Christmas In The Village

Day 1 (23.12) „FOOD“
Naasesin oma ema juurde kodukülla Moele. Alguses oli vanaema juures Tapal väike istumine, tema sünnipäeva puhul, kus ka sugulased kohal olid. Seda ootasin väga, sest ALATI on vanaema sünnipäeval laud toidust lookas .! :D Hiljem koju saabudes pidi koer rõõmust sõna otseses mõttes lakke hüppama. Nii on iga kord, kui ta mind näeb – ta ei tea mida teha: hüpata, joosta, ronida, haukuda. Nii ta siis teeb kõike korraga .! xD

Day 2 (24.12) „The Great Depression“
Ema tegi salati valmis ning läksime Tapale. Kõigepealt käisime surnuaial isa, vanaema ja ema tuttava haual ning süütasime neile küünlad. Peale seda läksime kirikusse, kus pidasime vastu umbes 20 ning siis läksime mu ristiema, tädi Valja juurde, kus istusime bussi saabumiseni ning naasesime koju.
Raske on kodus olla, sest tean, et kohe kohe on kaks väga tähtsat asja muutumas... Esiteks ema rääkis, et varsti paneb ta koera magama... KUIGI vanasti selle jutu peale sõimasin emal näo täis ning karjusin, et kui ta seda teeb, siis on tema järgmine mineja, sest armastan seda koera kogu oma südamega, aga ma saan ka täiesti emast aru. Koera pidamine ja tema eest hoolitsemine ei ole kerge... ERITI veel, kui koer ise ei lase endal karvu ajada ja käib ringi nagu nuustik .! :D Kuigi mina armastan seda musta kirbuhotelli iga rakuga, saan ma emast täiesti aru... Kuigi ei ole ta enam osake minu igapäeva elust, nagu vanasti, kui Moel elasin, on ta ikkagi minuga mu südames kaasas iga päev...
Sama kehtib ka minu tädi kohta, keda lapsest saati olen kutsunud Kokaks... Tema amet ei ole kokk, aga keegi ka ei oska seletada, et miks ma väiksena hakkasin teda nii kutsuma. On veel kolm inimest, kellele väiksena mõtlesin hüüdnimed ning keda siiani kutsun nende järgi ning keegi ei tea, kust teed tulid... Kokat aga armastan samuti ning tema lugu on eriti raske.
Nagu ema mulle rääkis, siis pole ta juba aasta tööl käinud ning juba üle poole aasta on tal eluisu täiesti kadunud. Inimene on täiesti terve ja tugev ... Mõistus on tal no niiii tark, kui vähegi võimalik . Krt, ta kasvatas kodus endal akna laua peal ARBUUSE .! Sain ka ise maitsta ühte ja täitsa okei oli (see nüüd tuleb inimeselt, kes arbuuse ei armasta üldse xD). Ta on enesetapust juba ammu rääkinud... Emale on ta hakanud enamuse oma asju ära andma ning vaikselt planeerib seda kõike. Ema ütles ka, et 29.12 on tähtpäev.
Ema rääkis, et see kõik sai alguse sellest, kui Koka oma surnud meest unes nägi ning too ta endaga kaasa kutsus. Ema on mulle ammu rääkinud, et kui surnud inimene sind unes endaga kaasa kutsub, siis ei tohi sa minna. Koka aga läks... Ja sellest ajas peale on tal eluisu täielikult kadunud ning vahet ei ole mida iganes teised ka ei räägiks, on temal asi otsustatud. Ta on väga kontrolliv ja kangekaelne inimene... Ema rääkis ka, et kuna ta on üle aasta olnud tööta, siis on ta KOGU AEG maksnud ära oma maksud, kuid see kuu oli viimane... Maksis ta ära oma viimase raha. Koka käis ka (vastu oma tahtmist) töötu ametis ning seal öeldi, et raha saada oleks ta pidanud KOHE töötuks jäämisest alates minema sinna ning end kirja panema. Praegu võtaks see aga pool aastat kuni aasta aega, et ta raha hakkaks saama ning Koka on selline inimene, kes ei hakkaks ELUSKI kellegi käest laenu ega abi küsima.
Mina tahaks teda nii aidata ... Aga ma ei saa... Ainuke viis, kuidas ma saaks praegu teda aidata (äkki), on leida talle tööd, aga praeguses majanduses on seda VÄGA raske leida... Muidu vanasti tegi ta maalri töid... See inimene on mind kasvatanud sünnist saati ning ta on mulle tõsiselt kallis ning ma kardan iga hingetõmbega, et 29. tuleb must päev... Ema kui rääkis kogu sellest asjast, siis oli nii kahju teda vaadata, sest ema käib tema juures iga päev ja iga päev Koka räägib sama juttu ja muudkui annab emale asju... Ema nuttis, kui rääkis sellest... Mina võitlesin seesmiselt, et samuti mitte nutma puhkeda...
Kardan täiega, et kui näen teda Moel, siis jääb see viimaseks korraks...
Ma ei saa üldse aru inimestest, kes valivad enesetapu... Inimesed, kes arvavad, et see lahendab midagi... Need on need inimesed, kes on kaotanud igasuguse lootuse ja kes on liiga uhked, et abi küsida. Death is the only thing she can controll now and that is why she's taking that path... I think...

Day 3 (25.12) „Memorie Lane“
Ärkasin umbes kahe ajal, aitasin vennal puid tassida. 5 käru täit sai garaažist keldrisse tassitud. Krt tuled puhkama ja pannakse siis ka tööle .! xD Peale seda käisin ja tegin ühe kohvi lapsepõlve sõbranna Tiinaga ning siis tulin koju tagasi, et ema ja vennaga vaadata filmi „2012“. Peale seda tuhnisin oma vanades asjades. Korrastasin neid, pühkisin tolmu ja tuletasin meelde lapsepõlve. Leidsin ühe vana kasseti, millele olin kahe sõbrannaga lindistanud kolm „Filtri“ saadet. See oli vanasti popp noorte saade TV3'st, mida juhtisid Heidy, Sten ja Robert. Me siis tegime neid järgi ning kutsusime saatekülalisi (keda mängisime ise) ja lasime vahepeal ka muusikat. Krt kui tati hääl mul seal oli. Niiii faking piinlik oli kuulata .! xD Ma arvan, et ma olin selle tegemise ajal mingi kümnene või midagi sellist... Igatahes ENNE häälemurret (mis eriti midagi ei muutnud küll, aga noh. Midagi vähemalt muutus, nagu kassetilt oli kuulda) .! :P
Praegu on kell natuke peale südaööd ning õues jubedalt tuiskab... Tahaks minna jalutama, aga ei tea... Vaatan köögiaknast välja ning näen Koka aknaid... Nägin teda täna... NIII tahtsin minna tema juurde, et korralikult juttu ajada. Ei taha tema meelt muuta (no tegelt tahaks, aga ma saan aru sellest, et see on võimatu), vaid lihtsalt tahan aru saada... Ja tahan hüvasti jätta... Aga näed .! Ei läinud... Homme enne lahkumist lähen .! Ei jää kauaks, vaid jätan vaid hüvasti .!

Day 4 (26.12) „The Farewell“
Ema ajas mind täna umbes ühe ajal üles. Pesin hambad ja sõin ning emaga pakkisime ilgelt suurde reisikotti asju, mida ta tahtis mulle kaasa anda. Sain veel teha Tiinaga väikese jalutuskäigu ning jätsin Kokaga hüvasti. Kallistasin teda tugevalt tugevalt ning tulin ära.
Nägin ka oma ristiisa, kellele soovisin häid jõule ning läksime emaga Tapale vanaema juurde, kus istusime rongi saabumiseni. See jäi veel hiljaks mingi 15 mintsa ning mul pidid varbad ära külmuma .! xD Kutsusin endale Reelika Ülemiste jaama vastu, sest ma üksi poleks eluski jõudnud tassida suurt musta reisikotti, seljakotti ning suurt kilekotti (mis näeb prügikoti moodi rohkem välja) jaamast koduni .! :D
Tavaliselt Ülemiste peatusest minu koduni on mingi poole tunnine jalutuskäik. Nende kottidega tulime aga POOLTEIST TUNDI .! xD xD xD
Reelika ei jäänud, vaid läks koju ära. Mina pakkisin nats asju lahti (toidu panin külmikusse ära) ning seadsin end valmis, et välja minna. Raili helistas ja ütles, et tahab. Ruttasin siis Angelisse, kus oli mingi suur pidu. Rahvast oli seal paaalju ja oleks jube lõbus olnud, kui minu tuttavaid/sõpru seal rohkem oleks olnud...
Ma ei saa aru... Rääkisin ju teistele, et tahan viimasel jõulude õhtul olla koos oma teise perekonnaga ehk siis nendega... But... I only saw one angel... The others had dissapeared...
Raili läks mingi ühe ajal koju. Ma siis passisin seal veel tunnikese ning tulin koju ära...

Lõppkokkuvõttes olid jõulud just sellised nagu nad olema pidid – perega koos. Lõpp ei olnud just minu ootuste päraselt, but hey – it never is .! ;)

Ja lõppu lisaksin oma lemmik jõululaulu:
Faith Hill - Where Are You Christmas