmise päeva õhtul seisin seitsme kilekoti ja seljakotiga Tapa rongijaamas, istusin rongile ega vaadanud tagasi . Pole möödunud päevagi, kus ma pole mõelnud, et kui rahul ma oma otsusega olen . Kui poleks olnud seda tüli, oleks vast edasi jäänud sinna . Ja tänu sellele poleks ma kunagi kogenud minu elu, mis mul praegu on, poleks kunagi kohtunud inimestega, keda hetkel pean lähedaseks, poleks kunagi tundnud seda rõõmu ega kurbust, mis mind on edasi viinud kõik need aastad . :)
Vähesed meist on piisavalt tugevad, et võtta kätte ja muuta ennast . Enamust meist muudab elu ja/või inimesed, kes meid ümbritsevad . Poleks ma lahkunud, poleks ma see, kes olen täna . :)
Mul oli lihtsalt vaja seda väikest lüket . See tüli mis tekkis, oli täiesti tähtsusetu asja pärast, aga kuna ma olin asju enda sees nii kaua hoidnud, kõiki neid mõnitamisi ja närvitsemisi, et ma lihtsalt plahvatasin . Kuigi ei olnud see just kõige ilusam tegu või käitumisviis, ei kahetse ma seda sekundikski (õnneks oli esiku uks suletud ning seepärast ei saanud keegi ka viga), sest kõik need lükked või otsused, mis oleme teinud, on toonud meid just siia, kus oleme praegu . :)
Kolmapäev (25.05) was a big day . Midagi suurt eriliselt ei juhtunud, kuid ma jõudsin otsusele . :) Täiesti lambist oma laua taga istudes ja niisama mõtteid mõlgutades jõudsin otsusele, et aitab Eestist . Mul on võimalus ning ma kasutan selle ära .! I’m gonna leave . Loodetavasti igaveseks . :) I think it’s best for Everybody . :)
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja, et ise ka ei usu . :)
Nüüdseks on ka kontori tähtsaima isikuga räägitud ning selgeks tehtud, et 30. September on mu viimane tööpäev ning peale palgapäeva oktoobris mina lahkun . :)
Alguses, kui esimest korda see mõte tuli, siis tahtsin minna juba augustis, aga siis paluti, et äkki läheksin septembris, sest augustis PIDI töökaaslane olema ära kaks nädalat ning mina siis olema siin üksi . Nüüd see on juba muutunud ja augustis on ta tööl juba tagasi .! :P Siis mõtlesin, et septembris ma minna ei taha, sest sünnipäev on MINU jaoks tähtsaim päev aastas ja kohe kindlasti ei taha ma tol päeval olla üksi, vaid tähistada oma sündi suure pauguga . :) Ja sealt siis tuli oktoober, peale palgapäeva, mis on hetkel püsima jäänud .
28.05 kuni 29.05 toimus järjekordne Noorte sotside suvekool . Muidu oli kõik okei, aga mul oli millegi pärast selline tunne, et this time politics is on drugs või midagi sellist . :D Ehk siis kõik oli kuidagi sügavam, poliitilisem ja inimesed olid aktiivsemad, kui kunagi varem ja ma vaatasin ringi ja mõtlesin sellele, et miks üldse liitusin ning ega sellest esialgsest põhjusest palju järgi jäänud polegi...
Pühapäeval (29.05) toimus viimane filmiõhtu Joosepi juures . Oli Mr L’i kord, kes näitas meile lahedat filmi nimega „The Magdalene Sisters“ . Ma ei tea, kuidas teistega, aga mulle see film meeldis küll väga väga . :)
Esmaspäeva (30.05) hommikul istusin bussi ning sõitsin Moele, sest oli tegemist venna sünnipäevaga . Tüüp sai juba 14 . Kui jõudsin sinna, siis kodus polnud kedagi . Vend oli veel koolis, ema oli tööl ning koera pole juba tükk aega... Jube imelik oli olla seal üksinda . Nagu kuidagi võõras kohas oleks olnud, ei olnud üldsegi sellist tunnet, nagu oleks tagasi „kodus“ vms... Istusin siis netis, vaatasin telekat ja ootasin, kuniks teisedki naasevad . Ema oli megaarmsa kirjakese mulle jätnud kööki lauale ning ka vend kirjutas juurde natukene . Jube armas oli . :)
Õhtul käisin Tiinaga jalutamas . Tegime ühe MEGA ringi . :D Ma polnud juba ammu sellist ringi Moel olles teinud .
Peale seda läksin koju ning ema istus venna isaga (meil vennaga on erinevad isad) suures toas, sõid salatit ning napsitasid natukene . Mitte palju, aga piisavalt, et minu tuju rikkuda . Mina istusin enamus ajast magamistoas ja vaatasin läpakast filme/sarju ning venna veetis enamus ajast õues . Või kui mina olin õues, siis venna mängis online mänge minu läpaka pealt .
Mingi ühe aeg läksin magama ja üldse ei saanud magada, sest mingi värdjas pinises mööda tuba ning siis panin tule põlema ja mingi pool tundi vahtisin ringi, et see raisk kinni püüda . Kui olin lootuse juba kaotanud, siis lõpuks sain ta maha löödud ning mõnusalt unemaale minna .
Pool seitse äratas vend mu hommikul (1.06) üles (ema oli juba tööle läinud) . Natuke koos sõime, vaatasime telekat ning läksime (maja taga olevasse) bussipeatusesse .
Buss sõitis Tapa Gümnaasiumi ette, kust mina siis sundusin rongijaama, et Tallinnasse tagasi sõita, kodust läbi hüpata ja tööle ronida .
Reedel (3.06) tulin just rõdult suitsult ning minu toas seisis Hando . I was STUNNED .! :D Ei osanud öelda ei „iid“ ega „aad“ . Juuksed mehel täitsa pikaks kasvanud, pikemad kui minul olid (tol hetkel) . :P Silm kohe puhkas, kui nägin, et ta oli tagasi . Selline imelik tunne oli, justkui mitte midagi polekski muutnud, everything was back the way it used to be . :) Minu mälu järgi välja me tol korral ei läinud .
Välja läksime aga laupäeval (4.06) . Tähistasime sel õhtul väikest viisi Taki 27. aastaseks saamist . :) Meiega ühinesid ka Hando ning Mr L . :) Läksime BonBon’i, kus esines ka Jana Kask, kes esitas paar täitsa head lugu, sealhulgas ka Katy Perry lugu „Firework“ . Õhtu iseenesest oli täitsa okei, kui lõpp välja arvata (see, et ma läksin üksi koju :P I was actually hoping for something else, but it’s okay) . :D
Uus filmiõhtute asukoht on (tänu minule) Mr L’i juures . Alguses, kui jõudsin otsusele, et lahkun, siis võtsin pähe, et enne lahkumist täidan ära ühe nö missiooni . Missiooniks on siis Mr L’i täielik integreerimine minu sõpradega ehk siis kui ma ära lähen, siis ei konuta ta üksi kodus vaid tal on olemas väga lähedased sõbrad . Ma olen kindel, et ka praegugi on tal selliseid inimesi, aga nö minu seltskonna inimesed on väga head inimesed ning ka tema on üli hea hing, seega need kaks nagu kuuluvad kokku ja võtsin pähe, et tuleb hakata Mr L’i kutsuma igale poole ja harjutama teda olema nende inimestega, et ta tunneks end kui „üks neist“ ning lõpuks siis ongi minu missioon täidetud . Üks missiooni osadest oli siis filmiõhtute korraldamine Mr L’i juures, millega ma ka hakkama sain . :D
See plaan jäi poolepealt katki, sest ma lihtsalt andsin alla . :D
Pühapäeval (5.06) oli minu kord näidata filmi . Sain maha esimese filmiga Mr L’i juures, milleks oli „Obsessed“ . Täitsa lahe oli vaadata, et filmi lõpupoole suurest pingest ei olnud ma ainuke, kes natuke närvis oli . :D
Valisin just selle filmi, kuna Ali Larter on väga lahe näitleja minu arust ning pealegi – mulle täiega meeldivad sarnase sisuga filmid . :D Ma natuke isegi tean, mida tema karakter tunneb ja läbi elab . ;)
Esmaspäeval (6.06) oli mul vene keele eksam . Natuke närvis küll olin, aga viie sain kätte . Kogu eksam oli suuline ning võttis aega (kui ootamine välja jätta) kokku umbes viis minutit vms . Koheselt sain hinde teada ning võisin rahuliku südamega koju minna .
Reedel (10.06) käisin peale tööd Mr L’iga jalutamas . Kuna käimas oli Eesti versioon Pride’st (nimega „Oma festival“), siis käisime temaga vaatamas ühte näitust vanalinnas . Täitsa OK näitus oli, kuigi mõnest asjast ei saanud esmapilgul üldse aru . Kui aga tuli inimene ning seletas kõik lahti, siis oli pilt kohe poole selgem ning parem . :)
Peale seda liikusime temaga Kristiine Keskusesse, et saaksin esimest korda elus külastada 5D kino . Ma pakun, et rohkem kui film ise, ajas Mr L’i naerma see, kuidas mina seal hüppasin ja silmi peitsin vahepeal . Tõesti – vahepeal oli ikka hirm nii suur (kuigi vaatasime multifilmi), et lihtsalt ei julge vaadata, kuidas kahurikuulid otse minu poole lendavad, 3D prillid ees, tool raputab ning kukla tagant ja eesistuja pingist lastakse mulle survega tuult vahepeal ehk siis kuigi vaatasin multikat oli kogemus täiesti reaalne ja see ajaski hirmu nahka . :D Peale seda ostsime Takile väikesed kingitused ning läksime oma teed .
Enne Taki sünnipäeva kirjutas Timur kõigile facebook’is, et teeks Taki kingi jaoks rahakogumist . Käidi välja ideid, kuid lõpuks vajus asi kuidagi ära . Laupäeval (4.06) aga nägin, et Tanel ja Allan ja Joosep olid pannud rahad kokku ja ostnud ümbriku ja puha . Kuna mina sain sellest nii hilja teada (siis, kui nad hakkasid kaarti juba kirjutama), siis ütlesin, et mina osaleda selles ei soovi . Kui varem teada anda ei saa, siis paugu pealt ma ei osale . Olen parem üksiküritaja ning kingin midagi mälestuseks .
Nii tegimegi Mr L’iga . Alguses pidin tegema kingi üksi, kuid Mr L leidis midagi, mis tema arust Takile sobis ning lisas selle kingikotti . :)
Ma ei tea, kas Takile see meeldis või mitte, aga vähemalt minu südametunnistus on puhas . :D I did my part .! xD
Laupäeva (11.06) õhtul istusin mina Baltijaamas ning ootasin bussi, et sõita töökaaslase juurde, tema maamajja Muuksis . Tähistasime tema sünnipäeva seal .
Täitsa mõnus oli istuda seal (kui sääsed välja jätta), rüübata vaikselt rummi koolaga, süüa salatit ja liha ning rääkida lihtsalt mõnusalt juttu . :) Öösel käisime veel jalutamas mööda maad, käisime ära Tsitres ning vaatasime ka üle ühe mälestusmärgi, mis seal lähedal on . :)
Nad rääkisid mulle naljakat lugu, mis oli toimunud minu esimesel tööpäeval siin ettevõttes . Jaanika (sünnipäevalaps) rääkis, et kui esimest korda mind nähti, siis teised töökaaslased (Viivi (vanus: sixty something) ja Kaja (vanus: fourty something)) olid pöördunud tema poole: „Jaanika, mine uuri välja, kes see on .! Tema küll „normaalne“ ei ole .!“ xD
Pühapäeval (12.06) jõudsin täpselt filmiõhtuks linna ning vedasin end Mr L’i juurde . Käes oli Taneli kord (kes Allaniga koos hilinesid 45 minutit) ning tema näitas meile (minu arvates) ühte Eesti parimat filmi: „Siin me oleme“ . :)
Esmaspäeval (13.06) helistas klassijuhataja ning tuletas meelde, et seoses aastahinnetega on mul jätkuvalt mõni võlgnevus . Panin end koheselt riide ning läksin kooli uurima, et mis värk on ning leppisin ka õpetajatega kokku, et millal ma järgi vastama lähen, kuna tegemist oli viimase nädalaga, mil midagi parandada sai . Tulin õhtul tööle ning võtsin terve nädala (va reede) vabaks, et keskenduda koolile .
Õhtul läksin Mr L’iga Katusekinno . Ma polnud seal kunagi käinud ning kogemus oli eriline . :) Selles mõttes, et kino nagu kino ikka, va ilma katuse ja seinteta ning filmi alguses (reklaamide ajal) küll lasti heli kõlaritest, kuid muidu terve film tuli vaadata kõrvaklappidega . Filmi ajal tõmbasid peale endale mõnusa sooja teki (Mr L tõi meile mõlemale kaks tekki) ning sai rahulikult filmi nautida . Õues polnud just eriti soe, aga see-eest teki all oli jube mõnus olla . Ei olnud üldse segajaid, nagu tavakinos on, et keegi jutustab filmi ajal või naerab vales kohas vms . Tänu kõrvaklappidele olin vaid mina ja film . Vahepeal küll Mr L viskas mingit nalja ning piilusin ka salaja tema poole ja nii hea tunde tekitas, et tema just minu kõrval oli . :) Vaatasime filmi „Linnud“ . Tänu Mr L’ile sain teada ka huvitava fakti, et see on selline film, kus ei kasutata kordagi mingisugust taustamuusikat . Olin seda filmi eelnevalt küll mitmeid kordi näinud, kuid sellist asja polnud ma kunagi tähele pannud . Ja täitsa tõsi oli . Imelik oli küll vahe peal vaadata ilma muusikata, aga film ise on väga hea . :D
Peale filmi jätsime hüvasti ning läksime oma teed . Mina jällegi lootsin oma öö lõpetada just tema kõrval (olin isegi hambaharja kaasa võtnud) aga noh . Kui kutset ei tule, siis ise ka ennast peale suruma ei hakka . :) Saingi teha mõnusa jalutuskäigu oma muusika saatel . :) Koju jõudes lendasin kohe magama .
Teisipäeval (14.06) läksin kooli ning oli esimene järelevastamine . Üks õpetaja, kaks ainet = ajalugu ja ühiskonna õpetus . Õpetaja luges mulle ette maha magatud tööde teemad ning kokku oli neid 11 . Sain kõik kirja ning tulin töö juurde, et ahistada ülemuse arvutit . Tegin kõik 11 tööd ära, õpiku ja interneti kaasabiga, printisin välja ning juba kümne ajal olin kodus . :)
Teised olid juba jõudnud meile, et teha väike meditatsiooni õhtu . Handogi oli meiega ning kui kõik olid juba mõnusas tujus, siis tuli välja, et tol samal öösel läheb Handol buss ning sõidabki tüüp jälle minema . :( Õhtu lõpus tegin talle kalli ning mõtlesin, et äkki see võibki olla kõige viimane kord, kui teda üldse näen... Kahju kohe täitsa .
Kolmapäeval (15.06) ja neljapäeval (16.06) tegin kahte ainet korraga: füüsika ja kirjandus . Kirjandust võtsin kohe nii tõsiselt, et võtsin kätte ja lugesin „Kuristik rukkis“ läbi kolme päevaga . :D See oli terve mu elu jooksul teine raamat, mis ma olen kohustuslikust kirjandusest läbi lugenud (esimene oli 50ne leheküljeline „Libahunt“) . Ehk siis jällegi tegin seda seepärast, et saaksin südamerahuga läbikukkumisel öelda, et TÕESTI üritasin .!
Neljapäeval pidi olema meie ettevõtte ühine väljasõit Polli loomaaeda, et seal teha väike grill ja niisama koos olla . :) Tänu koolile jätsin sellele minemata . Natuke küll kahetsen, et jätsin sellele minemata, kuid kool on tähtsam . :)
Väljasõit oli ühtlasi ka Merilini (minu ülemuse ja ka kontori nö süda) viimane üritus, kuna ta läks lapsepuhkusele . Niii oleks tahtnud seal olla, aga jah… C’est La Vie .!
Kuna neljapäev oli sõna otseses mõttes viimane päev midagigi parandada, siis reede (17.06) oli mul täitsa vaba . Olin enam-vähem kindel oma lõpetamises ning asusin ülikonda otsima . Sõbranna kirjutas mulle ning ütles, et saaksin tema mehe oma laenata, seega üks mure vähem .
Õhtul läksime sõpradega X’i ning mina liikusin veel hiljem edasi Sauna 69sse, kus tegin ära sellise POWER tripi, et ise ka ei usu .! ;) No further comments on this subjekt .! :D Ütlen vaid nii palju, et energiat tuli kümne mehe eest ning uni tuli alles järgmisel päeval ühe ajal . :P
Pühapäeval (19.06) oli siis Joosepi kord filmi näidata . Tema tuli lagedale filmiga „500 days of summer“ . See film meeldis mulle väga, sest ma sain samastada end peategelasega ning naise rolli ja Mr L’i vahele sain tõmmata võrdusmärgi . Seepärast ütlesingi neile peale filmi, et see oli film, mis mulle üheaegselt meeldis täiega ning mida samal ajal vihkasin täiega . Meeldis, sest teema oli väga hea ning ma sain end samastada, kuid vihkasin sest naistegelane oli käitumise poolest veidi Mr L’i moodi ning ma sain täieliku südamerahuga vihata seda naist, kuna tegemist oli fiktiivse tegelasega . Mr L aga on reaalne inimene ja teda nii väga vihata ei saa (, ei suuda ega taha) . :D
Esmaspäeva (20.06) astusin reipa sammuga kooli poole . Pidin minema sinna, et teada saada, mis hinded ma siis sain ning et kas ikka lõpetan või mitte . Ma ise olin täitsa kindel, et ikka lõpetan . :) Sest ajaloo ja ühiskonna sain juba neljapäeval korda ja kirjanduses ning füüsikas ei saanud ma küll kõiki töid järgi teha, kuid ma jõudsin teha täpselt nii palju, et saaks hinde välja panna .
Ja siis koolis tuli välja, et kirjanduse õpetaja pani mulle aastahinde välja, kuid füüsika õpetaja ei nõustunud seda tegema . Püüdsin küll temaga rääkida ja klassijuhatajaga rääkida, et äkki kuidagi ikka saab, kuid vastus oli ikkagi ühene: „Tule augustis, peale taasiseseisvumist tagasi, teed tööd järgi ning saad lõputunnistuse kätte . Lõpupeole minek jääb aga ära .!“
Te ei kujuta ettegi, milline löök see oli .! Ma olin täiesti kindel, et kõik on korras ja lõpetan ilusti ja korralikult ära ja siis nüüd ÜHE aine pärast jäi kõik nii... :S
Terve päev oli justkui üks SUUR must auk . Ma olin sellises masenduses, kui vähegi võimalik . Helistasin kohe emale ning kogu kõne kestis vast 30 sekundit . Kohe, kui kuulis, et lõpetamine lükkus augustisse, pani toru ära .
Tööl olin nagu zombi . Mul oli kõigest nii siiber ja pohhui, et tahtsin lihtsalt minna koju ning üksinduses kurbusest ära surra . Vot see oli tõesti minu elu kõige tumedaim päev (siiani) .
Neljapäeval (23.06) alustasime oma teekonda Miku suvemajja Hiiumaal . Kui olime veel meie maja ees ning ootasime autos Meelist, siis helistas ema mulle . Olin suht üllatunud, et ta mulle helistas ning rääkisime täitsa normaalselt . Ütlesin talle ka, et ma ise poleks talle helistanud, sest arvasin, et ta on ikka mu peale vihane, sest olin ju tema unistuse purustanud (ema ainuke unistus (ja suht ka nõudmine) mulle oli, et ma lõpetaks kooli ning ta näeks mind ja mu venda ülikonnas tol aktusel) . Rääkisime rahulikul toonil ning lõpetasime kõne positiivselt .
Hiiumaale kogunes kokku suht suur seltskond . Kõik väga lahedad inimesed .! ;)
Algselt ei pidanud ma tegelikult nendega minema, sest avastasin, et mu rahakott ei kannata seda välja ning teatasin neile juba varakult facebook’i tehtud grupis, et ma ei osale . Olin juba täitsa leppinud ideega, et veedan Jaanipäeva üksinda Tallinnas ja ma polnud teps mitte kurb selle pärast . C’est La Vie .!
Mäletan vanasti oli nii, et kui emal polnud raha kingi jaoks, siis ta ei lubanud mul sünnipäevale minna ning nüüd on täitsa loogiline, et kui raha pole, siis ei lähe .! :D
Lõpuks Tanel suutis mind ikka ümber veenda ning veetsingi kolm päeva Hiiumaal .
Aga ... Ega seal polnud nii lahe midagi, kui esimesel külastusel . Sel korral oli tuju kuidagi rahulikum ja mitte nii lõbus, kui eelmisel korral . Iga minuti tagant sain kinnitust sellele, kui väga ma ikka olen linnainimene ja kui väga mulle meeldib olla kinnises ruumis . Jah, õues värske õhu käes on olla hea ja kui teha seda harvem, siis on vaheldus väga hea, kuid eelistan mina ikkagi olla toas ja linnas . :D Sääsed ja külm õhk ei ole just minu rida . :D
Kui keegi mind kunagi matkama viiks, siis ühineksin hea meelega, sest vaheldus on ju hea .! Aga kui on mingi tegevus vms, siis eelistan olla toas . Vahest meeldib mulle pikki jalutuskäike teha (kui on õige seltskond), kuid ikkagi... Toas kükitada sooja ilmaga on ikka mega . ;) Nt pole ma selle suve jooksul kordagi randa jõudnud ning tunnen täiesti siiralt, et ma pole millestki ka ilma jäänud . Ujuma küll tahaks, aga kui ei lähe, siis elan üle . :)
Vahepeal sai natuke üle võetud (alkoholi) ning räägitud Joosepi ja Lauraga asjadest, mis toimub mu sees ja mida ma tunnen . Lõpptulemuseks selle vestlusele sain ikka ja jälle kinnitust, milline egoistlik siga ma olen ja mõtlen ainult ise endale .! Pfft .! Vahest võiks ikka oma suu kinni hoida .! :S Olen täiesti kindel, et tagasiteel autos, kus olid Joosep, Tanel, Taki, Laura ja Allan oli neil nii mõndagi negatiivselt öelda minu kohta .!
But to be honest ... I’m not sure, that I actually care any more .! I’m leaving anyway, so think and say what you want of me . :) It doesn’t matter any more .!
Pühapäeval (26.06) oli Taki kord filmi näidata (kuna Allan ja Laura ei suutnud oma filmi välja valida ning jätsid oma korrad vahele) ning ta näidas meile filmi „9 dead gay guys“ . Ei ütleks, et see nüüd parim film oli, aga esimese korra kohta täitsa vaadatav ja mõne koha pealt isegi huvitav film oli . :)
Peale filmi läksime meile mediteerima .
Üks hetk, kui Taki, Villu ja Tanel rõdul olid, läksin mina tuppa ning panin mängima Dido loo „See the sun“ . Tol hetkel mõistsin laulusõnu veelgi rohkem . Eelnevalt teadsin, et laul räägib leinast, kuid ma kogu aeg mõtlesin selle peale, et miks ta refräänis ei vasta seal esitatud küsimusele, vaid räägib teemast mööda .? See osa refräänist muidu läheb nii: „And you’re asking me why pain’s the only way to happiness and I promise you, you’ll see the sun again .!“ Alati mõtlesin, et miks ta küsimusele ei vasta .
Tol õhtul seda kuulates jõudsin aga arusaamale, et ta ei tea vastust sellele . Asi mida ta aga teab kindlalt, et kunagi näeb mees kindlasti päikest . :) Ja see lohutas mind veelgi . Et kindlasti teises riigis tuleb mul raskeid aegu ja üksikuid aegu, aga pikemas perspektiivis on see kõik seda väärt, sest ma olen 100% kindel, et näen jälle päikest . :) Nüüd kuulan seda laulu pea iga päev, sest see on lihtsalt nii meeletult ilus . :) Juba Katusepapis elades lisasin ta oma mp3’e, kus ta tänaseni on .
Esmaspäeval (27.06) vaatasin ära ühe Ameerika klassikafilmi „Casablanca“ . Olin sellest kuulnud, kui vaatasin kunagi ammu sarja „Girls Next Door“ ning sain ka teada, et see on üks Hugh Hefner’i lemmikfilmidest . Nüüd sain vaadatud ja jäin väga rahule filmiga, mis on kolm korda vanem, kui mina . :D Eriti meeldis mulle lõpp, sest lõpp oli kurb . ;)
Sealt jäi mind ka kummitama üks mega vana hea laul . :D
Neljapäeval (30.06) olin päeval tööl ning õhtul läksin koju .
Olin pea kuu aega tagasi kirjutanud Mr L’ile, et tahan minna vaatama ühte näidendit . Temale tundus see idee meeldivat . Rohkem ma eriti teda selle teemaga ei torkinud . Kuigi tahtsin seda täiega näha, siis meelega olin selle teema pealt vait, kuna tahtsin, et ta ise jätaks meelde ja tegutseks . Eelnevate kogemuste põhjal oli suht kindel, et ta unustab ära (sest paar korda on olnud täitsa nii, et kuigi ta ütleb, et „Kõlab nagu plaan .!“, siis tol samal päeval toob ta mingi ettekäände, et mitte oma lubadust täide viia) .
Tol õhtul koju minnes ta aga kirjutas mulle ning mul oli koheselt tuju laes .! HE REMEMBERED .!!! :)
Käisime siis vaatamas näidendit „Kirsiaed“, kus mängis ka üks lahedamatest briti näitlejatest Zoë Wanamaker (minule sai tuntuks tänu sarjale „Minu pere“) . Tal olid ka kaks „kinosõpra“ kaasas – Helen (keda nägin esimest korda) ning Marit (keda olin eelnevalt juba kohanud) . Näidend iseenesest meeldis mulle VÄGA .! :D
Alguses Mr L hirmutas mind, et ma pean olema riides ÜLI korralikult, kuna tegemist ikkagi teatriga ju (mis siis, et seda näidati kino Coca-Cola Plaza ekraanilt) . Otsisin üles nii korralikud riided, kui vähegi võimalik (ega eriliselt suur valikut polnudki, vaid must särk ning teksad) .
Enne etendust aga nägin, kuidas inimesed tulid saali plätude, tavaliste lühikeste pükste ja T-särgi väel... :S No jah siis . Nii „korralikult“ siis käiaksegi teatris .? Mr L’i riietumisstiili ei hakkama üldse kommenteerimagi, kuna ta on ALATI väga maitsekalt riides . Te ei kujuta ettegi, kui kade meel mul on selle üle, et kui hea ta alati välja näeb .! :D
Kahjuks pidin jälle üksi koju kõmpima tol õhtul . xD Aga see-eest oli näidend jalutuskäiku väärt .! (Y)
Reedel (1.07) mingisugust istumist meil ei toimunud . Olin üksinda oma toas ning otsustasin veidi mediteerida .! :P Siis suhtlesin ühe tüübiga, kes oli mul küll msn’is juba ammu, kuid kellega polnud kunagi rääkinud . Peale poole tunnist vestlust tuli välja, et ta elab mul mega lähedal ning otsustasime kokku saada ja teha väike jalutuskäik (kusjuures kell oli veidi üle südaöö) . Mõeldud tehtud .! Tegemist oli täitsa OK noormehega . Rääkida oli temaga hea, näost täitsa nunnu, kuid nii kapikas, kui vähegi võimalik . :) Ega see eriliseks takistuseks pole, aga kuna olen juba otsustanud, et lahkun, siis ei otsigi midagi eriliselt sügavat .
Loomulikult unistan küll täiega sarja „Sõbrad“ viimase osa lennujaama stseenist, kus Ross jooseb Rachel’ile järgi, et öelda, et ta armastab teda ja paluda, et ta ei lahkuks . Ainuke, kes seda mulle saaks teha ja ainuke, kelle pärast ma ka jääks siia igaveseks on Mr L . Kuid unistuseks see ka jääb . :) Reaalne pole see kohe teps mitte, aga unistada ju võib . :) Seepärast olen ka otsustanud, et kui piletid käes ning kuupäev ja kellaaeg teada, siis ei ütle ma seda kellelegi, sest ei taha, et keegi tuleks mind saatma . Tahan olla seal lennujaamas täiesti üksi, et ei oleks raske ära minna . Üksinda ma siia elama tulin ning üksi ma siit ka lahkun . :)
Laupäeval (2.07) oli endise Nightman’i ruumides mingi pidu . Otsustasime kõik siis sinna minna . :) Eelistumine oli Miku juures (kes elab mugavalt kesklinnas ÜLI fantastilises korteris) . Peale seda liikusime kõik peole . Ruumid olid suht lahedad minu arust ning ka pidu oli täitsa OK .
Järjekordselt tegin vea, et avasin suu ja rääkisin, mis mind vaevab ning tüüpiliselt sain vastukajaks selle, milline egoistlik siga ma olen . Nothing new (kogu vestlus toimus muidugi väljas, peo lõppedes, mitte saalis üle muusika karjudes) .!
Korraks nägin Taki silmist sellist raevu, mida pole seal kunagi näinud . See oli loomulikult suunatud minu ja minu käitumise suunas .
Te ise ka ei kujuta ette, kui raske on elada inimesega, kes midagi välja ei räägi, kui teda miski häirib ning hoiab kõik endasse (I should know, I’m just like that!) . Tol õhtul aga (ju vast tänu alkoholile) ta enam ei pidanud vastu ning valas kõik viha välja . Suht karjus mu peale väljas .! :S
Koju jõudes sundisin ta oma tuppa, kus aga oli enamus ajast vait ja kuulas ning kui vastas midagi, siis oli ta täiesti rahulik . Miks ta ei suutnud samat moodi ennast väljendada väljas olles, I’ll never know...
Pühapäeval (3.07) oli tavapärase filmiõhtu asemel Laura sünnipäeva tähistamine . Läksime kõik tema poole (tal on väga lahe korter Vanalinnas), istusime ringis laua ümber, rääkisime juttu, näksisime toitu, jõime (mittealkohoolseid) jooke ja mängisime lauamänge . Kuna mängijaid oli ebaühtne arv, siis olin mina enam, kui nõus üksi „meeskonnas“ olema ja teised olid kahekesi . :)
See päev meenutas meie vanu mänguõhtuid, mis olid samuti täis naeru ning head seltskonda . Ka toda päeva jään ma mäletama, kui erilist ja head päeva . :)
Kolmapäeval (6.07) mõtlesin, et pole ammu emaga suhelnud . Võtsin siis kätte ning helistasin talle . „Mis tahad .?“ olid ta esimesed sõnad . Olin suht tummaks löödud, sest viimane kord tundus ju kõik korras olevat . :S Kõne kestis kokku umbes 45 sekundit ning selle lõpus ütles ta mulle, et ma helistaks talle alles siis, kui tunnistus käes ehk augustis . Ma olin raisk nii vihane, et viskasin kohe kõne hargile .! Kui ta nüüd TÕSISELT arvab, et ma saan augusti lõpus paberid kätte ja ma helistan talle ja teatan rõõmu-uudise, siis mõelgu uuesti .! Hui ma helistan talle .! :S
Ma saan temast aru küll, et ma ju vedasin teda alt .! Aga temagi võiks aru saada, et minul on täiesti pohhui koolist . Peamine põhjus, miks ma sinna üldse läksin, et see ära lõpetada oligi tema .! Ja ma jõudsin NII kaugele .! Kõigest üks asi veel ja ongi kõik .! TEMA pärast ma tegin seda ja tema käitub minuga nii .! Pfft .! Nii kuidas küla koerale, nii ka koer külale .! Tema ignoreerib mind, siis mina lülitan tema välja .!
Kui ta mulle ise ei helista, siis täieliku südamerahuga lähen Eestist minema ilma teda nägemata .
Vennast on vaid kahju .!
Minu eeliseks väikeses külakeses oli see, et mina olin gei . :D Mängisin koguaeg tüdrukutega ja olin eemal poiste pättustest ning nende tulevikust .
Vend aga koguaeg veedab oma vaba aja teiste väikeste pättidega ning seeläbi kardan, et temast võib saada väga kinnine, kurb ja troubled mees... Ma nii tahan, et vennal läheks hästi ja tahan, et ta alati, kui midagi oleks vaja, pöörduks minu poole . Pisimagi murega . Ning seetõttu kardan, et kui lahkun, siis tunneb ta, et nagu hülgaksin ta ning ta jääks üksi... Ega me praegu ka väga lähedalt suhtle, aga hetkel olen vähemalt telefonikõne kaugusel .!
Reedel (8.07) oli järjekordne istumine meil .
Jooki oli mõnusalt, seltskond oli hea ning juttu jätkus kauemaks . :)
Kästi igaühel nimetada (alguses üks ja siis mõned lisasid veel kaks otsa) seksikaim välismaa kuulsus (alguses mees ja siis naine) ning siin on siis minu nimekiri (õiges järjekorras): Channing Tatum, Cam Gigandet ja Chris Rockway/Britney Spears, Jennifer Aniston ja Holly Marie Combs . Peale seda küsiti aga seksikaimat Eesti meest . Hoidsin täiega keelt hammaste taga, et mitte valjult välja öelda vastuseks: „Mr L“, kuna see on mu tegelik arvamus ning ütlesin hoopis: „Kristjan Kasearu“ . :D
Peale seda, kui kõik olid lahkunud jäime Villuga kahekesi . Teised said kõik auto peale ning me jäime taksot ootama . Rääkisime vähemalt pool tundi ning nii hea oli . :)
Kui ma kord rõdul käisin ning avastasin, kui puhas inimene Villu on, siis ma natuke kartsin, et kurat ega ma armumas pole .! :D Nüüd aga olen jõudnud (loogilisele) aru saamisele, et inimene võib olla puhas ja ilus ja hea ilma selleta, et ma temasse armunud oleksin .! :D
Igatahes... Temaga juttu rääkimine (eriti ebakaines olekus) on nii hea minu arust . :) Tema kuulamine mediteerimisõhtutel (välja arvatud siis, kui ta mind vahele segab)... :)
Peale seda liikusime X’i ning istusime seal veidi aega .
Teised läksid kõik „Impotendi unistuse“ juurde Pirital . Jumal teab, miks nad sinna ronisid .! Tol korral oli mul aga täiesti suva .! Mingu ja olgu seal .! Minust eemal .! Whatever...
Käisime kahekesi ka KAPP’is ära ning siis tahtsime Ring’i minna . :D Ma pole seal kunagi käinud ja lihtsalt puhtalt uudishimu pärast tahaks kunagi ära käia . Ja tol korral oli hea, sest oli kaasas inimene, keda usaldasin . :)
Kahjuks aga öeldi meile, et sees on vaid kolm inimest ning Villu otsustas, et pole mõtet minna . Siis helistasid teised ning teatasid, et nad on nüüd jõudnud X’i, et kus siis meie oleme . Võtsime kursi sinna poole, saime teistega kokku ning läksime kodudesse ära .! What a fun night, wasn’t it .?
Laupäeval (9.07) äratas Taki mind ühe ajal üles ning teatas, et varsti on plaanis temal, Tanelil ja Allanil minna sõitma mööda Eestimaad . Niisama . :) Tahtsid, et ma kah kaasa läheks . Kuna üks vaba koht oli, siis helistasin ka Mr L’ile, kuid ta ei saanud tulla, kuna tal juba plaanid tehtud .
Käisime ära Palmse mõisas ning Jägala joal .
Kuigi mõisas olles ning aias jalutades sadas natuke vihma ning päev oli suht tume, siis oli minul niiiiii suva sellest, kui vähegi võimalik . :D 1) Ma armastan vihma ja 2) See mõte ja teostus olid minu jaoks niiiiiiiiiii lahedad ja head, et ma ei lasknud end üldsegi häirida sellistest pisiasjadest nagu vihm . Nautisin iga hingetõmbega ümbruskonda ja seltskonda . See oli niii faking lahe plaan minu arust . :)
Pühapäeval (10.07) oli Mr L’i kord filmi näidata . Sel korral näitas ta meile üht lahedat Briti filmi „Billy Elliot“ . Ma leidsin megalaheda kohakese, kust saan vaadata rahulikult filmi, ilma et keegi mind näeks . :)
Film iseenesest meeldis mulle täiega . Käisin filmi lõpu poole kolm korda wc paberit võtmas, et nuusata, sest nuttes hakkab millegi pärast alati tatt jooksma .! :D
Esmaspäeval (11.07) oli natuke naljakas vestlus PJ’ga . Algust ainult näitan:
PJ: „Njoh, mida r22gid ka?“
Me: „Ei midagi erilist .
Going back to my childhood :D“ :D(See siis tähendab seda, et ma avastasin, et ansamblil Aqua on olemas täiesti uued lood, mida ma veel kuulnudki pole. Ahh, kuidas ma lapsepõlves armastasin seda bändi. Tol päeval siis avastasin uued lood ning kuulasin neid uuesti ja uuesti.)
Tema aga vastas mulle selle peale: „Did you ever leave? :D:D“
Ausalt öeldes alguses ma natuke solvusin, mõtlesin, et WTF .? :O
Aga siis mõtlesin natuke järgi… Tuli meelde Villu kommentaar minu muusikamaitsele: „Sul on nii lapselik muusikamaitse .!“
Kui need kaks kommentaari kokku panna, siis äkki olegi laps seesmiselt .? :) Naiivne, unistaja, mitte just eriti palju tulevikule mõtlev… :) Äkki isegi ongi see õige . :) Kui ka on, siis andke andeks, aga mina ei näe seda negatiivsena . :D
Neljapäeval (14.07) helistas ema mulle hommikul . Ütles, et see on tema uus number (jumal teab, mis vanaga juhtus…) . Ütlesin vaid: „Olgu“ ning oligi kogu kõne .
Reedel (15.07) oli suht tume päev minu jaoks .
Mind lubati viia Soome terveks nädalavahetuseks . Tahtsin niii ära siit korraks minna . Like a test run, et kuidas ma olen võõras keskkonnas ilma selleta, et keegi teaks, kus ma olen . Tahtsin minna ilma, et oleks kellelegi öelnud, et lähen… Tahtsin saada minema siit, kuna kõik siin on alati nii ühesugune… Alati ühed ja samad peod, ühed ja samad näod, ühed ja samad kohustused, peaaegu kõik päevad on nii ühesugused . Korrakski sain lootust, et päev ei ole samasugune nagu alati on olnud (seepärast kaifisin ka iga hingesõõmuga Palmse ja Jägala joa külastust) .
Aga mida edasi päev läks, seda kurvemaks ma muutusin, sest see inimene, kes mulle seda lubas, teda polnud… Ei andnud end näole .
Koju läksin suht nagu autopiloodiga, üldse ei mõelnud midagi, nii tuim, kui vähegi võimalik .
Ei kavatsenud välja minna ega midagi .
Tolle õhtu pidu toimus Joosepi juures . Ütlesin alguses Takile, et ei ole pidutsemise tujus ja seepärast jään koju .
Umbes kümne aeg oli aga selline igavus peal, et oleks vast hulluks läinud . :D Poleks vast olnud nii hull, kui oleks teadnud, et ma pole ainuke, kes kodus passib või oleks olnud ükskõik milline teine nädalapäev, siis oleks täiesti suva, aga oli ju reede…
Võtsin siis end kätte ning tarisin end Joosepi juurde .
Mr L’gi oli seal . Sai temaga palju juttu räägitud, kuni ühe hetkeni, mil vihastasin ja tõmbasin uttu ta kõrvalt . Ise ta muidugi ei saanud millesti arugi (tüüpiline ongi see, et mulle haiget teha, tuleb öelda midagi sellist, mida kellelegi teisele öeldes, sel teisel inimesel aga pole sooja ega külma sellest, minul aga on kõik vastupidi) .
Rääkisime seal pikalt ja laialt ühel teemal kahekesi kuni hetkeni mil tema vastus ühele mu küsimusele oli: „Pole sinu asi .!“ Te ise ka ei kujuta ettegi, kui pikaks mu nägu vajus . „Pane suu kinni, süda jahtub ära .!“ ütles ta naeratades selle peale . Mina aga pöörasin otse ringi ning läksin tema juurest minema teiste juurde .
Tanel loomulikult (no surprise there, sest keegi ju ei saa minust aru) võttis Mr L’i poole ning ütles, et ei olnud ju hullu selles midagi… :S
Olles Joosepi juures vältisin ma Mr L’i nii, kuidas võimalik .
Välja minnes aga otsustasin, et on ju reede .! Pidupäev .! Teeks äkki nii, et täna pidutseks niisama ja homme jätkaks viha kandmist . :)
Mõeldud tehtud .! Läksime Kapp’i, kus sai palju palju tantsida . :) Märk sellest, et Mr L ei saanud midagi aru oli ka see, et ta ostis mulle paar jooki . :D Oh, how I LOOOOVE free drinks (oh fuck it – I love free everything).! xD
Arusaamine ja mõistmine on ka üks põhjustest, miks ma üldse pean blogi . Mul ei ole just eriti kerge öelda alati seda, mis mõttes . Seepärast ongi lihtsam panna enamus mõtetest kirja ning seeläbi siis jagada ennast teistega . Samas saan siin ka olla suhteliselt vaba ning näidata teistele, kuidas töötab minu mõttemaailm, kuidas mina näen ümbritsevat ja mida mina sellest kõigest arvan . ;) Mõni asi võib olla küll mõne arvates liiga julm või lauslollus, aga nii töötab minu mõttemaailm . I don’t need just to be accepted, I need to be understood why I said or did something...
Tol õhtul olin suht kaine ning tegin ka midagi sellist, mida ma ise peaks mõnel moel eneseületamiseks . :)
Nimelt asi selles, et ma natuke mingil moel häbenen oma tantsimist . :) Aga samas ma jumaldan tantsimist . Ja seepärast peangi alati olema tantsides purjus, sest siis on mul suva, kas keegi vaatab või mitte . See on see nõmedus, kui sa lased endal häirida sellest, mida teised sinust arvavad . :) Ja lisaks veel purjus olekule tantsin ma enamus ajast ka silmad kinni . :) Siis ei näe ma kedagi enda ümber ning suudan rohkem muusikat tunnetada, et siis selle rütmi järgi end liigutada .
Aga tol ööl olin ma suht kaine ja kõik ronisid tantsupõrandale . Ei tahtnud ma üksi seista ning ühinesin nendega . Ja siis seal olles sundisin ma end tantsima . Meelega hoidsin silmadki lahti . Ja teate mis .? Täitsa lahe oli . :D Lasin end vabaks ning korraks ei hoolinud mida teised minust arvavad . :) For a moment I just let go and I just was... :) See oli imeline . :)
Peale seda läksime G’sse, kus teised ründasid kohe tantsupõrandat, mina aga seisin eemal ning jälgisin neid . Ei olnud just eriti hea muusika ning seepärast seisin ja jälgisin . Mingi vanamehe nässakas tuli minuga rääkima ja „viisakas“ nagu ma olen midagi poole sõnaga vastasin ka talle (kuigi oleks tahtnud öelda, et kao ära) . Mingi hetk tuli Mr L minu juurde ning tema jutust sain ma aru, et ta läheb wc’sse . Hakkas just mängima Rihanna laul „S&M“ ning ma liikusin otse tantsupõrandale . Mr L just oli see inimene, kes seda laulu mulle kõige esimesena lasi ning mõtlesin, et miks ta juba tantsima ei tule .
Peale laulu otsustati koju minna . Mr L’i aga polnud kusagil . Helistasin talle ning tuli välja, et tüüp oli koju läinud... :S
Võtsime Villuga takso ning tulime ära ...
Laupäeval (16.07) äratas ema mind oma kõnedega . Alguses helistas mingi seitse korda ning kui ma ikka vastu ei võtnud, siis saatis sõnumi, et ma vastu võtaks . „Mis nüüd siis lahti on .?“ mõtlesin ning kui vastu võtsin, siis tuli välja, et tal oli üks meesterahvas külas ning too tahtis, et ma uuriksin netist, kuidas koristada Virgina tubatat... :S What ever that is .!
Peale seda kirjutasin väikeste vaprusevärinatega (pohmakas noh!) Mr L’ile, et kas tohin talle külla tulla . Mind häiris see „Pole sinu asi“ kommentaar ning tahtsin istuda maha, nagu täiskasvanud inimesed, ning rääkida ära mis mind häirib . Talle loomulikult ei öelnud, et see on peamiseks küllatuleku põhjuseks . Tüüp lubas ning umbes tunni pärast istusingi tema juures . :) Kui filmiõhtud kõrvale jätta, siis ei mäletanudki, millal viimati olin tema juures ...
Alguses rääkisime niisama juttu ning siis ma alustasin: „Mind võib saata kuhu iganes, perse, munni, vittu, no kuhu iganes .! Võib mulle otsa vaadata ning valetada süüdimatult .! Solvumine on selle juures kohustuslik . :D Ma isegi olen seda enne teinud . Aga see, mis sa eile ütlesid, ületas igasugused piirid .! Ma ise üritan elada koodeksi „Nagu küla koerale, nõnda ka koer külale .“ ja seepärast saan öelda, et ma pole kunagi öelnud inimesele, keda pean lähedaseks midagi sellist nagu „Pole sinu asi“ . See võib küll tõsi olla, aga MINU (ja ainult minu) jaoks on see madalaim koht kuhu lüüa .! Sa oleks võinud mulle otsa vaadata ja rahulikult valetada või kasutada oma „Ma ei taha sellest rääkida“ repliiki, mille kasutamine sul väga hästi tuleb välja . Aga öelda mulle NII .? Kuna see oli su esimene kord, siis ma annan andeks . :) Aga palun ära enam kunagi mulle nii ütle .!“ Mr L lisas veel, et tema ei mõelnud selle all midagi halba, vaid lihtsalt tahtis teemat vahetada . Vabandas, et oli nii öelnud . Võtsin vabanduse vastu, kuid ainult tingimusel, et ta seda kunagi uuesti ei ütle . Teie, lugejate, jaoks võib ju see olla täiesti suva, aga M.I.N.U. jaoks on see tõesti madalaim koht, kuhu lüüa...
Jõime kohvi, sõime saiakesi ning rääkisime ka muudel teemadel . :) Te ise ka ei kujuta ettegi, kui lahe oli istuda temaga kahekesi sel pisikesel rohelisel nahast diivanil ning rääkida juttu, vaadata tema piltilusaid kutsikasilmi, heledaid juukseid, puhast siledat nahka ja kuulda tema mõnusat hääletooni ning vaadata seda naeratust, mis võiks süüdata miljoneid küünlaid . :) Oh gosh, I need therapy .! :D
Umbes nelja aeg tulin koju, sõin natuke, vaatasin telekat ning kuueks tuli Tanel, et saaksime kõik koos khmm.. mediteerida . :D
Pühapäeval (17.07) sain läbi raamatu, mille ostsin (vist) aastal 2009, kui käisin Janikaga koos Viru keskuse poes . Olin mitmeid kordi läbi aastate üritanud seda raamatut lugeda, kuid läbi ei saanud kordagi ning alustasin alati otsast peale . Raamatuks oli „Veronika decides to die“ . Peale raamatu lugemist hakkasin vaatama filmi „Harry Potter and the Deathly Hallows – Part 1“, sest ma polnud seda siiani veel näinud . Teadsin, et Mr L tahab minna kinno seda vaatama ning kuigi polnud just kvaliteet eriti hea, siis ma hakkasin seda vaatama, et enne filmiõhtule minekut saaks kahekesi kinos ära käia . :) Film kestis kaks tundi ning kui olin saanud vaadatud tund ja 15 minutit, siis avastas Mr L, et olin talle hommikul kirjutanud ning vastas mulle: „Ma juba eile öösel käisin seda vaatamas :$“ . „Ah käi ka siis kuu peale .!“ mõtlesin, panin filmi kinni ning jätkasin teise filmiga . Vaatasin ära just loetud raamatu filmiversiooni . Kuigi ma jumaldan Sarah Michelle Gellar’it ning minu arust sai ta ideaalselt Veronika kehastamisega hakkama, ei meeldinud film mulle eriti . Nii palju asju oli muudetud . :S
Peale seda liikusin Mr L’i juurde (kus pidin ootama ukse taga umbes 10 minutit, kuna ta küll oli ukse lahti teinud (nagu ma eelnevalt talle skype’i kirjutasin), kuid keegi oli enne seda sisse läinud ja ukse sulgenud ja kõneaega mul ka pole) .
Kord oli minu käes ning näitasin filmi „Seven Pounds“ . Ise istusin eemal ning lahendasin filmi ajal ristsõnu, aga teistele tundus meeldivat . :) Keegi muidugi otseselt ei öelnud, et väga meeldis, kuid ei tulnud ka ühtegi negatiivset kommentaari selle kohta . :) Lõpus kiskus endalgi pisara täitsa välja . :D Arutati vaid asjadest, millest keegi oli või polnud aru saanud . :) Ega ma kaua seal istunudki . Aeg oli juba hiline ning ma kiirustasin koju, et oma väike plaan ellu viia .
Enne lahkumist aga andsin Mr L’ile raamatu, mille olin just läbi lugenud . Kuna lähen nagunii minema, siis pole mul mõtet kõike endale hoida . Ja pealegi – ma pole eluski lugenud ühte (ilukirjanduslikku) raamatut rohkem, kui korra .
Koduteel tuli meelde naljakas asi . Nimelt on nii, et „suurteks armastusteks“ peaksin mina vaid E’d ja Mr L’i . Ja siiani on Paulo Coelho mu lemmik kirjanik ning on kaks raamatut, mis mulle tema poolt on VÄGA meeldinud: „The devil and miss Prym“ ja „Veronika decides to die“ . Esimese olin kinkinud kunagi ammu ammu E’le ja teise siis nüüd kinkisin Mr L’ile . Kingitust üle andes või enne seda, käesolevat seost ei tekkinud, aga kui jõudsin sellele järeldusele kodu teel, siis oli väikest muiet raske näolt pühkida . :D
Kodus siis alguses natuke mediteerisin, laenasin (Taki loal) Villu kõrvaklappe, kustutasin tule, keerasin volüümi põhja ning asusin nautima filmi „Sucker Punch“ . Täiesti haige, mis kogemus see oli .! :D See oli nii ebamaine ja lahe . :D Peab ikka olema TÄIELIK geenius, kes tegi sellise filmi . Kogu see visuaalne pool ja filmi mõte ning ahh… see muusika . :) Minu arvates oli see aasta PARIM film . :)
Kunagi, kui see välja tuli, siis kinos nägin treilerit ning ei tundunud just nii väga lahe film . Aga mida rohkem ma kinos käisin, seda rohkem ma nägin seda treilerit ning iga korraga tundus ta mulle huvitavam ja huvitavam . Lõpuks siis olin täitsa nõus minema seda vaatama, kui keegi mind kutsuks . :) Hiljem sain aga teada, et sõbrad olid käinud seda vaatamas õhtul, mil mina oli üksi kodus (25.05, kui ma ei eksi)... Siis vandusin endale, et ma ei vaata seda filmi kunagi . :D Väike karistus endale selle eest, et ma ei teinud õigel ajal suud lahti ega öelnud, et tahan seda vaadata . Olin juba siis kindel, et tegemist on MEGA hea filmiga ning ma ei tahtnud seda üksinda vaadata .
Nüüd on aga hea meel, et sain selle vaadatud ning selle laheda kogemuse osaliseks . Kahju, et pidin olema üksi, aga noh... :) It’s okay .! :) C’est La Vie .!
Tõmbasin koheselt filmi soundtracki ning tegin pool „Meeleheitel koduperenaiste“ neljada hooaja osadest mp3’e failideks . Tühjendasin täielikult oma mp3’e ning lisasin need failid sinna asemele .
Vahest bussis sõites ja kuulates koduperenaisi on suht raske tagasi hoida naeru või siis pisaraid . :D
Aga „Sucker Punch’i“ soundtrack’i pealt kõige rohkem olen vast kuulanud avalugu . Seda kuulates viib see nagu transsi, nagu täiesti teise maailmasse . :D Paradiisi . :)
Pluss on seal veel kaks ÜLI ilusat ballaadi ("Where Is My Mind" & "Asleep") . :)
Peale seda istusin veel natuke netis ning uinusin . :)
Esmaspäeval (18.07) läksin peale tööd koju.
Taki oli mulle päeval helistanud ja uurinud, et kas mul õhtuks on plaane, sest neil plaanis üks meditatsiooni õhtu . Ütlesin, et sorry, mul tänaseks plaanid, et kas äkki oleks võimalik see järgnevaks päevaks edasi lükata . Vastuseks sain, et ei saa, kuna neil juba plaanid järgnevaks päevaks . Rohkem ma midagi ei küsinud, vaid jätkasin töötamist .
Koju minnes saime nendega trepikojas kokku . Imestasin, et Tanel juba nii varakult meile tuleb . Nemad siis võtsid meditatsiooni vahendid ja kadusid . Oleks andnud pool elu, et nendega minna, aga kuna nad olid nii põnevil, siis polnud neil aega oodata kolmapäevani, vaid lahkusid kahekesi .
Mina jäin koju, keerasin muusika valjuks ning korrutasin endale: „Mul on pohhui, mul on pohhui, mul on pohhui .!“ Igaüks, kes mind vähegi tunneb teab, et mul tegelikult ei ole pohhui . :D Aga kui ma seda endale piisavalt palju korrutan, siis äkki isegi jään uskuma ning seeläbi oleks ka lahkumine kergem . :)
Lebasin natukene niisama ning liikusin edasi bussijaama Kätlinile (lapsepõlvesõbranna Moelt) vastu . Polnud teda näinud juba üle aasta .
Koos liikusime edasi Pelgulinna, kus elab Jane (teine lapsepõlvesõbranna Moelt) .
Jane oli maja ees ning ootas oma lapsi . Kätlin ja Jane sattusid kohe jutuhoogu, nagu näeksid üksteist iga päev ning korraks seistes seal kolmekesi tekkis selline tunne nagu viimast nelja aastat pole üldse olnudki . Olime korraks tagasi oma väikeses külakeses ning midagi vahepealset polnud juhtunud .
Siis aga jõudsid kohale Marten ja Markus (Jane pojad) ning BAM – olin tagasi olevikus: Jane on kaksikute ema, Kätlin elab mehega Iirimaal ning mina... Mina tõmban otsi kokku, et lahkuda jäädavalt .
Jane juures vaatasime telekat, tegime riisisalatit ning kui lapsed magama läksid, siis istusime rõdul ning rääkisime kaua kaua . :) Õhtu jooksul tühjendasime kolme peale ära ka ühe Rummi . :)
Nii kuradima lahe oli lihtsalt niisama istuda ja juttu ajada . Täpselt nagu vanadel headel aegadel . Rääkisime paljudest erinevatest asjadest: meenutasime minevikku, rääkisime seksist (Kätlin, va pervert, muudkui küsis ja küsis ja vahepeal ka mina sattusin täitsa hoogu), tulevikust, olevikust ja paljudest muudest asjadest . :) Ma olen nii igatsenud lihtsalt niisama juttu ajamist . Täpselt nagu vanadel aegadel . :) Ja nüüd saingi oma doosi kätte . :D
Tiina oli vaid ideaalsest pildist puudu...
Mina magasin suures toas diivanil ja nemad hõivasid (suuuuuure) magamistoa voodi . :D
Vanasti olid umbes samasugused niisama istumised Taneli juures . Kolmekesi (mina, Tanel ja Meelis) saime laupäeva õhtud nii sisustatud ja te ei kujuta ettegi, kuidas igatsen ma neid aegu . :)
Teisipäeva (19.07) hommikul kaheksa aeg ei saanud Kätlin enam rahu ning tuli mind torkima . :D Oleks olnud keegi muu, oleks ma vast end siniseks vihastanud ja esimese ettejuhtuva asjaga virutanud . :D Aga kuna Kätlin see oli, siis naljaga pooleks natuke turtsusin ning ajasin kargud alla . :)
Sai korraliku hommikusöögi ning megahea kohvi . Jeebus, ma ei mäletagi, millal viimati sain kellegi juures kodus (k.a. enda kodus) nii head kohvi . :D
Üheksa ajal tulime Kätuga ära ja sõitsime kesklinna . Mina läksin tööle ja tema liikus edasi bussijaama, et minna mehele vastu ja peale seda lendasid nad Iirimaale tagasi .
Kolmapäeva (20.07) õhtul tõestasin ma iseendale, ma ikka suudan olla vakka ja teha head nägu, kui suur hall elevant istub keset tuba . ;)
Ma ei kahetse eriliselt midagi . Võib-olla mõned detailid oleks võinud tegemata jääda või mõned inimesed nägemata, aga üldiselt ei kahetse midagi . Olen siiralt tänulik kõigile inimestele, kes on minu elus, sest nad on teadlikult või tahtmata näidanud mulle palju ilusat ning õpetanud paljutki . Nendeta poleks ma keegi, nendeta poleks ma see inimene, kes olen täna . Nendeta, poleks mind . :) Nüüd aga suur kummardus kõigi lugejate ees, et olete olnud minuga kõik need aastad ning nüüd siis lahkun lavalt . :) Thank You .!
Christina Aguilera – Keeps Getting Better (laulusõnad ütlevad KÕIK) ;)
You Know You Love Me,
xoxo Rommy B
Vähesed meist on piisavalt tugevad, et võtta kätte ja muuta ennast . Enamust meist muudab elu ja/või inimesed, kes meid ümbritsevad . Poleks ma lahkunud, poleks ma see, kes olen täna . :)
Mul oli lihtsalt vaja seda väikest lüket . See tüli mis tekkis, oli täiesti tähtsusetu asja pärast, aga kuna ma olin asju enda sees nii kaua hoidnud, kõiki neid mõnitamisi ja närvitsemisi, et ma lihtsalt plahvatasin . Kuigi ei olnud see just kõige ilusam tegu või käitumisviis, ei kahetse ma seda sekundikski (õnneks oli esiku uks suletud ning seepärast ei saanud keegi ka viga), sest kõik need lükked või otsused, mis oleme teinud, on toonud meid just siia, kus oleme praegu . :)
Kolmapäev (25.05) was a big day . Midagi suurt eriliselt ei juhtunud, kuid ma jõudsin otsusele . :) Täiesti lambist oma laua taga istudes ja niisama mõtteid mõlgutades jõudsin otsusele, et aitab Eestist . Mul on võimalus ning ma kasutan selle ära .! I’m gonna leave . Loodetavasti igaveseks . :) I think it’s best for Everybody . :)
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja, et ise ka ei usu . :)
Nüüdseks on ka kontori tähtsaima isikuga räägitud ning selgeks tehtud, et 30. September on mu viimane tööpäev ning peale palgapäeva oktoobris mina lahkun . :)
Alguses, kui esimest korda see mõte tuli, siis tahtsin minna juba augustis, aga siis paluti, et äkki läheksin septembris, sest augustis PIDI töökaaslane olema ära kaks nädalat ning mina siis olema siin üksi . Nüüd see on juba muutunud ja augustis on ta tööl juba tagasi .! :P Siis mõtlesin, et septembris ma minna ei taha, sest sünnipäev on MINU jaoks tähtsaim päev aastas ja kohe kindlasti ei taha ma tol päeval olla üksi, vaid tähistada oma sündi suure pauguga . :) Ja sealt siis tuli oktoober, peale palgapäeva, mis on hetkel püsima jäänud .
28.05 kuni 29.05 toimus järjekordne Noorte sotside suvekool . Muidu oli kõik okei, aga mul oli millegi pärast selline tunne, et this time politics is on drugs või midagi sellist . :D Ehk siis kõik oli kuidagi sügavam, poliitilisem ja inimesed olid aktiivsemad, kui kunagi varem ja ma vaatasin ringi ja mõtlesin sellele, et miks üldse liitusin ning ega sellest esialgsest põhjusest palju järgi jäänud polegi...
Pühapäeval (29.05) toimus viimane filmiõhtu Joosepi juures . Oli Mr L’i kord, kes näitas meile lahedat filmi nimega „The Magdalene Sisters“ . Ma ei tea, kuidas teistega, aga mulle see film meeldis küll väga väga . :)
Esmaspäeva (30.05) hommikul istusin bussi ning sõitsin Moele, sest oli tegemist venna sünnipäevaga . Tüüp sai juba 14 . Kui jõudsin sinna, siis kodus polnud kedagi . Vend oli veel koolis, ema oli tööl ning koera pole juba tükk aega... Jube imelik oli olla seal üksinda . Nagu kuidagi võõras kohas oleks olnud, ei olnud üldsegi sellist tunnet, nagu oleks tagasi „kodus“ vms... Istusin siis netis, vaatasin telekat ja ootasin, kuniks teisedki naasevad . Ema oli megaarmsa kirjakese mulle jätnud kööki lauale ning ka vend kirjutas juurde natukene . Jube armas oli . :)
Õhtul käisin Tiinaga jalutamas . Tegime ühe MEGA ringi . :D Ma polnud juba ammu sellist ringi Moel olles teinud .
Peale seda läksin koju ning ema istus venna isaga (meil vennaga on erinevad isad) suures toas, sõid salatit ning napsitasid natukene . Mitte palju, aga piisavalt, et minu tuju rikkuda . Mina istusin enamus ajast magamistoas ja vaatasin läpakast filme/sarju ning venna veetis enamus ajast õues . Või kui mina olin õues, siis venna mängis online mänge minu läpaka pealt .
Mingi ühe aeg läksin magama ja üldse ei saanud magada, sest mingi värdjas pinises mööda tuba ning siis panin tule põlema ja mingi pool tundi vahtisin ringi, et see raisk kinni püüda . Kui olin lootuse juba kaotanud, siis lõpuks sain ta maha löödud ning mõnusalt unemaale minna .
Pool seitse äratas vend mu hommikul (1.06) üles (ema oli juba tööle läinud) . Natuke koos sõime, vaatasime telekat ning läksime (maja taga olevasse) bussipeatusesse .
Buss sõitis Tapa Gümnaasiumi ette, kust mina siis sundusin rongijaama, et Tallinnasse tagasi sõita, kodust läbi hüpata ja tööle ronida .
Reedel (3.06) tulin just rõdult suitsult ning minu toas seisis Hando . I was STUNNED .! :D Ei osanud öelda ei „iid“ ega „aad“ . Juuksed mehel täitsa pikaks kasvanud, pikemad kui minul olid (tol hetkel) . :P Silm kohe puhkas, kui nägin, et ta oli tagasi . Selline imelik tunne oli, justkui mitte midagi polekski muutnud, everything was back the way it used to be . :) Minu mälu järgi välja me tol korral ei läinud .
Välja läksime aga laupäeval (4.06) . Tähistasime sel õhtul väikest viisi Taki 27. aastaseks saamist . :) Meiega ühinesid ka Hando ning Mr L . :) Läksime BonBon’i, kus esines ka Jana Kask, kes esitas paar täitsa head lugu, sealhulgas ka Katy Perry lugu „Firework“ . Õhtu iseenesest oli täitsa okei, kui lõpp välja arvata (see, et ma läksin üksi koju :P I was actually hoping for something else, but it’s okay) . :D
Uus filmiõhtute asukoht on (tänu minule) Mr L’i juures . Alguses, kui jõudsin otsusele, et lahkun, siis võtsin pähe, et enne lahkumist täidan ära ühe nö missiooni . Missiooniks on siis Mr L’i täielik integreerimine minu sõpradega ehk siis kui ma ära lähen, siis ei konuta ta üksi kodus vaid tal on olemas väga lähedased sõbrad . Ma olen kindel, et ka praegugi on tal selliseid inimesi, aga nö minu seltskonna inimesed on väga head inimesed ning ka tema on üli hea hing, seega need kaks nagu kuuluvad kokku ja võtsin pähe, et tuleb hakata Mr L’i kutsuma igale poole ja harjutama teda olema nende inimestega, et ta tunneks end kui „üks neist“ ning lõpuks siis ongi minu missioon täidetud . Üks missiooni osadest oli siis filmiõhtute korraldamine Mr L’i juures, millega ma ka hakkama sain . :D
See plaan jäi poolepealt katki, sest ma lihtsalt andsin alla . :D
Pühapäeval (5.06) oli minu kord näidata filmi . Sain maha esimese filmiga Mr L’i juures, milleks oli „Obsessed“ . Täitsa lahe oli vaadata, et filmi lõpupoole suurest pingest ei olnud ma ainuke, kes natuke närvis oli . :D
Valisin just selle filmi, kuna Ali Larter on väga lahe näitleja minu arust ning pealegi – mulle täiega meeldivad sarnase sisuga filmid . :D Ma natuke isegi tean, mida tema karakter tunneb ja läbi elab . ;)
Esmaspäeval (6.06) oli mul vene keele eksam . Natuke närvis küll olin, aga viie sain kätte . Kogu eksam oli suuline ning võttis aega (kui ootamine välja jätta) kokku umbes viis minutit vms . Koheselt sain hinde teada ning võisin rahuliku südamega koju minna .
Reedel (10.06) käisin peale tööd Mr L’iga jalutamas . Kuna käimas oli Eesti versioon Pride’st (nimega „Oma festival“), siis käisime temaga vaatamas ühte näitust vanalinnas . Täitsa OK näitus oli, kuigi mõnest asjast ei saanud esmapilgul üldse aru . Kui aga tuli inimene ning seletas kõik lahti, siis oli pilt kohe poole selgem ning parem . :)
Peale seda liikusime temaga Kristiine Keskusesse, et saaksin esimest korda elus külastada 5D kino . Ma pakun, et rohkem kui film ise, ajas Mr L’i naerma see, kuidas mina seal hüppasin ja silmi peitsin vahepeal . Tõesti – vahepeal oli ikka hirm nii suur (kuigi vaatasime multifilmi), et lihtsalt ei julge vaadata, kuidas kahurikuulid otse minu poole lendavad, 3D prillid ees, tool raputab ning kukla tagant ja eesistuja pingist lastakse mulle survega tuult vahepeal ehk siis kuigi vaatasin multikat oli kogemus täiesti reaalne ja see ajaski hirmu nahka . :D Peale seda ostsime Takile väikesed kingitused ning läksime oma teed .
Enne Taki sünnipäeva kirjutas Timur kõigile facebook’is, et teeks Taki kingi jaoks rahakogumist . Käidi välja ideid, kuid lõpuks vajus asi kuidagi ära . Laupäeval (4.06) aga nägin, et Tanel ja Allan ja Joosep olid pannud rahad kokku ja ostnud ümbriku ja puha . Kuna mina sain sellest nii hilja teada (siis, kui nad hakkasid kaarti juba kirjutama), siis ütlesin, et mina osaleda selles ei soovi . Kui varem teada anda ei saa, siis paugu pealt ma ei osale . Olen parem üksiküritaja ning kingin midagi mälestuseks .
Nii tegimegi Mr L’iga . Alguses pidin tegema kingi üksi, kuid Mr L leidis midagi, mis tema arust Takile sobis ning lisas selle kingikotti . :)
Ma ei tea, kas Takile see meeldis või mitte, aga vähemalt minu südametunnistus on puhas . :D I did my part .! xD
Laupäeva (11.06) õhtul istusin mina Baltijaamas ning ootasin bussi, et sõita töökaaslase juurde, tema maamajja Muuksis . Tähistasime tema sünnipäeva seal .
Täitsa mõnus oli istuda seal (kui sääsed välja jätta), rüübata vaikselt rummi koolaga, süüa salatit ja liha ning rääkida lihtsalt mõnusalt juttu . :) Öösel käisime veel jalutamas mööda maad, käisime ära Tsitres ning vaatasime ka üle ühe mälestusmärgi, mis seal lähedal on . :)
Nad rääkisid mulle naljakat lugu, mis oli toimunud minu esimesel tööpäeval siin ettevõttes . Jaanika (sünnipäevalaps) rääkis, et kui esimest korda mind nähti, siis teised töökaaslased (Viivi (vanus: sixty something) ja Kaja (vanus: fourty something)) olid pöördunud tema poole: „Jaanika, mine uuri välja, kes see on .! Tema küll „normaalne“ ei ole .!“ xD
Pühapäeval (12.06) jõudsin täpselt filmiõhtuks linna ning vedasin end Mr L’i juurde . Käes oli Taneli kord (kes Allaniga koos hilinesid 45 minutit) ning tema näitas meile (minu arvates) ühte Eesti parimat filmi: „Siin me oleme“ . :)
Esmaspäeval (13.06) helistas klassijuhataja ning tuletas meelde, et seoses aastahinnetega on mul jätkuvalt mõni võlgnevus . Panin end koheselt riide ning läksin kooli uurima, et mis värk on ning leppisin ka õpetajatega kokku, et millal ma järgi vastama lähen, kuna tegemist oli viimase nädalaga, mil midagi parandada sai . Tulin õhtul tööle ning võtsin terve nädala (va reede) vabaks, et keskenduda koolile .
Õhtul läksin Mr L’iga Katusekinno . Ma polnud seal kunagi käinud ning kogemus oli eriline . :) Selles mõttes, et kino nagu kino ikka, va ilma katuse ja seinteta ning filmi alguses (reklaamide ajal) küll lasti heli kõlaritest, kuid muidu terve film tuli vaadata kõrvaklappidega . Filmi ajal tõmbasid peale endale mõnusa sooja teki (Mr L tõi meile mõlemale kaks tekki) ning sai rahulikult filmi nautida . Õues polnud just eriti soe, aga see-eest teki all oli jube mõnus olla . Ei olnud üldse segajaid, nagu tavakinos on, et keegi jutustab filmi ajal või naerab vales kohas vms . Tänu kõrvaklappidele olin vaid mina ja film . Vahepeal küll Mr L viskas mingit nalja ning piilusin ka salaja tema poole ja nii hea tunde tekitas, et tema just minu kõrval oli . :) Vaatasime filmi „Linnud“ . Tänu Mr L’ile sain teada ka huvitava fakti, et see on selline film, kus ei kasutata kordagi mingisugust taustamuusikat . Olin seda filmi eelnevalt küll mitmeid kordi näinud, kuid sellist asja polnud ma kunagi tähele pannud . Ja täitsa tõsi oli . Imelik oli küll vahe peal vaadata ilma muusikata, aga film ise on väga hea . :D
Peale filmi jätsime hüvasti ning läksime oma teed . Mina jällegi lootsin oma öö lõpetada just tema kõrval (olin isegi hambaharja kaasa võtnud) aga noh . Kui kutset ei tule, siis ise ka ennast peale suruma ei hakka . :) Saingi teha mõnusa jalutuskäigu oma muusika saatel . :) Koju jõudes lendasin kohe magama .
Teisipäeval (14.06) läksin kooli ning oli esimene järelevastamine . Üks õpetaja, kaks ainet = ajalugu ja ühiskonna õpetus . Õpetaja luges mulle ette maha magatud tööde teemad ning kokku oli neid 11 . Sain kõik kirja ning tulin töö juurde, et ahistada ülemuse arvutit . Tegin kõik 11 tööd ära, õpiku ja interneti kaasabiga, printisin välja ning juba kümne ajal olin kodus . :)
Teised olid juba jõudnud meile, et teha väike meditatsiooni õhtu . Handogi oli meiega ning kui kõik olid juba mõnusas tujus, siis tuli välja, et tol samal öösel läheb Handol buss ning sõidabki tüüp jälle minema . :( Õhtu lõpus tegin talle kalli ning mõtlesin, et äkki see võibki olla kõige viimane kord, kui teda üldse näen... Kahju kohe täitsa .
Kolmapäeval (15.06) ja neljapäeval (16.06) tegin kahte ainet korraga: füüsika ja kirjandus . Kirjandust võtsin kohe nii tõsiselt, et võtsin kätte ja lugesin „Kuristik rukkis“ läbi kolme päevaga . :D See oli terve mu elu jooksul teine raamat, mis ma olen kohustuslikust kirjandusest läbi lugenud (esimene oli 50ne leheküljeline „Libahunt“) . Ehk siis jällegi tegin seda seepärast, et saaksin südamerahuga läbikukkumisel öelda, et TÕESTI üritasin .!
Neljapäeval pidi olema meie ettevõtte ühine väljasõit Polli loomaaeda, et seal teha väike grill ja niisama koos olla . :) Tänu koolile jätsin sellele minemata . Natuke küll kahetsen, et jätsin sellele minemata, kuid kool on tähtsam . :)
Väljasõit oli ühtlasi ka Merilini (minu ülemuse ja ka kontori nö süda) viimane üritus, kuna ta läks lapsepuhkusele . Niii oleks tahtnud seal olla, aga jah… C’est La Vie .!
Kuna neljapäev oli sõna otseses mõttes viimane päev midagigi parandada, siis reede (17.06) oli mul täitsa vaba . Olin enam-vähem kindel oma lõpetamises ning asusin ülikonda otsima . Sõbranna kirjutas mulle ning ütles, et saaksin tema mehe oma laenata, seega üks mure vähem .
Õhtul läksime sõpradega X’i ning mina liikusin veel hiljem edasi Sauna 69sse, kus tegin ära sellise POWER tripi, et ise ka ei usu .! ;) No further comments on this subjekt .! :D Ütlen vaid nii palju, et energiat tuli kümne mehe eest ning uni tuli alles järgmisel päeval ühe ajal . :P
Pühapäeval (19.06) oli siis Joosepi kord filmi näidata . Tema tuli lagedale filmiga „500 days of summer“ . See film meeldis mulle väga, sest ma sain samastada end peategelasega ning naise rolli ja Mr L’i vahele sain tõmmata võrdusmärgi . Seepärast ütlesingi neile peale filmi, et see oli film, mis mulle üheaegselt meeldis täiega ning mida samal ajal vihkasin täiega . Meeldis, sest teema oli väga hea ning ma sain end samastada, kuid vihkasin sest naistegelane oli käitumise poolest veidi Mr L’i moodi ning ma sain täieliku südamerahuga vihata seda naist, kuna tegemist oli fiktiivse tegelasega . Mr L aga on reaalne inimene ja teda nii väga vihata ei saa (, ei suuda ega taha) . :D
Esmaspäeva (20.06) astusin reipa sammuga kooli poole . Pidin minema sinna, et teada saada, mis hinded ma siis sain ning et kas ikka lõpetan või mitte . Ma ise olin täitsa kindel, et ikka lõpetan . :) Sest ajaloo ja ühiskonna sain juba neljapäeval korda ja kirjanduses ning füüsikas ei saanud ma küll kõiki töid järgi teha, kuid ma jõudsin teha täpselt nii palju, et saaks hinde välja panna .
Ja siis koolis tuli välja, et kirjanduse õpetaja pani mulle aastahinde välja, kuid füüsika õpetaja ei nõustunud seda tegema . Püüdsin küll temaga rääkida ja klassijuhatajaga rääkida, et äkki kuidagi ikka saab, kuid vastus oli ikkagi ühene: „Tule augustis, peale taasiseseisvumist tagasi, teed tööd järgi ning saad lõputunnistuse kätte . Lõpupeole minek jääb aga ära .!“
Te ei kujuta ettegi, milline löök see oli .! Ma olin täiesti kindel, et kõik on korras ja lõpetan ilusti ja korralikult ära ja siis nüüd ÜHE aine pärast jäi kõik nii... :S
Terve päev oli justkui üks SUUR must auk . Ma olin sellises masenduses, kui vähegi võimalik . Helistasin kohe emale ning kogu kõne kestis vast 30 sekundit . Kohe, kui kuulis, et lõpetamine lükkus augustisse, pani toru ära .
Tööl olin nagu zombi . Mul oli kõigest nii siiber ja pohhui, et tahtsin lihtsalt minna koju ning üksinduses kurbusest ära surra . Vot see oli tõesti minu elu kõige tumedaim päev (siiani) .
Neljapäeval (23.06) alustasime oma teekonda Miku suvemajja Hiiumaal . Kui olime veel meie maja ees ning ootasime autos Meelist, siis helistas ema mulle . Olin suht üllatunud, et ta mulle helistas ning rääkisime täitsa normaalselt . Ütlesin talle ka, et ma ise poleks talle helistanud, sest arvasin, et ta on ikka mu peale vihane, sest olin ju tema unistuse purustanud (ema ainuke unistus (ja suht ka nõudmine) mulle oli, et ma lõpetaks kooli ning ta näeks mind ja mu venda ülikonnas tol aktusel) . Rääkisime rahulikul toonil ning lõpetasime kõne positiivselt .
Hiiumaale kogunes kokku suht suur seltskond . Kõik väga lahedad inimesed .! ;)
Algselt ei pidanud ma tegelikult nendega minema, sest avastasin, et mu rahakott ei kannata seda välja ning teatasin neile juba varakult facebook’i tehtud grupis, et ma ei osale . Olin juba täitsa leppinud ideega, et veedan Jaanipäeva üksinda Tallinnas ja ma polnud teps mitte kurb selle pärast . C’est La Vie .!
Mäletan vanasti oli nii, et kui emal polnud raha kingi jaoks, siis ta ei lubanud mul sünnipäevale minna ning nüüd on täitsa loogiline, et kui raha pole, siis ei lähe .! :D
Lõpuks Tanel suutis mind ikka ümber veenda ning veetsingi kolm päeva Hiiumaal .
Aga ... Ega seal polnud nii lahe midagi, kui esimesel külastusel . Sel korral oli tuju kuidagi rahulikum ja mitte nii lõbus, kui eelmisel korral . Iga minuti tagant sain kinnitust sellele, kui väga ma ikka olen linnainimene ja kui väga mulle meeldib olla kinnises ruumis . Jah, õues värske õhu käes on olla hea ja kui teha seda harvem, siis on vaheldus väga hea, kuid eelistan mina ikkagi olla toas ja linnas . :D Sääsed ja külm õhk ei ole just minu rida . :D
Kui keegi mind kunagi matkama viiks, siis ühineksin hea meelega, sest vaheldus on ju hea .! Aga kui on mingi tegevus vms, siis eelistan olla toas . Vahest meeldib mulle pikki jalutuskäike teha (kui on õige seltskond), kuid ikkagi... Toas kükitada sooja ilmaga on ikka mega . ;) Nt pole ma selle suve jooksul kordagi randa jõudnud ning tunnen täiesti siiralt, et ma pole millestki ka ilma jäänud . Ujuma küll tahaks, aga kui ei lähe, siis elan üle . :)
Vahepeal sai natuke üle võetud (alkoholi) ning räägitud Joosepi ja Lauraga asjadest, mis toimub mu sees ja mida ma tunnen . Lõpptulemuseks selle vestlusele sain ikka ja jälle kinnitust, milline egoistlik siga ma olen ja mõtlen ainult ise endale .! Pfft .! Vahest võiks ikka oma suu kinni hoida .! :S Olen täiesti kindel, et tagasiteel autos, kus olid Joosep, Tanel, Taki, Laura ja Allan oli neil nii mõndagi negatiivselt öelda minu kohta .!
But to be honest ... I’m not sure, that I actually care any more .! I’m leaving anyway, so think and say what you want of me . :) It doesn’t matter any more .!
Pühapäeval (26.06) oli Taki kord filmi näidata (kuna Allan ja Laura ei suutnud oma filmi välja valida ning jätsid oma korrad vahele) ning ta näidas meile filmi „9 dead gay guys“ . Ei ütleks, et see nüüd parim film oli, aga esimese korra kohta täitsa vaadatav ja mõne koha pealt isegi huvitav film oli . :)
Peale filmi läksime meile mediteerima .
Üks hetk, kui Taki, Villu ja Tanel rõdul olid, läksin mina tuppa ning panin mängima Dido loo „See the sun“ . Tol hetkel mõistsin laulusõnu veelgi rohkem . Eelnevalt teadsin, et laul räägib leinast, kuid ma kogu aeg mõtlesin selle peale, et miks ta refräänis ei vasta seal esitatud küsimusele, vaid räägib teemast mööda .? See osa refräänist muidu läheb nii: „And you’re asking me why pain’s the only way to happiness and I promise you, you’ll see the sun again .!“ Alati mõtlesin, et miks ta küsimusele ei vasta .
Tol õhtul seda kuulates jõudsin aga arusaamale, et ta ei tea vastust sellele . Asi mida ta aga teab kindlalt, et kunagi näeb mees kindlasti päikest . :) Ja see lohutas mind veelgi . Et kindlasti teises riigis tuleb mul raskeid aegu ja üksikuid aegu, aga pikemas perspektiivis on see kõik seda väärt, sest ma olen 100% kindel, et näen jälle päikest . :) Nüüd kuulan seda laulu pea iga päev, sest see on lihtsalt nii meeletult ilus . :) Juba Katusepapis elades lisasin ta oma mp3’e, kus ta tänaseni on .
Esmaspäeval (27.06) vaatasin ära ühe Ameerika klassikafilmi „Casablanca“ . Olin sellest kuulnud, kui vaatasin kunagi ammu sarja „Girls Next Door“ ning sain ka teada, et see on üks Hugh Hefner’i lemmikfilmidest . Nüüd sain vaadatud ja jäin väga rahule filmiga, mis on kolm korda vanem, kui mina . :D Eriti meeldis mulle lõpp, sest lõpp oli kurb . ;)
Sealt jäi mind ka kummitama üks mega vana hea laul . :D
Neljapäeval (30.06) olin päeval tööl ning õhtul läksin koju .
Olin pea kuu aega tagasi kirjutanud Mr L’ile, et tahan minna vaatama ühte näidendit . Temale tundus see idee meeldivat . Rohkem ma eriti teda selle teemaga ei torkinud . Kuigi tahtsin seda täiega näha, siis meelega olin selle teema pealt vait, kuna tahtsin, et ta ise jätaks meelde ja tegutseks . Eelnevate kogemuste põhjal oli suht kindel, et ta unustab ära (sest paar korda on olnud täitsa nii, et kuigi ta ütleb, et „Kõlab nagu plaan .!“, siis tol samal päeval toob ta mingi ettekäände, et mitte oma lubadust täide viia) .
Tol õhtul koju minnes ta aga kirjutas mulle ning mul oli koheselt tuju laes .! HE REMEMBERED .!!! :)
Käisime siis vaatamas näidendit „Kirsiaed“, kus mängis ka üks lahedamatest briti näitlejatest Zoë Wanamaker (minule sai tuntuks tänu sarjale „Minu pere“) . Tal olid ka kaks „kinosõpra“ kaasas – Helen (keda nägin esimest korda) ning Marit (keda olin eelnevalt juba kohanud) . Näidend iseenesest meeldis mulle VÄGA .! :D
Alguses Mr L hirmutas mind, et ma pean olema riides ÜLI korralikult, kuna tegemist ikkagi teatriga ju (mis siis, et seda näidati kino Coca-Cola Plaza ekraanilt) . Otsisin üles nii korralikud riided, kui vähegi võimalik (ega eriliselt suur valikut polnudki, vaid must särk ning teksad) .
Enne etendust aga nägin, kuidas inimesed tulid saali plätude, tavaliste lühikeste pükste ja T-särgi väel... :S No jah siis . Nii „korralikult“ siis käiaksegi teatris .? Mr L’i riietumisstiili ei hakkama üldse kommenteerimagi, kuna ta on ALATI väga maitsekalt riides . Te ei kujuta ettegi, kui kade meel mul on selle üle, et kui hea ta alati välja näeb .! :D
Kahjuks pidin jälle üksi koju kõmpima tol õhtul . xD Aga see-eest oli näidend jalutuskäiku väärt .! (Y)
Reedel (1.07) mingisugust istumist meil ei toimunud . Olin üksinda oma toas ning otsustasin veidi mediteerida .! :P Siis suhtlesin ühe tüübiga, kes oli mul küll msn’is juba ammu, kuid kellega polnud kunagi rääkinud . Peale poole tunnist vestlust tuli välja, et ta elab mul mega lähedal ning otsustasime kokku saada ja teha väike jalutuskäik (kusjuures kell oli veidi üle südaöö) . Mõeldud tehtud .! Tegemist oli täitsa OK noormehega . Rääkida oli temaga hea, näost täitsa nunnu, kuid nii kapikas, kui vähegi võimalik . :) Ega see eriliseks takistuseks pole, aga kuna olen juba otsustanud, et lahkun, siis ei otsigi midagi eriliselt sügavat .
Loomulikult unistan küll täiega sarja „Sõbrad“ viimase osa lennujaama stseenist, kus Ross jooseb Rachel’ile järgi, et öelda, et ta armastab teda ja paluda, et ta ei lahkuks . Ainuke, kes seda mulle saaks teha ja ainuke, kelle pärast ma ka jääks siia igaveseks on Mr L . Kuid unistuseks see ka jääb . :) Reaalne pole see kohe teps mitte, aga unistada ju võib . :) Seepärast olen ka otsustanud, et kui piletid käes ning kuupäev ja kellaaeg teada, siis ei ütle ma seda kellelegi, sest ei taha, et keegi tuleks mind saatma . Tahan olla seal lennujaamas täiesti üksi, et ei oleks raske ära minna . Üksinda ma siia elama tulin ning üksi ma siit ka lahkun . :)
Laupäeval (2.07) oli endise Nightman’i ruumides mingi pidu . Otsustasime kõik siis sinna minna . :) Eelistumine oli Miku juures (kes elab mugavalt kesklinnas ÜLI fantastilises korteris) . Peale seda liikusime kõik peole . Ruumid olid suht lahedad minu arust ning ka pidu oli täitsa OK .
Järjekordselt tegin vea, et avasin suu ja rääkisin, mis mind vaevab ning tüüpiliselt sain vastukajaks selle, milline egoistlik siga ma olen . Nothing new (kogu vestlus toimus muidugi väljas, peo lõppedes, mitte saalis üle muusika karjudes) .!
Korraks nägin Taki silmist sellist raevu, mida pole seal kunagi näinud . See oli loomulikult suunatud minu ja minu käitumise suunas .
Te ise ka ei kujuta ette, kui raske on elada inimesega, kes midagi välja ei räägi, kui teda miski häirib ning hoiab kõik endasse (I should know, I’m just like that!) . Tol õhtul aga (ju vast tänu alkoholile) ta enam ei pidanud vastu ning valas kõik viha välja . Suht karjus mu peale väljas .! :S
Koju jõudes sundisin ta oma tuppa, kus aga oli enamus ajast vait ja kuulas ning kui vastas midagi, siis oli ta täiesti rahulik . Miks ta ei suutnud samat moodi ennast väljendada väljas olles, I’ll never know...
Pühapäeval (3.07) oli tavapärase filmiõhtu asemel Laura sünnipäeva tähistamine . Läksime kõik tema poole (tal on väga lahe korter Vanalinnas), istusime ringis laua ümber, rääkisime juttu, näksisime toitu, jõime (mittealkohoolseid) jooke ja mängisime lauamänge . Kuna mängijaid oli ebaühtne arv, siis olin mina enam, kui nõus üksi „meeskonnas“ olema ja teised olid kahekesi . :)
See päev meenutas meie vanu mänguõhtuid, mis olid samuti täis naeru ning head seltskonda . Ka toda päeva jään ma mäletama, kui erilist ja head päeva . :)
Kolmapäeval (6.07) mõtlesin, et pole ammu emaga suhelnud . Võtsin siis kätte ning helistasin talle . „Mis tahad .?“ olid ta esimesed sõnad . Olin suht tummaks löödud, sest viimane kord tundus ju kõik korras olevat . :S Kõne kestis kokku umbes 45 sekundit ning selle lõpus ütles ta mulle, et ma helistaks talle alles siis, kui tunnistus käes ehk augustis . Ma olin raisk nii vihane, et viskasin kohe kõne hargile .! Kui ta nüüd TÕSISELT arvab, et ma saan augusti lõpus paberid kätte ja ma helistan talle ja teatan rõõmu-uudise, siis mõelgu uuesti .! Hui ma helistan talle .! :S
Ma saan temast aru küll, et ma ju vedasin teda alt .! Aga temagi võiks aru saada, et minul on täiesti pohhui koolist . Peamine põhjus, miks ma sinna üldse läksin, et see ära lõpetada oligi tema .! Ja ma jõudsin NII kaugele .! Kõigest üks asi veel ja ongi kõik .! TEMA pärast ma tegin seda ja tema käitub minuga nii .! Pfft .! Nii kuidas küla koerale, nii ka koer külale .! Tema ignoreerib mind, siis mina lülitan tema välja .!
Kui ta mulle ise ei helista, siis täieliku südamerahuga lähen Eestist minema ilma teda nägemata .
Vennast on vaid kahju .!
Minu eeliseks väikeses külakeses oli see, et mina olin gei . :D Mängisin koguaeg tüdrukutega ja olin eemal poiste pättustest ning nende tulevikust .
Vend aga koguaeg veedab oma vaba aja teiste väikeste pättidega ning seeläbi kardan, et temast võib saada väga kinnine, kurb ja troubled mees... Ma nii tahan, et vennal läheks hästi ja tahan, et ta alati, kui midagi oleks vaja, pöörduks minu poole . Pisimagi murega . Ning seetõttu kardan, et kui lahkun, siis tunneb ta, et nagu hülgaksin ta ning ta jääks üksi... Ega me praegu ka väga lähedalt suhtle, aga hetkel olen vähemalt telefonikõne kaugusel .!
Reedel (8.07) oli järjekordne istumine meil .
Jooki oli mõnusalt, seltskond oli hea ning juttu jätkus kauemaks . :)
Kästi igaühel nimetada (alguses üks ja siis mõned lisasid veel kaks otsa) seksikaim välismaa kuulsus (alguses mees ja siis naine) ning siin on siis minu nimekiri (õiges järjekorras): Channing Tatum, Cam Gigandet ja Chris Rockway/Britney Spears, Jennifer Aniston ja Holly Marie Combs . Peale seda küsiti aga seksikaimat Eesti meest . Hoidsin täiega keelt hammaste taga, et mitte valjult välja öelda vastuseks: „Mr L“, kuna see on mu tegelik arvamus ning ütlesin hoopis: „Kristjan Kasearu“ . :D
Peale seda, kui kõik olid lahkunud jäime Villuga kahekesi . Teised said kõik auto peale ning me jäime taksot ootama . Rääkisime vähemalt pool tundi ning nii hea oli . :)
Kui ma kord rõdul käisin ning avastasin, kui puhas inimene Villu on, siis ma natuke kartsin, et kurat ega ma armumas pole .! :D Nüüd aga olen jõudnud (loogilisele) aru saamisele, et inimene võib olla puhas ja ilus ja hea ilma selleta, et ma temasse armunud oleksin .! :D
Igatahes... Temaga juttu rääkimine (eriti ebakaines olekus) on nii hea minu arust . :) Tema kuulamine mediteerimisõhtutel (välja arvatud siis, kui ta mind vahele segab)... :)
Peale seda liikusime X’i ning istusime seal veidi aega .
Teised läksid kõik „Impotendi unistuse“ juurde Pirital . Jumal teab, miks nad sinna ronisid .! Tol korral oli mul aga täiesti suva .! Mingu ja olgu seal .! Minust eemal .! Whatever...
Käisime kahekesi ka KAPP’is ära ning siis tahtsime Ring’i minna . :D Ma pole seal kunagi käinud ja lihtsalt puhtalt uudishimu pärast tahaks kunagi ära käia . Ja tol korral oli hea, sest oli kaasas inimene, keda usaldasin . :)
Kahjuks aga öeldi meile, et sees on vaid kolm inimest ning Villu otsustas, et pole mõtet minna . Siis helistasid teised ning teatasid, et nad on nüüd jõudnud X’i, et kus siis meie oleme . Võtsime kursi sinna poole, saime teistega kokku ning läksime kodudesse ära .! What a fun night, wasn’t it .?
Laupäeval (9.07) äratas Taki mind ühe ajal üles ning teatas, et varsti on plaanis temal, Tanelil ja Allanil minna sõitma mööda Eestimaad . Niisama . :) Tahtsid, et ma kah kaasa läheks . Kuna üks vaba koht oli, siis helistasin ka Mr L’ile, kuid ta ei saanud tulla, kuna tal juba plaanid tehtud .
Käisime ära Palmse mõisas ning Jägala joal .
Kuigi mõisas olles ning aias jalutades sadas natuke vihma ning päev oli suht tume, siis oli minul niiiiii suva sellest, kui vähegi võimalik . :D 1) Ma armastan vihma ja 2) See mõte ja teostus olid minu jaoks niiiiiiiiiii lahedad ja head, et ma ei lasknud end üldsegi häirida sellistest pisiasjadest nagu vihm . Nautisin iga hingetõmbega ümbruskonda ja seltskonda . See oli niii faking lahe plaan minu arust . :)
Pühapäeval (10.07) oli Mr L’i kord filmi näidata . Sel korral näitas ta meile üht lahedat Briti filmi „Billy Elliot“ . Ma leidsin megalaheda kohakese, kust saan vaadata rahulikult filmi, ilma et keegi mind näeks . :)
Film iseenesest meeldis mulle täiega . Käisin filmi lõpu poole kolm korda wc paberit võtmas, et nuusata, sest nuttes hakkab millegi pärast alati tatt jooksma .! :D
Esmaspäeval (11.07) oli natuke naljakas vestlus PJ’ga . Algust ainult näitan:
PJ: „Njoh, mida r22gid ka?“
Me: „Ei midagi erilist .
Going back to my childhood :D“ :D(See siis tähendab seda, et ma avastasin, et ansamblil Aqua on olemas täiesti uued lood, mida ma veel kuulnudki pole. Ahh, kuidas ma lapsepõlves armastasin seda bändi. Tol päeval siis avastasin uued lood ning kuulasin neid uuesti ja uuesti.)
Tema aga vastas mulle selle peale: „Did you ever leave? :D:D“
Ausalt öeldes alguses ma natuke solvusin, mõtlesin, et WTF .? :O
Aga siis mõtlesin natuke järgi… Tuli meelde Villu kommentaar minu muusikamaitsele: „Sul on nii lapselik muusikamaitse .!“
Kui need kaks kommentaari kokku panna, siis äkki olegi laps seesmiselt .? :) Naiivne, unistaja, mitte just eriti palju tulevikule mõtlev… :) Äkki isegi ongi see õige . :) Kui ka on, siis andke andeks, aga mina ei näe seda negatiivsena . :D
Neljapäeval (14.07) helistas ema mulle hommikul . Ütles, et see on tema uus number (jumal teab, mis vanaga juhtus…) . Ütlesin vaid: „Olgu“ ning oligi kogu kõne .
Reedel (15.07) oli suht tume päev minu jaoks .
Mind lubati viia Soome terveks nädalavahetuseks . Tahtsin niii ära siit korraks minna . Like a test run, et kuidas ma olen võõras keskkonnas ilma selleta, et keegi teaks, kus ma olen . Tahtsin minna ilma, et oleks kellelegi öelnud, et lähen… Tahtsin saada minema siit, kuna kõik siin on alati nii ühesugune… Alati ühed ja samad peod, ühed ja samad näod, ühed ja samad kohustused, peaaegu kõik päevad on nii ühesugused . Korrakski sain lootust, et päev ei ole samasugune nagu alati on olnud (seepärast kaifisin ka iga hingesõõmuga Palmse ja Jägala joa külastust) .
Aga mida edasi päev läks, seda kurvemaks ma muutusin, sest see inimene, kes mulle seda lubas, teda polnud… Ei andnud end näole .
Koju läksin suht nagu autopiloodiga, üldse ei mõelnud midagi, nii tuim, kui vähegi võimalik .
Ei kavatsenud välja minna ega midagi .
Tolle õhtu pidu toimus Joosepi juures . Ütlesin alguses Takile, et ei ole pidutsemise tujus ja seepärast jään koju .
Umbes kümne aeg oli aga selline igavus peal, et oleks vast hulluks läinud . :D Poleks vast olnud nii hull, kui oleks teadnud, et ma pole ainuke, kes kodus passib või oleks olnud ükskõik milline teine nädalapäev, siis oleks täiesti suva, aga oli ju reede…
Võtsin siis end kätte ning tarisin end Joosepi juurde .
Mr L’gi oli seal . Sai temaga palju juttu räägitud, kuni ühe hetkeni, mil vihastasin ja tõmbasin uttu ta kõrvalt . Ise ta muidugi ei saanud millesti arugi (tüüpiline ongi see, et mulle haiget teha, tuleb öelda midagi sellist, mida kellelegi teisele öeldes, sel teisel inimesel aga pole sooja ega külma sellest, minul aga on kõik vastupidi) .
Rääkisime seal pikalt ja laialt ühel teemal kahekesi kuni hetkeni mil tema vastus ühele mu küsimusele oli: „Pole sinu asi .!“ Te ise ka ei kujuta ettegi, kui pikaks mu nägu vajus . „Pane suu kinni, süda jahtub ära .!“ ütles ta naeratades selle peale . Mina aga pöörasin otse ringi ning läksin tema juurest minema teiste juurde .
Tanel loomulikult (no surprise there, sest keegi ju ei saa minust aru) võttis Mr L’i poole ning ütles, et ei olnud ju hullu selles midagi… :S
Olles Joosepi juures vältisin ma Mr L’i nii, kuidas võimalik .
Välja minnes aga otsustasin, et on ju reede .! Pidupäev .! Teeks äkki nii, et täna pidutseks niisama ja homme jätkaks viha kandmist . :)
Mõeldud tehtud .! Läksime Kapp’i, kus sai palju palju tantsida . :) Märk sellest, et Mr L ei saanud midagi aru oli ka see, et ta ostis mulle paar jooki . :D Oh, how I LOOOOVE free drinks (oh fuck it – I love free everything).! xD
Arusaamine ja mõistmine on ka üks põhjustest, miks ma üldse pean blogi . Mul ei ole just eriti kerge öelda alati seda, mis mõttes . Seepärast ongi lihtsam panna enamus mõtetest kirja ning seeläbi siis jagada ennast teistega . Samas saan siin ka olla suhteliselt vaba ning näidata teistele, kuidas töötab minu mõttemaailm, kuidas mina näen ümbritsevat ja mida mina sellest kõigest arvan . ;) Mõni asi võib olla küll mõne arvates liiga julm või lauslollus, aga nii töötab minu mõttemaailm . I don’t need just to be accepted, I need to be understood why I said or did something...
Tol õhtul olin suht kaine ning tegin ka midagi sellist, mida ma ise peaks mõnel moel eneseületamiseks . :)
Nimelt asi selles, et ma natuke mingil moel häbenen oma tantsimist . :) Aga samas ma jumaldan tantsimist . Ja seepärast peangi alati olema tantsides purjus, sest siis on mul suva, kas keegi vaatab või mitte . See on see nõmedus, kui sa lased endal häirida sellest, mida teised sinust arvavad . :) Ja lisaks veel purjus olekule tantsin ma enamus ajast ka silmad kinni . :) Siis ei näe ma kedagi enda ümber ning suudan rohkem muusikat tunnetada, et siis selle rütmi järgi end liigutada .
Aga tol ööl olin ma suht kaine ja kõik ronisid tantsupõrandale . Ei tahtnud ma üksi seista ning ühinesin nendega . Ja siis seal olles sundisin ma end tantsima . Meelega hoidsin silmadki lahti . Ja teate mis .? Täitsa lahe oli . :D Lasin end vabaks ning korraks ei hoolinud mida teised minust arvavad . :) For a moment I just let go and I just was... :) See oli imeline . :)
Peale seda läksime G’sse, kus teised ründasid kohe tantsupõrandat, mina aga seisin eemal ning jälgisin neid . Ei olnud just eriti hea muusika ning seepärast seisin ja jälgisin . Mingi vanamehe nässakas tuli minuga rääkima ja „viisakas“ nagu ma olen midagi poole sõnaga vastasin ka talle (kuigi oleks tahtnud öelda, et kao ära) . Mingi hetk tuli Mr L minu juurde ning tema jutust sain ma aru, et ta läheb wc’sse . Hakkas just mängima Rihanna laul „S&M“ ning ma liikusin otse tantsupõrandale . Mr L just oli see inimene, kes seda laulu mulle kõige esimesena lasi ning mõtlesin, et miks ta juba tantsima ei tule .
Peale laulu otsustati koju minna . Mr L’i aga polnud kusagil . Helistasin talle ning tuli välja, et tüüp oli koju läinud... :S
Võtsime Villuga takso ning tulime ära ...
Laupäeval (16.07) äratas ema mind oma kõnedega . Alguses helistas mingi seitse korda ning kui ma ikka vastu ei võtnud, siis saatis sõnumi, et ma vastu võtaks . „Mis nüüd siis lahti on .?“ mõtlesin ning kui vastu võtsin, siis tuli välja, et tal oli üks meesterahvas külas ning too tahtis, et ma uuriksin netist, kuidas koristada Virgina tubatat... :S What ever that is .!
Peale seda kirjutasin väikeste vaprusevärinatega (pohmakas noh!) Mr L’ile, et kas tohin talle külla tulla . Mind häiris see „Pole sinu asi“ kommentaar ning tahtsin istuda maha, nagu täiskasvanud inimesed, ning rääkida ära mis mind häirib . Talle loomulikult ei öelnud, et see on peamiseks küllatuleku põhjuseks . Tüüp lubas ning umbes tunni pärast istusingi tema juures . :) Kui filmiõhtud kõrvale jätta, siis ei mäletanudki, millal viimati olin tema juures ...
Alguses rääkisime niisama juttu ning siis ma alustasin: „Mind võib saata kuhu iganes, perse, munni, vittu, no kuhu iganes .! Võib mulle otsa vaadata ning valetada süüdimatult .! Solvumine on selle juures kohustuslik . :D Ma isegi olen seda enne teinud . Aga see, mis sa eile ütlesid, ületas igasugused piirid .! Ma ise üritan elada koodeksi „Nagu küla koerale, nõnda ka koer külale .“ ja seepärast saan öelda, et ma pole kunagi öelnud inimesele, keda pean lähedaseks midagi sellist nagu „Pole sinu asi“ . See võib küll tõsi olla, aga MINU (ja ainult minu) jaoks on see madalaim koht kuhu lüüa .! Sa oleks võinud mulle otsa vaadata ja rahulikult valetada või kasutada oma „Ma ei taha sellest rääkida“ repliiki, mille kasutamine sul väga hästi tuleb välja . Aga öelda mulle NII .? Kuna see oli su esimene kord, siis ma annan andeks . :) Aga palun ära enam kunagi mulle nii ütle .!“ Mr L lisas veel, et tema ei mõelnud selle all midagi halba, vaid lihtsalt tahtis teemat vahetada . Vabandas, et oli nii öelnud . Võtsin vabanduse vastu, kuid ainult tingimusel, et ta seda kunagi uuesti ei ütle . Teie, lugejate, jaoks võib ju see olla täiesti suva, aga M.I.N.U. jaoks on see tõesti madalaim koht, kuhu lüüa...
Jõime kohvi, sõime saiakesi ning rääkisime ka muudel teemadel . :) Te ise ka ei kujuta ettegi, kui lahe oli istuda temaga kahekesi sel pisikesel rohelisel nahast diivanil ning rääkida juttu, vaadata tema piltilusaid kutsikasilmi, heledaid juukseid, puhast siledat nahka ja kuulda tema mõnusat hääletooni ning vaadata seda naeratust, mis võiks süüdata miljoneid küünlaid . :) Oh gosh, I need therapy .! :D
Umbes nelja aeg tulin koju, sõin natuke, vaatasin telekat ning kuueks tuli Tanel, et saaksime kõik koos khmm.. mediteerida . :D
Pühapäeval (17.07) sain läbi raamatu, mille ostsin (vist) aastal 2009, kui käisin Janikaga koos Viru keskuse poes . Olin mitmeid kordi läbi aastate üritanud seda raamatut lugeda, kuid läbi ei saanud kordagi ning alustasin alati otsast peale . Raamatuks oli „Veronika decides to die“ . Peale raamatu lugemist hakkasin vaatama filmi „Harry Potter and the Deathly Hallows – Part 1“, sest ma polnud seda siiani veel näinud . Teadsin, et Mr L tahab minna kinno seda vaatama ning kuigi polnud just kvaliteet eriti hea, siis ma hakkasin seda vaatama, et enne filmiõhtule minekut saaks kahekesi kinos ära käia . :) Film kestis kaks tundi ning kui olin saanud vaadatud tund ja 15 minutit, siis avastas Mr L, et olin talle hommikul kirjutanud ning vastas mulle: „Ma juba eile öösel käisin seda vaatamas :$“ . „Ah käi ka siis kuu peale .!“ mõtlesin, panin filmi kinni ning jätkasin teise filmiga . Vaatasin ära just loetud raamatu filmiversiooni . Kuigi ma jumaldan Sarah Michelle Gellar’it ning minu arust sai ta ideaalselt Veronika kehastamisega hakkama, ei meeldinud film mulle eriti . Nii palju asju oli muudetud . :S
Peale seda liikusin Mr L’i juurde (kus pidin ootama ukse taga umbes 10 minutit, kuna ta küll oli ukse lahti teinud (nagu ma eelnevalt talle skype’i kirjutasin), kuid keegi oli enne seda sisse läinud ja ukse sulgenud ja kõneaega mul ka pole) .
Kord oli minu käes ning näitasin filmi „Seven Pounds“ . Ise istusin eemal ning lahendasin filmi ajal ristsõnu, aga teistele tundus meeldivat . :) Keegi muidugi otseselt ei öelnud, et väga meeldis, kuid ei tulnud ka ühtegi negatiivset kommentaari selle kohta . :) Lõpus kiskus endalgi pisara täitsa välja . :D Arutati vaid asjadest, millest keegi oli või polnud aru saanud . :) Ega ma kaua seal istunudki . Aeg oli juba hiline ning ma kiirustasin koju, et oma väike plaan ellu viia .
Enne lahkumist aga andsin Mr L’ile raamatu, mille olin just läbi lugenud . Kuna lähen nagunii minema, siis pole mul mõtet kõike endale hoida . Ja pealegi – ma pole eluski lugenud ühte (ilukirjanduslikku) raamatut rohkem, kui korra .
Koduteel tuli meelde naljakas asi . Nimelt on nii, et „suurteks armastusteks“ peaksin mina vaid E’d ja Mr L’i . Ja siiani on Paulo Coelho mu lemmik kirjanik ning on kaks raamatut, mis mulle tema poolt on VÄGA meeldinud: „The devil and miss Prym“ ja „Veronika decides to die“ . Esimese olin kinkinud kunagi ammu ammu E’le ja teise siis nüüd kinkisin Mr L’ile . Kingitust üle andes või enne seda, käesolevat seost ei tekkinud, aga kui jõudsin sellele järeldusele kodu teel, siis oli väikest muiet raske näolt pühkida . :D
Kodus siis alguses natuke mediteerisin, laenasin (Taki loal) Villu kõrvaklappe, kustutasin tule, keerasin volüümi põhja ning asusin nautima filmi „Sucker Punch“ . Täiesti haige, mis kogemus see oli .! :D See oli nii ebamaine ja lahe . :D Peab ikka olema TÄIELIK geenius, kes tegi sellise filmi . Kogu see visuaalne pool ja filmi mõte ning ahh… see muusika . :) Minu arvates oli see aasta PARIM film . :)
Kunagi, kui see välja tuli, siis kinos nägin treilerit ning ei tundunud just nii väga lahe film . Aga mida rohkem ma kinos käisin, seda rohkem ma nägin seda treilerit ning iga korraga tundus ta mulle huvitavam ja huvitavam . Lõpuks siis olin täitsa nõus minema seda vaatama, kui keegi mind kutsuks . :) Hiljem sain aga teada, et sõbrad olid käinud seda vaatamas õhtul, mil mina oli üksi kodus (25.05, kui ma ei eksi)... Siis vandusin endale, et ma ei vaata seda filmi kunagi . :D Väike karistus endale selle eest, et ma ei teinud õigel ajal suud lahti ega öelnud, et tahan seda vaadata . Olin juba siis kindel, et tegemist on MEGA hea filmiga ning ma ei tahtnud seda üksinda vaadata .
Nüüd on aga hea meel, et sain selle vaadatud ning selle laheda kogemuse osaliseks . Kahju, et pidin olema üksi, aga noh... :) It’s okay .! :) C’est La Vie .!
Tõmbasin koheselt filmi soundtracki ning tegin pool „Meeleheitel koduperenaiste“ neljada hooaja osadest mp3’e failideks . Tühjendasin täielikult oma mp3’e ning lisasin need failid sinna asemele .
Vahest bussis sõites ja kuulates koduperenaisi on suht raske tagasi hoida naeru või siis pisaraid . :D
Aga „Sucker Punch’i“ soundtrack’i pealt kõige rohkem olen vast kuulanud avalugu . Seda kuulates viib see nagu transsi, nagu täiesti teise maailmasse . :D Paradiisi . :)
Pluss on seal veel kaks ÜLI ilusat ballaadi ("Where Is My Mind" & "Asleep") . :)
Peale seda istusin veel natuke netis ning uinusin . :)
Esmaspäeval (18.07) läksin peale tööd koju.
Taki oli mulle päeval helistanud ja uurinud, et kas mul õhtuks on plaane, sest neil plaanis üks meditatsiooni õhtu . Ütlesin, et sorry, mul tänaseks plaanid, et kas äkki oleks võimalik see järgnevaks päevaks edasi lükata . Vastuseks sain, et ei saa, kuna neil juba plaanid järgnevaks päevaks . Rohkem ma midagi ei küsinud, vaid jätkasin töötamist .
Koju minnes saime nendega trepikojas kokku . Imestasin, et Tanel juba nii varakult meile tuleb . Nemad siis võtsid meditatsiooni vahendid ja kadusid . Oleks andnud pool elu, et nendega minna, aga kuna nad olid nii põnevil, siis polnud neil aega oodata kolmapäevani, vaid lahkusid kahekesi .
Mina jäin koju, keerasin muusika valjuks ning korrutasin endale: „Mul on pohhui, mul on pohhui, mul on pohhui .!“ Igaüks, kes mind vähegi tunneb teab, et mul tegelikult ei ole pohhui . :D Aga kui ma seda endale piisavalt palju korrutan, siis äkki isegi jään uskuma ning seeläbi oleks ka lahkumine kergem . :)
Lebasin natukene niisama ning liikusin edasi bussijaama Kätlinile (lapsepõlvesõbranna Moelt) vastu . Polnud teda näinud juba üle aasta .
Koos liikusime edasi Pelgulinna, kus elab Jane (teine lapsepõlvesõbranna Moelt) .
Jane oli maja ees ning ootas oma lapsi . Kätlin ja Jane sattusid kohe jutuhoogu, nagu näeksid üksteist iga päev ning korraks seistes seal kolmekesi tekkis selline tunne nagu viimast nelja aastat pole üldse olnudki . Olime korraks tagasi oma väikeses külakeses ning midagi vahepealset polnud juhtunud .
Siis aga jõudsid kohale Marten ja Markus (Jane pojad) ning BAM – olin tagasi olevikus: Jane on kaksikute ema, Kätlin elab mehega Iirimaal ning mina... Mina tõmban otsi kokku, et lahkuda jäädavalt .
Jane juures vaatasime telekat, tegime riisisalatit ning kui lapsed magama läksid, siis istusime rõdul ning rääkisime kaua kaua . :) Õhtu jooksul tühjendasime kolme peale ära ka ühe Rummi . :)
Nii kuradima lahe oli lihtsalt niisama istuda ja juttu ajada . Täpselt nagu vanadel headel aegadel . Rääkisime paljudest erinevatest asjadest: meenutasime minevikku, rääkisime seksist (Kätlin, va pervert, muudkui küsis ja küsis ja vahepeal ka mina sattusin täitsa hoogu), tulevikust, olevikust ja paljudest muudest asjadest . :) Ma olen nii igatsenud lihtsalt niisama juttu ajamist . Täpselt nagu vanadel aegadel . :) Ja nüüd saingi oma doosi kätte . :D
Tiina oli vaid ideaalsest pildist puudu...
Mina magasin suures toas diivanil ja nemad hõivasid (suuuuuure) magamistoa voodi . :D
Vanasti olid umbes samasugused niisama istumised Taneli juures . Kolmekesi (mina, Tanel ja Meelis) saime laupäeva õhtud nii sisustatud ja te ei kujuta ettegi, kuidas igatsen ma neid aegu . :)
Teisipäeva (19.07) hommikul kaheksa aeg ei saanud Kätlin enam rahu ning tuli mind torkima . :D Oleks olnud keegi muu, oleks ma vast end siniseks vihastanud ja esimese ettejuhtuva asjaga virutanud . :D Aga kuna Kätlin see oli, siis naljaga pooleks natuke turtsusin ning ajasin kargud alla . :)
Sai korraliku hommikusöögi ning megahea kohvi . Jeebus, ma ei mäletagi, millal viimati sain kellegi juures kodus (k.a. enda kodus) nii head kohvi . :D
Üheksa ajal tulime Kätuga ära ja sõitsime kesklinna . Mina läksin tööle ja tema liikus edasi bussijaama, et minna mehele vastu ja peale seda lendasid nad Iirimaale tagasi .
Kolmapäeva (20.07) õhtul tõestasin ma iseendale, ma ikka suudan olla vakka ja teha head nägu, kui suur hall elevant istub keset tuba . ;)
Ma ei kahetse eriliselt midagi . Võib-olla mõned detailid oleks võinud tegemata jääda või mõned inimesed nägemata, aga üldiselt ei kahetse midagi . Olen siiralt tänulik kõigile inimestele, kes on minu elus, sest nad on teadlikult või tahtmata näidanud mulle palju ilusat ning õpetanud paljutki . Nendeta poleks ma keegi, nendeta poleks ma see inimene, kes olen täna . Nendeta, poleks mind . :) Nüüd aga suur kummardus kõigi lugejate ees, et olete olnud minuga kõik need aastad ning nüüd siis lahkun lavalt . :) Thank You .!
Christina Aguilera – Keeps Getting Better (laulusõnad ütlevad KÕIK) ;)
You Know You Love Me,
xoxo Rommy B
Sunday, July 24, 2011
Monday, July 18, 2011
Teaser Vol. 1
He: You must be really unhappy to want to change Everything...
Me: But I am .! :)
He: Can I help?
Me: No... You can't .! :)
He: Why not?
Me: Because we can't prevent what we can't predict .!
He: Isn't there anything I can do?
Me: Yes... Yes, there is .! You can enjoy this beautiful day .! :) We get so few of them... :)
Sweet Dreams Are Made Of This (Sucker Punch Opening Scene)
Thursday, May 26, 2011
...To Change The Things I Can
Meredith: Diseases. Toxins. Our bodies encounter dangers all the time. Just beneath the surface hidden. Whether you realize it or not, your body is constantly protecting itself. Every time you blink your eye, you wash away thousands of unwanted microbes. Breathe in too much unwanted pollen, and you sneeze. The body detects the invader. It releases its white blood cells, and it attacks.
Teisipäeval (10.05) jooksin peale tööd bussi peale ning sõitsin Timuri juurde, et koos teistega Eurovisiooni vaadata . Tema juures käisin esimest korda ja KUIGI olin just eelnevalt vaadanud kaarti ja teinud kõik selgeks läbi Tallinn.ee kaardi planeerija, ei saa ma kuidagi ära unustada oma „annet“ koguaeg ära eksida .! :P Ehk siis kuigi maja oli täpselt bussijaama vastas, üle tee, läksin mina ikkagi valele poole, tehes sellega umbes poole tunnise ringi ja lõpuks jõudsin ikka õigesse kohta välja . Neil olid välja mõeldud jube suur graafik ja igaüks neist hindas lugusid ja lõpuks siis hinnangud kanti graafikusse ja vaadati, kes kõige rohkem täppi pani . Mina muidugi osaleda ei saanud, kuna mina jäin hiljaks ja seepärast ei saanud hinnata esimesi laule ja tänu sellele jäin hääletamisest välja . Aga lõbus oli sellegi poolest . Hiljem viis Allan meid koju ning sai minna rahulikult magama .
Kolmapäeval (11.05) toimus „teeõhtu“ . Kuna mina aga sain töölt alles umbes 22:15 lahti, siis jooksin koju nii kiiresti kui võimalik, sest Tanel ja Taki alustasid juba varem ning Tanel lahkub alati umbes 23:15, et mitte takso peale raha kulutada . Jõudsin siis koju ning sain umbes 45 minutit nendega olla .
Neljapäeval (12.05) oli järjekordne Eurovisiooni õhtu . Sel korral ühines meiega ka Mr L . Kuna ma pidin jälle pikemalt tööl olema, siis läksime koos hiljem . Nüüd ma juba teadsin, kus korter asub, seepärast ei jäänud me eriti palju ka hiljaks . :) Küll aga tööpäeva lõpus oli mul suht suur paanikahoog . Nimelt asi siis selles, et järgmisel päeval pidi olema minu mata koolieksam ja ma polnud teinud selle jaoks muffigi . Õpetaja andis neli lehekülge ülesandeid, et ma nad ära täidaksin harjutamiseks . Päeval küll üritasin midagi teha, aga absoluutselt ei osanud . No pea ei võta .! Täielik null . Mida rohkem aeg edasi tööl läks, seda rohkem kasvas hirm, et kukun läbi . Natuke rahustas vaid mõte, et see on KOOLI eksam ja KUI kukun läbi, siis saan teha ka järeleksamit . Kuid see mõte rahustas mind vaid natukene .
Eurovisiooni vaatamise ajal olid õnneks mõtted eemal . Kojusõit oli aga vaikne, kuna mul süda tagus sees, nagu traktorimootor ja kui keegi midagi ütles, siis natuke nähvasin vastu, kuna paanika oli tõsiselt suur . Koju jõudes tahtsin terve öö olla üleval, et õppida ja õppida ja õppida . Tegelikult aga vaatasin natukene paar asja üle, võtsin sisse kolm unetabletti ja peale tund aega vähkremist jäin lõpuks magama .
Reedel (13.05) oli idee järgi plaan ärgata kell seitse, joosta maja lähedal olevasse putkasse, et osta Red Bull’i ja siis minna koju natuke õppima . Ärkasin hoopis kell üheksa . Käisin kiiruga pesemas ja jooksin kooli . Arvasin, et raudselt jään hiljaks . Kuid naljakas oli see, et kutsuti nimekirja alusel klassi õpilasi ning kui olin trepi peal üles liikumas, siis kuulsin just oma nime ja saingi kohe klassi astuda . Ei jäänudki hiljaks .
MINA arvasin, et tegemist tuleb sellise eksamiga, kus läbi saamiseks on vaja saada 20 punkti ning maksimum punkte on võimalik saada 100 . Tuli aga välja, et asi pole üldse nii . Tegelikult oli kokku kaheksa ülesannet, millest ära pidi tegema kuus . Maksimum punkte sai sellel eksamil 50 ning et läbi saada, selle jaoks oli vaja saada vähemalt 24 punkti . Igatahes minu hirm kasvas .
Saime siis ülesanded kätte ning ma tegin (peaaegu) igast ülesandest natukene . Kolm ülesannet sain vaid tehtud tervenisti . Ülejäänudest tegin vaid niipalju, kui oskasin .
Kahe tunni pärast jalutasin juba välja . Natuke rahunenud olin, kuid mitte nii väga . Kui enne eksamit olin 100% kindel, et kukun läbi, siis sel korral olin 85% kindel läbi kukkumises .
Õhtul oli töökaaslase sünnipäeva tähistamine . Alguses käisime kinos vaatamas filmi „Something Borrowed“ . Film iseenesest polnud just eriti fantastiline . Täiesti vaadatav film oli . Mind häiris aga üks väike detail filmi juures . Peategelase parim sõber (keda mängis Kate Hudson), oli suhteliselt enesekeskne inimene . Ja mind hirmutas väga see, kui palju ma tundsin end selles karakteris ära . ERITI veel filmi lõpus, kui kogu jama välja tuli . No loomulikult ei ole ma täpselt samasugune, nagu oli too karakter . Ei saagi ju olla, sest minu arust sellist inimest pole olemas . Filmides ju tüüpiline see, et võetakse mingisugune iseloomu joon ning võimendatakse seda mitme kordselt . Et kui natukene selle karakteri enesekesksust tagasi tõmmata, siis saabki kätte minu .! :D
Peale filmi läksime istuma „Island“-isse . Seal tegime väiksed kokteilid ning natukene ka sõime . Ma tean, et see oli minust küll väga paha, aga (peaaegu) ainuke asi, mis mul tol õhtul mõttes oli, et saaks sealt juba minema, sest Tanel on meil ja nad Takiga teevad „teeõhtut“ .
Kui siis lõpuks üheteist ajal lahkuma hakati, siis lendasin kohe bussile ning ruttasin koju .
Kui aga jõudsin koju, siis ootas mind ees tühi tuba...
Laupäeva (14.05) päeva veetsin kodus . Tundsin end natuke halvasti (tervisest hetkel jutt), kuid kuna midagi väga hullu nagu polnud, siis ei teinud ma sellest suurt numbrit .
Õhtul sain Mr L’iga Vabaduse väljakul kokku, et siis minna koos Timuri juurde Eurovisiooni finaali vaatama .
Eesti laul oli minu arust sel korral täitsa hea (vähemalt tunduvalt parem, kui see mees, kes oma peas kellasid kuulis) ja peaaegu kõik inimesed ennustasid seal talle head kohta . Kõige „pessimistlikum“ oli minu meelest Mr L, kes ennustas Eestile kaheksandat kohta . Ülejäänud panid ikka üles poole (mina panin 7) . Ja lõpus oli siis pettumus täitsa suur . Peale seda ei tahtnud keegi välja minna . No tegelikult mina oleks läinud suurima hea meelega, kui õige inimene oleks mind vaid kutsunud .! :P Kui minu käest küsiti, et mis mul siis edasi plaanis vastasin stiilis: „No lähen vist koju, kui paremat pakkumist ei tehta .!“ Ja ei tehtudki .! Ju vist ei saanud vihjest aru vms .! :P Ega mina küll ei hakka otse välja kutsuma inimest . :P Mina ainult vihjan . Kui ei saanud aru, siis ei saanud aru . Aga võib-olla sai aru ja ei tahtnud välja kutsuda .! Kes teab .! Vahet erilist ei olnud, sest ma läksin koju ja ÜRITASIN jääda magama, kuid magama jäin alles kella kuue ajal hommikul, sest midagi mu suus valutas jubedalt ja ei lasknud üldse magada .
Pühapäeval (15.05) ärgates tundsin end suht vastikult . Jõin ära klaasi Fervex’it ja tundus, et läks paremaks . Roomasin Joosepi juurde vaatama Allani valitud filmi „Little Shop of Horrors“ . Kuna tegemist oli vanema filmiga ja muusikaliga, siis alguses olin suht skeptiline . Lõpuks aga jäin filmiga rahule . Ei ole just film, mida ma ise oleks valinud, aga tegemist oli ikkagi hea filmiga . Sai natuke naerda .
Peale seda tulime Taneliga meile ning meiega ühines ka Taki ja asusime järjekordsele „lennule“ . Tol korral aga oli midagi teist moodi . Midagi võrratut .! Midagi sellist, mida pole ammu tundnud . Puhtus, täielik puhtus .
Ütleme näiteks, et on klaas, kus on sees puhas vesi . Tavaliselt on see vesi natuke sogane, nagu oleks keegi sinna tilgutanud musta värvi sisse veidi . Tol korral aga tundsin hinges täielikku puhtust, tundsin et absoluutselt kõik mu ümber on hea ja siiras ja puhas . Ei mingeid musti tilke vees, vaid täiesti kristallselge vesi . Tõeliselt hea tunne oli .
Ja siis tuli mulle meelde, et kunagi ammu ma olengi olnud see inimene, kes on täiesti siiras ja puhas (no vigu mul loomulikult oli ka, aga mitte nagu nüüd) . Ja ma mõtlesin, et tahan koguaeg selline olla . Täiuslikkust ei saavuta ma kunagi, aga vähemalt natukenegi .
Kunagi ammu olen ma olnud puhtam, kuid... Somewhere along the way I got poisoned and then I started to spread that poison . Ma tahan tunda sama tunnet ka kainena . Selle nimel tuleb aga vaeva näha .
Otsustasin siis, et liikuda edasi, et saada paremaks inimeseks, tuleb lahti öelda igasugustest asjadest, mis mind minevikus kinni hoiavad – igasugused materiaalsed mälestused (nt on mul alles peaaegu kõik kinopiletid: kui kolm aastat tagasi käisin emaga oma sünnipäeval vaatamas filmi „Mamma Mia!“ või kui aastal 2007 käisin Meelisega vaatamas filmi „Tipptund 3“) . Et milleks mulle neid üldse hoida .? Mälestused on minu enda peas ja sealt ei kao nad kusagile . Pole vaja mul hoida igasuguseid asju alles . Plaanisin ka kustutada arvutist enamus oma piltide kogust ning teha viimane sissekanne ka käesolevasse blogisse . Time to let go and say good-bye to the past .
Peale nende kahe lahkumist vaatasin ära sarja „Vennad ja õed“ viienda hooaja viimase osa ning mind ajas lausa nutma, kui armas see osa oli . Kurvaks tegi mind aga see, et kui läksin wikipediast otsima, et millal ilmub uus hooaeg, sain teada, et käesoleva sarja tegevus lõpetati . :(
Magama jäin alles kella nelja ajal, kuna valu suus ei andnud järgi .
Esmaspäeval (16.05) magasin sisse ning seepärast jäin tund aega tööle hiljaks . Ülemus väga ei pahandanud, vaid soovitas arsti juurde minna . Tegelikult see oligi mul kavas, aga tänu sissemagamisele plaan natuke muutus . Tahtsin siis minna järgmisel päeval Tapale oma perearsti juurde, aga ta soovitas minna kohe peale tööd Tallinnas asuvasse eraviisilisse vastuvõttu . Kuna ma eriti üksinda ei julgenud minna, siis kutsusin Taneli endaga kaasa .
Töö juures hirmutati mind erinevate juttudega . Eriti tegi seda üks vanem naisterahvas, kes rääkis mingisugusest hambapõletikust, mis tal kunagi ammu oli ja arst olevat talle öelnud, et kui oleks põletik olnud ülemises tarkusehambas ja oleks see liikunud natuke ülespoole, siis oleks olnud temaga kaput .! Rääkis, kuidas kaks nädalalt oli tänu sellele tilgutite all ja peale seda paranes . Ka Reelika helistas ja rääkis, et oli just eelmisel nädalal olnud tänu hambapõletikule nädal aega haiguslehel . Valu pidavat olema jube .
Teel Taneliga kokku saades, käisid mu peast läbi igasugused mõtted . Kui mind poleks eelnevalt nii väga hirmutatud, siis poleks ma vast asjast nii suurt numbrit teinud . Nüüd aga mõtlesin sellele, et mis siis, kui tõesti peaks midagi olema väga hullu ja ma tõesti sureks ära ... Kui tõesti oleks olnud selline asi, siis mõtlesin, et ma sureks õnnelikult . Ma ei ole just inimene, kes väga mõtleks tulevikule . Mõtlen vaid antud hetkele ja antud hetkel on kõik enam-vähem korras – sõbrad on olemas, toit on olemas, katus on peakohal . Mees on vaid puudu, aga muidu on kõik korras . :)
Vastuvõtulauas siis öeldi, et ma läheksin Tõnismäe Hambapolikliinikusse, mida ma ka tegin .
Alguses registratuurist öeldi mulle, et täna kohti pole ja määrati mulle aeg järgnevaks päevaks . Kui naine teisel pool letti oli mulle juba paberile kirjutanud järgmise päeva vastuvõtu aja, siis helistas ta korraks arsti kabinetti ja sealt öeldi, et saab mind kohe vastu võtta .
Kartsin jubedalt, sest olin elu jooksul eelnevalt käinud vaid kaks korda hambaarsti juures – esimene kord oli siis, kui ma olin umbes seitsme aastane, käisin lihtsalt kontrollis ja kõik oli korras ning teine kord oli siis, kui ma olin 19 ning siis pandi mulle plomm ja öeldi, et tuleksin poole aasta pärast tagasi, mida ma muidugi ei teinud, kuna vastik oli, kui puuriti . Nüüd lihtsalt söön koguaeg teise suu poolega ja valu hambas ei ole .
Arst siis vaatas mu läbi ning ütles, et mul on igemepõletik . Tegi süsti, lõikas natuke igeme lahti, et saaks mäda välja ajada ning pani mingi plaastri moodi asjanduse peale ja kirjutas välja antibiootikumid, mida pidin võtma kolm korda päevas reedeni .
Kui aga ootasin arsti kabineti taga, siis oli mul ülimalt hea meel, et Tanel minuga oli . Ma oleks kindlasti ka üksinda hakkama saanud, aga Taneli kohalolek muutis kõik paremaks . Ma polnud üksinda . :)
Teisipäeval (17.05) käisin enne tööd koolis, et teada saada mata eksami tulemused . Mul läksid jalad sõna otseses mõttes nõrgaks, kui ma nägin, et minu nime järgi seisis hinne „3“ . Tulemus ei olnud just eriti kiitu väärt, aga mega õnnelikuks tegi mind see, et ma olin ise täiesti kindel, et kukun läbi ja nüüd siis tuli välja, et esimesel üritusel sain läbi .! YIIIIIIHAAAAAW .! :D
Reedel (20.05) sain tööl olles järjekordse kirja projektijuhilt ning üks tema kommentaar tundus jälle olevat suht mõnitav . Mul viskas kopa nii ette, kui vähegi võimalik ja otsustasin temaga sellest rääkida . Alguses tahtsin minna tema tuppa (kuna tol hetkel oli ta seal üksi), kuid ta ütles, et tal tol hetkel polnud aega ja seepärast ootasin, kuni ta ära hakkas minema ja siis rääkisime .
Mina olin loomulikult valmis täielikuks sõjaks ja enda kaitseks panin (tema teadmata muidugi) diktofoni lauale lindistama . Ja küsisingi kohe otse: „Kas sa mõnitad mind või sa lihtsalt vihkad mind .?“ Selle peale tema muidugi naeris ja seletas täiesti rahulikult ja viisakalt ära, milles asi ja et kõik mis ta on öelnud, pole ta kunagi mõelnud isiklikult minu vastu . Mina olen see, kes kõike isiklikult võtab . Vestluse lõpus tundsin end täieliku lollina . Olin kõik niiii üle mõelnud, kui vähegi võimalik . Igatahes minu ta pettis ära .! :P
Ülemus mul aga arvab, et see oli vaid näitemäng . Sama arvavad ka Tanel, Taki ja Villu, kes samal õhtul minu juures seda vestlust kuulasid (nüüdseks on see muidugi juba kustutatud :P) .
Kutsusin ka Mr L'i enda juurde, kuid ta ei tulnud... Ütles, et peab peale tööd minema kooli ja seal võtab kauem aega, kui tavaliselt .
Hiljem, kui Tanel oli lahkunud, läksin kööki tegema võileibu . Villugi oli seal . Tegin asjad valmis ja panin võileivamasinasse . Ise aga läksin rõdule suitsule . Ja seal nägin midagi võrratut . Ma ei tea, kas asi oli selles, et Villu oli viimane inimene, keda tol hetkel nägin või oli asi milleski muus, aga täiesti lampi ma nägin Villu sisse (kuigi ta ei olnud mu juures tol hetkel) . Ma nägin mitte välimust, vaid hinge .
Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kui ilus see oli, mis ma nägin . :)
Laupäeva (21.05) hommikul äratas mind Jimmy . Tuli minu juurde, et niisama natuke koos olla . Tõi mulle isegi tomatimahla (olin talle kunagi maininud, et see mu lemmikjook) .
Peale seda läksime koos Kaubamajja, sest ta tahtis osta Estraadi Raadio CD'd (et teda mitte väga palju oma muusikavaliku suhtes mõnitada, siis hoidsin mina oma suu kinni selle koha pealt) . Siis käisime korraks Hesburgeris söömas ning läksime laiali .
Sain Reelikaga Solarises kokku, et minna koos vaatama filmi „Punamütsike“ . Film iseenesest oli täitsa okei, aga see, et sain Reelikaga koos olla, tähendas rohkemat, kui film ise .! :)
Filmi lõppedes rääkisime natuke juttu ning saatsin ta bussile, ise aga tulin koju end õhtuks valmis seadma .
Õhtul siis toimus Timuri 25s sünnipäev X-baaris . Teemaks oli siis Maskid ehk kõik pidid kandma maski ja kes maski ei kandnud, neile joonistati see (professionaalse make-up kunstniku poolt) näole . Mina kandsin tavalist valget maski, mis kattis kogu näo (pilte saate näha facebook'ist) . Üritus ise oli väga fäänsi, kohal oli palju Timuri sõpru (minu jaoks enamus võõrad) . Meie seltskond koondus ühe laua juurde pimedas nurgakeseks, kuhu jäime ka terveks õhtuks . Naerda sai palju, suheldud sai veelgi rohkem ja vahepeal ka natuke tantsimist ja suudlemist .! :P
Pabistasin jubedalt, sest Mörr ja tema parim sõbranna olid kah tulemas . Ma eeldasin, et Mörr minu peale eriti pahane enam pole, aga kartsin just tema sõbranna reaktsiooni . Olin suht kindel, et ta vihkab mind nüüd, sest olin teinud haiget tema parimale sõbrale .
Kui nad aga kohale tulid, siis olin mina juba suht tipsy, läksin nendega rääkima ja kõik tundus olevat korras . :) Mörriga sai vahepeal tantsitud (ega ma ise eriti järgnevat ei mäleta, aga teised rääkisid, et me olime tantsupõrandal üksteise küljes kinni nagu kaks kiimas oravat xD) .
Helistasin peale kahte ka purjus peaga Mr L'ile (kes õnneks vastu ei võtnud) . Jumal teab, mis mul arus oli, aga ma tahtsin LIHTSALT öelda, et ta on hea inimene ja mul on väga vedanud, et temasugune minu elus on . :) Ei mingit draamat ega midagi, vaid lihtsalt tahtsin öelda head (they should make drunk dialing illegal xD ) . :)
Õhtu lõppedes tahtis Taki taksoga koju minna . Mina tundsin, et mul hakkaks väga paha autos ja seepärast otsustasin mina minna jala . Täis nagu vana tarakan jalutasin siis kodu poole . Mäletan siiani jube hästi, kuidas ma kodu poole tuigerdasin ja vahepeal isegi kukkusin (ma ei mäleta enam, kus ma kukkusin aga see kukkumise moment on mul väga selgelt meeles) .
Pühapäev (22.05) ei olnud hea päev .! :P Selles mõttes, et pohmakas oli ikka suuuuuur .! :D Ronisime Takiga Solarisse, et krõpsu ja juua võtta ning seal nägime Valerat . Too ütles, et oli öösel autoga koju sõitnud ning näinud ühte maskiga inimest kanalis jalutamas . Mina siis häbelikult tunnistasin, et see olin mina .! :P
Peale seda läksime Söögiplatsile, et süüa osta ja sõitsime Joosepi juurde . Tol korral pidi olema Laura kord, aga Laura millegi pärast ei saanud osaleda ja seepärast näitas meile filmi Taki . Ta näitas lahedat inglise filmi „Toast“ . Alguses olin suht skeptiline, sest mul oli suuuuur pohmakas ja ei olnud just eriti isu vaadata mingisugust igavat draamat . Aga lõpp kokkuvõttes mulle film täitsa meeldis, isegi naerda sai vahepeal ning korraks ühe stseeni ajal läksid isegi silmad märjaks . :)
Filmi lõppedes tulime Taki ja Taneliga meile tagasi, et teha väike lend .! :P
Viimasel ajal on need lennud meil läinud aina paremaks ja paremaks . Iga korraga tunnen end paremini ja paremini ning räägime asjadest, millest iga päev ei räägi . Avan end iga kord rohkem ja rohkem neile .
Näiteks sel korral üks teemadest, mida arutasime, oli see, et üsna tihti tunnen, nagu minu elu oleks teleseriaal . Nt et teha mingisugust suvalist momenti paremaks on alati vaja taustamuusikat; kui ma üksi olen, siis vahest räägin ma omaette, kujutan ette, et on olemas publik, kes mind kuulab (crazy person) . Taki arvas hoopis sedasi, et ma pigem kardan olla üksi oma mõtetega, seepärast tekitan endale alati taustamüra .
Töö juures üleüldiselt on aga asjalood nii, et mina otsustasin alla anda . Ehk siis ma sõna otseses mõttes loodan, et nad leiavad kellegi minu asemele ja siis ma ei pea enam sellega tegelema . Ma ise siis läheksin suurima hea meelega intervjueerijaks tagasi ning oleksin õnnelik sel moel . Tõesti, kui mõtlen hetkel tagasi aegadele, mil olin intervjueerija, siis ei tule mulle meelde midagi negatiivset . Vahest oli küll igav ja internetis ei saanud istuda, aga töökaaslased olid lahedad ning ma ei pidanud eriti palju pingutama ega palju suhtlema projektijuhiga .
Nädala 16.05-22.05 sisse mahub peaaegu kõigi minu lemmik seriaalide hooaegade viimased osad . Eelmistel aastatel pole nad juhtunud ühele nädalale, aga sel aastal juhtusid . Suht vastik oli – üks lõpp teise otsa .
Aga kuna minu seriaalid tähendavad mulle väga palju, siis ma hetkel räägiks nendest kah natukene:
Esmaspäev:
Desperate Housewives – mulle meeldis Gaby teema kõige rohkem ja eriti lõpus see mõrv, mis ühendas neid kõiki ning mille pärast Carlos Bree'le andestas . :)
Teisipäev:
90210 – LÕPUKS tuli välja selle vastiku Adrianna käitumine . Oh, kui õnnelik ma olin .
Gossip Girl – selle sarja viimane osa oli küll VÄGA hästi tehtud minu arust . Mind hakkas kummitama peale seda sarja Adele laul „Rolling in the Deep“ ja kuna ma just paar päeva tagasi olin välja mõelnud selle muutuse teema, siis meeldis mulle ka üks tsitaat sellest osast: „Transitions in life are usually marked by major events: birthdays, graduations, weddings... But the greater transitions often come out of smaller moments . When we stop and look at who we are . Because each time we see how far we've come, we also see how far we still need to go . In order to fully transform, we might need to free ourselves of everything we've been holding on too, to send us on our new path - the right one .!“
Kolmapäev:
Americas Next Top Model Cycle 16 – Brittani .? :O TÕSISELT W .? :S BOOOO .!!!
Pühapäev:
Kondid – minu lemmik nunnukas intern oli seal . :) Ja kui Temperance osa lõpus Booth'ile suure uudise teatas, siis olin mina küll pahviks löödud, kuna sellist pauku polnud ma küll ette kujutanud .
Grey anatoomia – mulle meeldis see osa väga, ERITI nutma ajas siis, kui lennuõnnetuses lähedase kaotanud isikud jäid haiglasse, sest üks tüdruk jäi ellu ja ta oli operatsioonilaual ning teda polnud tol hetkel keegi ootamas...
Erapraksis – see osa meeldis mulle kohe nii palju, et panin selle osa alapealkirja tänase sissekande nimeks .! ;)
Hiljem järgi mõeldes sai aga asi selge – et saada paremaks, et liikuda edasi ei pea ma midagi ära viskama, ära põletama . Sest kokkuvõttes ei ole probleem asjades – probleem on minus endas .
Probleem selles, et olen käesolevat blogi kirjutanud kolm aastat (tänu mu lollile mälule on võib-olla mõni detail valesti, aga teadlikult valetanud pole kunagi ja ei kavatse ka seda teha) ning nagu ise näete – pikim suhte moodi asi oli Mr L'iga . Ja ma tõsiselt kahtlen, et viga on selles, et ma valin valesid mehi . Olen lõpuks aru saanud, et viga on minus endas .
Seega... Et leida endale mees, kes oleks minuga aastaid, siis pean ma olema parem inimene . Ma tunnen, et armastus on niivõrd suur kingitus, et ma pole seda ära teeninud . Ma pole piisavalt hea, et saada nii suure kingituse vääriliseks .
Peaaegu kunagi pole ma elus pingutanud palju, et midagi saada . Tavaliselt, kui ma pean pingutama, siis löön käega või leian lihtsama tee . Sõbrad vahest räägivad lugusi, kuidas nad avastasid, et nad on geid või kuidas nad nägid vaeva, et midagi saada . Minuga pole peaaegu et kunagi nii olnud . Juba 11. aastaselt teadsin, et ma pole tavaline, praeguse töökoha sain tänu tuttavale ja elukoha sain kah juhtumisi tänu tuttavale . Ma pole elus millegi nimel eriti palju pingutanud, kõik minuga on lihtsalt juhtunud...
Ja nüüd ma siis tunnen, et armastus on asi, mille nimel peab pingutama . This „I am what I am“ crap doesn't work anymore .! :P
Loomulikult muutuse all ei pea ma silmas mingisugust 180 kraadist muutust . Vaid ikka natukene, tasa ja targu, paremuse poole .! :)
Esmaspäeval (23.05) oli rahulik tööpäev . Ei mingeid jamasid, vaid kõik sujus mõnusalt ja töiselt . :)
Teisipäeval (24.05) käisin päeval korra väljas ning tulin koju tagasi ja istusin kuueni arvuti taga vaadates sarja „The real housewives of Atlanta“ . ;P
Kuue ajal tuli Tanel meile ning oli siin üheteistkümneni . Rääkisime palju, naersime palju ning olime lihtsalt head .! (a)
Mõnus on nendega vahest rääkida . Vahest nad küll norivad ja nokivad (sõbralikus mõttes muidugi), aga vahest on nad väga sügavad ja põnevad ning isegi räägin asju, mida pole kunagi kellelegi rääkinud (imestan, et mul üldse leidub selliseid asju, kuna muidu ma tavaliselt neile ei mõtle, aga „teega“ tulevad nad pinnale) .
Eriti sügavalt pani mind mõtlema üks negatiivne kommentaar minu blogi kohta . See ei olnud küll halvalt mõeldud, aga tõepõhi oli sel all ning kaalumist oli mul palju .
Kolmapäeval (25.05) oli suht tavaline tööpäev . Sel korral olin tööl päevasel ajal ja siis on seal vaiksem ja mõnusam . Ja järsku – täiesti lampi tuli mulle pähe üks idee .! Midagi sellist, mis muudaks kogu mu elu .
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja oma ideele, et ise ka ei usu . :)
Peale tööd tulin koju, sõin natukene ja hakkasin koristama – vana risu välja ja tuba puhtaks . Seitsme ajal alustasin ja üheteistkümne ajal lõpetasin ja IKKA ei saanud kõike valmis .! :P Sain kaks kilekotitäit asju, mida ära visata ja tolmuimejaga jäi ikka mässamata .! :P
Aga jah... Idee on mul suur ja ma tõeliselt arvan, et see muudab kogu minu elu .! Tänu sellele ideele saab käesolev sissekanne olema minu blogi eelviimane .! Tahan pinget nii üles kruttida, kui vähegi võimalik ning siis viimases sissekandes šokeerida inimesi .! ;)
Olen alati unistanud filmide tegemisest – kogu see jamamine valgustusega ja näitlemisega ja stsenaariumi kirjutamisega ja taustamuusikaga ... Kogu krempel .! Ja teha midagi põnevat .!
NÜÜD on mul lõpuks avanenud võimalus visata pomm . ;)
Ja ärge küsige, mis see on, sest ma ei ütle .! :P Tahan, et saaksite seda teada vaid siis, kui loete viimast sissekannet .! ;)
Vahepeal kavatsen blogisse panna üles ühe teaser video, aga muidu tuleb järgmine sissekanne juulis .! ;)
Lõppu lisaks ühe ilusa asja, millel nimeks Serenity Prayer: „God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, courage to change the things I can and wisdom to know the difference .“
Meredith: Just when we think we figured things out, the universe throws us a curveball. So, we have to improvise. We find happiness in unexpected places. We find ourselves back to the things that
matter the most. The universe is funny that way. Sometimes it just has a way of making sure we wind up exactly where we belong.
Täna koristades mängisid taustaks vanad plaadid, mis olin aastaid tagasi käinud ning üks vana hea laul käib hetkel ideaalselt selle sissekandega kokku, nagu rusikas silmaauku .! ;)
Nelly Furtado – All Good Things (Come To An End)
Teisipäeval (10.05) jooksin peale tööd bussi peale ning sõitsin Timuri juurde, et koos teistega Eurovisiooni vaadata . Tema juures käisin esimest korda ja KUIGI olin just eelnevalt vaadanud kaarti ja teinud kõik selgeks läbi Tallinn.ee kaardi planeerija, ei saa ma kuidagi ära unustada oma „annet“ koguaeg ära eksida .! :P Ehk siis kuigi maja oli täpselt bussijaama vastas, üle tee, läksin mina ikkagi valele poole, tehes sellega umbes poole tunnise ringi ja lõpuks jõudsin ikka õigesse kohta välja . Neil olid välja mõeldud jube suur graafik ja igaüks neist hindas lugusid ja lõpuks siis hinnangud kanti graafikusse ja vaadati, kes kõige rohkem täppi pani . Mina muidugi osaleda ei saanud, kuna mina jäin hiljaks ja seepärast ei saanud hinnata esimesi laule ja tänu sellele jäin hääletamisest välja . Aga lõbus oli sellegi poolest . Hiljem viis Allan meid koju ning sai minna rahulikult magama .
Kolmapäeval (11.05) toimus „teeõhtu“ . Kuna mina aga sain töölt alles umbes 22:15 lahti, siis jooksin koju nii kiiresti kui võimalik, sest Tanel ja Taki alustasid juba varem ning Tanel lahkub alati umbes 23:15, et mitte takso peale raha kulutada . Jõudsin siis koju ning sain umbes 45 minutit nendega olla .
Neljapäeval (12.05) oli järjekordne Eurovisiooni õhtu . Sel korral ühines meiega ka Mr L . Kuna ma pidin jälle pikemalt tööl olema, siis läksime koos hiljem . Nüüd ma juba teadsin, kus korter asub, seepärast ei jäänud me eriti palju ka hiljaks . :) Küll aga tööpäeva lõpus oli mul suht suur paanikahoog . Nimelt asi siis selles, et järgmisel päeval pidi olema minu mata koolieksam ja ma polnud teinud selle jaoks muffigi . Õpetaja andis neli lehekülge ülesandeid, et ma nad ära täidaksin harjutamiseks . Päeval küll üritasin midagi teha, aga absoluutselt ei osanud . No pea ei võta .! Täielik null . Mida rohkem aeg edasi tööl läks, seda rohkem kasvas hirm, et kukun läbi . Natuke rahustas vaid mõte, et see on KOOLI eksam ja KUI kukun läbi, siis saan teha ka järeleksamit . Kuid see mõte rahustas mind vaid natukene .
Eurovisiooni vaatamise ajal olid õnneks mõtted eemal . Kojusõit oli aga vaikne, kuna mul süda tagus sees, nagu traktorimootor ja kui keegi midagi ütles, siis natuke nähvasin vastu, kuna paanika oli tõsiselt suur . Koju jõudes tahtsin terve öö olla üleval, et õppida ja õppida ja õppida . Tegelikult aga vaatasin natukene paar asja üle, võtsin sisse kolm unetabletti ja peale tund aega vähkremist jäin lõpuks magama .
Reedel (13.05) oli idee järgi plaan ärgata kell seitse, joosta maja lähedal olevasse putkasse, et osta Red Bull’i ja siis minna koju natuke õppima . Ärkasin hoopis kell üheksa . Käisin kiiruga pesemas ja jooksin kooli . Arvasin, et raudselt jään hiljaks . Kuid naljakas oli see, et kutsuti nimekirja alusel klassi õpilasi ning kui olin trepi peal üles liikumas, siis kuulsin just oma nime ja saingi kohe klassi astuda . Ei jäänudki hiljaks .
MINA arvasin, et tegemist tuleb sellise eksamiga, kus läbi saamiseks on vaja saada 20 punkti ning maksimum punkte on võimalik saada 100 . Tuli aga välja, et asi pole üldse nii . Tegelikult oli kokku kaheksa ülesannet, millest ära pidi tegema kuus . Maksimum punkte sai sellel eksamil 50 ning et läbi saada, selle jaoks oli vaja saada vähemalt 24 punkti . Igatahes minu hirm kasvas .
Saime siis ülesanded kätte ning ma tegin (peaaegu) igast ülesandest natukene . Kolm ülesannet sain vaid tehtud tervenisti . Ülejäänudest tegin vaid niipalju, kui oskasin .
Kahe tunni pärast jalutasin juba välja . Natuke rahunenud olin, kuid mitte nii väga . Kui enne eksamit olin 100% kindel, et kukun läbi, siis sel korral olin 85% kindel läbi kukkumises .
Õhtul oli töökaaslase sünnipäeva tähistamine . Alguses käisime kinos vaatamas filmi „Something Borrowed“ . Film iseenesest polnud just eriti fantastiline . Täiesti vaadatav film oli . Mind häiris aga üks väike detail filmi juures . Peategelase parim sõber (keda mängis Kate Hudson), oli suhteliselt enesekeskne inimene . Ja mind hirmutas väga see, kui palju ma tundsin end selles karakteris ära . ERITI veel filmi lõpus, kui kogu jama välja tuli . No loomulikult ei ole ma täpselt samasugune, nagu oli too karakter . Ei saagi ju olla, sest minu arust sellist inimest pole olemas . Filmides ju tüüpiline see, et võetakse mingisugune iseloomu joon ning võimendatakse seda mitme kordselt . Et kui natukene selle karakteri enesekesksust tagasi tõmmata, siis saabki kätte minu .! :D
Peale filmi läksime istuma „Island“-isse . Seal tegime väiksed kokteilid ning natukene ka sõime . Ma tean, et see oli minust küll väga paha, aga (peaaegu) ainuke asi, mis mul tol õhtul mõttes oli, et saaks sealt juba minema, sest Tanel on meil ja nad Takiga teevad „teeõhtut“ .
Kui siis lõpuks üheteist ajal lahkuma hakati, siis lendasin kohe bussile ning ruttasin koju .
Kui aga jõudsin koju, siis ootas mind ees tühi tuba...
Laupäeva (14.05) päeva veetsin kodus . Tundsin end natuke halvasti (tervisest hetkel jutt), kuid kuna midagi väga hullu nagu polnud, siis ei teinud ma sellest suurt numbrit .
Õhtul sain Mr L’iga Vabaduse väljakul kokku, et siis minna koos Timuri juurde Eurovisiooni finaali vaatama .
Eesti laul oli minu arust sel korral täitsa hea (vähemalt tunduvalt parem, kui see mees, kes oma peas kellasid kuulis) ja peaaegu kõik inimesed ennustasid seal talle head kohta . Kõige „pessimistlikum“ oli minu meelest Mr L, kes ennustas Eestile kaheksandat kohta . Ülejäänud panid ikka üles poole (mina panin 7) . Ja lõpus oli siis pettumus täitsa suur . Peale seda ei tahtnud keegi välja minna . No tegelikult mina oleks läinud suurima hea meelega, kui õige inimene oleks mind vaid kutsunud .! :P Kui minu käest küsiti, et mis mul siis edasi plaanis vastasin stiilis: „No lähen vist koju, kui paremat pakkumist ei tehta .!“ Ja ei tehtudki .! Ju vist ei saanud vihjest aru vms .! :P Ega mina küll ei hakka otse välja kutsuma inimest . :P Mina ainult vihjan . Kui ei saanud aru, siis ei saanud aru . Aga võib-olla sai aru ja ei tahtnud välja kutsuda .! Kes teab .! Vahet erilist ei olnud, sest ma läksin koju ja ÜRITASIN jääda magama, kuid magama jäin alles kella kuue ajal hommikul, sest midagi mu suus valutas jubedalt ja ei lasknud üldse magada .
Pühapäeval (15.05) ärgates tundsin end suht vastikult . Jõin ära klaasi Fervex’it ja tundus, et läks paremaks . Roomasin Joosepi juurde vaatama Allani valitud filmi „Little Shop of Horrors“ . Kuna tegemist oli vanema filmiga ja muusikaliga, siis alguses olin suht skeptiline . Lõpuks aga jäin filmiga rahule . Ei ole just film, mida ma ise oleks valinud, aga tegemist oli ikkagi hea filmiga . Sai natuke naerda .
Peale seda tulime Taneliga meile ning meiega ühines ka Taki ja asusime järjekordsele „lennule“ . Tol korral aga oli midagi teist moodi . Midagi võrratut .! Midagi sellist, mida pole ammu tundnud . Puhtus, täielik puhtus .
Ütleme näiteks, et on klaas, kus on sees puhas vesi . Tavaliselt on see vesi natuke sogane, nagu oleks keegi sinna tilgutanud musta värvi sisse veidi . Tol korral aga tundsin hinges täielikku puhtust, tundsin et absoluutselt kõik mu ümber on hea ja siiras ja puhas . Ei mingeid musti tilke vees, vaid täiesti kristallselge vesi . Tõeliselt hea tunne oli .
Ja siis tuli mulle meelde, et kunagi ammu ma olengi olnud see inimene, kes on täiesti siiras ja puhas (no vigu mul loomulikult oli ka, aga mitte nagu nüüd) . Ja ma mõtlesin, et tahan koguaeg selline olla . Täiuslikkust ei saavuta ma kunagi, aga vähemalt natukenegi .
Kunagi ammu olen ma olnud puhtam, kuid... Somewhere along the way I got poisoned and then I started to spread that poison . Ma tahan tunda sama tunnet ka kainena . Selle nimel tuleb aga vaeva näha .
Otsustasin siis, et liikuda edasi, et saada paremaks inimeseks, tuleb lahti öelda igasugustest asjadest, mis mind minevikus kinni hoiavad – igasugused materiaalsed mälestused (nt on mul alles peaaegu kõik kinopiletid: kui kolm aastat tagasi käisin emaga oma sünnipäeval vaatamas filmi „Mamma Mia!“ või kui aastal 2007 käisin Meelisega vaatamas filmi „Tipptund 3“) . Et milleks mulle neid üldse hoida .? Mälestused on minu enda peas ja sealt ei kao nad kusagile . Pole vaja mul hoida igasuguseid asju alles . Plaanisin ka kustutada arvutist enamus oma piltide kogust ning teha viimane sissekanne ka käesolevasse blogisse . Time to let go and say good-bye to the past .
Peale nende kahe lahkumist vaatasin ära sarja „Vennad ja õed“ viienda hooaja viimase osa ning mind ajas lausa nutma, kui armas see osa oli . Kurvaks tegi mind aga see, et kui läksin wikipediast otsima, et millal ilmub uus hooaeg, sain teada, et käesoleva sarja tegevus lõpetati . :(
Magama jäin alles kella nelja ajal, kuna valu suus ei andnud järgi .
Esmaspäeval (16.05) magasin sisse ning seepärast jäin tund aega tööle hiljaks . Ülemus väga ei pahandanud, vaid soovitas arsti juurde minna . Tegelikult see oligi mul kavas, aga tänu sissemagamisele plaan natuke muutus . Tahtsin siis minna järgmisel päeval Tapale oma perearsti juurde, aga ta soovitas minna kohe peale tööd Tallinnas asuvasse eraviisilisse vastuvõttu . Kuna ma eriti üksinda ei julgenud minna, siis kutsusin Taneli endaga kaasa .
Töö juures hirmutati mind erinevate juttudega . Eriti tegi seda üks vanem naisterahvas, kes rääkis mingisugusest hambapõletikust, mis tal kunagi ammu oli ja arst olevat talle öelnud, et kui oleks põletik olnud ülemises tarkusehambas ja oleks see liikunud natuke ülespoole, siis oleks olnud temaga kaput .! Rääkis, kuidas kaks nädalalt oli tänu sellele tilgutite all ja peale seda paranes . Ka Reelika helistas ja rääkis, et oli just eelmisel nädalal olnud tänu hambapõletikule nädal aega haiguslehel . Valu pidavat olema jube .
Teel Taneliga kokku saades, käisid mu peast läbi igasugused mõtted . Kui mind poleks eelnevalt nii väga hirmutatud, siis poleks ma vast asjast nii suurt numbrit teinud . Nüüd aga mõtlesin sellele, et mis siis, kui tõesti peaks midagi olema väga hullu ja ma tõesti sureks ära ... Kui tõesti oleks olnud selline asi, siis mõtlesin, et ma sureks õnnelikult . Ma ei ole just inimene, kes väga mõtleks tulevikule . Mõtlen vaid antud hetkele ja antud hetkel on kõik enam-vähem korras – sõbrad on olemas, toit on olemas, katus on peakohal . Mees on vaid puudu, aga muidu on kõik korras . :)
Vastuvõtulauas siis öeldi, et ma läheksin Tõnismäe Hambapolikliinikusse, mida ma ka tegin .
Alguses registratuurist öeldi mulle, et täna kohti pole ja määrati mulle aeg järgnevaks päevaks . Kui naine teisel pool letti oli mulle juba paberile kirjutanud järgmise päeva vastuvõtu aja, siis helistas ta korraks arsti kabinetti ja sealt öeldi, et saab mind kohe vastu võtta .
Kartsin jubedalt, sest olin elu jooksul eelnevalt käinud vaid kaks korda hambaarsti juures – esimene kord oli siis, kui ma olin umbes seitsme aastane, käisin lihtsalt kontrollis ja kõik oli korras ning teine kord oli siis, kui ma olin 19 ning siis pandi mulle plomm ja öeldi, et tuleksin poole aasta pärast tagasi, mida ma muidugi ei teinud, kuna vastik oli, kui puuriti . Nüüd lihtsalt söön koguaeg teise suu poolega ja valu hambas ei ole .
Arst siis vaatas mu läbi ning ütles, et mul on igemepõletik . Tegi süsti, lõikas natuke igeme lahti, et saaks mäda välja ajada ning pani mingi plaastri moodi asjanduse peale ja kirjutas välja antibiootikumid, mida pidin võtma kolm korda päevas reedeni .
Kui aga ootasin arsti kabineti taga, siis oli mul ülimalt hea meel, et Tanel minuga oli . Ma oleks kindlasti ka üksinda hakkama saanud, aga Taneli kohalolek muutis kõik paremaks . Ma polnud üksinda . :)
Teisipäeval (17.05) käisin enne tööd koolis, et teada saada mata eksami tulemused . Mul läksid jalad sõna otseses mõttes nõrgaks, kui ma nägin, et minu nime järgi seisis hinne „3“ . Tulemus ei olnud just eriti kiitu väärt, aga mega õnnelikuks tegi mind see, et ma olin ise täiesti kindel, et kukun läbi ja nüüd siis tuli välja, et esimesel üritusel sain läbi .! YIIIIIIHAAAAAW .! :D
Reedel (20.05) sain tööl olles järjekordse kirja projektijuhilt ning üks tema kommentaar tundus jälle olevat suht mõnitav . Mul viskas kopa nii ette, kui vähegi võimalik ja otsustasin temaga sellest rääkida . Alguses tahtsin minna tema tuppa (kuna tol hetkel oli ta seal üksi), kuid ta ütles, et tal tol hetkel polnud aega ja seepärast ootasin, kuni ta ära hakkas minema ja siis rääkisime .
Mina olin loomulikult valmis täielikuks sõjaks ja enda kaitseks panin (tema teadmata muidugi) diktofoni lauale lindistama . Ja küsisingi kohe otse: „Kas sa mõnitad mind või sa lihtsalt vihkad mind .?“ Selle peale tema muidugi naeris ja seletas täiesti rahulikult ja viisakalt ära, milles asi ja et kõik mis ta on öelnud, pole ta kunagi mõelnud isiklikult minu vastu . Mina olen see, kes kõike isiklikult võtab . Vestluse lõpus tundsin end täieliku lollina . Olin kõik niiii üle mõelnud, kui vähegi võimalik . Igatahes minu ta pettis ära .! :P
Ülemus mul aga arvab, et see oli vaid näitemäng . Sama arvavad ka Tanel, Taki ja Villu, kes samal õhtul minu juures seda vestlust kuulasid (nüüdseks on see muidugi juba kustutatud :P) .
Kutsusin ka Mr L'i enda juurde, kuid ta ei tulnud... Ütles, et peab peale tööd minema kooli ja seal võtab kauem aega, kui tavaliselt .
Hiljem, kui Tanel oli lahkunud, läksin kööki tegema võileibu . Villugi oli seal . Tegin asjad valmis ja panin võileivamasinasse . Ise aga läksin rõdule suitsule . Ja seal nägin midagi võrratut . Ma ei tea, kas asi oli selles, et Villu oli viimane inimene, keda tol hetkel nägin või oli asi milleski muus, aga täiesti lampi ma nägin Villu sisse (kuigi ta ei olnud mu juures tol hetkel) . Ma nägin mitte välimust, vaid hinge .
Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kui ilus see oli, mis ma nägin . :)
Laupäeva (21.05) hommikul äratas mind Jimmy . Tuli minu juurde, et niisama natuke koos olla . Tõi mulle isegi tomatimahla (olin talle kunagi maininud, et see mu lemmikjook) .
Peale seda läksime koos Kaubamajja, sest ta tahtis osta Estraadi Raadio CD'd (et teda mitte väga palju oma muusikavaliku suhtes mõnitada, siis hoidsin mina oma suu kinni selle koha pealt) . Siis käisime korraks Hesburgeris söömas ning läksime laiali .
Sain Reelikaga Solarises kokku, et minna koos vaatama filmi „Punamütsike“ . Film iseenesest oli täitsa okei, aga see, et sain Reelikaga koos olla, tähendas rohkemat, kui film ise .! :)
Filmi lõppedes rääkisime natuke juttu ning saatsin ta bussile, ise aga tulin koju end õhtuks valmis seadma .
Õhtul siis toimus Timuri 25s sünnipäev X-baaris . Teemaks oli siis Maskid ehk kõik pidid kandma maski ja kes maski ei kandnud, neile joonistati see (professionaalse make-up kunstniku poolt) näole . Mina kandsin tavalist valget maski, mis kattis kogu näo (pilte saate näha facebook'ist) . Üritus ise oli väga fäänsi, kohal oli palju Timuri sõpru (minu jaoks enamus võõrad) . Meie seltskond koondus ühe laua juurde pimedas nurgakeseks, kuhu jäime ka terveks õhtuks . Naerda sai palju, suheldud sai veelgi rohkem ja vahepeal ka natuke tantsimist ja suudlemist .! :P
Pabistasin jubedalt, sest Mörr ja tema parim sõbranna olid kah tulemas . Ma eeldasin, et Mörr minu peale eriti pahane enam pole, aga kartsin just tema sõbranna reaktsiooni . Olin suht kindel, et ta vihkab mind nüüd, sest olin teinud haiget tema parimale sõbrale .
Kui nad aga kohale tulid, siis olin mina juba suht tipsy, läksin nendega rääkima ja kõik tundus olevat korras . :) Mörriga sai vahepeal tantsitud (ega ma ise eriti järgnevat ei mäleta, aga teised rääkisid, et me olime tantsupõrandal üksteise küljes kinni nagu kaks kiimas oravat xD) .
Helistasin peale kahte ka purjus peaga Mr L'ile (kes õnneks vastu ei võtnud) . Jumal teab, mis mul arus oli, aga ma tahtsin LIHTSALT öelda, et ta on hea inimene ja mul on väga vedanud, et temasugune minu elus on . :) Ei mingit draamat ega midagi, vaid lihtsalt tahtsin öelda head (they should make drunk dialing illegal xD ) . :)
Õhtu lõppedes tahtis Taki taksoga koju minna . Mina tundsin, et mul hakkaks väga paha autos ja seepärast otsustasin mina minna jala . Täis nagu vana tarakan jalutasin siis kodu poole . Mäletan siiani jube hästi, kuidas ma kodu poole tuigerdasin ja vahepeal isegi kukkusin (ma ei mäleta enam, kus ma kukkusin aga see kukkumise moment on mul väga selgelt meeles) .
Pühapäev (22.05) ei olnud hea päev .! :P Selles mõttes, et pohmakas oli ikka suuuuuur .! :D Ronisime Takiga Solarisse, et krõpsu ja juua võtta ning seal nägime Valerat . Too ütles, et oli öösel autoga koju sõitnud ning näinud ühte maskiga inimest kanalis jalutamas . Mina siis häbelikult tunnistasin, et see olin mina .! :P
Peale seda läksime Söögiplatsile, et süüa osta ja sõitsime Joosepi juurde . Tol korral pidi olema Laura kord, aga Laura millegi pärast ei saanud osaleda ja seepärast näitas meile filmi Taki . Ta näitas lahedat inglise filmi „Toast“ . Alguses olin suht skeptiline, sest mul oli suuuuur pohmakas ja ei olnud just eriti isu vaadata mingisugust igavat draamat . Aga lõpp kokkuvõttes mulle film täitsa meeldis, isegi naerda sai vahepeal ning korraks ühe stseeni ajal läksid isegi silmad märjaks . :)
Filmi lõppedes tulime Taki ja Taneliga meile tagasi, et teha väike lend .! :P
Viimasel ajal on need lennud meil läinud aina paremaks ja paremaks . Iga korraga tunnen end paremini ja paremini ning räägime asjadest, millest iga päev ei räägi . Avan end iga kord rohkem ja rohkem neile .
Näiteks sel korral üks teemadest, mida arutasime, oli see, et üsna tihti tunnen, nagu minu elu oleks teleseriaal . Nt et teha mingisugust suvalist momenti paremaks on alati vaja taustamuusikat; kui ma üksi olen, siis vahest räägin ma omaette, kujutan ette, et on olemas publik, kes mind kuulab (crazy person) . Taki arvas hoopis sedasi, et ma pigem kardan olla üksi oma mõtetega, seepärast tekitan endale alati taustamüra .
Töö juures üleüldiselt on aga asjalood nii, et mina otsustasin alla anda . Ehk siis ma sõna otseses mõttes loodan, et nad leiavad kellegi minu asemele ja siis ma ei pea enam sellega tegelema . Ma ise siis läheksin suurima hea meelega intervjueerijaks tagasi ning oleksin õnnelik sel moel . Tõesti, kui mõtlen hetkel tagasi aegadele, mil olin intervjueerija, siis ei tule mulle meelde midagi negatiivset . Vahest oli küll igav ja internetis ei saanud istuda, aga töökaaslased olid lahedad ning ma ei pidanud eriti palju pingutama ega palju suhtlema projektijuhiga .
Nädala 16.05-22.05 sisse mahub peaaegu kõigi minu lemmik seriaalide hooaegade viimased osad . Eelmistel aastatel pole nad juhtunud ühele nädalale, aga sel aastal juhtusid . Suht vastik oli – üks lõpp teise otsa .
Aga kuna minu seriaalid tähendavad mulle väga palju, siis ma hetkel räägiks nendest kah natukene:
Esmaspäev:
Desperate Housewives – mulle meeldis Gaby teema kõige rohkem ja eriti lõpus see mõrv, mis ühendas neid kõiki ning mille pärast Carlos Bree'le andestas . :)
Teisipäev:
90210 – LÕPUKS tuli välja selle vastiku Adrianna käitumine . Oh, kui õnnelik ma olin .
Gossip Girl – selle sarja viimane osa oli küll VÄGA hästi tehtud minu arust . Mind hakkas kummitama peale seda sarja Adele laul „Rolling in the Deep“ ja kuna ma just paar päeva tagasi olin välja mõelnud selle muutuse teema, siis meeldis mulle ka üks tsitaat sellest osast: „Transitions in life are usually marked by major events: birthdays, graduations, weddings... But the greater transitions often come out of smaller moments . When we stop and look at who we are . Because each time we see how far we've come, we also see how far we still need to go . In order to fully transform, we might need to free ourselves of everything we've been holding on too, to send us on our new path - the right one .!“
Kolmapäev:
Americas Next Top Model Cycle 16 – Brittani .? :O TÕSISELT W .? :S BOOOO .!!!
Pühapäev:
Kondid – minu lemmik nunnukas intern oli seal . :) Ja kui Temperance osa lõpus Booth'ile suure uudise teatas, siis olin mina küll pahviks löödud, kuna sellist pauku polnud ma küll ette kujutanud .
Grey anatoomia – mulle meeldis see osa väga, ERITI nutma ajas siis, kui lennuõnnetuses lähedase kaotanud isikud jäid haiglasse, sest üks tüdruk jäi ellu ja ta oli operatsioonilaual ning teda polnud tol hetkel keegi ootamas...
Erapraksis – see osa meeldis mulle kohe nii palju, et panin selle osa alapealkirja tänase sissekande nimeks .! ;)
Hiljem järgi mõeldes sai aga asi selge – et saada paremaks, et liikuda edasi ei pea ma midagi ära viskama, ära põletama . Sest kokkuvõttes ei ole probleem asjades – probleem on minus endas .
Probleem selles, et olen käesolevat blogi kirjutanud kolm aastat (tänu mu lollile mälule on võib-olla mõni detail valesti, aga teadlikult valetanud pole kunagi ja ei kavatse ka seda teha) ning nagu ise näete – pikim suhte moodi asi oli Mr L'iga . Ja ma tõsiselt kahtlen, et viga on selles, et ma valin valesid mehi . Olen lõpuks aru saanud, et viga on minus endas .
Seega... Et leida endale mees, kes oleks minuga aastaid, siis pean ma olema parem inimene . Ma tunnen, et armastus on niivõrd suur kingitus, et ma pole seda ära teeninud . Ma pole piisavalt hea, et saada nii suure kingituse vääriliseks .
Peaaegu kunagi pole ma elus pingutanud palju, et midagi saada . Tavaliselt, kui ma pean pingutama, siis löön käega või leian lihtsama tee . Sõbrad vahest räägivad lugusi, kuidas nad avastasid, et nad on geid või kuidas nad nägid vaeva, et midagi saada . Minuga pole peaaegu et kunagi nii olnud . Juba 11. aastaselt teadsin, et ma pole tavaline, praeguse töökoha sain tänu tuttavale ja elukoha sain kah juhtumisi tänu tuttavale . Ma pole elus millegi nimel eriti palju pingutanud, kõik minuga on lihtsalt juhtunud...
Ja nüüd ma siis tunnen, et armastus on asi, mille nimel peab pingutama . This „I am what I am“ crap doesn't work anymore .! :P
Loomulikult muutuse all ei pea ma silmas mingisugust 180 kraadist muutust . Vaid ikka natukene, tasa ja targu, paremuse poole .! :)
Esmaspäeval (23.05) oli rahulik tööpäev . Ei mingeid jamasid, vaid kõik sujus mõnusalt ja töiselt . :)
Teisipäeval (24.05) käisin päeval korra väljas ning tulin koju tagasi ja istusin kuueni arvuti taga vaadates sarja „The real housewives of Atlanta“ . ;P
Kuue ajal tuli Tanel meile ning oli siin üheteistkümneni . Rääkisime palju, naersime palju ning olime lihtsalt head .! (a)
Mõnus on nendega vahest rääkida . Vahest nad küll norivad ja nokivad (sõbralikus mõttes muidugi), aga vahest on nad väga sügavad ja põnevad ning isegi räägin asju, mida pole kunagi kellelegi rääkinud (imestan, et mul üldse leidub selliseid asju, kuna muidu ma tavaliselt neile ei mõtle, aga „teega“ tulevad nad pinnale) .
Eriti sügavalt pani mind mõtlema üks negatiivne kommentaar minu blogi kohta . See ei olnud küll halvalt mõeldud, aga tõepõhi oli sel all ning kaalumist oli mul palju .
Kolmapäeval (25.05) oli suht tavaline tööpäev . Sel korral olin tööl päevasel ajal ja siis on seal vaiksem ja mõnusam . Ja järsku – täiesti lampi tuli mulle pähe üks idee .! Midagi sellist, mis muudaks kogu mu elu .
Esimese asjana kirjutasin Mr L'ile, et mis tal õhtul plaanis . Vastas, et vaja üks koolitöö ära teha . Helistasin siis Tanelile, et mis ta õhtul teeb . Sealt sain vastuse, et tal juba plaanid tehtud . No fain .!
Mõtlesin siis, et ma PEAN kellegagi rääkima sellest ideest ja kuna ülemus istus üksi oma toas, siis läksin temaga rääkima ja sain niiiiiiiiiii positiivse vastukaja oma ideele, et ise ka ei usu . :)
Peale tööd tulin koju, sõin natukene ja hakkasin koristama – vana risu välja ja tuba puhtaks . Seitsme ajal alustasin ja üheteistkümne ajal lõpetasin ja IKKA ei saanud kõike valmis .! :P Sain kaks kilekotitäit asju, mida ära visata ja tolmuimejaga jäi ikka mässamata .! :P
Aga jah... Idee on mul suur ja ma tõeliselt arvan, et see muudab kogu minu elu .! Tänu sellele ideele saab käesolev sissekanne olema minu blogi eelviimane .! Tahan pinget nii üles kruttida, kui vähegi võimalik ning siis viimases sissekandes šokeerida inimesi .! ;)
Olen alati unistanud filmide tegemisest – kogu see jamamine valgustusega ja näitlemisega ja stsenaariumi kirjutamisega ja taustamuusikaga ... Kogu krempel .! Ja teha midagi põnevat .!
NÜÜD on mul lõpuks avanenud võimalus visata pomm . ;)
Ja ärge küsige, mis see on, sest ma ei ütle .! :P Tahan, et saaksite seda teada vaid siis, kui loete viimast sissekannet .! ;)
Vahepeal kavatsen blogisse panna üles ühe teaser video, aga muidu tuleb järgmine sissekanne juulis .! ;)
Lõppu lisaks ühe ilusa asja, millel nimeks Serenity Prayer: „God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, courage to change the things I can and wisdom to know the difference .“
Meredith: Just when we think we figured things out, the universe throws us a curveball. So, we have to improvise. We find happiness in unexpected places. We find ourselves back to the things that
matter the most. The universe is funny that way. Sometimes it just has a way of making sure we wind up exactly where we belong.
Täna koristades mängisid taustaks vanad plaadid, mis olin aastaid tagasi käinud ning üks vana hea laul käib hetkel ideaalselt selle sissekandega kokku, nagu rusikas silmaauku .! ;)
Nelly Furtado – All Good Things (Come To An End)
Tuesday, May 10, 2011
The Universe Sucks With The Darkness At Work .!
Laupäeval (23.04) tööl olles tuli mulle idee, et võiks õhtul teha väikese mänguõhtu . Mõeldud – tehtud .! Ajasin kamba kokku ning õhtul istusidki minu juures Joosep, Laura, Tanel, Allan, Mr L ja Taki .! :)
Alustasime Monopoliga ja kui esimene kaotaja käes, siis läksime üle Aliase peale . Loomulikult ei puudunud tol õhtul ka alkohol .! :P Mr L tõi mulle ja endale pudeli tekiilat ja sidruneid . Kuigi ma jõin ikka päris mitu šotti (õnneks mitte järjest) tundsin end suht okei olevat .
Mingi hetk Aliase mängimise ajal käisin korra ära (wc’s vast) ja kui tagasi tulin, siis oli mäng ilusti kokku pakitud ja teatati, et nüüd minnakse koju .
Jah, kell oli juba üks öösel ja aeg hiline, kuid ikkagi . Kõik toimus nii kiiresti ja (tundus nagu) täiesti lampi, et ainuke reaktsioon mis minult välja tuli oli see, et võtsin mängu ja viisin selle oma tuppa ära, ütlesin head aega ning läksin oma tuppa . Algselt mõtlesin niisama istuda, kuid siis tuli ilge tahtmine välja minna . Paningi jalanõud jalga ning läksin . Õnneks meie majast mitte just väga kaugel on kiik, kuhu ma siis suundusin ja kus veetsin järgnevad tund aega . Pool sellest ajast sain niisama kiikuda ja oma muusikat kuulata, kuid siis helistas Mr L, et uurida, kas minuga on ikka kõik korras ja siis meie vestlus venis ja venis ja mina rääkisin asju mida poleks tohtinud ja siis arutasime neid ja lõpuks läks tema magama . Mina kiikusin veel paar minutit ning siis läksin suure ringiga koju magama . Alguses ei saanud ma uksest sisse, kuna võti ei tahtnud auku minna .! :P Puurisin seal seda tükk aega, kuni lõpuks helistasin Takile ja too tuli tegi ukse lahti .
Pühapäeval (24.04) pidin ärkama vara, kuna toimumas oli järjekordne mängupäev .! :P Sel korral kogunesime sama seltskonnaga Joosepi juurde, et mängida Diplomaatiat . Hommikul kaheteist ajal helistas Mr L, et kontrollida, kas olen ikka elavate kirjas . Palusin tal tuua kaasa paar peavalutabletti, kuna pea lõpuks otsas, nagu traktori mootor . Tänu sellele, et ärkasin piisavalt hilja, ei olnud mul aega süüa, panin end vaid kiirelt riide ning lendasin toast välja .
Uskuge või mitte, aga mina jõudsin kohale täpselt õigeks kellaajaks ning kõige rohkem hilinesid Tallanid – 45 minutit . Kaval võte nende poolt, sest mäng oli ju nende käes .! :P
Mina nimetaks Diplomaatiat täiskasvanute mänguks, kuna seal peab alati ette mõtlema ja planeerima . Minule kogu see mõtlemise asi kohe mitte ei sobi .! :P Seega mängisin alguses täitsa okeilt, kuni mingi hetkeni, kui nägin et enam pole mõtet . Siis vegeteerisin niisama ning lõpuks andsin lihtsalt alla .! :P Mina siis istusin Joosepi arvuti taha ja vaatasi Meeleheitel koduperenaisi, kuniks nemad mängimise lõpetasid .
Mängu lõpuks Mr L läks minema (kuidagi kahtlaselt vaikne tundus olevat) ning meie asusime filmi vaatama .
Sel korral oli minu kord filmi näidata . Valisin selleks korraks nelja filmi seast välja oma vana lemmiku „A Cinderella Story“ .
Mäletan, kui elasin Moel veel ja olin lapsehoidja, siis seal korteris oli selle filmi originaal DVD ning Kätlini (kes elas tolle korteri peal) ja Tiinaga vaatasime seda filmi ülepäeviti .! :P Kõik kolm olime nii kinni selle filmi naljades ja ilusas lõpus ja see kleit, mida Hilary ballil kannab ja see naljakas kuri võõrasema… Oeh . Brings back memories .! :)
Igatahes teiste nägusid vaadates ja väikesi kommentaare kuulates jäi mulje, nagu kellelegi see film ei meeldinud .
Tavaliselt, kui mul on kõht tühi, siis muutun ma väga tujukas . Seega tol hetkel oli mul ainuke mõte see, et saaksin koju sööma . Film vaadatud, ei hakanud ma end vaevamagi kuulamaks nende kommentaare (mõnda ikka kuulsin, nt „Hilary ei oska näidelda“), vaid panin jalanõud jalga, ütlesin head aega ning tulin tulema .
Esmaspäeval (25.04) oli siis päev, mil pidin tegema oma eesti keele kirjandit . Alguses ei olnud mingit pabinat kooli poole astudes, aga mida lähemale jõudsin, seda hullemini hakkas kõhus keerama . Pähe kerkisid mõtted, et äkki ei sobi ükski teema mulle või äkki panen teemast mööda või äkki kirjutan liiga lühikeselt või teen midagi hoopiski teist asja valesti . Üritasin küll sundida muusikaga neid mõtteid maha, kuid kõhus keeras ikka jätkuvalt .
Kui pool tundi olime kõik ukse taga oodanud, siis hakati meid nimekirja alusel klassi laskma . Uksel kontrolliti dokumenti ning saime võtta oma kohad . Kirjandi teemad lasti alguses raadiost ning siis anti paberileht, kus kõik teemad uuesti kirjas olid . Mina valisin teemaks "Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele" . Lisaks oli seal veel abistav tekst: „Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid muutusi, mis on inimeste suhetesse toonud internetipõhised sotsiaalvõrgustikud. Miks paljud inimesed peavad blogi või veedavad suure osa ajast suhtlusportaalides? Mida oleme tänu sotsiaalmeediale võitnud, mida kaotanud? Võid tõlgendada teemat ka muul moel.“ See aitas jube palju .! :)
Kell kümme algas kogu jama pihta ning kella üheks olin sealt juba läinud . Sain kirja pandud 646 sõna ning OMAARUST tegin suht hästi . Eks siis juunis saab teada, mis tulemuse sain .! ;) Loodame parimat .! :)
Kolmapäeval (26.04) oli suhteliselt raske päev töö juures. Sellele veel lisaks see, et ma polnud midagi jälle söönud . Peale tööd sain kokku Taneliga, kellega jalutasime alguses niisama ja siis helistas Taki ja teatas, et esiuks on ära vahetatud ja ta tahaks kusagil kokku saada, et anda mulle uus võti .
Leppisime siis kokku, et kohtume Russalka juures, liikusime siis Taneliga sinna suht rahulikult ning siis ootasime seal mingi 10 minutit . Kuna Tanel pidi lahkuma, siis leppisime kokku Takiga, et saame kokku poole tee pealt (nad Steveriga jalutasid kodust ning olid tol hetkel juba mäe tipus) . Kui olin juba poole peal kokkulepitud kohast, siis ei näinud ma neid ikka veel ja tüdimus tuli juba peale . Tahtsin minna koju, et ruttu süüa ja pikali visata . Kui lõpuks neid märkasin, siis ütlesin kohe: „Give me those fucking keys .!“ Taki muidugi võttis seda, kui otsest rünnakut ning küsis, et mis ta siis valesti tegi . No ei teinud ta midagi valesti, lihtsalt mul oli siiber ees jalutamisest ja tahtsin koju ja ei olnud aega olla viisakas vms ja lihtsalt võtsin võtmed ning läksin koju .
Neljapäeval (28.04) näidati X'is filmi „Prayers for Bobby“ . Saatsin kõigile kirja, et täna näidatakse seda ja kes tahab, see võiks kaasa minuga tulla . Mr L'iga olin juba eelnevalt kokku leppinud, sest tema polnud siiani veel seda filmi näinud .
Loomulikult keegi teine ei tulnud (daa) ja olimegi „meie“ seltskonnast Mr L'iga seal kahekesi . Ja oh juudas, kuidas ma nutsin .! xD Film polnud kümme minutitki käinud, kui mul pisarad juba jooksid .! :P Otseselt midagi kurba nagu alguses polnud, aga iga nende sõna ja tegu tuletas mulle meelde, mis filmi lõpus välja tuleb ja see kiskus juba alguses pisara välja . Filmi lõpuks oli krae nii märg, kui vähegi võimalik .! :P Ma pole kordagi selle filmi ajal nii palju nutnud .! :D
Eelnevalt Mr L'iga rääkides sain aru, et miski on mäda . Peale filmi siis rääkisin temaga ja ta kinnitas asja . Kuid ta ei öelnud täpsemalt, mis viga oli . Ju siis vist häiris teda midagi, mis olin öelnud laupäeva öösel, kui telefonis rääkisime . Kordasin talle, et 1) ei pea uskuma kõike, mida purjus inimesed räägivad (kuigi rääkisin tõtt, ei pea ta seda teadma) ja 2) ta on liiga kallis inimene minu jaoks, et teda kaotada... Laiali läksime positiivsema tooniga .! :)
Juba ammu olen gayromeos tähele pannud, et mingi pildita tüüp Pärnust on mu profiili endale salvestanud, kuid kunagi pole ta mulle kirjutanud . Üks päev võtsin siis ette ja kirjutasin talle . Tuli välja, et tegemist on suht hea inimesega . Sealt läksime edasi msn'i ja msn'is leppisime kokku, et reedel peale minu tööd saame kokku . Teatavatel põhjustel panen talle nimeks Jimmy .! ;)
Reedel (29.04) sain siis kokku Jimmyga . Tegemist on 28 aastase Pärnu noormehega . Kena näolapiga, veidike suurema figuuriga (mulle meeldib, kui mehel on mida katsuda :D ) ja jutukas . :P
Läksime siis istuma Lost Continent'i . Seal jõime kohvi, võtsime natuke süüa ning rääkisime niisama elust . Peale seda otsustasime minna minu juurde . Arvasin, et kuna pidu pidi olema laupäeval, siis kedagi meil ei ole... Aga OI, kuidas ma eksisin .! :D
KOHE, kui astusime uksest sisse, märkas Raul meid ning hüüdis: „Rommy on leidnud endale uue fuckbuddy .!“ Minul muidugi süda kukkus saapasäärde, et kuidas keegi nii öelda saab . Aga noh... Ega ma eriti ei pahandanud, kuna tegemist oli Rauliga ja ma tean, et ta midagi halba selle all ei mõelnud .! :) Jimmyt see aga natukene nähtavasti häiris, kuna ta kordas seda mitu korda tolle õhtu jooksul . Eelnevalt pole tal kunagi nii olnud ja eks see esimese korra asi ole .! :P Üle sai lõpuks .! :)
Istusime siis kahekesi minu toas, kuni teised suures toas istusid . Taki küll kutsus meid teise tuppa, kuid ma vastasin talle selle peale: „Ma näen inimest esimest korda elu sees .! Ma ei kavatse teda koheselt lõvidele söödaks anda .! Ootame sellega veel veidi aega .!“ :)
Ütleks hetkel vaid nii palju Jimmy kohta, et tulevikus VÕIB saada probleemiks see, et ta räägib liiga palju... Asi selles, et ega ma just ennast väga kergelt ei ava ja kui ma seda teen, siis rahulikult ja vaikselt . Üritasin seda ka õhtul paar korda teha, kuid kõik korrad ta segas vahele ja mul kadus ära tahtmine teemat uuesti tõstatada .
Aga muidu rääkis ta mulle igasugustest lahedatest asjadest, millest ma isegi täitsa aru sain – nt rääkis ta tulevaste päikesetuulte mõjust elektroonikale (elektroonika on tema ala, seega seda tunneb ta väga hästi) ning seletas mulle täiesti arusaadavas keeles, kuidas töötavad neuronid .! :)
Laupäeval (30.04) läksime Jimmyga Ülemiste keskusesse, sest ta tahtis endale pükse osta . Käisin ka Katja juurest läbi, et tallegi tere öelda ning liikusime siis edasi . Enne, kui kaugele jõudsime sai Jimmy kõne, et varsti peab ta ära sõitma ning mõned inimesed on juba Ülemistes . Ta pidi minema mingisuguse sõbranna lapse sünnipäevale, kusagil Tallinnast väljas . Jätsime siis hüvasti ning mina läksin Katja juurde tagasi, et temagagi hüvasti jätta ning liikusin koju .
Õhtul oli väike istumine, kus osalesid Taki, Tanel, Meelis ja Joosep . Kuna Taki ei tundnud end just kõige paremini, siis teatas ta juba alguses, et tema välja ei tule . Alguses istusime niisama ning siis mingi hetk otsustasime Takiga teha ühe „rahupiibu“ . Peale seda sai mängitud kõik koos natukene Aliast ning ühe ajal läksime välja .
Kutsusin päeval Mr L'i ka meile, kuid ta ütles, et tal pole aega, peab palju töö asju tegema, et võib-olla väljas kohtume .
Ja oligi nii, et tüüp oli seal juba ees . Temaga veidi suheldes tuli välja, et Deniss oli ta kutsunud mingisugusele kuue tunnisele veinimessile ja kus ta ka loomulikult käis . No jah... Eks kultuuri inimestel on parem olla mingil veinimessil, kui istuda mingisuguses Lasnamäe korteris ja juua alkoholi ja mängida mänge .! :|
Õhtu iseenesest oli nagu mingisugune ex'ide kokkutulek .! xD Seal olid Mörr ja Vitali . Viimane tegi mulle ühe laheda ettepaneku, mida võiks teha siis, kui pidu läbi . ;) Vastasin talle selle peale, et vaatab, kuidas õhtu läheb .! :P
Marju Länik käis meile oma repertuaari laulmas ning ühele laulule suutsin isegi kaasa laulda („Karikakar“) . Sai palju tantsitud ning niisama istutud .
Vahepeal ajas suutis Tanel mind mitu korda naerma ajada . Üks situatsioonidest siis selline:
Istun mina diivanil ja vaatan igatseva pilguga tantsivat Mr L'i ja mõtlen, et kui nõme on ikka universum .! Alguses saadab mu ellu E – ilusaima unistuse ning siis rebib ta minu elust välja . Siis peale aastaid otsimist saadetakse mu ellu Mr L ning peale kolme kuud teatatakse mulle, et ma ikkagi ei ole „see“ tema jaoks . Positiivseks võib lugeda nüüd seda, et ma vähemalt sõna otseses mõttes tean, mida ma tahan ja mida ma otsima pean ning ka veel see, et jälle üks hea inimene on minu elus, aga ikkagi nii nõme olukord on . Tanel siis vaatab mulle otsa ja küsib: „Kas sul on igav .?“ Ma küsisin, et miks ta seda arvab ning selle peale ta vastas: „No ma ei tea . Sul oli lihtsalt selline nägu peas, nagu sul oleks igav .!“ xD
Umbes kolme ajal hakkasin end koju sättima . Andsin kõigile hüvastijätu kalli (välja arvatud Mr L'ile, kellel lihtsalt surusin käppa) ning hakkasin kodu poole astuma . 4:45 olin kodus ning läksin magama ära .
Pühapäeval (1.05) tuli Jimmy minu juurde . Muljetasime möödunud õhtust ning juba viie ajal saatsin ta bussile ning ise liikusin edasi Joosepi juurde, et alustada järjekordse filmiõhtuga .
Tol korral oli Taneli kord ning tema näitas filmi „The Birdcage“ . Tegemist oli minu arust VÄGA laheda komöödiaga . Vanaema ütleks selle peale, et tegemist oli jant komöödiaga, kuna paljud naljakad kohad olid üles ehitatud piinlikele situatsioonidele . Naerda sai väga palju ning kui keegi pole seda filmi näinud, siis soovitan seda soojalt .! :)
Peale seda tulime Taneliga minu juurde, et kolmekesi (Taki kaasaarvatud) veidi lennata .! ;)
Esmaspäeval (2.05) tuli tagasi tööle minu ülemus, kes pea kuu aega eemal oli . Alguses haiguse tõttu ja hiljem nädal aega veel kooli tõttu . Ta hoiatas mind, et neil toimub järgmisel päeval väike koosolek, kus siis arutatakse minu ja veel kahe inimese (positsiooni, kus ma praegu olen, jagan ma kahe inimesega) tööd .Teised teevad oma tööd hästi, kuid mina olevat laisaks muutunud .! :S
Alguses tundus nagu mulle oleks nuga selga löödud ja mind valdas raev (ühe teatud isiku suunas muidugi), siis see raev rauges ning asendus hirmuga . Et jumal, mis ma nüüd siis jälle valesti olen teinud ja mis minust siis nüüd saab .? Ühesõnaga õhtu oli rikutud .
Teisipäeval (3.05) oli hommikul inglise keele eksami kirjalik osa . See oli jaotatud neljaks osaks: kirjutamine, kuulamine, lugemine ja keele struktuurid .
Alguses pidime kirjutama kirja poodi, kust ostsime iPhone'i ja see oli katki läinud . Siis pidime kirjutama väikese essee teemal „Raamatud täna ja homme“ . Peale seda oli väike lõunapaus . Siis oli kolm kuulamis ülesannet, mis olid suhteliselt rasked, kuna mõte kippus eemale minema alati .! :P Kuulamisülesannetes jäi mul paar tühja kohta, seega maksimumpunkte sealt kindlasti ei tule... Lugemisülesanne oli enamvähem okei ning keelestruktuuri ülesanded olid kah lihtsamakoelised .
Tööle tulles tuli välja, et samal päeval toimunud koosolekul midagi hullu ei arutatudki . Kõik oli korras . :) Öeldi vaid, et iga intervjuu liideriga tuleb eraldi vestlus tuleviku teemal . Tahetakse arutada, et mis on meie plaanid .
Kolmapäeval (4.05) toimus Miku rattavõistluse esimene võistlus käesoleval hooajal . Tavaliselt on need toimunud alati Tallinnast väljaspool, kuid tol korral toimus see bussijaama lähedal . Sai jälle tassitud palju igasuguseid umbes 25 kg kive, aedu ja muid asju . Võistluse ajal olin teistega tee peal valves, et kui buss tuli, siis pidime ta läbi laskma ning tee jälle kinni panema, et ratturitel parem oleks . Lõpus jäeti mind võistluse toimumise asukohta asju valvama, seniks, kuni teised rajalt asjad ära korjasid .
Loomulikult olin päeval saatnud ka kirja teistele, et toimumas selline üritus ja nad võiksid vahepeal tulla ja kaasa elada ning mind toetada, kuid jätkuvalt keegi ei tulnud...
Lõpu poole juhtus ka üks naljakas vahejuhtum . Istusin siis mina ja valvasin asju ning kõrvaloleva maja aiast tuli välja mingi noor tüüp ja hakkas siis uurima, et mis toimunud oli . Rääkisime natuke niisama juttu ning meist läks mööda üks vanem naisterahvas koeraga . Noormees tervitas teda ning muti kohe vastu: „Millal ma raha saan .?“ „Võtke ühistu arvelt .“ vastas noormees . „Ei saa ühistu arvelt võtta, kuna ma maksin selle oma taskust . Sa poiss anna mulle raha või anna võti tagasi .!“ No umbes selline vestlus oli neil ning minu peas kohe tekkis pilt: Noormees on joodik ning ei maksa üüri ning perenaine tahab ta välja tõsta .! Loogiline ju peale sellist vestlust .!
Mutike siis ujus minema ning noormees asus seletama . Tuli välja, et tal polnud keldri võtit ning mutt oli talle selle paljundanud ja esitanud noormehele arve, mis oli väljastatud ühistu nimel . Summa, millest mutike rääkis, oli 1,98€ ja noormees keeldus seda talle maksmast, kuna arve ju ühistu nimel . Antud situatsioon on elav näide sellest, et kui tagamaid ei tea, siis ei tohiks ma üldse midagi mõelda, kuna nagunii alati mõtlen kõige hullemat ja panen alati sellega ka puuse .! :P
Sel ajal, kui ma seal asju valvasin kõndis minust mööda minu vana töökaaslane Freddy, kellega natukene juttu ajasime ning kes enda juurde kutsus . Helistas kohe ka Kunole ning peale võistlust istusimegi Freddy korteris kolmekesi . Nemad jõid õlut, mina Gin'i ja rääkisime sellest, et kuidas elu läinud on kogu selle aja jooksul, mil me üksteist näinud pole . Selline positiivne üllatus oli . :) Kinda like a blast from the past (in a good way) .! :)
Umbes ühe ajal läks Freddy magama, ma saatsin Kuno ära ning ise tulin jala koju ...
Reedel (6.05) oli mul vaba päev . Hommikul ajas Taki mu üles ja teatas, et Mukit enam ei ole... :( Läks paremasse paika, nagu öeldakse . Tuhkrutaevasse .!
Läksime välja jalutama ning tegime jube suure ja mõnusa jalutuskäigu, et Taki saaks natuke rahuneda .
Õhtuks oli planeeritud väike lend Taneli ja Takiga ning päeval otsustasin teha väikese uinaku . Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päevase uinaku tegin, aga tol korral polnud midagi targemat teha ning otsustasin, et miks mitte . Umbes nädal aega tagasi avastasin youtube'st ühe „video“, mille taustaks oli vihma heli . Tõmbasin selle tol korral endale alla ning reedel panin selle siis käima ja repeat'i peale, sest see rahustab ja soodustab uinumist . Nüüd kasutan seda koguaeg .! :)
Ja te ei kujuta ettegi, missugust unenägu ma nägin . 1) Unenägusid näen ma üli harva ning 2) ma pole vist eluski NII detailset unenägu näinud .
Kõigepealt siis nägin seda, et Taki oli minemas Pekingi ülikooli ning olin teda kurva südamega lennujaamas saatmas . Kusjuures selles lennujaamas, kus ma olin, pole ma kunagi käinud ja pole seda eelnevalt kunagi ka näinud . Väravate juures, kust mina enam edasi minna ei saanud, sõime Takiga küpsist . Kui ta tahtis siis edasi minna, peatasid turvad ta kinni ja ütlesid, et täis suuga ei lasta teda edasi . Sõi siis suu tühjaks ja lahkus . Kuigi olin väga kurb, et ta ära läks, rahustas mind mõte, et Peking pole ju kaugel .! :D
Järgmisel päeval oli ta juba tagasi . Nähtavasti käis vaid korraks seal, et asukoht üle vaadata ja paberid korda ajada vms . Olime kambakesi minu toas ja Tanel tahtis näidata kõigile ühte Wanda Sykes'i stand-up'i . Mina olin suht pahane, sest mõtlesin, et „türa kas te tõesti ei saa aru mis toimub .? Taki läheb minema ja teie istute siin niisama ja vahite mingisugust Wanda Sykes'i (kuigi ma täiega armastan seda koomikut)“ . Läksin siis mina vihasena rõdule suitsule ning nemad jäid esinemist vaatama .
Järgmine hetk, mida ma mäletan on see, et hääletasin kusagil pärapõrgus . Võeti siis mind auto peale ning istusin ette . Minu kõrval istus mu venna isa ning taga istusid kaks naist – keskel istus üks vanem proua, kes oli mingisugune keskkonnakaitsja vms ja tema kõrval istus noorem naine . Kumbagi pole ma muidu päriselus kunagi näinud ... Imelik oli ka veel see, et ma ei näinud kordagi rooli .! :D Mäletan, et selle noorema naisega tekkis meil väike „thing“ .! :D
Mingi hetk suri auto välja ning me läksime neljakesi edasi jala . Üks ilus teerada viis läbi metsa ning ühtäkki kuulsime kaugemalt haukumist ning üks helepruuni-valge kirju koer jooksis meie poole . Teised kartsid jubedalt, kuid mina ei kartnud, sest koer ju liputas saba . Jooksis siis too minu juurde ning ma paitasin teda . Veidi aja pärast tuli järgi tema omanik, kellel süles väike beebi . Naine, kes talle järgi tuli tundus mulle unenäos tuttav . Ja järsku nagu välk selgest taevast tuli mulle kõik meelde . Olin temaga kunagi (unenäos) käinud ning tulid silme ette ka kõik meie Skype vestlused . Naise nimeks oli Helena ning mäletan, et Skypes oli ta mitu korda oma nime vahetanud: ühel korral oli seal „Gelena“ ja teisel korral „RWR“ . Tuli ka meelde see, miks olin kunagi naise maha jätnud .
Ja rohkem ma enam midagi ei mäleta...
Seda auto asja ja venna isa nägemist ja seika metsas ma tõlgendada ei oska . Aga mul on üks võimalik seletus Taki lahkumisele Pekingisse .
Nimelt peatselt on lahkumas meie seltskonnast Joosep . Ta sai Taani ühte ülikooli sisse . Et ÄKKI selle asemel, et otse Joosepit näha, muutis alateadvus ta Takiks ning see seletaks ka seda, et miks ma tundsin unenäos, et Peking on lähedal (kuigi ta tegelikult on ju peaaegu et teisel pool maakera)...
Et kuigi ei ole me Joosepiga just eriti väga lähedased, püüdis alateadvus mulle märku anda, et ma ikkagi jään teda igatsema, peale seda kui ta lahkub . Et ma ikkagi midagi olen kaotamas... Aga noh... Kes teab . Võib-olla on mu tõlgendus tõene, võib-olla mitte...
Laupäev (7.05) algas rahulikult . Tulin varakult tööle ning kõik tundus sujuvat hästi . Saime ühe projekti valmis ning kuna teise projektiga ei olnud nii kiire, siis mõtlesin, et äkki oleks võimalik pühapäev intervjueerijatele vabaks teha . Helistasin siis oma ülemusele ning tema kiitis mu mõtet takka, kuid ei julgenud kindlalt midagi lubada, vaid soovitas helistada projektijuhile ning tema arvamust küsida .
Projektijuhiks on meie töö juures üks noor 25. aastane naine . Välimuselt väga kena, blond ning ka riietumisstiil on tal väga lahe . Iseloomu kohta ma aga väga palju positiivseid sõnu ei leiaks .
Viimasel ajal on tema ainuke inimene, kellega ma absoluutselt suhelda ei taha .! Juba tema nägemine tekitab mulle külmavärinaid . Temaga suhtlemisest rääkimata . ALATI leiab ta midagi mille kallal nuriseda või midagi mis ma olen teinud valesti . Vanasti ta mulle meeldis, väga isegi . Nüüd aga ütleksin nii, et minu päev on väga hästi korda läinud vaid juhul, kui ma ei pea temaga suhtlema .
Võtsin siis laupäeval toru kätte ja helistasin talle . Seletasin situatsiooni ära ning ta sõna otseses mõttes naeris mu lihtsalt välja öeldes midagi taolist: „Kuidas sa saad üldse sellisele asjale mõelda .? Inimesed on arvestanud sellega, et on tööpäev ja me ei saa nii teha .! Järgmine kord ikka mõtle ka onju .!“ Ma läksin niiii endast välja, vabandasin „kuninganna“ tülitamise pärast ja ei hakanud ootamagi, kuni ka tema ütleb head aega vms ning katkestasin lihtsalt kõne . Kuna ma pidin nagunii ülemusele tagasi helistama ja ütlema, mis projektijuht siis arvas, siis kandsin kohe enda idioodiks sõimamise ette ning ka ülemus oli üllatunud, et mis kuradi suhtumine see veel on .? Keegi ei taha ju töötada nädalavahetusel, ERITI veel kui tegemist on mingi pühaga . Nad on end kirja pannud vaid selle pärast, et meie oleme neid palunud ja öelnud, et on VÄGA vaja tulla . Tol päeval aga saime projekti varem valmis, kui planeeritud ja mõtlesin, et äkki kingiks emadepäeva vabaks, kuid jah... Idioot nagu ma olen, siis ei tohiks sellistele asjadele mõelda .! :|
Peale tööd tuli Jimmy mulle vastu, et koos liikuda minu juurde . Seal seadsin ma end õhtuks valmis, rääkisime niisama veel juttu ja vahepeal olime ka natuke naughty naughty'd .! :P
Tol õhtul pidi eelistumine olema Joosepi juures algusega 19:00, kuid kuna ma juba teadsin ette, et ma ei jõua (tänu tööle), siis lubasin tulla kella kaheksaks . Tänu Jimmyle aga jõudsin kella üheksaks . Timur, Meelis, Laura, Tallanid ja Vikid olid juba seal . Istusime niisama, kuulasime muusikat, jõime ning olime lihtsalt lahedat (nagu alati) .! ;) Kutsusin ka Mr L'i välja, aga ta oli helistanud kuue ajal ja öelnud, et VIST ei saa tulla . Kuna mul oli tol hetkel suht kiire, siis ei olnud mul aega hakata teda ümber veenma, vaid ütlesin, et okei, ma siis arvestan, et sa ei tule ja kiirelt hüvasti jättes lõpetasin kõne . Olen juba aru saanud sellest, et kui tema mainib sõna „vist“, siis tähendab see seda, et ta ei tule (mõned päevad hiljem selgus põhjus, miks ta ei tulnud ning ma pole tema peale üldse pahane, sest põhjus on täiesti arusaadav) . :)
Ühe ajal liikusime kõik edasi BonBon'i . Alguses oli seal nii tühi, kui vähegi võimalik . Märkasin, et üks turvadest on jubedalt ühe tuttava nägu, kes kunagi Moel vahepeal oma vanaemal külas käis . Mina temaga nii väga läbi ei saanud, sest tema hängis pigem poistega, mina aga hoidsin tüdrukute poole .
Mingi hetk otsustasin, siis et lähen uurin välja, kas tegu on temaga või mitte . Tuligi siis välja, et oligi tema . Üritasin alguses viisakalt käppa suruda, kuid tüüp keeldus ja ütles, et ei saa, sest ta on tööl . Rääkisime natuke möödanikust ning sellest, kuidas kõik välja on kukkunud: tema oli meil tuntud, kui kuulus maadleja, kes koguaeg võistlustel käis ning nüüd töötab turvana ja mina olin tuntud, kui poiss, kes koguaeg tüdrukutega aega veetis ning nüüd olen queen (tol hetkel, kui ütlesin sõna „queen“, siis tegin loomulikult väikese kummarduse taha poole, käed laiali ning väike jala kõverdus - tagantjärgi mõeldes: „I shouldn't have done that“ :$) valmis ja elan oma elu vabalt ja rahulikult .! :)
Peale seda sai palju tantsitud ja korraks käidud ka „tumedas kohas“ . Nimelt asi selles, et vahepeal lasti ühte head lugu „World hold on“ . Tavaliselt seda kuuldes lähen ma „heasse kohta“, ei mingisugust negatiivsust . Aga just tänu sellele, et olin eelnevalt rääkinud inimesega, kes tuletas mulle meelde aegu kodukülast, siis viis mind see laul mind ühte saatuslikku õhtusse 15. juunil aastal 2006 (või 2007, ma täpsemalt ei mäleta) . Langesin ühe väiksemat sorti rünnaku ohvriks siis külapoiste poolt . Väga mulle füüsiliselt haiget ei tehtud (mind ainult hoiti vägisi kinni ning poisid üritasid juukselõikamisaparaadiga mu tollaseid pikki kiharaid maha ajada, mis õnnestus vaid nii palju, et tekkis kuklasse üks auguke), aga emotsionaalne valu oli kümme korda suurem .
Mäletan, et peale seda jooksin koju nutma, kus ema mind närvi ajas, võtsin siis oma maki ja jooksin jõe äärde nutma ning makist tuligi sama laul . Õnneks aga tol õhtul ei kestnud "tumedus" kaua" . :)
Muidu üldjoontes võib lugeda antud ööd enam-vähem korda läinuks . Väga igav polnud, aga samas ka polnud ka väga lahe (nagu esimesel korral, kui BonBon'is käisin) . Ütleme lihtsalt nii, et õhtu oli lihtsalt okei .! :)
Pühapäeval (8.05) toimus järjekordne Noorte Sotside kongress . Sel korral toimus ta kinos Artis ning mina jäin üritusega väga rahule (kui välja arvata see, et ma ei oska võitjate poolt hääletada ehk siis see presidendikandidaat ja see asepresidendikandidaat, kelle poolt mina hääletasin, ei osutunud valituks) . Enam vähem kõik inimesed olid väga uhkelt riides, üritus ise oli väääga fäänsi ja Reelika oli koguaeg minu kõrval (mis muudab pea iga ürituse kordaläinuks) . :)
Peale seda liikusin otse Joosepi juurde . Sel korral oli tema kord filmi valida ning ta näitas meile komöödiat „Shaun of the dead“ . Ma polnud seda kunagi näinud ning täitsa OK film oli . :P Vahepeal natuke nalja sai ning sai ka paar korda ehmatatud (korra sain isegi Tanelit ehmatada), nii et mina jäin filmiga rahule . :) Loomulikult oli Taneli eelmine valik parem, aga hea film oli sellegi poolest .! ;)
Peale seda siis helistasin emale (kes oli juba natuke tipsy), et soovida talle head emadepäeva (hetkel ainult emale saangi helistada, kuna mul muidu kõneaega ei ole, aga EMT's saan tasuta helistada) .
Siis läksime meile, et võtta kampa Vikid ning teha üks õige, lõbus, sügav ja mõnus lend .! ;)
Esmaspäeval (9.05) toimus siis see vestlus, millest räägiti . Ning seal siis tuli välja, et nendel on meie jaoks omad plaanid . Nad panid üles kuulutuse, kus otsivad inimest, kes tuleks meile põhikohaga tööle ning täidaks neid kohustusi, mida hetkel teeme me kolmekesi . Et siis üks meist kolmest kaoks ära ja siis see uus inimene teeks 240st tunnist 120 tundi tööd ja meie jagaksime ülejäänud 120 kahe peale ära ja ülejäänud lisaaja siis helistaksime koos intervjueerijatega .
Muidugi tahtsid nad, et ka mina kandideeriksin sellele kohale (mida ma muidugi ka tegin), kuid ikkagi nõme… Kandideerida kohale, kus ma juba praegu töötan .! Have you ever heard of anything that would be as ridiculous as this is .? Et siis KUI nad ei leia paremat kandidaati, siis jääksin mina sellele põhikohale, kuna olingi arvestanud, et peale kooli lõpetamist võtan aasta vabaks .
Uurisin siis, et mis mul siis viga on ning toodi välja kaks faktorit: 1) ma olen intervjueerijatega liigselt leebe ja 2) ma vahest unustan ära asju, mida ma pean tegema .
Leebust ma muuta eriti ei saa, aga selle unustamise asja parandasin juba ammu ära – võtsin kasutusele vihiku, kuhu panen iga päev kirja ülesanded, mis tol päeval tegema pean .
Kohe oli selgelt aru saada, et tegelikult ega mind eriti ei tahetagi sellele ametikohale, sest mulle ei räägitudki mingisugusest vigadeparandusest või millestki säärasest, vaid lihtsalt tehti avalik konkurss ja eks siis näeb, mis saama hakkab .
Täna küll ülemus rõõmustas mind sellega, et kuulutus on olnud üleval ühe päeva ja pole tulnud ühtegi kandidaati, et ikkagi äkki saan koha endale, kuid kui enne oli töö motivatsioon haihtumas, siis nüüd on ta veelgi väiksem .
Teisipäeval (10.05) toimus inglise keele eksami suuline osa . Alguses ukse taga seistes ma natuke pabistasin ja see paisus, kui läksin klassi, kus siis istus minu inglise keele õpetaja ning tema kõrval hindaja .
Alguses ta küsis mu käest, et mis tööd ma tahaks teha peale kooli lõpetamist . Siis pidin valima ühe teema (teemad olid paberil ning tagurpidi laua peal) . Teemaks tuli siis „Education and Jobs“ . Pidin siis sellel teemal rääkima kaks minutit ning tohtisin teha märkmeid . Koheselt pea läks ideedest täis . Tahtsin kohe rääkida sellest, kuidas inimestel on vaja haridust, et saada hea töökoht ja tsiteerida Jennifer Coolidge’t filmist „A Cinderella Story“ : „People go to school to get smarter, so that they can get a job. You already have a job, so it's like skipping a step .!“ ja siis rääkida sellest, et ALATI ei ole ikkagi vaja haridust, et saada hea töökoht ja tuua üks minu sõpradest näiteks .
KUID siis… Lugesin natuke teemakaarti edasi ning seal oli kirjas, et „Read the topic below …“ Ja allpool oli siis kirjas see, et paljud inimesed arvavad, et nad peavad puhkusel olles tegelema ka tööga . Ja siis pidin ütlema oma arvamuse selle kohta ning ütlema, kas nõustusin sellega või mitte .
Kõik mu märkmed läksid aia taha, kuna ma ei lugenud teksti edasi . Õnneks suutsin paar ideed ruttu välja mõelda ning rääkisin rahulikult teema ära . Siis järgmine ülesanne oli „rollimäng“ . Ehk siis mulle oli ette antud situatsioon (mina siis olin just kolinud Londonisse ning nägin poe aknal töökuulutust ja pidin rääkima juhatajaga) ning mõned märksõnad, mille põhjal pidin koostama küsimused ja et tegemist oleks nagu päris tööintervjuuga . See osa läks mul libedalt .! :) Peale seda oligi siis kõik ning läksin ukse taha, et jääda ootama punktiseisu . Minuti pärast tuli õpetaja välja ning teatas, et olin saanud maksimumpunktid ehk 20 punkti . :) HALLELUJA .! :)
Peale seda ronisin siis tööle .
Viimasel ajal on tööle tulemine suht raske olnud . Vanasti ikka olin väga õnnelik, et saan siin töötada, sest siin kõik hea ja töökaaslased lahedad . Särasin pidevalt, et saan sellises kohas töötada . Nüüd on see aga peaaegu täielikult kadunud . Töökaaslased on küll tõesti ainukeseks plussiks antud töökoha puhul, kuid paljud väiksemad miinused kaaluvad selle suure plussi üles (kõige suurem miinus muidugi meie projektijuht) .
Täna meie „armas“ projektijuht palus mul mõned täitunud prügikastid ära tühjendada ning ka nende toas olev paberihunt oli täis saanud . Küsisin (igaks juhuks) üle ülemuse käest, et missugused on muidu koristaja (kes käib meil kolm korda nädalas) ülesanded, et miks koristaja kunagi paberihunti ei tühjenda . Vastuseks sellele sain teada, et paberihundi tühjendamine pole tõesti olnud siiani koristaja töö osaks, kuid samas pole see ka minu töö osa .! Mina pean jälgima vaid wc’d ja kööki . Projektijuht oleks pidanud ise hunti tühjendama, kui ta pani tähele, et see täis on (ERITI veel see, et hunt seisab täpselt tema selja taga ja tema tuli siis siia ette tuppa ütlema, et tema selja taga olev hunt on täis ja et mina peaksin seda tühjendama) . Ja siis veel, et soola mõnusalt haavale määrida, siis lisas lõppu mulle: „Sina peaksid selle endale üles kirjutama .!“ „OH SNAP!“ hüüdsin vastu (kuna ta oli juba veidi eemale kõndinud) . Vastik vastik vastik… UGH .!
Within Temptation – In The Middle Of The Night
Alustasime Monopoliga ja kui esimene kaotaja käes, siis läksime üle Aliase peale . Loomulikult ei puudunud tol õhtul ka alkohol .! :P Mr L tõi mulle ja endale pudeli tekiilat ja sidruneid . Kuigi ma jõin ikka päris mitu šotti (õnneks mitte järjest) tundsin end suht okei olevat .
Mingi hetk Aliase mängimise ajal käisin korra ära (wc’s vast) ja kui tagasi tulin, siis oli mäng ilusti kokku pakitud ja teatati, et nüüd minnakse koju .
Jah, kell oli juba üks öösel ja aeg hiline, kuid ikkagi . Kõik toimus nii kiiresti ja (tundus nagu) täiesti lampi, et ainuke reaktsioon mis minult välja tuli oli see, et võtsin mängu ja viisin selle oma tuppa ära, ütlesin head aega ning läksin oma tuppa . Algselt mõtlesin niisama istuda, kuid siis tuli ilge tahtmine välja minna . Paningi jalanõud jalga ning läksin . Õnneks meie majast mitte just väga kaugel on kiik, kuhu ma siis suundusin ja kus veetsin järgnevad tund aega . Pool sellest ajast sain niisama kiikuda ja oma muusikat kuulata, kuid siis helistas Mr L, et uurida, kas minuga on ikka kõik korras ja siis meie vestlus venis ja venis ja mina rääkisin asju mida poleks tohtinud ja siis arutasime neid ja lõpuks läks tema magama . Mina kiikusin veel paar minutit ning siis läksin suure ringiga koju magama . Alguses ei saanud ma uksest sisse, kuna võti ei tahtnud auku minna .! :P Puurisin seal seda tükk aega, kuni lõpuks helistasin Takile ja too tuli tegi ukse lahti .
Pühapäeval (24.04) pidin ärkama vara, kuna toimumas oli järjekordne mängupäev .! :P Sel korral kogunesime sama seltskonnaga Joosepi juurde, et mängida Diplomaatiat . Hommikul kaheteist ajal helistas Mr L, et kontrollida, kas olen ikka elavate kirjas . Palusin tal tuua kaasa paar peavalutabletti, kuna pea lõpuks otsas, nagu traktori mootor . Tänu sellele, et ärkasin piisavalt hilja, ei olnud mul aega süüa, panin end vaid kiirelt riide ning lendasin toast välja .
Uskuge või mitte, aga mina jõudsin kohale täpselt õigeks kellaajaks ning kõige rohkem hilinesid Tallanid – 45 minutit . Kaval võte nende poolt, sest mäng oli ju nende käes .! :P
Mina nimetaks Diplomaatiat täiskasvanute mänguks, kuna seal peab alati ette mõtlema ja planeerima . Minule kogu see mõtlemise asi kohe mitte ei sobi .! :P Seega mängisin alguses täitsa okeilt, kuni mingi hetkeni, kui nägin et enam pole mõtet . Siis vegeteerisin niisama ning lõpuks andsin lihtsalt alla .! :P Mina siis istusin Joosepi arvuti taha ja vaatasi Meeleheitel koduperenaisi, kuniks nemad mängimise lõpetasid .
Mängu lõpuks Mr L läks minema (kuidagi kahtlaselt vaikne tundus olevat) ning meie asusime filmi vaatama .
Sel korral oli minu kord filmi näidata . Valisin selleks korraks nelja filmi seast välja oma vana lemmiku „A Cinderella Story“ .
Mäletan, kui elasin Moel veel ja olin lapsehoidja, siis seal korteris oli selle filmi originaal DVD ning Kätlini (kes elas tolle korteri peal) ja Tiinaga vaatasime seda filmi ülepäeviti .! :P Kõik kolm olime nii kinni selle filmi naljades ja ilusas lõpus ja see kleit, mida Hilary ballil kannab ja see naljakas kuri võõrasema… Oeh . Brings back memories .! :)
Igatahes teiste nägusid vaadates ja väikesi kommentaare kuulates jäi mulje, nagu kellelegi see film ei meeldinud .
Tavaliselt, kui mul on kõht tühi, siis muutun ma väga tujukas . Seega tol hetkel oli mul ainuke mõte see, et saaksin koju sööma . Film vaadatud, ei hakanud ma end vaevamagi kuulamaks nende kommentaare (mõnda ikka kuulsin, nt „Hilary ei oska näidelda“), vaid panin jalanõud jalga, ütlesin head aega ning tulin tulema .
Esmaspäeval (25.04) oli siis päev, mil pidin tegema oma eesti keele kirjandit . Alguses ei olnud mingit pabinat kooli poole astudes, aga mida lähemale jõudsin, seda hullemini hakkas kõhus keerama . Pähe kerkisid mõtted, et äkki ei sobi ükski teema mulle või äkki panen teemast mööda või äkki kirjutan liiga lühikeselt või teen midagi hoopiski teist asja valesti . Üritasin küll sundida muusikaga neid mõtteid maha, kuid kõhus keeras ikka jätkuvalt .
Kui pool tundi olime kõik ukse taga oodanud, siis hakati meid nimekirja alusel klassi laskma . Uksel kontrolliti dokumenti ning saime võtta oma kohad . Kirjandi teemad lasti alguses raadiost ning siis anti paberileht, kus kõik teemad uuesti kirjas olid . Mina valisin teemaks "Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele" . Lisaks oli seal veel abistav tekst: „Kirjuta arutlev kirjand (600–800 sõna), milles analüüsid muutusi, mis on inimeste suhetesse toonud internetipõhised sotsiaalvõrgustikud. Miks paljud inimesed peavad blogi või veedavad suure osa ajast suhtlusportaalides? Mida oleme tänu sotsiaalmeediale võitnud, mida kaotanud? Võid tõlgendada teemat ka muul moel.“ See aitas jube palju .! :)
Kell kümme algas kogu jama pihta ning kella üheks olin sealt juba läinud . Sain kirja pandud 646 sõna ning OMAARUST tegin suht hästi . Eks siis juunis saab teada, mis tulemuse sain .! ;) Loodame parimat .! :)
Kolmapäeval (26.04) oli suhteliselt raske päev töö juures. Sellele veel lisaks see, et ma polnud midagi jälle söönud . Peale tööd sain kokku Taneliga, kellega jalutasime alguses niisama ja siis helistas Taki ja teatas, et esiuks on ära vahetatud ja ta tahaks kusagil kokku saada, et anda mulle uus võti .
Leppisime siis kokku, et kohtume Russalka juures, liikusime siis Taneliga sinna suht rahulikult ning siis ootasime seal mingi 10 minutit . Kuna Tanel pidi lahkuma, siis leppisime kokku Takiga, et saame kokku poole tee pealt (nad Steveriga jalutasid kodust ning olid tol hetkel juba mäe tipus) . Kui olin juba poole peal kokkulepitud kohast, siis ei näinud ma neid ikka veel ja tüdimus tuli juba peale . Tahtsin minna koju, et ruttu süüa ja pikali visata . Kui lõpuks neid märkasin, siis ütlesin kohe: „Give me those fucking keys .!“ Taki muidugi võttis seda, kui otsest rünnakut ning küsis, et mis ta siis valesti tegi . No ei teinud ta midagi valesti, lihtsalt mul oli siiber ees jalutamisest ja tahtsin koju ja ei olnud aega olla viisakas vms ja lihtsalt võtsin võtmed ning läksin koju .
Neljapäeval (28.04) näidati X'is filmi „Prayers for Bobby“ . Saatsin kõigile kirja, et täna näidatakse seda ja kes tahab, see võiks kaasa minuga tulla . Mr L'iga olin juba eelnevalt kokku leppinud, sest tema polnud siiani veel seda filmi näinud .
Loomulikult keegi teine ei tulnud (daa) ja olimegi „meie“ seltskonnast Mr L'iga seal kahekesi . Ja oh juudas, kuidas ma nutsin .! xD Film polnud kümme minutitki käinud, kui mul pisarad juba jooksid .! :P Otseselt midagi kurba nagu alguses polnud, aga iga nende sõna ja tegu tuletas mulle meelde, mis filmi lõpus välja tuleb ja see kiskus juba alguses pisara välja . Filmi lõpuks oli krae nii märg, kui vähegi võimalik .! :P Ma pole kordagi selle filmi ajal nii palju nutnud .! :D
Eelnevalt Mr L'iga rääkides sain aru, et miski on mäda . Peale filmi siis rääkisin temaga ja ta kinnitas asja . Kuid ta ei öelnud täpsemalt, mis viga oli . Ju siis vist häiris teda midagi, mis olin öelnud laupäeva öösel, kui telefonis rääkisime . Kordasin talle, et 1) ei pea uskuma kõike, mida purjus inimesed räägivad (kuigi rääkisin tõtt, ei pea ta seda teadma) ja 2) ta on liiga kallis inimene minu jaoks, et teda kaotada... Laiali läksime positiivsema tooniga .! :)
Juba ammu olen gayromeos tähele pannud, et mingi pildita tüüp Pärnust on mu profiili endale salvestanud, kuid kunagi pole ta mulle kirjutanud . Üks päev võtsin siis ette ja kirjutasin talle . Tuli välja, et tegemist on suht hea inimesega . Sealt läksime edasi msn'i ja msn'is leppisime kokku, et reedel peale minu tööd saame kokku . Teatavatel põhjustel panen talle nimeks Jimmy .! ;)
Reedel (29.04) sain siis kokku Jimmyga . Tegemist on 28 aastase Pärnu noormehega . Kena näolapiga, veidike suurema figuuriga (mulle meeldib, kui mehel on mida katsuda :D ) ja jutukas . :P
Läksime siis istuma Lost Continent'i . Seal jõime kohvi, võtsime natuke süüa ning rääkisime niisama elust . Peale seda otsustasime minna minu juurde . Arvasin, et kuna pidu pidi olema laupäeval, siis kedagi meil ei ole... Aga OI, kuidas ma eksisin .! :D
KOHE, kui astusime uksest sisse, märkas Raul meid ning hüüdis: „Rommy on leidnud endale uue fuckbuddy .!“ Minul muidugi süda kukkus saapasäärde, et kuidas keegi nii öelda saab . Aga noh... Ega ma eriti ei pahandanud, kuna tegemist oli Rauliga ja ma tean, et ta midagi halba selle all ei mõelnud .! :) Jimmyt see aga natukene nähtavasti häiris, kuna ta kordas seda mitu korda tolle õhtu jooksul . Eelnevalt pole tal kunagi nii olnud ja eks see esimese korra asi ole .! :P Üle sai lõpuks .! :)
Istusime siis kahekesi minu toas, kuni teised suures toas istusid . Taki küll kutsus meid teise tuppa, kuid ma vastasin talle selle peale: „Ma näen inimest esimest korda elu sees .! Ma ei kavatse teda koheselt lõvidele söödaks anda .! Ootame sellega veel veidi aega .!“ :)
Ütleks hetkel vaid nii palju Jimmy kohta, et tulevikus VÕIB saada probleemiks see, et ta räägib liiga palju... Asi selles, et ega ma just ennast väga kergelt ei ava ja kui ma seda teen, siis rahulikult ja vaikselt . Üritasin seda ka õhtul paar korda teha, kuid kõik korrad ta segas vahele ja mul kadus ära tahtmine teemat uuesti tõstatada .
Aga muidu rääkis ta mulle igasugustest lahedatest asjadest, millest ma isegi täitsa aru sain – nt rääkis ta tulevaste päikesetuulte mõjust elektroonikale (elektroonika on tema ala, seega seda tunneb ta väga hästi) ning seletas mulle täiesti arusaadavas keeles, kuidas töötavad neuronid .! :)
Laupäeval (30.04) läksime Jimmyga Ülemiste keskusesse, sest ta tahtis endale pükse osta . Käisin ka Katja juurest läbi, et tallegi tere öelda ning liikusime siis edasi . Enne, kui kaugele jõudsime sai Jimmy kõne, et varsti peab ta ära sõitma ning mõned inimesed on juba Ülemistes . Ta pidi minema mingisuguse sõbranna lapse sünnipäevale, kusagil Tallinnast väljas . Jätsime siis hüvasti ning mina läksin Katja juurde tagasi, et temagagi hüvasti jätta ning liikusin koju .
Õhtul oli väike istumine, kus osalesid Taki, Tanel, Meelis ja Joosep . Kuna Taki ei tundnud end just kõige paremini, siis teatas ta juba alguses, et tema välja ei tule . Alguses istusime niisama ning siis mingi hetk otsustasime Takiga teha ühe „rahupiibu“ . Peale seda sai mängitud kõik koos natukene Aliast ning ühe ajal läksime välja .
Kutsusin päeval Mr L'i ka meile, kuid ta ütles, et tal pole aega, peab palju töö asju tegema, et võib-olla väljas kohtume .
Ja oligi nii, et tüüp oli seal juba ees . Temaga veidi suheldes tuli välja, et Deniss oli ta kutsunud mingisugusele kuue tunnisele veinimessile ja kus ta ka loomulikult käis . No jah... Eks kultuuri inimestel on parem olla mingil veinimessil, kui istuda mingisuguses Lasnamäe korteris ja juua alkoholi ja mängida mänge .! :|
Õhtu iseenesest oli nagu mingisugune ex'ide kokkutulek .! xD Seal olid Mörr ja Vitali . Viimane tegi mulle ühe laheda ettepaneku, mida võiks teha siis, kui pidu läbi . ;) Vastasin talle selle peale, et vaatab, kuidas õhtu läheb .! :P
Marju Länik käis meile oma repertuaari laulmas ning ühele laulule suutsin isegi kaasa laulda („Karikakar“) . Sai palju tantsitud ning niisama istutud .
Vahepeal ajas suutis Tanel mind mitu korda naerma ajada . Üks situatsioonidest siis selline:
Istun mina diivanil ja vaatan igatseva pilguga tantsivat Mr L'i ja mõtlen, et kui nõme on ikka universum .! Alguses saadab mu ellu E – ilusaima unistuse ning siis rebib ta minu elust välja . Siis peale aastaid otsimist saadetakse mu ellu Mr L ning peale kolme kuud teatatakse mulle, et ma ikkagi ei ole „see“ tema jaoks . Positiivseks võib lugeda nüüd seda, et ma vähemalt sõna otseses mõttes tean, mida ma tahan ja mida ma otsima pean ning ka veel see, et jälle üks hea inimene on minu elus, aga ikkagi nii nõme olukord on . Tanel siis vaatab mulle otsa ja küsib: „Kas sul on igav .?“ Ma küsisin, et miks ta seda arvab ning selle peale ta vastas: „No ma ei tea . Sul oli lihtsalt selline nägu peas, nagu sul oleks igav .!“ xD
Umbes kolme ajal hakkasin end koju sättima . Andsin kõigile hüvastijätu kalli (välja arvatud Mr L'ile, kellel lihtsalt surusin käppa) ning hakkasin kodu poole astuma . 4:45 olin kodus ning läksin magama ära .
Pühapäeval (1.05) tuli Jimmy minu juurde . Muljetasime möödunud õhtust ning juba viie ajal saatsin ta bussile ning ise liikusin edasi Joosepi juurde, et alustada järjekordse filmiõhtuga .
Tol korral oli Taneli kord ning tema näitas filmi „The Birdcage“ . Tegemist oli minu arust VÄGA laheda komöödiaga . Vanaema ütleks selle peale, et tegemist oli jant komöödiaga, kuna paljud naljakad kohad olid üles ehitatud piinlikele situatsioonidele . Naerda sai väga palju ning kui keegi pole seda filmi näinud, siis soovitan seda soojalt .! :)
Peale seda tulime Taneliga minu juurde, et kolmekesi (Taki kaasaarvatud) veidi lennata .! ;)
Esmaspäeval (2.05) tuli tagasi tööle minu ülemus, kes pea kuu aega eemal oli . Alguses haiguse tõttu ja hiljem nädal aega veel kooli tõttu . Ta hoiatas mind, et neil toimub järgmisel päeval väike koosolek, kus siis arutatakse minu ja veel kahe inimese (positsiooni, kus ma praegu olen, jagan ma kahe inimesega) tööd .Teised teevad oma tööd hästi, kuid mina olevat laisaks muutunud .! :S
Alguses tundus nagu mulle oleks nuga selga löödud ja mind valdas raev (ühe teatud isiku suunas muidugi), siis see raev rauges ning asendus hirmuga . Et jumal, mis ma nüüd siis jälle valesti olen teinud ja mis minust siis nüüd saab .? Ühesõnaga õhtu oli rikutud .
Teisipäeval (3.05) oli hommikul inglise keele eksami kirjalik osa . See oli jaotatud neljaks osaks: kirjutamine, kuulamine, lugemine ja keele struktuurid .
Alguses pidime kirjutama kirja poodi, kust ostsime iPhone'i ja see oli katki läinud . Siis pidime kirjutama väikese essee teemal „Raamatud täna ja homme“ . Peale seda oli väike lõunapaus . Siis oli kolm kuulamis ülesannet, mis olid suhteliselt rasked, kuna mõte kippus eemale minema alati .! :P Kuulamisülesannetes jäi mul paar tühja kohta, seega maksimumpunkte sealt kindlasti ei tule... Lugemisülesanne oli enamvähem okei ning keelestruktuuri ülesanded olid kah lihtsamakoelised .
Tööle tulles tuli välja, et samal päeval toimunud koosolekul midagi hullu ei arutatudki . Kõik oli korras . :) Öeldi vaid, et iga intervjuu liideriga tuleb eraldi vestlus tuleviku teemal . Tahetakse arutada, et mis on meie plaanid .
Kolmapäeval (4.05) toimus Miku rattavõistluse esimene võistlus käesoleval hooajal . Tavaliselt on need toimunud alati Tallinnast väljaspool, kuid tol korral toimus see bussijaama lähedal . Sai jälle tassitud palju igasuguseid umbes 25 kg kive, aedu ja muid asju . Võistluse ajal olin teistega tee peal valves, et kui buss tuli, siis pidime ta läbi laskma ning tee jälle kinni panema, et ratturitel parem oleks . Lõpus jäeti mind võistluse toimumise asukohta asju valvama, seniks, kuni teised rajalt asjad ära korjasid .
Loomulikult olin päeval saatnud ka kirja teistele, et toimumas selline üritus ja nad võiksid vahepeal tulla ja kaasa elada ning mind toetada, kuid jätkuvalt keegi ei tulnud...
Lõpu poole juhtus ka üks naljakas vahejuhtum . Istusin siis mina ja valvasin asju ning kõrvaloleva maja aiast tuli välja mingi noor tüüp ja hakkas siis uurima, et mis toimunud oli . Rääkisime natuke niisama juttu ning meist läks mööda üks vanem naisterahvas koeraga . Noormees tervitas teda ning muti kohe vastu: „Millal ma raha saan .?“ „Võtke ühistu arvelt .“ vastas noormees . „Ei saa ühistu arvelt võtta, kuna ma maksin selle oma taskust . Sa poiss anna mulle raha või anna võti tagasi .!“ No umbes selline vestlus oli neil ning minu peas kohe tekkis pilt: Noormees on joodik ning ei maksa üüri ning perenaine tahab ta välja tõsta .! Loogiline ju peale sellist vestlust .!
Mutike siis ujus minema ning noormees asus seletama . Tuli välja, et tal polnud keldri võtit ning mutt oli talle selle paljundanud ja esitanud noormehele arve, mis oli väljastatud ühistu nimel . Summa, millest mutike rääkis, oli 1,98€ ja noormees keeldus seda talle maksmast, kuna arve ju ühistu nimel . Antud situatsioon on elav näide sellest, et kui tagamaid ei tea, siis ei tohiks ma üldse midagi mõelda, kuna nagunii alati mõtlen kõige hullemat ja panen alati sellega ka puuse .! :P
Sel ajal, kui ma seal asju valvasin kõndis minust mööda minu vana töökaaslane Freddy, kellega natukene juttu ajasime ning kes enda juurde kutsus . Helistas kohe ka Kunole ning peale võistlust istusimegi Freddy korteris kolmekesi . Nemad jõid õlut, mina Gin'i ja rääkisime sellest, et kuidas elu läinud on kogu selle aja jooksul, mil me üksteist näinud pole . Selline positiivne üllatus oli . :) Kinda like a blast from the past (in a good way) .! :)
Umbes ühe ajal läks Freddy magama, ma saatsin Kuno ära ning ise tulin jala koju ...
Reedel (6.05) oli mul vaba päev . Hommikul ajas Taki mu üles ja teatas, et Mukit enam ei ole... :( Läks paremasse paika, nagu öeldakse . Tuhkrutaevasse .!
Läksime välja jalutama ning tegime jube suure ja mõnusa jalutuskäigu, et Taki saaks natuke rahuneda .
Õhtuks oli planeeritud väike lend Taneli ja Takiga ning päeval otsustasin teha väikese uinaku . Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päevase uinaku tegin, aga tol korral polnud midagi targemat teha ning otsustasin, et miks mitte . Umbes nädal aega tagasi avastasin youtube'st ühe „video“, mille taustaks oli vihma heli . Tõmbasin selle tol korral endale alla ning reedel panin selle siis käima ja repeat'i peale, sest see rahustab ja soodustab uinumist . Nüüd kasutan seda koguaeg .! :)
Ja te ei kujuta ettegi, missugust unenägu ma nägin . 1) Unenägusid näen ma üli harva ning 2) ma pole vist eluski NII detailset unenägu näinud .
Kõigepealt siis nägin seda, et Taki oli minemas Pekingi ülikooli ning olin teda kurva südamega lennujaamas saatmas . Kusjuures selles lennujaamas, kus ma olin, pole ma kunagi käinud ja pole seda eelnevalt kunagi ka näinud . Väravate juures, kust mina enam edasi minna ei saanud, sõime Takiga küpsist . Kui ta tahtis siis edasi minna, peatasid turvad ta kinni ja ütlesid, et täis suuga ei lasta teda edasi . Sõi siis suu tühjaks ja lahkus . Kuigi olin väga kurb, et ta ära läks, rahustas mind mõte, et Peking pole ju kaugel .! :D
Järgmisel päeval oli ta juba tagasi . Nähtavasti käis vaid korraks seal, et asukoht üle vaadata ja paberid korda ajada vms . Olime kambakesi minu toas ja Tanel tahtis näidata kõigile ühte Wanda Sykes'i stand-up'i . Mina olin suht pahane, sest mõtlesin, et „türa kas te tõesti ei saa aru mis toimub .? Taki läheb minema ja teie istute siin niisama ja vahite mingisugust Wanda Sykes'i (kuigi ma täiega armastan seda koomikut)“ . Läksin siis mina vihasena rõdule suitsule ning nemad jäid esinemist vaatama .
Järgmine hetk, mida ma mäletan on see, et hääletasin kusagil pärapõrgus . Võeti siis mind auto peale ning istusin ette . Minu kõrval istus mu venna isa ning taga istusid kaks naist – keskel istus üks vanem proua, kes oli mingisugune keskkonnakaitsja vms ja tema kõrval istus noorem naine . Kumbagi pole ma muidu päriselus kunagi näinud ... Imelik oli ka veel see, et ma ei näinud kordagi rooli .! :D Mäletan, et selle noorema naisega tekkis meil väike „thing“ .! :D
Mingi hetk suri auto välja ning me läksime neljakesi edasi jala . Üks ilus teerada viis läbi metsa ning ühtäkki kuulsime kaugemalt haukumist ning üks helepruuni-valge kirju koer jooksis meie poole . Teised kartsid jubedalt, kuid mina ei kartnud, sest koer ju liputas saba . Jooksis siis too minu juurde ning ma paitasin teda . Veidi aja pärast tuli järgi tema omanik, kellel süles väike beebi . Naine, kes talle järgi tuli tundus mulle unenäos tuttav . Ja järsku nagu välk selgest taevast tuli mulle kõik meelde . Olin temaga kunagi (unenäos) käinud ning tulid silme ette ka kõik meie Skype vestlused . Naise nimeks oli Helena ning mäletan, et Skypes oli ta mitu korda oma nime vahetanud: ühel korral oli seal „Gelena“ ja teisel korral „RWR“ . Tuli ka meelde see, miks olin kunagi naise maha jätnud .
Ja rohkem ma enam midagi ei mäleta...
Seda auto asja ja venna isa nägemist ja seika metsas ma tõlgendada ei oska . Aga mul on üks võimalik seletus Taki lahkumisele Pekingisse .
Nimelt peatselt on lahkumas meie seltskonnast Joosep . Ta sai Taani ühte ülikooli sisse . Et ÄKKI selle asemel, et otse Joosepit näha, muutis alateadvus ta Takiks ning see seletaks ka seda, et miks ma tundsin unenäos, et Peking on lähedal (kuigi ta tegelikult on ju peaaegu et teisel pool maakera)...
Et kuigi ei ole me Joosepiga just eriti väga lähedased, püüdis alateadvus mulle märku anda, et ma ikkagi jään teda igatsema, peale seda kui ta lahkub . Et ma ikkagi midagi olen kaotamas... Aga noh... Kes teab . Võib-olla on mu tõlgendus tõene, võib-olla mitte...
Laupäev (7.05) algas rahulikult . Tulin varakult tööle ning kõik tundus sujuvat hästi . Saime ühe projekti valmis ning kuna teise projektiga ei olnud nii kiire, siis mõtlesin, et äkki oleks võimalik pühapäev intervjueerijatele vabaks teha . Helistasin siis oma ülemusele ning tema kiitis mu mõtet takka, kuid ei julgenud kindlalt midagi lubada, vaid soovitas helistada projektijuhile ning tema arvamust küsida .
Projektijuhiks on meie töö juures üks noor 25. aastane naine . Välimuselt väga kena, blond ning ka riietumisstiil on tal väga lahe . Iseloomu kohta ma aga väga palju positiivseid sõnu ei leiaks .
Viimasel ajal on tema ainuke inimene, kellega ma absoluutselt suhelda ei taha .! Juba tema nägemine tekitab mulle külmavärinaid . Temaga suhtlemisest rääkimata . ALATI leiab ta midagi mille kallal nuriseda või midagi mis ma olen teinud valesti . Vanasti ta mulle meeldis, väga isegi . Nüüd aga ütleksin nii, et minu päev on väga hästi korda läinud vaid juhul, kui ma ei pea temaga suhtlema .
Võtsin siis laupäeval toru kätte ja helistasin talle . Seletasin situatsiooni ära ning ta sõna otseses mõttes naeris mu lihtsalt välja öeldes midagi taolist: „Kuidas sa saad üldse sellisele asjale mõelda .? Inimesed on arvestanud sellega, et on tööpäev ja me ei saa nii teha .! Järgmine kord ikka mõtle ka onju .!“ Ma läksin niiii endast välja, vabandasin „kuninganna“ tülitamise pärast ja ei hakanud ootamagi, kuni ka tema ütleb head aega vms ning katkestasin lihtsalt kõne . Kuna ma pidin nagunii ülemusele tagasi helistama ja ütlema, mis projektijuht siis arvas, siis kandsin kohe enda idioodiks sõimamise ette ning ka ülemus oli üllatunud, et mis kuradi suhtumine see veel on .? Keegi ei taha ju töötada nädalavahetusel, ERITI veel kui tegemist on mingi pühaga . Nad on end kirja pannud vaid selle pärast, et meie oleme neid palunud ja öelnud, et on VÄGA vaja tulla . Tol päeval aga saime projekti varem valmis, kui planeeritud ja mõtlesin, et äkki kingiks emadepäeva vabaks, kuid jah... Idioot nagu ma olen, siis ei tohiks sellistele asjadele mõelda .! :|
Peale tööd tuli Jimmy mulle vastu, et koos liikuda minu juurde . Seal seadsin ma end õhtuks valmis, rääkisime niisama veel juttu ja vahepeal olime ka natuke naughty naughty'd .! :P
Tol õhtul pidi eelistumine olema Joosepi juures algusega 19:00, kuid kuna ma juba teadsin ette, et ma ei jõua (tänu tööle), siis lubasin tulla kella kaheksaks . Tänu Jimmyle aga jõudsin kella üheksaks . Timur, Meelis, Laura, Tallanid ja Vikid olid juba seal . Istusime niisama, kuulasime muusikat, jõime ning olime lihtsalt lahedat (nagu alati) .! ;) Kutsusin ka Mr L'i välja, aga ta oli helistanud kuue ajal ja öelnud, et VIST ei saa tulla . Kuna mul oli tol hetkel suht kiire, siis ei olnud mul aega hakata teda ümber veenma, vaid ütlesin, et okei, ma siis arvestan, et sa ei tule ja kiirelt hüvasti jättes lõpetasin kõne . Olen juba aru saanud sellest, et kui tema mainib sõna „vist“, siis tähendab see seda, et ta ei tule (mõned päevad hiljem selgus põhjus, miks ta ei tulnud ning ma pole tema peale üldse pahane, sest põhjus on täiesti arusaadav) . :)
Ühe ajal liikusime kõik edasi BonBon'i . Alguses oli seal nii tühi, kui vähegi võimalik . Märkasin, et üks turvadest on jubedalt ühe tuttava nägu, kes kunagi Moel vahepeal oma vanaemal külas käis . Mina temaga nii väga läbi ei saanud, sest tema hängis pigem poistega, mina aga hoidsin tüdrukute poole .
Mingi hetk otsustasin, siis et lähen uurin välja, kas tegu on temaga või mitte . Tuligi siis välja, et oligi tema . Üritasin alguses viisakalt käppa suruda, kuid tüüp keeldus ja ütles, et ei saa, sest ta on tööl . Rääkisime natuke möödanikust ning sellest, kuidas kõik välja on kukkunud: tema oli meil tuntud, kui kuulus maadleja, kes koguaeg võistlustel käis ning nüüd töötab turvana ja mina olin tuntud, kui poiss, kes koguaeg tüdrukutega aega veetis ning nüüd olen queen (tol hetkel, kui ütlesin sõna „queen“, siis tegin loomulikult väikese kummarduse taha poole, käed laiali ning väike jala kõverdus - tagantjärgi mõeldes: „I shouldn't have done that“ :$) valmis ja elan oma elu vabalt ja rahulikult .! :)
Peale seda sai palju tantsitud ja korraks käidud ka „tumedas kohas“ . Nimelt asi selles, et vahepeal lasti ühte head lugu „World hold on“ . Tavaliselt seda kuuldes lähen ma „heasse kohta“, ei mingisugust negatiivsust . Aga just tänu sellele, et olin eelnevalt rääkinud inimesega, kes tuletas mulle meelde aegu kodukülast, siis viis mind see laul mind ühte saatuslikku õhtusse 15. juunil aastal 2006 (või 2007, ma täpsemalt ei mäleta) . Langesin ühe väiksemat sorti rünnaku ohvriks siis külapoiste poolt . Väga mulle füüsiliselt haiget ei tehtud (mind ainult hoiti vägisi kinni ning poisid üritasid juukselõikamisaparaadiga mu tollaseid pikki kiharaid maha ajada, mis õnnestus vaid nii palju, et tekkis kuklasse üks auguke), aga emotsionaalne valu oli kümme korda suurem .
Mäletan, et peale seda jooksin koju nutma, kus ema mind närvi ajas, võtsin siis oma maki ja jooksin jõe äärde nutma ning makist tuligi sama laul . Õnneks aga tol õhtul ei kestnud "tumedus" kaua" . :)
Muidu üldjoontes võib lugeda antud ööd enam-vähem korda läinuks . Väga igav polnud, aga samas ka polnud ka väga lahe (nagu esimesel korral, kui BonBon'is käisin) . Ütleme lihtsalt nii, et õhtu oli lihtsalt okei .! :)
Pühapäeval (8.05) toimus järjekordne Noorte Sotside kongress . Sel korral toimus ta kinos Artis ning mina jäin üritusega väga rahule (kui välja arvata see, et ma ei oska võitjate poolt hääletada ehk siis see presidendikandidaat ja see asepresidendikandidaat, kelle poolt mina hääletasin, ei osutunud valituks) . Enam vähem kõik inimesed olid väga uhkelt riides, üritus ise oli väääga fäänsi ja Reelika oli koguaeg minu kõrval (mis muudab pea iga ürituse kordaläinuks) . :)
Peale seda liikusin otse Joosepi juurde . Sel korral oli tema kord filmi valida ning ta näitas meile komöödiat „Shaun of the dead“ . Ma polnud seda kunagi näinud ning täitsa OK film oli . :P Vahepeal natuke nalja sai ning sai ka paar korda ehmatatud (korra sain isegi Tanelit ehmatada), nii et mina jäin filmiga rahule . :) Loomulikult oli Taneli eelmine valik parem, aga hea film oli sellegi poolest .! ;)
Peale seda siis helistasin emale (kes oli juba natuke tipsy), et soovida talle head emadepäeva (hetkel ainult emale saangi helistada, kuna mul muidu kõneaega ei ole, aga EMT's saan tasuta helistada) .
Siis läksime meile, et võtta kampa Vikid ning teha üks õige, lõbus, sügav ja mõnus lend .! ;)
Esmaspäeval (9.05) toimus siis see vestlus, millest räägiti . Ning seal siis tuli välja, et nendel on meie jaoks omad plaanid . Nad panid üles kuulutuse, kus otsivad inimest, kes tuleks meile põhikohaga tööle ning täidaks neid kohustusi, mida hetkel teeme me kolmekesi . Et siis üks meist kolmest kaoks ära ja siis see uus inimene teeks 240st tunnist 120 tundi tööd ja meie jagaksime ülejäänud 120 kahe peale ära ja ülejäänud lisaaja siis helistaksime koos intervjueerijatega .
Muidugi tahtsid nad, et ka mina kandideeriksin sellele kohale (mida ma muidugi ka tegin), kuid ikkagi nõme… Kandideerida kohale, kus ma juba praegu töötan .! Have you ever heard of anything that would be as ridiculous as this is .? Et siis KUI nad ei leia paremat kandidaati, siis jääksin mina sellele põhikohale, kuna olingi arvestanud, et peale kooli lõpetamist võtan aasta vabaks .
Uurisin siis, et mis mul siis viga on ning toodi välja kaks faktorit: 1) ma olen intervjueerijatega liigselt leebe ja 2) ma vahest unustan ära asju, mida ma pean tegema .
Leebust ma muuta eriti ei saa, aga selle unustamise asja parandasin juba ammu ära – võtsin kasutusele vihiku, kuhu panen iga päev kirja ülesanded, mis tol päeval tegema pean .
Kohe oli selgelt aru saada, et tegelikult ega mind eriti ei tahetagi sellele ametikohale, sest mulle ei räägitudki mingisugusest vigadeparandusest või millestki säärasest, vaid lihtsalt tehti avalik konkurss ja eks siis näeb, mis saama hakkab .
Täna küll ülemus rõõmustas mind sellega, et kuulutus on olnud üleval ühe päeva ja pole tulnud ühtegi kandidaati, et ikkagi äkki saan koha endale, kuid kui enne oli töö motivatsioon haihtumas, siis nüüd on ta veelgi väiksem .
Teisipäeval (10.05) toimus inglise keele eksami suuline osa . Alguses ukse taga seistes ma natuke pabistasin ja see paisus, kui läksin klassi, kus siis istus minu inglise keele õpetaja ning tema kõrval hindaja .
Alguses ta küsis mu käest, et mis tööd ma tahaks teha peale kooli lõpetamist . Siis pidin valima ühe teema (teemad olid paberil ning tagurpidi laua peal) . Teemaks tuli siis „Education and Jobs“ . Pidin siis sellel teemal rääkima kaks minutit ning tohtisin teha märkmeid . Koheselt pea läks ideedest täis . Tahtsin kohe rääkida sellest, kuidas inimestel on vaja haridust, et saada hea töökoht ja tsiteerida Jennifer Coolidge’t filmist „A Cinderella Story“ : „People go to school to get smarter, so that they can get a job. You already have a job, so it's like skipping a step .!“ ja siis rääkida sellest, et ALATI ei ole ikkagi vaja haridust, et saada hea töökoht ja tuua üks minu sõpradest näiteks .
KUID siis… Lugesin natuke teemakaarti edasi ning seal oli kirjas, et „Read the topic below …“ Ja allpool oli siis kirjas see, et paljud inimesed arvavad, et nad peavad puhkusel olles tegelema ka tööga . Ja siis pidin ütlema oma arvamuse selle kohta ning ütlema, kas nõustusin sellega või mitte .
Kõik mu märkmed läksid aia taha, kuna ma ei lugenud teksti edasi . Õnneks suutsin paar ideed ruttu välja mõelda ning rääkisin rahulikult teema ära . Siis järgmine ülesanne oli „rollimäng“ . Ehk siis mulle oli ette antud situatsioon (mina siis olin just kolinud Londonisse ning nägin poe aknal töökuulutust ja pidin rääkima juhatajaga) ning mõned märksõnad, mille põhjal pidin koostama küsimused ja et tegemist oleks nagu päris tööintervjuuga . See osa läks mul libedalt .! :) Peale seda oligi siis kõik ning läksin ukse taha, et jääda ootama punktiseisu . Minuti pärast tuli õpetaja välja ning teatas, et olin saanud maksimumpunktid ehk 20 punkti . :) HALLELUJA .! :)
Peale seda ronisin siis tööle .
Viimasel ajal on tööle tulemine suht raske olnud . Vanasti ikka olin väga õnnelik, et saan siin töötada, sest siin kõik hea ja töökaaslased lahedad . Särasin pidevalt, et saan sellises kohas töötada . Nüüd on see aga peaaegu täielikult kadunud . Töökaaslased on küll tõesti ainukeseks plussiks antud töökoha puhul, kuid paljud väiksemad miinused kaaluvad selle suure plussi üles (kõige suurem miinus muidugi meie projektijuht) .
Täna meie „armas“ projektijuht palus mul mõned täitunud prügikastid ära tühjendada ning ka nende toas olev paberihunt oli täis saanud . Küsisin (igaks juhuks) üle ülemuse käest, et missugused on muidu koristaja (kes käib meil kolm korda nädalas) ülesanded, et miks koristaja kunagi paberihunti ei tühjenda . Vastuseks sellele sain teada, et paberihundi tühjendamine pole tõesti olnud siiani koristaja töö osaks, kuid samas pole see ka minu töö osa .! Mina pean jälgima vaid wc’d ja kööki . Projektijuht oleks pidanud ise hunti tühjendama, kui ta pani tähele, et see täis on (ERITI veel see, et hunt seisab täpselt tema selja taga ja tema tuli siis siia ette tuppa ütlema, et tema selja taga olev hunt on täis ja et mina peaksin seda tühjendama) . Ja siis veel, et soola mõnusalt haavale määrida, siis lisas lõppu mulle: „Sina peaksid selle endale üles kirjutama .!“ „OH SNAP!“ hüüdsin vastu (kuna ta oli juba veidi eemale kõndinud) . Vastik vastik vastik… UGH .!
Within Temptation – In The Middle Of The Night